Eesti sõduritund. Väeosa väike või suur on ainult siis elu ja tegevusvõimeline kui temas kindel sisemine kord ja tugev distsipliin valitseb. Igasugune sõdurite koondus ilma tähendatud aluseta on bande kindral Aleksander Tõnisson. Vabadussõja legendaarse väejuhi sünnist möödus nüüd aprillis 125 aastat. Sõduri tunni kuulajale ei tarvitsenud meenutada, millist juhi vastutust kandis Aleksander Tõnisson sõja kõige kriitilisem omal ajal kõige raskemal rindel. Aga imestama peaks, kui kaua on elavana püsinud legendilaadsed, lood, mida sel määral ei räägita vist kellestki teisest, Eesti kõrgemast sõjaväelasest. Veel tänagi. Ja muidugi see oli 1903, kaks 33, kui Tõnisson oli kaitseminister ja meediust saadeti parajasti need Tondile sõjakooli sõjakooli algus oli ja tondi nii nagu ta läks, on siis palju rääkida. Aga nii palju kohe tuli niisugune kord. Voodid pidid olema nii nagu telliskivid neljakandilised ja selleks pandi voodile raam sisse ja raami otsa veel niisugust toed. Siis tõmmati peale nöör, et teki joon oleks absoluutselt sirge, jääd Padiaat, olles absoluutselt sirge ja teine oli veel meie noored meheta. Meie aspirandi vorm on niikuinii tore ja tahtsime uhkustada siis valged kindad ja java noor, see oli iseenesest muidugi meeleldi eririided selleks. Teine puhas ülikond, õlakut lõpintel oli seal ühendatud õppeasutus ja ja siis oli muidugi säärikud säärikud, kroon taldrikut, kui ta aga välja antika pikka säärtega ja Tõnisson nõudis. Et ja linnas mõne mehega Ta sai siis ütles, kannad ette, et sa ei ole vormiv kahtlaselt riidas. Ja aga siis ta, kui ta meil käis. Kahjuks me olime just väljas õppustel, aga, aga korrapidaja võttis vastu oma pikal säärikuga ja hästi esines ja selle eest sai piis Päbust. Reet lugusid kindlasti rohkemgi. Ja üks lugu on muidugi see kui Ta läks, see oli vist Rakveres kasarmusse, leidis põrandalt tiku ja no siis ajas mehed pokutestki palk välja. Ja kuus meest sinna pidid minema tiku välja viima. Nafta on legendaarne vabadussõjas ka tundub täiesti igatepidi. Ja ma ütlen, et see aitas ka hiljem elus sa tundsid, sa pidid olema distsiplineeritud väljaspool. Niisiis oleme kindral Tõnissoni 125. sünniaastapäeva tähistamisel Viimsi mõisas Laidoneri muuseumis. Meie saatjast ei jätku ülevaate andmiseks kõigist ettekannetest, ehk on see mõistetav. Tartu Ülikooli õppejõud Ago Pajur vaatles Aleksander Tõnissoni tegevust sõjaministrina. Kindral oli tegevsõjaministrina kahel korral kokku üheksa ja pool kuud. Ja nüüd siis katkend Ago Pajur ettekandest. Nii et ajalooliselt Aleksander Tõnisson väga kaua politseiministriks ei olnud küll aga oli ta kaitseministri kohalt äärmiselt põnevad veel ajal, mil nii Eesti kaitseväe kui ka Eesti riigi ja ühiskonnaelus tervikuna toimusid väga olulised ja suured muudatused, nii et vähemalt osaliselt võiksime siinkohal küll rääkida, et Aleksander Tõnisson oli nende meeste hulgas, kes nendele muudatustele alusepanija neile olulisel määral kaasa Jätaksin siinkohal kõrvale koha sellised küsimusele, milline siis oli ikkagi Aleksander Tõnisson kaitseministrina? Kuivata tuntuks saanud diviisiülemana tugeva korraarmastuse ja distsipliininõudja, noh siis võid loomulikult oletada, küllap ta võitis ka pagari tänavale oma töökabinetti, needsamad kombed kaasa ja küllataga seadusesse kliini nõudis, aga mitte see ei ole ju ministri tegevusest pead. Esimest korda kutsuti Aleksander Tõnisson kaitseministeeriumi etteotsa 1920. aasta suvel. Juuli lõppaeg oli teadagi missugune. Vabadussõda oli äsja lõppenud kogu ühiskond ja kogu riik seisis väga põhjalike ümberkorralduste ees nii poliitiliste majandusse, sotsiaalsete, kultuuriliste ja mida iganes soovite. Ja samuti ka kaitsevägi, siis tulin sõjajalast üle viia rahuaegsele olud. Aleksander Tõnisson ei kuulunud professionaalse sõjaväelasena ühtegi poliitilisse erakonda. Ettepaneku valitsusse tulla tegi talle rahvaerakond ja selle ettepaneku võttis ta vastu, seega siis mitte parteipoliitilistel kaalutlustel. Ja mina risti küll olla siin kohtumõistja öelda, miks ta seda selle ettepaneku vastu võttis. Ühe võimaliku põhjusena võiks öelda selle või poolt, lastaks ta asjaolust, et märtsi lõpus likvideeritud sõjavägede ülemjuhataja ametikoht taevas seda oli kaitseministrist tahes või tahtmata saanud kõige kõrgem kaitsevägede juht. Ja loomulikult näis olevat otstarbeks annetanud kõrgema juhi kohale professionaalne sõjaväelane, mitte eraisikust kaitseminister, nii nagu see oli. Seniajani on tõepoolest Ado Birgil, kes üritas juulikuu lõpus valitsust organiseerida, kuhu Tõnisson oli kaitseministriks kutsutud ja palutud ei läinud selle valitsuse loomine korda ja seepärast sai Tõnisson asuda kaitseministri kohale. Kaks päeva hiljem, 30. juulil 1920. Jaan Tõnissoni teiseks kadunud. Jaan Tõnissoni valitsuse deklaratsioonis oli põhitähelepanu pööratud meeste mobilisatsiooni demobilisatsiooni lõpule viinud. Nii et see oli esimene ülesanne, millal tuli ka millega tuli ka Aleksander Tõnisson meil kokku puutuda. Aga valitsuse deklaratsioonis vindiga kaugemale vaadati tulevikku ja räägiti vajadusest töötada välja Eesti riigikaitsele sobilikud struktuurid, hoolitseda Eesti kaitseväerelvastuse ja varustuse eest. Aidata kaasa kaitseväeteenistuskohustuslike meeste arvestuse parandamisele, kutsealuste parandamisele mobilisatsiooni ettevalmistamisele ja panna alusohvitseride allohvitseride koolitamiseks vajalikele õppeasutuste võrku. Need kõik olid nii-öelda positiivsed, igas mõttes hea, vajalikud ülesanded. Paraku paraku nii nagu igal asjal on kaks külge ka valitsuse deklaratsioon. Selle teises pooles, mis riigikaitseküsimustele pühendatud rõhutati vajadust ilmtingimata vähendada kaitseväe koosseise ja hoida kokku riigikaitsekulutus. Jätame sõjaministri seda vastuolu lahendama Ago Pajur ettekandes Aleksander Tõnissoni linnapea aastatest Tartus ja Tallinnas rääkis ajaloolane Kaupo Teemant, kes tõi välja kindrali kriitilise suhtumise baaside lepingusse. Sõlmitud punu kolivoolus, Molotovi-Ribbentropi pakt siis Tõnissonile, veretu poegadele homme Riga sõideti Riga linnavalitsuse autoga. Kaasas oli veel ustav linnavalitsuse ametnik. Riias peatati kaks päeva. Riia linnavalitsus ja tagasi tulles vaikides vaikin klippides koduse õhtusel koosviibimisel, et meil tuleb loota ainult endale endale ja lätlased on raske. Raskeid lappasid läbirääkimised Moskvas siis linnapea Tõnisson kutsus kokku oma korterisse. Tartu ühtivad me jälle konspireeritult, eelmine seal oli rektor abilinnapea Piet teise diviisiülem oli veel ka kaitseliidu ülem ja ka hilisem väga mitmeti mõistetav Hans Kruus. Järgmise peal päeval sõitis ta Tallinnasse ja nagu trali puiesütlemata, olime alati viia külaskäiku käinud Tallinnas Kadriorus Toompeal selle kohta otseseid andmeid ei ole. Kui nii palju oli tartu juhtivada meestele otsus selline, et meie peaksime vastu olema, noh, kõik me teame, kuidas ta läks. Tähtede näitusele oli välja pandud ka kindral Tõnissonile kuulunud riiklikke teenetemärke. Vitriini juures avanes võimalus nende kohta seletust pärida kindrali pojalt leotenissonilt. Kuidas on õnnestunud alles hoida läbi aegade kindral Tõnissoni aumärke läbi kõigi keeruliste aegade. Ja kõik oli keeruline ka nende säilitamine oli keeruline. Niipea kui oli tuli sõnum, et isa on arreteeritud. Ja kohe esimene asi, mis kätte sattusid, olid tema aumärgid ja osaliselt viisime nad koheselt koheselt oma heade tuttavate juurde ja ei saanudki krike viia, sellepärast et juba tulid läbiotsijad. Õigemini siin meie koduuste pitseerijad ja agakse kõige tähtsam see, mida tema pidas talis maniks. Sotalismanniks on vabadusrist seisatus läbiotsijate. Ja sealsamas nad viskasid ta põrandale, purustasid tema hiljem ikkagi koristatud tsiviili lähemal ja osa aumärke. Ikkagi jäin nendega, et siin on see kollektsioon tervikuna, nendest, mis on säilinud. Kas te nägite, püüdsime, olite sealjuures jaamani sealjuures nii et see toimus teesilmal sõjaania Vabadusristi puruks trumpimine. Jah, see oli sealsamas kabinetis kes olid läbi õudsed. Mitu neid oli? Neid oli mitu, sest nende nimesid ma ei mäleta ega ei tahagi enam. Häda. Meen vormis tsiviilis tsiviilis tsivimise vormis mehed oliituste ees. Tääkidega kaabel. Ja mis asjaoludel te saite teada isa arreteerimisest, kus teise sel hetkel olite, andke mulle andeks, ma tean, et see on raske küsimus, aga meie olime oma korteris Tallinas täpsemeenam. Isa aga sõitis maale oma tallu ja seal tema arreteeriti. Ja kohe pärast arreteerimist tuli kiiresti sõnum telefoni teel sõnum, et isa on arreteeritud ja siis me hakkasime tegutsema Kuu aega olin niivõrd pisku väheseks jäänud, et me saime ainult ainult need, no osa tema aul asutuste aumärkidest. Lausa päästa veel kord veel kord nendest teenetemärkidest. Siiski ega te ei saanud neid ju enda juures hoida? Te usaldasite kellelegi kätte või olid need peidetud vahepealsed aastad, need olid ühe usaldusväärse inimese käes, kes neid kogu aeg ehitas ja nagu linn hiljem kuulsin, nad on isegi maa sisse kaevatud ja seetõttu natukene isegi viga saanud. Kahju, et suured paelad tähendab aumärkide juurde kuuluvat paelad. Need on. Aga säilinud hästi ja kahjuks seda inimesena ta ei saa, kes selle noh, töö ja vastutus enda peale võttis, ta on jogrammanalas. Olime sellele mõnele mehele tänu võlgu. Jätkame sõduritundi muuseumikülastusega, sedakorda Tartus. Kunagises kaitseliidu majas, praegu kaitseväe ühendatud õppeasutuste asupaigas on oma varadest valikut tegemas ja väljapanekut koostamas sõjamuuseum selleks muuseumi kasutada ruumides. Siin ringi vaatamiseks andis lahke loa sõjamuuseumi juhataja Olavi punga. Täna on nüüd olukord selline, et meil on valmisruumid ja, ja meil on olemas vähemalt osaline mööbel. Aga küsimus on täna veel selles, et meil ei ole lihtsalt aegunud välja panna välja panna neid materjale, mis siia ladestunud kaheksa aasta jooksul, mis ma olen seda tööd teinud. Ja, ja suundumus sellele muuseumile sellisel üleüldse on on leida üles korjata kokku või vähemalt hankida teave 20. sajandi Eesti 100 ajaloost inimesed, esemed, see, mis on toimunud see, millega on õpitud see, millega on tööd tehtud. Ja, ja noh, kuivõrd Eesti kaitseväe jaoks on toodetud siiski piisavalt palju varustust ja relvastust, siis on lootus, et ehk ehk me saaksime kas või osakese sellest oli üles korjata. Selles vitriinides mees seisab, ongi praegu näha üks killuke Eesti kaitseväe sellisest ajaloost. Päris all me näeme kolme tuli see suurtükimürsku mürsuhülss, millele on peale kirjutatud ameerika rohi segatud 1933 0,9 kilogrammi. Natukene kõrval, siin on, on Eestis toodetud tankidele miin TM 37. See on siis teine mudel, esimene mudel oli TM 34, on lihtsalt 34. aastal. Ja eesti kaigas käsigranaat. No see oli rünnak rünnake Horvaatia ja sellele on peale kirjutatud ta nii hästi säilinud, et tal on peale kirjutatud loe täiesti loetav veel tekst enne tarvitamist sütik sisse panna. Nii et alumine, alumine osa vitriinis kujutab täielikku selliste harulduste hulka, ehkki neid on seal vaid kolm. Mürsk, mis on, mis oli hülsi lähedal, peaks olema ka tarvitusel olnud õppemürsu Naatan juba väga, väga ammu. Mu värvitud punaseks ja sütiku sütik on ka hoopis teised mürsud võetud, nii on kasutatud õppemürsu päris pikka aega. Jaa, kaheldamatult tähendab eriti veel esimese maailmasõjaaegsest toodangust. Järgmine riiul on gaasimaskid. No tegemist on Eestis valmistatud ja Eesti armees kasutusel olnud mitte ainult armees, vaid ka kaitseliidus või mujal kasutusel olnud gaasimaskidega. Mida aga õpetati Eesti gaasikaitseõpikutes ja nii edasi ja nende gaasimaskide vahel näete veel ühte haruldus on arsenalis toodetud Eesti kaitseväe katelok. Peale ei oskakski kaugelt vaadates öelda, et tegemist on arsenali toodanguga, aga, ja ma julgeks seda öelda, kui ma ei oleks oma silmaga näinud oma käega katsunud, et seal on sisse pressitud arsenal, nii tõstame pilgu ülespoole, siin on siis siin on tegemist. Eesti ohvitseridele kuulunud mõõkadega. Käepidemed on eriti hästi näitavad välja seda, mis peaks neid puudutama ohvitseri au ja uhkust. Üks mõõk on üldse selline relv, mis on igipõliselt olnud vaba mehe relv ja ja seetõttu ei peetud paljuks mõõga käepidet ilustada. Eriti kaunis on mõõtmise meist praegu teisele poole. Tegemist on Eesti kaitseväe ohvitseri maaväe ohvitseri mõõgaga. Ja tuli meil kasutusele 1939. aastal. Me näeme, mõõgatera on ilusti kõik graveeritud. Sarnane graveering oli ka 39. aastal kasutusele võetud Eesti ainsas lühikeses külm terarelvateral ehk vestul päris eestipärane nimi pesto ja, ja kahjuks ei ole täna teada, kas üldse ühtegi neist säilinud on, aga, aga dokumentatsioon nende kohta on igal juhul olemas. Kas vestu võõrkeelne vaste võiks olla kortik? Tõenäoliselt see nii on, sest nad näevad vähemalt välja ühesugused, aga, aga eestlane on ikkagi eestlaseks jäänud ja ja pandi ikkagi relvale oma nimi. Nii nagu ta läbi aegade on olnud. Niisiis edasi hakkab silma kaks kiivrit, üks neist on inglise kiiver kindlasti vabadussõja ajast, aga teine. Teine on täpselt samast perioodist kuulub saksa endisele varustusse saksa armee varustusse esimese maailmasõja ajal täpselt nii ja hiljem oli seeria kiiver kasutusel Eesti kaitseväes ametlikult kuni 39. 40. aastani. Ja kahe kivi vahel on kaitseliidu viimane vormimüts. Aastast 35 tegemist on jalaväevormimütsiga ja märkide järgi näeme, et on Viru maleva Viru maleva liige olnud ja, ja tema kõrvale jääb praegusel hetkel kaitseväe talvevormimüts, mis on pärit aastast 26. Noh, meil on täna kahjuks meil ei ole veel mannekeen, piisavalt kallid selleks et välja panna meie mundrikollektsiooni. Me loodame peatselt selle probleemiga lahendada nii, et edaspidi vastu on võimalik näha meie vormivolatsiooni. Nii kaitseliidu teemal jätkates me näeme siin hulgikaitseliidu käelinte. Kõige ülemine käelint on ülim haruldus pärit aastast 1918 ja tegemist on kaitseliidu käelindiga. Vabadussõja esimestel esimestest kuudest. Säilinud on ta tõepoolest imekombel ja tuli meile muuseumis 92. või kolmandal aastal koos pakki vabadusse aegsete müürilehtedega. Nii et mul ei olnud mitte mingisugust kahtlust, et tegemist võiks olla võltsinguga originaaliga oli ilmselge, et tegemist on originaaliga. Ülejäänud käolindid kuuluvad ajastusse 25 kuni 40 ja välja on pandud malevate ainult malevate käelindid, mitte malev kondade. Näeme siin Harju-Viru-Järva-Narva Sakala, Pärnu, Tartumaa ja Võru käelinte. Samas on siin näha ka väikese väikese muuseumi vabadussõja muuseumi juht mis on välja pandud just nimelt mälestuseks kunagi Eestis olnud muuseumist ja juhatajale Poskata vett purskab. Jah, no loodame, et loodame, et tänane Eesti vabariik, homne Eesti vabariik saab koomale saamiseni. Väärtuslikud siin on nüüd kõikvõimalikke käsiraamatuid, määrustik ja juhtnööre aastatest 19 kuni 38 siin nende seas on muidugi kaheldamatult kõige väärtuslikumaks 19. aasta alguses. Esimesel kolmandal välja antud eesti komandosõnad jalaväele siis eestikeelne sõjaväekorraldused, sest ta anname endale aru, kui kõik need eesti ohvitserid tulid tsaariarmeest ja vene keeles oli see ja, ja siin sees ongi sellisel kujul nagu sõjaväelase sõnastikus tuli venekeelne korraldus tõlkida üle Eesti keelde ja sissemeestele anda, et need maalt tulnud mehed Messastunud mehed saaksid aru, mida ohvitser käsib. Nii et see on igal juhul väga vajalik raamat ja ma täiesti imestan, ainult selline õhuke ja habras trükis on säilinud tänaseni. Jah, siin on nüüd päevakäske ja, ja, ja, ja redelid originaalid jah, need on täiesti originaalid ja seetõttu on nad ka klaasi taga ja seetõttu neid ka näidatakse sellisele sellisel kujul. See on nüüd tutvustaksin kõige huvitavamat nii-öelda inimese jaoks, tundub, kõige huvitavam on sõjavägede ülemjuhataja sunduslik määrus number kuus aastast 1919, neljas jaanuar millega sisuliselt kehtestati üks käskkirjadest päeva käskudest, millega kehtestati sisuliselt kui seadus millega ülemjuhataja käsib ära tuua liigse alkoholi ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, ähvardades trahvida rahalise trahviga 50000 marka. Huvitav, kuidas see sõnastatud on? Kes selle määruse vastu eksivad, karistan mina administratiivselt vangistusega kuni ühe aastani ehk rahalise trahvi määramisega kuni 50000 marka. Aga algaps? Sundmäärus sõnadest kõik Eesti vabariigi kodanikud on kohustatud kolme päeva jooksul miilitsa valitsusse üles andma registreerima kõik nendel olevat alkohoolsete jookide tagavarad, mis ulatuvad üle viie pudeli õlle, kolme pudeli kerge viina ja ühe pudeli põletatud viina või piirituseharu. No see on üks markantsemaid, selliseid päeva käis, käis täna meile, tundub sellisena, aga aga samas nõuti inimestelt ka relvad käest ära. Sinul kõrval nii-öelda peastaabi ülem Larka poolt välja antud päevakäsk või määrus, õigemini millega kõik laskeriistad, suurtükid ja nende osad kästakse ära tuua, nii et nii et siin ei ole midagi imestada. Vene ja Saksa sõjaväes üksteise järele tulles lahkudes jätsid maha päris palju varustust, on näiteks teada vabaduseeelsest perioodist, kuidas üks vald Harjumaal ostis vene taanduva Vene armee käest või nii-öelda terve polguvarustuse kuni relvadeni välja, mille sakslased küll lõpuks ära korjasid, aga midagi siiski maha ka. Siin on neid asju päris päris palju ja, ja välja neid pandud sõna otseses mõttes väga vähesest. Mööbel, mis tegelikult on praegu kolme ruumi peale jagatud, on tegelikult ainult ühe ruumi mööbel. Aga, aga nüüd ma teeksin lahtisele sahtli jälle ma ütleksin, et selle, selle koordi, mida ma nüüd näitan, on toonud siia sellesse muuseumisse, professor Sulev Vahtre kelle kellele omakorda andis, andis selle üle tema vend kes oli kapten Talpaku käsundusohvitser ja võitles koos kapten Talbakuga 41. aasta 41. aasta suvesõjas nii-öelda taanduvate punavägede vastu. Tegemist on Rakvere ümbruse kaardiga, mis on nii-öelda täis joonistatud neid piirkonna ära märki viisi, kus on, kus on siis ka omad või võõrad sees. Trükitud on see kaart 37. aastal ja kapten Talbacolysis toona Otepää ja Tartu metsavendade eesotsas, abiks nii-öelda pealetungival, Saksa armeel läks nende nii-öelda vasakul tiival, sakslased suundusid Narva peale ja tema ülesandeks oli siis julgestada neid nii-öelda nende vasakut tiiba tulles Rakvere suunas ja siit mindi edasi juba Tallinna peal. Kaardile on kantud samuti positsioone ja tulepunkte ja. Jah, neid on, neid on küll kaunis raske, tänasid ära tunda, aga, aga õnneks on säilinud riigiarhiivis kapten, tal pakkuv nii-öelda iseenda poolt ka 42. aastal kirja pandud sellesama retke mälestused. Nii et seda neid kahte asja kõrvutades on võimalik täiesti öelda, mida nad selles või teises punktis tegid, kes seal olid, miks nad olid? Mis nõu te annaksite inimesele, kellel teie juttu kuulates tekib mõte, et oot-oot, mul on siin ka midagi, mis võiks kuuluda Eesti sõjamuuseumi. Kui on pilte, fotosid, portreesid, kirjavara, kas te olete valmis neid vastu võtma? Ma arvan küll, et me oleme ja tahaksin isegi öelda, et me väga ootaksime neid, sest kahjuks on Eesti sõjaajalugu enam kui 50 aasta vältel hävitatud süstemaatiliselt ja enamus on praegusel hetkel, ma loodan inimeste käest kodudes, kes on seda veelkord loodan heaperemehelikult hoidnud, kas siis onu, vanaisa, isa või kellegi teise mälestuseks. Olavi punga, kuidas teiega ühendust võtta? Üks võimalus on kõige aeglasem on kirjutada aadressil Tartu Riia 12 100 muuseum. Või võtta telefoni teel ühendust telefonil kolm üks neli üks kuus üks ja küsida ükskõik keda, kes siin vastab, sest siin on, siin on kõik mu sõjamuuseumi töötajad, võõraid siin ei ole. Lähenev maikuu viib vägisi mõtteaastale 1945. Tolle aasta viimastest aprillipäevadest segasemaid aegu ei ole relvakandmise eas eesti meestel üle elada tulnud. Saksa või soomevormi kodumaal seljast võtnud, elasid kinnivõtmisega peatuses. Kes aga oligi juba pagari keldris või patareis osa teel Venemaa vangilaagrite poole. 41. aastal mobiliseeritud korpusepoisid olid otsaga Kuramaal sõja lõpu mõttetutest lahingutes nendega koos hulk juba teise võõrasse vormi pandud mehi Kuramaa kotis sees. Eesti lennuväepoisse. Luftwaffe Eesti lennuüksusest oli mõni üksik riskinud lennata Rootsi, kus ees Soome armee Eesti rügemendi kodumaale tulemata jäänud mehed. Pagulaselu valinud mehed umbes 10000 Eesti diviisi meest Saksamaal läks vastavaks patusele Tšehhi põrgus, kes tapeti, kes jõudis või ei jõudnudki sõjavangilaagrisse kellel õnnestus hiilida läände lootuses jätkata vabas maailmas. Aga oli väga üksikuid, kes veel aprilli viimastel päevadel 1945 lendasid tagasi siia et kusagil kodumaa kohal langevarju avada. No ja siis oligi, viidi meid röögine, seal olime vist päev või kaks siis oli selge, et vesilennuk Toomeid. Aga siis ei olnud midagi väljasõiduilma ei olnud. Aga siis vahepeal oli veel, enne kui ära sõitsime, anti meile seal kõik, kuidas side hakkab toimuma ja see kurbelis rääkis meile, ütles, meil on täiesti siidi olemas juba inglissalaluurega. Tema rääkis, ütles, et teid niikuinii vormistatakse automaatselt ümber. Sõja lõpp on lähedal, et vormistatakse üle selle inglise luure teenistusse tagasituleku sealt, noh, see oli utoopiat, lohet kui sõda puhkenile liitlaste vahel selle vahel, et siis on võimalik teil saata järele, kas allveelaev või, või siis võis lennuki pärast sain aru küll, et see oli ju niisugune jutt, et üldse ei saa ju paika, pidadagi ka juba on, laguneb kõik Lasnamäe, kes siis enam ei nojah, inglise laule, kas inglased olime mees nii huvitav, et nemad oleks Adriskindatud, saad selle võõrasse vetesse oma allveelaeva või siis lennuki järele? Kuradid tulid kõiki inglise luure poolt, seda ütles küll seal inglise luure poolt need aparaatidega aparaadid küll võimsad, sides Pedasimegi sealt Saksamaalt sidet, täpselt nagu siinsamas toas räägiti. Sõja lõpp oli ju niivõrd lähedal, see oli see aprill Me tulime alla, tulime sellise 20 20 töö, siis tulime, siis oli sõja lõpuni maikuu ja alla kuu ja ma ei tea, mis mõte neil üldse vaata sealt välja, kas oli neil siis mingi kohustuse või mis oli, hakkas teile räägiti ka ülesandest, meie ülesanne oli siin Põhja-Eestis, kus on rannatõrje, kuidas laeva, mis laevastik liiguvad ja kaitserannakaitse vist Tallinnas, mis, missugust sõjalaevad Tallinnas on, mitte diversiooni oli lihtsalt niisugust luureandmed koguda, koguda ja edasiaegses lennuk viskas meid ka valesti alla. Hirmus põrin. Kas teil endast välja päeval õhtul öösel pool kaks öösel nime Eesti esimene Eesti kohal ja Eesti kohal. Ta tuli kaua ka põristas tulla, vain vaja. Ja siis Tallinnas tulime üle siis Tallinna tuletõrje- näha, istub Tallinna täitsa tuledes, tulime Tallinnast üle, tema pidime viskama alla Virumaale, Koitjärvel koitjärve äärde pidi orienteeruma. Igatahes tema orienteerub järve järgi, küll aga viskas meid rummu järve äärde, seal, kus vangilaagrit on sinna alla nööridest, sakslased, lendurid. Ja seal oli kõik automaat langevarjude, ainult ukse aga seal ka lennuki võlgu, ta kiiruski nii suurune valeliku Alt alumisest luugist saab kiiresti sealt külje pealt luuki ja tema oli veel Lucali kõrgemal. Konisid, väljasid, seal ei saagi õhutõmmet moodustama, usu iseennast alla. Kukkusime ikka niivõrd kaugele kolmekesti üksteisest öösime kokku ei saanud. Ma kuulsin küll, et öised mitte kaugel koer haugub kuskil. Ja siis otsin, meil oli morse, värviliste taskulambid olid kaasas. Ja eile öösi rihma või vöörihma küljes või langevad ja siis ma küll olid pakile isasega üles kadunud, see oli lahti ennast tõmbadega ta. Nii palju siis oli midagi, hüppasin valesti. Mis seal pakis oli? Seal olid, riided olid ja siis erariided, erariided, viraiidis hüppasime alla ka, see oligi suur viga. Oleksin pidanud hüppama vene vene vormis kuskilt materjalis välja kirjutatud meestena või midagi. Ja need passid, mis me saime nendega ainult metsas elada, muidu oli tehtud eesti passid küll ei olnud mingisuguse seda tempel sees, aga ei tohtinud kuskil näitama ka minna. Võõras inimene küsib nüüd, et mulle templisse ei teadnud ka seda, et tripeldan vaja. Ei oska nii rumalad, olime margast julgenud küsida, seal ka, aga seda ka ei teadnud. Esimene kokku ei saanudki ja ummiku siis vuti, mis kuradit teha, et isegi vale siis kõik arvavad, et ma läksin, vaatasin küll kuusikus koer, haukus hakkas minema, leidsin oma pakki ülesse, siis panin kuuse alla, langevari oli kuuse otsas, siis tirisin ka alla. Väike labidas, viska kalligaara hommikul valge seda ja siis tõmbasin selle üles selle mulla sambla kaevasin ära pann Langvarjumatin ära sinna kotiga sinna kuused koera augumite kaugel. Ja hakkasin minema sinnapoole, jõbeda. Puusse puhkusel oleku Moimudes. Teine mees oli seal, ei olnud kaugel üks paarsada meetrit, see oli puu all ja igas puussepp, mitte Poola. Kõige aega olime harjunud sellega selle Puusepa nimega, saime temaga kokku ja tema oli nii õnnetult hüppad leidki, kas siis lendas järve või tema pakki leeki üles, kampsunid olid sees ja siis vahetuspesu ja raha. Ja siis vene raha vene raha ja, ja siis palju raha anti kaasaga, oi jumal, meile hirmsasti kaasasime kuskilt lugeda sealt sajad tuhanded sajarublase rahad, kõik. Seda oleks võinud võtta seal nii palju tähtedega see keegi pakid, luban seal muud vaja võtta, ka elemendid olid siis need sees, neid ei olnudki need kadunud, aga kelle käest saad, see oli, saadi, oli kolmanda mehe käest, keda me ei leidnudki üles ja siis mõtlesime, et võtame süda rindu. Ma ütlesin, noh, meil olid. Taskurelvad, olid väike, mul olid belgia püstol, kolmeteistlasuline, temal oli väike väike saksa seitse kuud, viis püsti. Ütles, läheme sisse, sa lähed nüüd Eestis lausa ühtlaslikuga taga, kuhu juhtume. Läksime, koputasime sisse. Läksime sisse, vanem mees istus seal köögipõrandal maas, põrandas hoki. Vaatasin altkulmu. Kuradi õigemini kole kahtlase kooperlit sattusime. No ja siis hakkas rääkima, küsimus, mehed olete, veetsime Tallinnast tulema, et oleme sealt Tallinnast eelsed, lähme sinna Virumaal, et toiduained muretsema. Vaatas, vaatas ja meie väegade nuia niisukesingu, teie liiguks nüüd õige hulga hulganisti, kohe. Vaatasime ka, tütar oli umbes nii 20 aastane või mahtimisi, hakkame ennast riidesse, pidime, mõtlesime tohtiski asja peale, väljavaated kohe. Nüüd nüüd läheb, nüüd läheb üles andma neid. Perenaine askeldas rääkida midagi seal pliidi ääres, keetis loomadele süüa või midagi, või noh, meil riided märjad, kus me seal solid, soine maa soos, riided märjad, kõik väsinud, magamata ja ja vaatasime, tüdruk lähevad, no nüüd ei päästa, tuleb meil ka siit varvast lasta, aga siis mina suitsumees, teine mees, pakud pois, pakub vanamehel suitsu, seal inglissigaretid vananevad. Ohoo. Tuletikud, kus sa ei oska vastata, kus kuradi kohast sa said? Siis rääkisime ikka nüüd käivad seal kaubalaevadelt nende pealt seal saab ja ütles, et meil on, meil on ikka niisugune asi, kui nende tikkuda tuletikuga jada kuskilt saada. Vaata võikule kahtlaselt vihedad. Ja vaatame siis, tüdruk läks väravani väravale seisma ja tuleb tagasi kiiresti sealt värava pealt. Ja nüüd ongi, vaatame meie kolmas sõber hõlmad laiali, vehib ilma pakita ka ja see tuli ka siis sinna sisse ja. Huvitav see vana kas kohe hoopis teiseks meheks hakkas juttu rääkima ja perenaine ja tüdruk võttis ennast riidest lahti, vaata mis ei lähe kuhugile. Ja kus pakiga temaga sa küsisid, et kuidas pakiga ja tema ütles, pakun kõik korras, pakkunud temalt peidetud ja langevad ära peidetud. Mis edasi juhtus, jääb kuulaja ära arvata.