Kirjutati aasta 1970 millegagi. Olime kaheksateistkümnesed oma magusate mälestuste ja helesiniste unistustega lausa kõikvõimsad. Meie kaelu jaatusest piisanuks kolmeks eluks. Mind oldi harjutud nägema alati ja igal pool koos. Nimeid võetigi justkui ühe terviku kaht osapoolt. Uskusime seda ka ise. Olime koos, jagasime mõtteid ja unistusi. Me usaldasime teineteist. Omamoodi see hingelähedus ehk koormaski, aga see meid ei vaevanud. Praegu meenutavad mulle seda aega kõige sagedamini millegipärast vihmased päevad. Võib-olla sellepärast, et hallide ilmadega hakkavad inimesed ja mälestused särama kui neid üldse on seda, mis säraks. Päike kuldab niigi kogu ilma ilusaks. Aga ilu, kui seda liiga palju on, nöörib hinge karedaks. Kord olla kellegi käest küsitud. Kui sulle antakse valida ilu ja tõe vahel, siis kumma sa valiksid? Niimoodi küsisid ükskord sina ka minu käest. Valisin toe. Sina ilu. Pärast küpsuseksameid või enam ei kohtunud. Kuigi elasime, õppisime ühes linnas, viis pikka aastat hoidis saatus meie teid lahus. Aga mälestused elasid oma elu edasi ja vahel said nad taas reaalsuseks ühes küsimuses. Miks. Kui ühel lool on algus, kas tal peab siis olema ka lõpp? Läks 13 aastat, pikka aeg proovimaks ühe koolipõlve sõpruse, tugevust ja tõelisust. Siis me kohtusime kaks võõrast inimest. Ja püüdsime aastatetagusest arusaamatusest lõpuks ometi aru saada. Põhjust, mille pärast me need 13 aastat kaotanud olime. Me ei leidnudki. Huvitav, kui kaugele peab inimene teisest minema, et lõpuks temani jõuda. Neid oli kolm, selles väikeses roheliste seintega ühikatoas. Golem Philly filoloogi. Kõik targad tüdrukud armastasid teoreetiseerida, vaielda, analüüsida, arutada. Vahel kestsid need argutused hommikuni ja kuigi mitte alati jõutud ühistele seisukohtadele, peeti üksteisest lugu ja hoiti kokku. Selles toas armastati käia, sest seal olid telekas külmkapp. Seal naerdi palju julgeti, visata nalja ka iseenda üle. Nii jõudis tuba sõbralikus üksmeeles, kolmanda kursuse kevadeni. Ees olid eksamid. Kuni ühel hommikul väga varasel tunnil ärkas üks tüdrukutest mingi kummalise hääle peale. Uneseguste silmadega seletas ta toakaaslast, kes oma voodis midagi kohmitsedes sättis Jabackis. Küsimusele, kuhu sa minema hakkad, kell pool viis hommikul. Tuli napp vastus. Ära lähen. Kuhu, mispärast, kui kauaks? Neile küsimustele vastata ei osanud? Ei aidanud ükski jutt kõik püüded veenda keelitada heid kasutuks. Ta võttis oma väheste asjadega seljakoti natuke söögi kõrvalt kokkuhoitud raha ja läks jättis ülikooli vanemad, sõbrad. Üks inimene oli oma eluga ummikusse jooksnud ja ei näinud paremat väljapääsu kui põgeneda. Tema, kes ta oli alati paistnud nii arukas, lõbuse, mõistlik oli oma sisimas kokku varisenud. Terve suvi ei teadnud toakaaslased temast midagi. Kuni viimaks ometi hakkasid tulema kaardikesed kusagilt Venemaa sügavusest. Need olid kurvad teated tegelikkusest. Koordi paljaks varastatuna tuli tal rohkem kui ühel korral suuta seista ka oma au ja elu eest. Ometi pöördunute tagasi. Vanemad olid meeleheitel ja ainult toakaaslased teadsid tema ühikatuppa jäänud joonistustest ja kirjadest. Kui lähedal oli see tüdruk seisnud lõplikule minekule. Viimaks tuli ka midagi rõõmustavamat. Tüdruk oli jõudnud Murmanskisse, leidnud seal ühes kalatehases tööd, ei hakanud tasapisi harjuma. Ometi oli kirjadest selgesti näha, et ta elab vaid ühe päeva korraga ning keeldub ikka endiselt mõtlemast eilsele ja homsele. Tema enesetõestus oli pooleli. Siis juhtus õnnetus. Ta oli tööl olles mingi masina vahele jäänud. Vigastus oli ränk ja arstid kartsid, et see lõppeb halvatusega. Tüdruk toodi koju. Poole aasta pärast tõusis ta voodist. Taevas oli tema vastu armuline olnud. Andnud tagasiteralise hingerahu. Kodu ja vanemad. Aga veel nüüdki aastate takka seisab ikka õhuseks küsimus. Kui lähedal peavad inimesed teineteisele seisma, et märgata nendevahelist kaugust. Sa mõtled, sul on palju aega. Mu sõber. Ühelgi meist ei ole küllalt aega. Maailm on kummaline. Hämmastav, aukartust äratav, salapärane, seletamatu. Kõikides asjades siin maailmas on peidus palju rohkem. Pead õppima tegema nii et iga tegu läheks arvesse sest viibitsiin liiga lühikest aega, et olla tunnistajaks kõikidele imedele. On hirveliike, keda jahimees kui tal on, on, võib kohata vaid korra oma elu jooksul. Neil hirvedele ei ole harjumusi, ideed nad nii harvaesinevat, eks, raskesti leitavateks. Maagilisteks. Jahimehe kunst seisnebki selles et olla ligipääsmatu. Ta läks ära. Sa tegid end liiga kättesaadavaks. Sul oleks tulnud kohtuda temaga aeg-ajalt. Aga sina olid temaga päev päeva kõrval koos. Kuni ainus tunne, mis jäi oli tüdimus. Olla ligipääsmatu tähendab seda et sa puudutad maailma säästlikult. Väldid teadlikult enda ja teiste väsitamist. Muretseda tähendab muutuda kättesaadavaks. Kui kord muretsen, siis klammerdub meeleheites kõige külge, väsitad iseennast. Või siis seda, kelle või mille külge klammerdunud oled. Jahimees kasutab maailma säästlikult ning õrnalt. Olgu see maailm siis asjad, loomad, inimesed või vaimud. Kirjutatakse aasta 1990 millegagi. Ei ole enam kaheksateistkümnesed, aga mitte kõik, veel ei ole selja taga.