1973. aasta suvel see oli enne jaanipäeva tulid Tammsaare väljamäel kokku inimesed, kel oli kindel järgmine üles ehitada meie klassiku Anton Hansen Tammsaare sünnikodu. Helilint arhiiviriiulilt elustab selle päeva. Üle Eestimaa on sajandeid ja minevik toonud ja viinud mitu tõde ja õigust. Kuid meil on üks Tammsaare tema elutõde, tema raamatud, tema sünnilugu, tema sünnikoht. See, mida täna Tammsaare Põhja-talu kohal tehakse on üks osa selle kultuuriloo jäädvustamiseks. Sõna on Eesti metsamajanduse ja looduskaitseministril Heino Tedrel. Väga lugupeetavad seltsimehed asetades sümboolse nurgakivi Anton Hansen Tammsaare kodutalu vundamenti. Ma tahaks soovida, et püsiks ka meie kõrvemaakaitseala väljakujundajate Tammsaare majaehitajate mõtestama mõte, nagu see oli kunagises Tammsaare talu ostu-müügilepingus. Et igaüks peab aitama naabrit, kui ta hädas on ja ühiselt me suudame palju asju korda saata. Kui me selle mõttega ka siin selle vundamendikivi paigutame, siis kahtlemata meie tööl on edu meie tööl on tuleviku soovil paidele, rajooni juhtkonnale, Tampere kolhoose juhtkonnale kõigile Paide rajooni elanikele, kõigile asutustele, ettevõtetele, kes on kaasa aidanud ja saavad kaasa aitama selle ürituse elluviimisele tugevat tahet, üksmeelset asjale lähenemist ja meie võime edukalt tähistada meie lugupeetud kirjaniku sajandat sünniaastapäeva. Ja nüüd võtab Heino Teder metallsilindri tallele pandud valitsuse määrus kõrve maastikulise kaitseala kohta. Üleskutse Tammsaare Põhja-talu ülesehitamiseks. Töid teostavate asutuste isikute nimekiri, Eesti loodus, erinumbrid, kõrvemaast, kohaliku ajalehevõitlusena tänan erinumber. Tänaseks loodud spetsiaalne rinnamärk ja kõik käibel olevat metallmündid. Koos minister Heino Teder, partei Paide rajoonikomitee esimene sekretär Walden Roosma ja Paide rajooni täitevkomitee esimees. Eri elevant asetavad metallsilindri vundamendi odrakivisse ja katavad selle tsemendiseguga. Suured tööd-tegemised said alguse ja millised ei olnud ka vahepealsed raskused. Veidi läinud aasta lõpus esimesed külalised vaatama kutsuda. 27. detsembril toimus kirjaniku sünnikodu memoriaalansambli pidulik avamine. Kohal oli Tammsaare juubelikomisjon eesotsas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretäri Vaino väljasega. Me peame ütlema seda, et Anton Hansen Tammsaare looming see on ju selgesti väljendatud tema enda sõnadega, millest oleneb inimese õnn ja saatus. Kirjanik ise vastab sellele tööst tööst ja veel kord tööst, see on kogu tarkus, töö on elu saladus. Eks ole, see võib olla meie suurkirjanikukreedo üks neid aegumatud tõdesid, mida ta meile üha uuesti ja uuesti meelde tuleta. Ja nii sammub ta koos meiega meie kõrval. Need euro käis päevades, millal samm-sammult saab. Eks see, millest Vargamäel unistati. Ja kui seda julgeti võis, kui seda osatigi. Ja loomulikult kujuneb Anton Hansen Tammsaare looming ja tema juubel nõukogude maal suursündmuseks just sellepärast, et meie elu seaduseks on internatsionalism. Veel, mille künnisel me seisame, kujuneb niiviisi veel kord elavaks tõendiks meie partei Ühele, panulikust ja lugupidavast suhtumisest iga üksiku rahvuskultuuriväärtustesse veelkordseks kinnituseks sellele, kuidas need väärtused üha enam saavad kogu suure nõukogude rahva ühisvaraks teenides ühtse ning rikka sotsialistliku kultuuri õitsengut. Sellisel tähelepanuväärsel taustal on eriti meeldiv tulla Tammsaare lapsepõlvemail. Me teame, kui tihedalt on suure kirjaniku looming seotud oma kodupaiga, looduse, inimese tööde ja tegemiste, murede ja rõõmudega. Ja kui tore on tõdeda tänapäeval seda et suure kirjaniku unistused on oks saanud vaba rahva vaba töö läbi. Uus elu on neil mail ja selle uue elu raamides näeme mini selgelt kirjaniku põlise unistuse täitumist. Veel kord tahaks meelde tuletada kirjaniku sõnu. Pole sellest küllalt, kui isamaad armastatakse, on ta öelnud vaid oma armastuse peab oskama ja suutma ka teoks muuta, sest armastus on tegu. Õige isamaa, armastus ja luule on see, kui soode ja rabade asemele kerkivad Laaned, niidud ja nurmed. Ja just nii, On talitanud oma partei juhtimisel rahvas, kelle hulgast Tammsaare välja kasvas ja kellele ta pühendas oma loomingu. Ja just nõnda on talitanud siin kirjaniku kodupaigas ka Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitseministeerium, Tammsaare talu taastamise peamine algataja ja suur vaeva nägija. Kuidas selle uue toreda punkti Eesti NSV kultuuri ja turismikaardil tahaks Oya sõnaga tänada Eestimaa Kommunistliku partei Paide rajoonikomiteed Paide Rahvasaadikute nõukogu täitevkomiteed, kõike neid organisatsioone ja inimesi, kes sellest suurest kultuuriloolisest üritusest osa võtsid. Väga lugupeetud juubelikomisjoni esimees, EKP keskkool, sekretär, seltsimees Vaino, väljas. Lubage teile anda saag ja avada Tammsaare majamuuseumikompleks koos taha ulatuvate põldude, niitude ja metsadega natuke omapärasel kombel värava lahti saagimisega, kuna see ei ole tegemist hoonega, vaid suure üle 20 tuhandehektarilise alaga. Palun. Küllap sel puhul on nendele inimestele, kes on näinud tööd ja vaeva, selle kauni paiga taastamisele ja rahvale kättesaadavaks tegemisele, veel kord ütelda Tammsaare sõnadega. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb. Ka armastus. Juubelikomisjoni nimel, palun lähme Tammsaare kodupaika. Üksteise järel mõtlikul sammul astutakse üle rehielamulävepakutulijate pilkude ees lööb lahti Aegi elamine, mille kaugemates ulatub sajandi taha. Olnut aitab meelde tuletada muuseumi juhataja Annely Oja. Sisustatud on see rehielamu ja muidugi ka siis Haidad ja ikoone nikku õe Marta Hanseni mälestuste järgi põhiliselt muidugi on säilinud ka kirjaniku enda märkmeid näiteks Karl Mihkla raamatule Anton Hansen Tammsaare elu ja looming. Aga muidugi, need olid väga väiksed märkmed. Põhiliselt siiski mata mälestused, võib-olla Marta on siis nii palju, et tema on üheksakümneaastane ja elab praegu Tallinnas, tema on ka ainus selle peale lastest, kes siiamaani elab. No rehetoas, kus me praegu viibime ja see on ikka olnud selline majandusruum, eriti 19. sajandi lõpupoole. Siin enam ei elatud, ainult niipalju veel mainida, et hiljem, kui Peeter Hansen andis 1905. aastal oma talupojale kuule Augustanzenile on tema algul elanud saunahoonetes, need on hakanud lagunema ja siis on ta hiljem kolinud üles uuesti siia mäele ning tema voodi on asetanud siin ahju suure rehetoa ahju kõrval. Praegu meil seda väljas küll ei ole, sest püüame jäljendada 19. sajandi lõpusisustust umbes iga viimane periood, mille Anton Hansen Tammsaare viibis pikemat aega oma sünnikodus. Kui rehetoas meile tule välja panna päris memoriaalid esemeid, siis mõlemast kambris neid mõningal määral siiski on. Pööraksin tähelepanu sellele vaibale, mis asetseb siin selle voodi peal, see on Suure-Jaani kihelkonna, vaid nimelt on teadet. Ann Hansen oli hoidnud oma kaasavara vaipa oma voodi peal. Samuti segab, on siit perest pärit kapile. Tavaliselt oli seisnud Peeter Hanseni viiul, mida ta väga hästi mänginud. Isa oli see inimene ka, kes kinkis kihelkonna kooliaastatele Anton Hansenil riiule ja andis talle esimesed tunnid riiuli mängimisel. Ainus, mis siin kambris ei ole olnud, on vanemate portreed, aga siiski selle muuseumi sisustamise komisjon otsustas nad siia üles panna vanaaegsest Baspartuus väljanägemises, et nagu jäädvustada nende mälestustest on ju nemad olnud siin selles talus peremees, perenaine, pööraksin tähelepanu sellele vokile veel, see on anhamiseni vokk päris sellel kujul säilinud ja sel juhul, kes oskab kedrata, võid vabalt sellel ka veel edasi töötada. Nüüd suunduksime edasi veel esikambrisse eeskambris, ma pööraksin tähelepanu söögilauale, nimelt on see valmistatud Peeter Hansen enda poolt seal täpselt teada, siin kambris selle õuepoolse akna all oli asetanud Peeter Hansenil töölaud. Pink õigemini nimelt oli tema osanud väga hästi puutööd teha ja kõik vajalikud puud esemed oli ta ise kodus alistanud. No rehetoas parteil kuivatati staažis tarbepuud praegu poolik olevaid esemeid, näiteks üks reialas kõik reed vankrid, ka kõige suuremad asjad valmistas ta ise tubli lahtiste kätega ja väga-väga osav mees. Rehealune oli suur, panen siia pidi või selline omapärane juurdeehitus siis põhiehitus siin pidi siis tuulama ja peksma, aitäh. Võib-olla omapärane see, et siin selles nurgas oli Peeter Hansen, hoidnud hobuseid, hobused, koiti, rehal ja muidugi tööriistad, mis siis vastavad, vajalikud olid heinapuhangud sarjad siis Aganiku korvid, voodid, hobuseriistad. Ning siis see kõik on väga vajalik olnud. Täiendaks siis nii palju, et aja loolaseks oli sellel objektil Kaur Alttoa siis arhitektiks Ago lüüs ja projekti konsultandiks ja samuti ka ehitustööde konsultandiks. Juba mainitud Marta Hansen. Võib-olla ma lisan veel niipalju, Elem Treier, seansid Vilde ja Tammsaare muuseumi direktor Tallinnast tõi Marta Hanseni ühe korra siia, kui enam-vähem rehielamu oli juba nii korras ja Marta Hansen ütles, et meenutab tema lapsepõlvekodu küll. Nii et arvame, et ta on päris sedamoodi. Kes olid need ehitajad, kes oskasid nii vanamoodi ehitada noh, vabariikliku restaureerimisvalitsuse mehed, kes on kutsutud ja seatud vabariigis kõiki vana tundma ja teadma ja siis Tartu osakonna rahvas siis tegid selle projekti ja selle ehituse ka valmis. Ma küsin, kas Irzaiatestki tööstiivsujunud siin on praegus? No mälestuste järgi on olnud, neil on isegi fotosid, siin ei taheta, on tõesti palju juba sellepärast kaks naabrid tõesti omavahel hakkama ei saanud, küll need piirikupits tõesti liikusid ja liikusid isegi vahest aiad, mis muust veel rääkida. Vaatamata sellele, et need kaks kanget naabrite omavahel hakkama ei saanud, oli enne seda juba ehitatud mõlema talu Saunikutel üks ja sama hoone. Kui Peeter Hansen siia tuli, siis elasid saunahoones nii kambris kui suitsu, taas kaks Jacob Sikenbergi venda, kuidas tema omale selle talu sai, seda ei tea mitte keegi. Ilmselt ta üks kaval mees oli muidugi siin veel palju nendest Jacob Sikenbergi rumalustest rääkida, aga kui Peeter Hansen siia tuli, siis asus temaga muidugi võitlusse, nii et tema pani hiljem oma Sauniku siia sisse. Sauna-Madise saunatädi prototüübid on teada siit saunast, need on üks nendest on siis Jacob Sikenbergi vennanaine ja üks nendest on siis vennanaise mees, sest üks Jacob Sikenbergi vendadest sai Vene-Türgi sõjas surma, Leenu, tema lesk võttis teise mehe ja see ongi siis sauna madise prototüüp. Nii et elustanud ühteteist võetud. Sel ajal, kui külalised tutvusid kirjandusliku ekspositsiooniga olid Tammsaare kolhoosi ja Järvamaa metsamajandi mehed hobused tallist välja toonud. Rege teete rakendanud ja edasi läks sõit Kuljuste kõlinal Sinisalu pool. Nägime veel üht vana hoonet uuel kujul. Selles niinimetatud matka kodus andsid ministeeriumil looduskaitsevalitsuse juhataja Heino Luik ja puhkealade osakonna juhataja Vello Soosaar lähemaid seletusi kõrvemaast ning matkamise võimalustest. See matkakodu on tehtud endise hundipalu Tiidu talu laudas hoonest ja siin väga palju midagi muudetud ei ole natuke värvi pantud ja teisel pool on siis iseteenindav köök on riiete kuivatamise ruum, on võimalik söögikoht ja teisel korrusel on tehtud katusega numbrid suvise kasutamisega hästi lihtsalt nii, et kui matkaja tuleb, saab väga lihtsates tingimustes siin ööbida, et jätkata oma matka siin loodus, tunnetuslikult, kultuuriloolised kasvatuslikult ja et ta ei tuleks mitte tammsaarde üheks tunniks, vaid ta peatuksin siiski päev kaks. Me käisime väljamäel Tammsaare majamuuseumis ja see piirkond, kus me ka praegu alune, moodustab kõrvemaast ühe väikese osa niinimetatud kultuuriloolise tsooni kõrvemaast kui tervikust, mis kujutab endast 21,6 tuhandeid. Ta oli suurust. Maa-ala ja kõrb tähendab mitte liivakõrbe mitte kuiv ala, vaid vastupidi põliste metsade ja soostunud alade piirkonda, mida omal ajal nimetatakse kõrbeks, kus inimesi praktiliselt ei ole, on metsloomad ja ürgne laas. Külastajal on matkaradade võrgu kaudu võimalik tutvuda SIIN terves süsteemis nii kuivendatud aladega hästi haritud maadega, kui ta ürgmaastidega mööda rabasi palk teede pidi tutvuda siinsete looduslike piirkondadega. Ja need ajaloolised ajad ja kohad kõndis jälle läbiga. Kirjanik Paul Rummo mootori kuidas seekord mõjus? Alati siia tulles valdab niisugune eriline Hardost tunne. Ja Ma meelega hoidusin siia tulemast selle restaureerimise protsessi ajal. Et saada esimest muljet, siis kutsume muide ka valmis on teel siia ära ütles seltsimees Slovica autos, et. Metsamehed ja looduskaitsemehed on kitsad Kärneriks kultuuri alal ja et nemad siis võtsid seal oma käte ja meie Jaan Krossiga, lõppisime vastu, et need olid väga head kitsed ja väga head kärneri. Kes niisuguse asja nii suurejooneliselt ja kaunilt on millesse ehitanud? Me ei tea, mis Tammsaare ise sellest mõtleks. Aga ma arvan, et tal oleks, kuigi ta hoidus kõigist oma austusmomentidest eemale, tal oleks siiski selle üle eriline heameel. Nii et minu elamused on väga suured. Vaatamata tuulisele, tuisusele, ilmale ja külmale ilmale on süda soe. Kui ühtede ettevõtmine teiste südame soojaks teeb siis on suurt korda saadetud. Ja nii seevastuvaidlematult. Antud juhul on meie kultuuriloo üks tähtsamaid niite on jälle terveks sõlmitud. Lahkudes hüvasti jättes Tammsaare Väljamäega. Oleks nagu uuesti kuulnud Paul Kuusbergi tähendusrikkast ütlemist. Kui ilmus Tammsaare tõe ja õiguse esimene osa siis oli seal ette pannud autor Matobo läärilt mille mõte seisnes selles et koduga oht lapsepõlve muljed, mälestused võivad hiljem saada isegi teadmata autorile endale kunstiteose sünniks. Ja nii see oli ka Tammsaarega. Ja ma tahaks Öelda, et see muuseum kõik see, mis taastatud Tammsaare sünnikohast omad määratu suurt tähtsust meie kirjandusele ja kultuurile. Need ei ole vaikivad majad, surnud hooned, vaid need on elavad kõnekad, mis räägivad meiega nii nagu Tammsaare teoste leheküljed Tammsaarest meie minevikust, meie olevikust, aga ka tulevikust ja seetõttu kõik see, mis on siin tehtud mida on teinud paljud organisatsioonid, on püstitanud minu arvates määratu suure tähtsusega. Võiks ütelda vestlusmärgi meie suurele kirjanikule Tammsaarele ja olgu nad kõik südamest tänatud.