Tere hommikust taas kõikidele jutusaate sõpradele on käes pühapäeva hommikune aeg, kui vikerraadio poolt pakuvad teile seltsi kaks inimest, üks rohkem küsib, teine rohkem, vastab. Sellest kõigest saab ehkki kokku jutusaade, mis kestab kuni kella 11-ni välja. Küsija on täna, Tarmo Tiisler. Ja vastaja on Meelis wind. Tere, Meelis. Tere. Tarmo. Sa oled muusikaelukutselt mänginud. Klarnetit oli, olid need kõik täpne? Täpselt nii on. Üldiselt Eesti inimene ju instrument, et hääle järgi tunneb või neid suuremaid instrumente klaver ja viiul ja ja sellised ja, ja siis, sina oled klarneti ka, mis sa arvad, kui palju inimesi, kui mängib klarnet ütlevad kohe ära H klarnet. Ma arvan, et päris suur hulk ikkagi teavad, mis asi on ka klarnet. Et võib-olla vähem teatakse fagoti ja poed, võib-olla, eks ole, aga ma arvan, klarnet siiski on kuskil seal piiri peal teda ikka võib-olla tuntakse. Aga. Tunnetad vahel ka, et klarnetimees kuidagi kõlab kummaliselt kidramees on see õige mees. Ei, minul seda probleemi ei ole olnud. Lihtsalt tegelen nii palju erineva muusikaga ja, ja selle tõttu. Mul ei ole seda küsimust nagu olnud või üldse selline nagu ette tulnud Niukest aspike, pigem on vastupidi, et ma nagu olen tunnen ennast kuidagi vähekene teistmoodi, et ma ei ole mitte saksimängija. Ikkagi klarnetimängija natukene kõvemad mehed. Saatsime klarnetimehed, ei, mitte sellepärast, et nad on erilisemad. Sinu lapsepõlv oli Virumaal, oli see niimoodi ja Kiviõlist olen pärit. Kuidas sa seal sattusid järsku mängima klarnetit või, või hakkasid sa üldse sellest pihta? Ma tahtsin muusikakooli minna küll juba, kui ma olin päris niisugune väike, no ju siis kodus räägiti ka sellest, aga kuidagi musihimu ikkagi oli, et noh, et muusikakooli minna. Ja, ja ma olin tavakoolis kolmandas klassis, kui minu klassivend Leiten Jüri tuli kekseldes, et tema käib juba muusikakoolis, konsultatsioonidest, mina jooksin koju, muidugi, ema, ema Jüri juba käib. Ma tahan ka minna, no ja siis edasi läks, aga ema tahtis, tahtis, et ma hakkaks akordionit mängima. Aga muusikakooli õpetaja Priit Pärkna oli, oli niivõrd Nutikas, et tema ütles, et miljonid kurdini mängijad on küll, paneme mingit puhkpilli õppima, et näiteks klarnet, teid on meil vähevõitu. Pärast ma mõtlesin küll, et Jüri hakkas trompetit mängivat, trompet on palju vägevam pill, aga noh, siis oli juba niimoodi. Miks sa spordi poole ei läinud? See on hea küsimus selles mõttes, et Kivilist tehti tegelikult sporti päris kõvasti, tol ajal olid suusatrenni ta korvpallitrennid ja ju ma siis võtsin omale Lähed, mina olen muusikakoolipoiss ja mina ikka mul ei ole aega trennide jaoks. Hiljem oleme aru saanud, et tegelikult toimub isegi viga, et ma olen üsnagi ebasportlik. Aga koolis, kui olid ühel pool muusikud ja teisel pool sportlased, siis kas näiteks tüdrukute jaoks olid sportlased kõvemad mehed ja muusikud olid sellised noh, natukene natuke kummalisemad, kes ei olnud nii, nii kõvad mehed. Ma ei tea, ma ei tajunud seda tegelikult. Et meil oli ju muusikakoolis, oli ka tüdrukuid seal ja me saime hästi läbi ja, ja puha, aga ma ei tea, ma ei tunnetanud seda tegevust. Millal sa esimest korda tundsid, et muusika ongi sinu tee? No võibolla võibolla muusikakeskkooli ajal et mõju Kivilis lõpetasin oma selle laste muusikakooli ja tulin kohe juba peale seitsmendat klassi tavakoolis tulin muusikakeskkooli Tallinnasse ja siis hakkas vist kuidagi muusikakeskkool on niisugune koht, kus seal nagu seal ei ole nagu küsimust, kui sul ikka välja tuleb, siis suht muusik saab. Ju siis sealt hakkas tekkima aga see selline tunne, et Juumusti saab muusikat. Olid sul head õpetajad või, või oli sul mingi muu mõjutus, kes sind suunas? No kindlasti olid õpetajad head, Antsurveli oli mu eriala õpetaja mus keskkoolis klarnetiõpetaja ja ja siis oligi niisugune siht oli justkui silme ees juba, et minu õpetaja mängibersus. No tahaks Kairos mängida. Et tekkis küll selline siht. Kas mingil hetkel ongi orkester, see kõige-kõigem? Tol hetkel tundus, et on, eks ole, aga noh, igasuguseid muid asju on tulnud ette, aga ma olen muidugi orkestris nüüd töötanud juba 26 aastat. Sa oled õppinud Venemaale mõnda aega Venemaal ka õppinud ja miks sa läksid sinna? Vot sel hetkel tundus, et et võiks nagu kohe minna kuskile mujale proovima, aga noh, see oli ka ainukene koht, kuhu sai minna, sest lääne poole veel tol ajal ei saanud, oli ikka veel nõukogude aeg. Ja siis Meil olid klarnetimeestest, olid nii mõnedki juba Peterburis õppinud, tolleks ajaks Rein Karin ja Kalev Veltut olid seal olnud. Ja nemad soojad soovitasid ja minu õpetaja Suurväli ka soovitas. Ja siis kuidagi sattus sedasi, et Leiten Jüriga tahtis minna Peterburi ja siis me läksime koos Leyton'i kogu aeg kõrvuti jäinud. Tänapäeval on ju välismaal õppimine igati normaalne ja tavaline ja loomulik. Ma ei tea, kuidas nõukogude ajal muusikute ringis oli, oli see tavaline või mitte, aga ma tahtsin oma küsimusega, aga mis on pikk ja kohmakas jõuda selleni, et kas see tekitas siin Eestis õpetajatega mingisugust vastuolu ka, et noh, mina nüüd ei sobi, et sa lähed sinna konservatooriumisse Peterburi hoopis. Ma ei tea, võib-olla võib-olla tekitas, aga minu kõrvu otseselt ei, ei kostnud niimoodi, et noh, et keegi oleks solvunud olnud, eks ole. Et kuidagi kuidagi sujuvalt läks edasi ja. Ma ei, ma ei mäleta, et oleks mingisuguseid hulle kuulujutt selle kohta. Sellepärast et tegelikult jah, muidugi otse otse niimoodi siin konservatooriumi vahele jätta, kohe minna Venemaale. Sõda oli nagu vähem tavaline oli see, et käidi siin konservatoorium ära ja siis mindi stažeerima Venemaale, tehti seal Moskvas või Peterburis, tollases Leningradis tehti need stažeerimis aastaid ja sellele, kuidas mis selle asja nimi oli aspirantuuri. Põnevalt vähemalt. Aga me läksime otse tagurda riburada mesi, mee järgi tuli veel seal otsa igasuguseid Eesti inimesi. Klarneti tüdruk tuli, siis tuli üks trompet, kaks trompetimängijad, meid oli seal rohkem mingil hetkel. Mingil hetkel jõutakse oma elus jaksu radadele. Millal see umbes oli? See hakkas vaikselt tekkima juba ka muusikakeskkooli ajal juba. Et see huvi hakkas nagu tekkima, aga me tegime. Sest alates tegime Dixilenud bändi ja muusikakeskkoolis oma klassis nii-öelda meil sattus olema selline selline klass, et et meil olid nagu pillid olemas, vastavad pillid, mis Dixilanud punti sobivad ja mingid oskused justkui ka ja oskused tekkisid töö käigus. Oskuseid, kui selliseid praktiliselt polnud, eks me siis tegime kõike nii kui põlve otsas ja oma peast. Seda uhkem oli, seda uhkem oli. Tol ajal oli ju see komme, et käidi LP plaate kilekotis ringi, vähemalt see, mis puudutas noh, nii-öelda rokkmuusikat, popmuusikat, et kas sinu muusika valdkonnas eksis japs muusikas oli kõik samamoodi, et keegi kuskil Klaadi ja niisugune noh, tead küll muul ajal ilmselt vanemad mäletavad ka sihuke LP plaat oli kilekotis ja see oli loomulik mingil loomu, mingis mõttes staatuse näitaja. Kas ta nüüd staatuse näitaja oli, aga see oli lihtsalt kuidagi elu käibki niimoodi noh mingit staatust sellega ei kaasnenud muusikute hulgas, nagu see oli täitsa tavaline tegelikult, eks ole. Ja, ja mis puudutab Dixilendi siis ega seda, ega mis meil ei olnud eriti nagu materjali. Aga oli parasjagu meie Tallinna plaadipoodides müüd müügil Leningradi Dixilendi plaat ja loomulikult see sai siis niimoodi ära juba kratsitud seal plaadimängija peal, et see oli nii kriimuline, sealt tuli neid lugusid kuulatud ja maha võetud, maha kirjutatud ja kuni soolodeni maha kirjutatud ja seal kriipse kraapse täis, kuidas riik käis, noot toona internetist? Internetist ei olnud, aga kusagilt mina ei tea kust kohast? Leiten sai vist oma oma tolleaegse erile õpetaja Aavo Otsa käest oli mingit vist täpselt tea, oli mingisuguse Dixilendi noodid mingeid välismaa noodid saanud, kus tema sai jumal teab, mis kaudu need asjad käisid. Ja, ja siis oli mingi ports noot, hakkasime nende nootide järgi nagu ja siis vaatasime, et ahaa, siin Natot otsin, on Atliibitum soolo, on mingi, on midagi, midagi lihtsalt nagu kirjutatud ka sinna siilist saab nüüd midagi jämmida. Ja kuidagimoodi sa tekkis, arusaamine või kuskilt olid ikka kuulnud ja niimoodi ja siis vähehaaval seal sedasi tekkis meil see arusaamine, mismoodi see nii-öelda see Dixile peaks käima õppejõud seda soosisid või siis õpetajad ja hea muusika. Ei, see oli vahva tegelikult, et tegelikult soosisid küll. Ma mäletan seda, et Mart sork küll varjas oma eriala õpetaja eest seda fakti, et me hakkasime Dixilendi tegema sellepärast et tema hakkas alles esimest aastat trombooni õppima, aga ta oli ennem tuubat mänginud puhkpilliorkestris, nii et noh, tal vaskpill nagu nutta, aga tal hakkas jube kiiresti nagu tulema. Siis ta ei julenud eriala õpetajale öelda, et me teeme nüüd mingit niisugust asja, mis ei ole klassikaga kuidagimoodi seotud. Aga noh, pärast tuli muidugi välja õpetaja õhtus soosivalt, tegite ikka kontserte ka. Oi, me tegime kohe kontserte, neil oli kohe esimesed tudengi jätsifestivalil esimesena esimene festival, kus ta siis oli kahest Kaczme. Me me olime seal tähtsad esinejad kohe plaksti. Ja hiljem oli ka meil igasuguseid esinemisi, küll oli siis isegi teles oli meil mingit reklaamiklubis ja igast toredaid teenimiseks. Ja siis mingil hetkel oli sul kool läbi ja astusid karmi ellu, mis oli üheksa. Talgu no ja no seal oli ka, ega seal, eks, ega see see haridustee omandamine tegelikult läks. Üle kivide ja kändude mingi mingil ajal, sellepärast et esiteks peale esimest kursust konservatooriumis kumab Peterburis oli, siis võeti sõjaväkke. Et ma pidin ka vene kroonus ära käima kaks aastat, kaks aastat. Peale seda seal mängisid pilli pilli õnneks ja ma olin, ma olin, ma olin Peterburis ja sellega oli nagu, nagu hästi läks sellega. Ja, ja siis peale seda teise kursuse ma veel käisin seal ära kuidagi. Siis tekkis selline võimalus, ma sain Ersosse õppimise ajal erdusse, mul muidugi kõik lambid läks põlema, et mõtle, kui tore kõrvad, kõrvad kikkis, kohe ruttu erasse ja Leningradi kaugõppesse. No aga seal kaugõppes ma hakkama ei saanud. See oli väga võõras minu jaoks ikka nüüd ma jätsin seal nagu pooleli, võtsin akadeemilise ja loomulikult ma sinna kõik ütlesid, et ära jama võtad aka eelmisesse tagasi ei lähe. Nonii, oligi. No ja siis hiljem. Hiljem ma siis jätkasin õpinguid Tallinna konservatooriumis, lõpetasin Tallinna konservatooriumis, nii et ma ei ole talle mällu Leningradis lõpetanud. Ma lõpetasin oma selle asja Tallinnas, aga ikkagi su, kas ma. Olen õigesti aru saanud su muusikutee nagu koolijärgselt algas 90.-te alguses nii-öelda siis ajal, kui inimestel ei olnud raha ja, ja muidugi loomulikult, ja milline see tee siis oli. Okkaline. Noh, ma ei tea, seal, Ersosse ma sain juba, eks ole, küll kaheksakümnete lõbus juba. Ja, ja siis siis noorel inimesel pole palju raha vaja, eks ole, siis oli väga tore, eksole siis tekkis ka pere kohe. No ja siis hakkasid muidugi mured, eks ole, aga. Ja siis ma jälgisin seda, mismoodi ümberringi kõik tormasid välismaale tööle minul kuidagi sattunud nihukesi häid suhteid välismaalastega, et mingite soomlastega just soove mindi, päris pall. Joivad siitpoolt läks üks mees ära Soomes poolt läks ära ja mina ikkasime ERSO-s ja ja kuidagi jäingi niimoodi, et mina ei sattunud välismaale tööle. Sul ei ole sellist pilli vist ka, millega laeva peal saaks esineda või? Ei ole? Jah. Ehkki ma olen laia veel hiljem isegi natukene tööd teinud, aga see oli niisugune projekti töö. Me käisime tihti pundiga laeva peal mängimas. Sa oled kindlasti ju esinenud igasugustes olukordades, mänginud selleks, et teha suurt kunsti ja hing hõiskab ja nii ja siis teistpidi mänginud lihtsalt, et selle tunni või kolmveerandi eest makstakse jube hästi, ehk siis müüd ennast. Ja kindlasti kindlasti see on, ma arvan, et seda teevad kõik muusikud, midagi teha ei ole, et see elu lööb lihtsalt elu, paneb need asjad paika ja siis oledki selles rattas sees. Oskate umbes öelda, kui palju protsentides või mingites kolmandik, kes veerandites, on sul selliseid kunstitegemiskontserte ja kui palju selliseid. Lähen tööle, teen selle ära. Viimasel ajal üha vähem diskumba seda, seda teenindamismuusikat on üha vähem, viimasel ajal praktiliselt ei olegi. Et no kui võtta ERSO töö, siis ERSO teeb ka teinekord teenindamismuusikat, aga see on nii-öelda niisugune noh, jutumärkides kvaliteetmuusika nagu, eks ole, klassikalise muusikaga me teinekord teenindama mingit üritust ja teenime sellega nii-öelda oma tulu siis orkestrile. Aga siis me mängime ka klassikalisi tuntud teoseid ja noh, seda me oleme õppinud jahedam oskama. Aga küsimus on alati võib-olla selles vastuvõtus, et kuidas siis nagu, kuidas sellesse suhtutakse sest me ei ole tegelikult supimuusikat, kui sellist mürsuga siiski teinud ei ole. Et kui me oleme teinud, me oleme teinud mingi siukse kontsertkorras ikkagi selle firma inimesed, mingi panga või suurettevõtte inimesed istuvad saalis ja plaksutavad neile. Aga noh, mis siin salata, eks sellest on tunda. See seltskond ei käi iga päev sümfooniakontsertidel. Et see aplaus on niisugune natukene kõhe. Ta mängis ja kui hästi tahes. Kas niisugustele nii-öelda raha esinemistele muusik läheb veidi vähem keskendunult peale ka? Ei saaks öelda. Ja, ja ma ei saa seda enda kohta ka sugugi öelda, et noh, et varemalt ka, kui pidi selliseid lausa taustamängusid vahest tegema niimoodi kahekesi kitarrimängijaga näiteks ikka ennast kokku võtma ja endast parima andma, sest sa ei saa sinna minna mingisugust täielikku jama nagu tegema, eks ole. Kas nendel tausta mängimistel tekib ka vahel selline hingekeelte liigutus, järsku hakkab mingi tule midagi tulema ja mingi plõks käib ja et tänan kohe äge, on muusikul tunne, võib, võib juhtuda ka niimoodi. Ja kui tihti juhtub neid kordi, kui on noh, kõik justkui peaks olema saal, publik ja jäi tule. Sa mõtled nagu päris nagu päris kontserdi ahjuste? Jah, ja on ka sedasi. On ka niimoodi, et vahest on veider publik ei saa aru, mis asi see on, sa saad nagu kätte seda üldse kuidagi imelikud inimesed on ja, ja justkui alguses püüavad ja siis hakkad ise ka eksima ja vaatad, et no ühesõnaga, see kontsert läks küll aia taha. Aga kui on isegi asjatundlik publik, on mõnus ruum, kui on asjatundlik publik ja sa tunned, et sa oled valmis ja kõik on hästi ja siis lihtsalt oled kolm korda klahvidele vajutanud ja saad aru, et tänavune siirad Tea ei, nii teravalt ma ei ole tunnetanud isegi vist seda et ikka ikka annad endast parima, kuidagi, ma ei tea, mul ei ole keegi, loomulikult on esinemistel jutum igasuguseid, igasuguseid apse võib juhtuda ja kokkusattumusi ja kellelgi kellelgi keegi eksib kusagil midagi ja siis tekitada küll siukest kõhedust, aga see on juba niisugune sisene asi, see ei puuduta nagu publikuga suhtlemist. Ma ei oskagi öelda. Publiku hulgast eriti Eestis sõltub hästi palju, kui on vähe publikut, seal raske mängida on raske ruum. Isegi väikses ruumis on parem muidugi. Aga just see just see suhe, publiku suhe selle ruumi suurusega, et kui on nagu suures ruumis väga vähe rahvast, siis on väga kõhe alati. Publikul on kõhe ja meil ka Eesti publik on üldse niisugune natuke tagasihoidlik. Aga noh, seda parem on tunne, kus on saal täis. Alati on ju kontsert või vahel kontserte, kus saalis on laps näiteks vanuses kolm või neli või viis aastat vanemad on võtnud kaasa, laps on alguses väike, siis tal hakkab igav. Siis ta teeb ühe häälitsuse teise häälitsuse ja kuidas sina siis ennast tunned? Sa seda kui näiteks niimoodi ma tihtipeale ma ei tunne tihtipeale ma ei pane tähele, neid see kontsentratsioon on niivõrd niivõrd tihe seal lava peal, et niuksed asjad tegelikult esiotsa võib-olla häiri paika siis olema ka ikka niisugune pidev vingumine peab kusagil kostma. Võtkem näiteks häirivad mobiiltelefonihääled võib-olla teinekord, kas see on ikka saatanast, kui on niimoodi, noh mingisugused asjad oleneb, nagu oleneb ju sellest muusikast, mida sa mängid tegelikult. Et ma ei ole väga palju erinevatel lavadel, et no et džässiklubis kui Elisa mobiiltelefon, siis seda ei pane keegi tähele, see on täiesti normaalne. Aga kui on saalis vaikus ja, ja on on kontsertmuusika ja siis hakkab kellelgi nokia viisikene kuskilt kostma, eks ole. Siis on päris hull, see on päris ta ikka rikkur selle kontsentratsiooniga mitmeks pikaks sekundiks isegi minutiks ära. Mina olen elukutselt spordireporter, nagu sa vist ma tean väga hästi. Ja, ja noh, mis seal salata, üsna tihti on minu ülesanne pärast võistlust minna sportlase juurde ja küsida, et kuidas siis täna läks või siis klassikaline küsimus, et kuidas tunne on. Muusikutega nii ei käituta, üldiselt ju vist ei tea, et oleks, aga kujutad sa ette, et sul saab kontsert läbi nisukene noh etteaste, milleks sa oled, võib olla mitu kuud valmistunud, võib-olla rohkemgi. Ja siis ütleme, kaks minutit pärast kontserti tuleb sinu juurde ajakirjanik küsib, et siis, kuidas vorm oli. Et oleks see nagu reaalne või see on huvitav küsimus tegelikult tõesti, et et, et ja mitte lihtsalt sõbramehe poolest sellepärast. Ja sa pead andma mingeid ametlikke. Selles mõttes, et loomulikult saab alati ju öelda, et meil läks väga hästi aga noh, kui ütleme, see küsi ja nüüd on küllaltki siukse terava kõrvaga ja hakkab ja sa aimad Ta võib hakata teravaid küsimusi esitama, aga teil juhtus seal äkki midagi mingis kohas või mis teil selles loos juhtus või või et kui, kui sa eeldad nüüd hakkavad teravad küsimused, siis sa ei saa öelda, et meil läkski kõik väga hästi. Et ausalt öelda, mul ei ole siukest kogemust kunagi olnud. Ei ole ka, ega ma arvan, et ei tule ka nii meeli, sund, klarnetimängija nagu sa meil oled. Kaks lugu on ka meil saates ette mängimiseks, mõlemad oled sina välja valinud ja räägi esimesest, mis kohe kõlama hakkab. See on lugu sa kirgusseini plaadi pealt kus on terve hulk ka minu suuri lemmikuid, siis koos selle plaadi peal mängib tan karbarek, saksimängija, seal mängib Jonne Klaassen kitarrimängija. Sa kirgussein ise, kes on tabla mängija. Tabla on siis, mis tabla on india löökpill? Ja ja need on tõesti lemmikmuusikud ja see on haruldane plaat, täiesti haruldane plaat, on see tervikuna väga kaunist muusikat on seal peal hästi palju kuuleme siis. Jutusaate teine pool ja stuudiokülaline on muusik Meelis wind. Tarmo Tiisler on vikerraadio poolt. Kõigepealt sul jäi ennist nimetamata, mida sa siin loo kuulamise ajal ka üle elasid, üks muusik, kes selle plaadi peale. Siis oli ja see on ka väga tähtis muidugi minu jaoks küll, et banzuurit mängib hari prossahhaurasia. Sa küsid muidugi, kes on, mis asi on banzuuri ja ma käisin ka, kes too teine ja banzuuri on flööt ja see on hindia, flööt. Tan bambusflööt, täiesti tavaline naturaalinstrument, ilma ühegi klapib. Ta ja Harry prossahhabraasia on üks täiesti maailmakuulus. Selle pilli virtuoos siis, kes on mulle nii südamesse läinud, ma, ma olen lausa sellesse banzuurisse kui instrumenti armunud, ära võiks öelda. Ja õnnestus ka aastaid tagasi siin Tallinnas ta käis kontserti andmas, käisime seal kontserdil, tema esindab muidugi India muusikakultuuri. Me tegime äsja kuuldud looga seda, mida raadioeetrit väga sageli lugudega tehakse, eriti instrumentaallugudele, ehk siis raadiotöötajate keeles lugusid hajutatakse, mis seal salata, meie jooksul ka mugav. Ja nüüd ma küsin, et kuidas muusika jaoks muusiku jaoks, eriti kui on tema enda mängitud lugu ja siis on, oleme hakanud lihtsalt suvalisel kohal keegi rääkima või seda on lugu hajutatud, sest hakkab järgmine saade. No midagi ei ole teha, jutusaated on jutusaated, eks ole, aga, aga tihtipeale juhtub just see, et kui on tegemist laulu lugudega, siis nüüd aha tuttav lugu, seda selles loos on üks huvitav soolot, ma tahaks kuulata ja siis jõuluajal just toimub see sinu nimetatud hajutamine. Siis mõtlen küll, et no et no mis ma siis nüüd ootasin seda, eks ole, et eks ta, eks ta teinekord häirib, aga, aga saateformaadid on sellised, nagu nad on, et mis sinna siis teha siis tuleb, siis tuleb kuulata muusika saatel. Teid just seal äkki ei hajutata. Lihtsalt muusikaga võib kõike teha, näiteks selle muusikaga, mida sina ise mängid, mida sa kirjutad? Tänapäeval tõenäoliselt juba tehakse ilma, et sa küsik, ilmad su käest palju küsitakse seda, eks ole, minu muusika puhul muidugi ma olen nii vähe kirjutanud midagi ja, ja ega siis mis siis ma mina oma tagasihoidliku isikuga ei saa nagu väga kurta ta selle üle, et minul on rõõm, kui lihtsalt raadiost minu mõnda lugu on kuulda aeg-ajalt kuskilt klassikaraadiost või vikerraadiost. Aga tõenäoliselt tehakse muusika igasuguseid trikke, tänapäeval näiteks poes pannakse reklaami taustaks. No vot see reklaami taustaks panemine on nüüd ka selline teema, et siis siis kohe see muusikest tunneb oma muusika seal ära, mõtleb otatud. Kas ma ikka, kas ma esitaja tasunud selle eest saan. Et kui sa siis selleni, kui ära sööd, et neelad selle alla, et okei sinna kopikas kukub pangaarvele, siis kannatad ära selle. Kui mina tahaks panna mõnda sinu poolt mängitud klarneti soolot endale mobiiltelefonihelinat, kas, kas sa eeldad, et ma peaks seda sinult küsima? Ma eeldaks küll. Ma olen niisugune selles suhtes ikka see vanakooli Vana kooli intellektuaalse või kuidas on intellektuaalomandi kaits ja et et noh, võiks ikka võiks olla küll, niisugune traditsioon. Sa teed muusikat nii elavatel kontserditel kui ka salvestad. Räägi nende olukordade erinevusest, mida me kõik ilmselt teame kuulaja poolt vaadates või arvame teadvat, aga aga muusiku poolt. Kõige toredam on, kui sul on saal rahvast täis ja kontsert õnnestub. Sellest, kas siis jääb helijälg või jää, kas, kas keegi on võtnud vaevaks seda siis võtta elusast peast, et linti või on keegi sõber sul salaja saalis salvestanud, et see on juba iseasi, aga siis on, kui kontsert on tehtud ja see on hästi läinud, siis on hea tunne. Isegi need pisiasjad, mis seal juhtusid, nüüd võib läbi arutada, aga nendest noh, nad on läinud nii-öelda stuudios on teistmoodi, siis kõik jäljed jäävad alles. Samas on see stuudios ei saa ka üle produtseerida. Et sa oled ju see, kes sa hetkel oled. Sa salvestad seda olukorda, kes hetkel oled, kui tegemist on, ütleme sinu muusikaga sinu sinu esitusega ja nii edasi. Üldiselt inimene, kes midagi kuskil laval teeb ja seda pärast vaatab, märkab väga palju vigu, mida võib-olla teised ei ka seda tean mina nii raadio- kui teletöö poolt. Ja sina, muusik, salvestab plaati, seda kuidagimoodi töödeldakse, miksitakse selle looga tehakse väga palju ja siis sa lõpuks kuulad mingitsugust lõplikku versiooni. Ja kui tihti sul on siis tunne see, see on kuidagi kunstlikult kokku pandud, et see tegelikult ei ole selline aus ehe muusika. Noh, ma olen, ma ei ole nii palju salvestanud tegelikult oma selle, mul ei ole seda probleemi tegelikult nagu olnud, et ma olen püüdnud ka ise, mis puudutab minu enda asju, siis ma olen püüdnud ikka ise nagu miksimise juures olla ja ja paluda ka oma bändikaaslase näiteks. Tulge nüüd, hakkame nüüd kuulama ja et midagi kõrvust mööda ei läheks ja et viimati, kui me tuhalaanes salvestasime täiesti originaalselt uut muusikat minu bändiga wind power, siis me olime isegi miksimise juures, kogu bändiliikmed olime kohal. Et me saime, ma arvan, väga hea tulemuse koos Andre Maakeriga. Aga kui on, vahest on tõesti selline olukord, et kui sa oled Saidmenina siis kutsutud kusagile mõnda soolokest mängima, et siis see võib küll olla vahest niimoodi, et kuulad siis seda valmisprodukti, vaata tuntud, et ei olegi nagu kuidagi kaugelt kostab ja kuidagi seal ei ole see päris minu pais klarneti äärika on vahest selliseid tundeid küll, aga no siis ta on juba läinud. Korra selle salvestamise juurde veel tulles, et, et mis see muusika jaoks kõige imelisem hetk on, kas siis, kui see lugu on nii-öelda purgis, sa olete üle kuulanud või siis, kui sa saad kätte mingisuguse CD karbi, kus on ka see voldik juba vahel ja siis selline nagu tükke käegakatsutav asi. Sellega on jah, umbes niimoodi, et, et kui ta on juba tükke käegakatsutav asi ja ta on, ütleme, plaadipoodides müügil, siis sa oled sellest juba nii ära väsinud, et sa seda enam kuulata ei taha. See on muidugi tore, kui ta siis lõpuks välja tuleb, aga kõige parem on see ikka see hetk ennem kui sa kui sa, ta nagu annad nüüd tehasesse tegemisse, et nüüd on see master ka valmis ja nüüd on see noh, ühesõnaga see kogu see siit enam midagi muuda. Ja nüüd on nii hästi, kui on ja nüüd on vot see on see rõõm, et nüüd ma saan seda näidata. Ma tahaks juba kõigile näidata seda, aga kripeldab ka kogu aeg, et ei oleks ikka pidanud siin natuke teistmoodi tegema. Neid asju teinekord ikka sisse ikka jääb siis neid asju, aga, aga nagu ma enne mainisin, et, et see on ikkagi mingis mõttes on see hetk, nagu sa parasjagu oled sellel sellel sellel perioodil kas siis sellel lindistamise sessiooni perioodil ja, ja kuidas see seltskond ennast kokku võtab ja missugune see tobe sõna sünergia tekib sellest, et noh, et see kooslus ikkagi tööle hakkab niimoodi, et ühiselt tuleb kihvt asi välja sellest. Sa armastad käia matkadel. Ja seal sul ju pilli kaasas ei ole, ei, oled näiteks matkal, kaks nädalat. Juhtub selle aja jooksul midagi, pead sa nagu mingit asja pärast tagasi tegema. Ütleme peab natukene peab, aga. Aga see tuleb üsna kiiresti ja tagasi, tõenäoliselt on tegemist mingisuguse ikkagi keha mäluga. Et sellist asja nagu õppimise ajal nooruses oli, et kui sul jääb nagu kaks nädalat vahele, et siis on ikka täielik katastroof. Sellist katastroofi ma praegu tundnud ei ole, et ma võin täitsa rahulikult kuu aega vahet pidada ja siis hakkan vaikselt jälle pihta ja ta tulebki päris kiiresti tagasi. Su nimi on wind, perekonnanimi ei ole üldse vunud, aga on wind, et, et kust see nimi sulle tulnud? Ta esivanematelt on tulnud, uurinud ei ole. Ma ei ole viitsinud nii palju uurida ja, aga see on Rakvere kandist. Rakvere kandist on pärit see suguvõsa ja, ja eks ta kuidagi tuulega ikka seotud olnud tähendab vanas nime versioonis oli TD lõpusel kaks, kaks teed. Nii et see tugev tee on sealt jah, justkui vint oli ja et minu, minu need vanad sugulased on ütelnud vintid nagu kõik. Kui suupillipark Ahaa, vaat kui huvitav küsimus ootamatult. Mul on komplektis kaks siis tavaklarnetit, mis on üks, on pooltooni madalama häälestusega, see on selline tavaline orkestrimängija komplekt ta vahepeal vaheta pille, kui või on partituuris A klarnet kirjas, siis ma tänava klarneti kuulaja jaoks seal eri eriti nagu vahet ei ole, klarnet kõik. Aga sealt edasi ma mängin ka bassklarnetit ja seda ma pean ka oma tegelikult põhiinstrumendiks. Naasin, ma mängin vahest saksi Estonian Dream Big bändis alt saaksime kodus kaltsaks. Et need on need pillid, millega põhiliselt nagu siis Tegelenud on sul kodus selline oma tuba pillide jaoks, kus sa paned ukse kinni ja sul on seal võib-olla arvuti, kus sa saad midagi proovida ja võib-olla klaver või tänapäeval. Ta saab ja, ja ei, mul on klaver, on küll. Digitaalne klaver on nurgas küll, jah ja, aga mul, mul ei ole nii palju ruumi, et mul oleks päris oma stuudionurka niux stuudiotuba. Mul on. Jagan perega nagu elutoanurka. Kas selline õige muusika tekib ainult siis, kui on publik või on seal vahel ka selliseid tundeid, et sa hakas, kas proovis või, või kodus lihtsalt midagi midagi proovima, järsku tekib mingisugune imeline seisund? Ei ole ja kindlasti on, aga. Noh, mul lugusid ma olen teinud just selliselt, et ma teen tegelikult üksinda kondigaad lugude kondiga avada on ikkagi ikkagi selles koduses üksinduses tulnud, vahest on sedasi, mitte isegi kodus? Estonia kontserdisaali juures proovikambrikeses harjutad ja siis näpid vahepeal klaverit sinna juurde ja, ja siis tulevad ka mingid ideed ja ja minu jaoks on tegelikult üksi harjutamine ka nagu mingisugune seisundisse minek. Et sa ei saa niimoodi harjutada, et sa, et sa teed mingit rutiinset tööd, lihtsalt. Et see, see pilliharjutamine on minu jaoks nagu meditatsioon. Alates alates pilli lahti mängimisest, mismoodi mängitakse pill lahti ja milleks see vajalik on vajalik, et see on vajalik selleks, et su keha jälle hommikul harjuks selle, selle kehaosaga, selle, selle, selle ma nimetan oma instrumenti minu kehaosaks justkui kehapikendus mingis mõttes. Et aga, aga, aga sinu päris keha ja päris vaim tahab, tahab selle pilliga nüüd uuesti tuttavaks saada. Et see on nagu uuestisündimine igal hommikul mingil hetkel. Uue pilli noh, kas said selle, millest sa praegu rääkisid või saab selle aeg läbi ja sa saad uue pilli? Kui kaua võtab umbes aega, et see pill sinu kehaosaks saaks? Ma arvan, et ma arvan, et kui ta on hea pill, siis ei võta väga palju aega. Natukene, ta tahab nii-öelda lahti mängida, ma tean, mis, ma ei ole siiamaani päris hästi aru saanud, mis maagika selle selle ütleme, puhkpillide niukse sissemängimisega on aga mingisugune asi sellega on, et kuidagimoodi ta võtab elu sisse. Ma ei tea, mis asi see on. Kas sa pilli valimisel ka juba tunnetad ära, et see võiks olla minu pill ja see ei ole minu pill? No pigem on, pigem, on esiteks kui üldse, nagu kui mina olen nagu pilli omale valinud, ma olen valinud kõigepealt selle valmistaja järgi. Ja ega ma ei saa ju palju omale lubada, et ma just rahalises mõttes, et ma nüüd tahaks selle mingisuguse vinge meistri pilli omale saada, sest see võib olla kordades kallim kui prantsuse tehase buffee tehase pill, eks ole, mis on ka jube head pillid. Nii Ma pean siis valima, kas ma olen siis Meie suur tegija, pilli võtan või teise suur tegija pilli ja nii edasi on see juba, et mis, mis mudeli ma valin? Seal on nagu rohkem võib-olla siis nihukeste kuulujuttude järgi, eks ole ka, et ahaa, et nüüd on neil uus mudel väljas, see on, äkki on jube hea ja siis natukene kõrvad kikkis hoidma, et kas ta nüüd on ikka nii hea või ma jään selle mingisuguse vanema mudeli juurde. Ka need on niuksed, niuksed, asjad, seal võid võid nagu ämbrisse astuda, aga, aga võib ka väga hästi minna. Kaua üks pill tavaliselt pillimehega kaskeib. Vot see oleneb nüüd tõenäoliselt pillist ka ja oleneb puhkpillidega sedasi. Vaskpillid vist kuluvad kiiremini, puupillid nii kiiresti ei kulu. 10 aasta tagant võiks pilli vahetada. Eelmise müülika maha selles mõttes, et jätab ta kuhugi. Kuidas kunagi? Et kui, kui, kui seda annab maha müüa, siis võib maha müüa. Et noh, et ega see raha ei ole kunagi liiga palju inimesel, eks ole, aga siis teinekord jälle võib-olla mingisugune niisugune emotsionaalne väärtus, sellele sa raatsid. Aga tegelikult on. Tõde on selles, et kui pill elab, siis ta peab elama, kude jääb seisma, siis ta sureb ära. Ja nii ongi, on, on selle pillivahetamisega umbes nagu autovahetamisega, et mingil hetkel hakkad vaatama, et näe, juba 150000 sõidetud, et võib-olla järgmise suveni või, või niimoodi. Ja alati niimoodi olla tegelikult, et võib-olla mingi pilli mõni pill võib-olla istub nii hästi, mõnele muusikule ta ta pigem läheb ja jälle remondib seda, laseb ta jälle korda teha. Kuni selleni välja ta saadab ta tehasesse. Vahetage mul mehhanismid seal välja, et mulle tüüpiline inimestele meeldib, mina pole niisugust asja küll teinud, aga, aga see on, see on kah niisugune praktikana. Kas sina lisaks suurele kunstile, mida sa igapäevaselt teed, vahel niimoodi sõprade ringis mängid mingi laulu saateks ka inimesed tahavad laulda, siis ütled, et kuule, Meelis, mängi tilli. Kindlasti mitte, esiteks, esiteks puhkpilliga nagu saateks mängida ongi veider. Veider küll, jah. Aga ei, ei, seda ei ole kindlasti tulnud ja, ja siis ma olen ka vilets laulumees nagu seltskonnas, et noh, et ma tea, pillimeestega on vist niisugune enamjaolt niuke asi, et noh, et ega noka lahti väga ei tee. Seltskonnas sul on ju ka mingi puhkuse aeg, eks ole, vist mul on, ERSO-st, on mul puhkuse aeg tõesti planeeritud ametlik puhkuse aeg. Kas see on puhkus tööst või puhkus pillist ka, eks? Kas sa võtad teadlikult mingisuguseid pillivabu nädalaid vahepeal? Teadlikud Pili hobunädalaid ei võta, eks nad nad võivad ise tekkida, aga aga minu selle puhkuse ma võtan tõesti, nagu sa siin enne mainisid, et matkamees, et ma käin iga suvi korra kuskil mägimatkal ja siis ma tõesti pilli kaasa ei võta, see ongi puhkus pillist ja see, see klaarib ka mul siis selle ülemise otsa ära, nii et mõõga ikka puhast on oma nii-öelda kõvaketta ära, et ma ei mõtle muusikale ja ma ei mõtle muudele elu asjadele, mõtlesin, ma tegelen ainult matkamisega ja mägedega. Aga muusikast sa ütlesid, et ei mõtle, siis tõesti ei mõtle. On see kuidagi kindel, teadlikult? Ei, see lihtsalt kujuneb niimoodi välja, et siis kui sa oled matkal aktiivselt nii kehaliselt aktiivselt kui ka oma tähelepanuga näiteks kolm nädalat, et ikkagi oled mägimatkal. Ega sa siis sul mõtted ei lähe seal uitama, kusjuures aega selleks matkal on kiire. Meile antud hetk hakkab läbi saama, sa siin ennist mainisid, et on selline hetk, kui, kui enam midagi muuta ei saa ja meiega enam meie saates midagi muuta ei saa. Jutud on räägitud, aitäh, meilis, wind, muusik või kuidas, kuidas? Ütleme muusik, meid öelda mulle tõesti, ma olen mõelnud seda, et kui peaks mingit muud eriala valima, siis ma olen päris hädas. Muud nagu ei oska, ei olnud keegi teha. Ühesõnaga, muusik Meelis Lind aitäh sulle, et tulid rääkima vikerraadiokuulajatele, mida arvavad elust ja inimestest. Ja üks lugu on meil veel kuni täistunnini mängida. Ja mis lugu see on ja miks ta sulle nii tähendusrikas on? See on mais Davise albumi pealt omandla ja mais. Davis on mulle olnud suureks eeskujuks ja ma olen teda palju kuulanud ja tõeliselt suur muusik selle tõttu iga kell soovitan kõigile Malteedise kogu tema pika loominguperioodi jooksul tehtud salvestusi ja lugusid kuulata. Veel kord Meelis võinud aitäh sulle tulemast ja Tarmo Tiisler ütleb vikerraadio poolt kuulajatele aitäh ära kuulamise eest. Õige pea on tekst tund, jutusaade uuesti. Järgmisel pühapäeval.