Noh. Me oleme jõudnud 12. peatüki, nii millel on väga antne Pealkiri hõõguv naine poeediunist. Öö jooksul oli külm täiesti järele andnud. Ilm oli nii soojaks muutunud, et varajastel jalakäijatel jalad pakitsesid. Varblased ajasid igasugust loba, isegi kana, kes oli köögist võõrastemaja õuele tulnud tundis jõu juurdevoolu ja püüdis lendu tõusta. Taevasele üleni pilve klimbikesi täis puistatud prügikastist uhkes kannikese ning supi lõhnatuur puhkes karniisi all. Kassid olid kattuks sirakil ja vaatasid leebelt silmi pidutsedes alla, kus koridori teeni Aleksandr musta pesu bambuga parajasti üle õue lippas. Borni koridorides tõusis kära. Maakondadest olid kokku sõitnud delegaadid trammi avamisele võõrastama tõllast, millel oli silt Sarbon, tuli neid välja terve trobikond. Päike lõõmutas kõigest väest. Kaupluse akendel raudsed, Rihvel, katted lendasid üles vateeritud palitutes tööle minema, Nõukogude töötajad lõõtsutasid ja lõid lahti palituhõlmad, tundes kevade raskust. Asjaliku luksusega sisustatud numbritoas, kus mööblit oli ainult kaks voodit, öölauake, kajas hobuse hirmumine ja puistamine impolitmat. Veijevitš pesi nägu irookis nina suur kombinaatrile, siis voodis ja takseeris omaga masside vigastusi. Muuseas ütles ta, palun likvideerida oma võlgnevus. Poliitmadweijevitš võttis käteräti näo ees, teadis kompanjonile ilma näpitsprillideta pungist silmadega otsa vahtima. Mis te vahite mind nagu soldat täid, mis teid üllatas? Võlgnevus? Te võlgnete mulle raha. Ma unustasin teile eile öelda, et maksin Ordrite eest vastavalt teie volituste 70 rubla, mille kohta esitan teile kviitungi natuke välja, 35 rubla. Ma loodan, et kontsessionärid võtavad kõigist kuludest osa võrdsetel alustel. Impoliitmat. Veijevitš pani näpitsprillid ette, luges kviitungi läbi ja andis raha, kuigi raske südamega. Ent isegi see ei suutnud tema rõõmu tubestada. Varandus oli käes. 30 rublani, tolmukübe haihtus pärlimäe kiirguses. Veijevitš läks säravalt naeratades koridori, et veidi jalutada. Vääriskividest vundamendile rajatud uue eluplaanid valmistasid talle suurt heameelt. Aga püha isa, kahju rõõmudest eneses. See jäi tunnet ei tuleks, ei näe. Tool nagu oma kõrvu. Koridori lõpus pöördus abi anda, ümber avanes 13. numbri valge pragunenud uks ja talle tuli vastu Isofjoodo sinises särgis, mida vöökohalt hoidis koos kulunud koheva tutiga mustnöör. Tema heasüdamlik nägu hiilga sellest ka tema oli tulnud koridori jalutama. Võistlejad kohtusid mitu korda, vaatasid teineteisele võidukalt otsa ja möödusid. Koridori otstes pöördusid mõlemad kohe ka ringi ja lähenesid jälle poliitmat, Veyewitzi rinnus kees vaimustus. Seesama tunne oli vallutanud ka isa Fjodori. Neid mõlemaid haaras kaastunne võidetud vaenlast nähes. Lõpuks viiendal kohtumisel ei pidanud tipolitmat või ei viitsi enam vastu. D isake ütles ära, rääkimata magusalt. Isa Fjodor võttis kokku kogu oma sarkasmi, mis jumalast oli lubatud ja vastas. Tere hommikust. Polütmat Veijevitš. Vaenlased läksid lahku, kui nende teed uuesti ühinesid, küsis pealinnas. Ega ma teil viimasel kokkusaamisel haiget ei teinud? Mismoodi väga meeldiv kohtumine oli, vastas triumfeeriv isa Fjodor Nad läksid jälle lahku. Isa Fjodori ilme hakkasid poliitmat, Veijevitši ärritama. Jumalateenistust Me ei pea, küsis ta järgmisel kohtumisel kus säinas pead. Koguduse liikmed on mööda linnu laiali sõitnud, otsivad varandusi, pidagi, milliseid oma varandust oma mina ei tea, kyll oma otsivat. Veyewitz tahtis öelda veel midagi krõbedat ja tegi selleks isegi suu lahti, kuid ei suutnud midagi välja mõelda ja läks tigedalt oma tuppa. Minuti pärast tuli sealt välja Türgi alama poeg, ostab Bender helesinises kampsunis jastuse maka massi nööridele, komistades mustekovi juurde. Roosid, isa, Fjodori põskedel närtsisid ja muutusid tuhaks. Osade vanu asju, küsis, ostab ähvardavalt tole kapsleid, tühje püksikarpe. Mis te sobite, sosistas isa Fjodor. Ma soovin teile vanad püksid maha müüa. Vaimulik mees kangestus ja nihkus eemale. Miks te siis vaikide nagu peapiiskop audientsile? Isa Fjodor liikus tasapisi oma toa poole. Vanu asju ostame, uusi, varastame, hõikas, ostab talle järele. Ostekov, tõmbas pea õlgade vahele, peatus oma ukse juures, ostab, jätkas mõnitamist. Kus peaks teie, lugupeetud jumalasulane, kas ootate ära? Peale selle veel vesti varrukad, kringli augud, siia surnud eesli kõrvad tegeleb aktiivselt hinnaalandus ja neid pole toolide sees. Pole vaja otsida. Uks jumalasulase järel sulgus ostabki rohule ja läks saapanööre vaipa mööda lohistades aeglaselt tagasi. Kui tema massiivne Gogoli juba küllalt kaugele jõudnud, pistis isa Fjodor pea ukse vahelt välja ja piiksus kaua vaoshoitud nördimusega. Sa ise oled loll. Röögatas, ostab ja tormas tagasi, kuid uksel juba kinni, ainult lucklebsetes. Ostab kummardus lukuaugu juurde, pani peopesad torule, suu ette, küsis, palju maksab oopium rahvale. Ukse taga oli vaikus läbi. Lavale inimene hüüdis, astab. Selsamal silmapilgul hüppas lukuaugust välja pliiats, mille teravikku kisa Fjodor tahtis oma vaenlast tabada. Kontsessionäär põikas õigel ajal kõrvale ja haaras pliiatsi kinni. Vaenlased, kelle uks teineteisest lahutas, hakkasid vaikides pliiatsid kumbki enda poole sikutama. Võitis noorus ja pliiats venis puseldes lukuaugust välja. Selle trofeega tuli ostab oma tuppa tagasi. Kompanjonid said sel puhul tublisti naerda. Vaenlane liidu pliidubli toob, laulis, ostab. Ta, lõikas taskunoaga pliiats, siis solvava sõna, jooksis koridori, pistis pliiatsi lukuaugu sisse, tuli jälle tagasi. Sõbrad lahutasid rohelised orderi kontsud lauale ning hakkasid neid hoolikalt uurima. Order gobellännile. Karjaplika laususid poliitmat Veijevitši unistavalt. Ma ostsin selle gobeleni Peterburi antikvaarilt. Karjaplika käigu kuradile, hüüdis, ostab krõbides orderi budiks. Ümmargune laud paistab karnituurist. Andke see laud siia, kui ta praegu järele jäi. Kaks orderit, üks 10-le toolile, mis oli teinud mööblikunsti muuseumile Moskvas ja teine ühele toolile, mis oli antud seltsimees kritsat soojemilest Argorodis plehaanovi tänav 15. Pange kaabel, mis nendes ostab. Võib-olla tuleb sõita Moskvasse, aga siin on ju kadu. Üks šanss 10 vastu. Puhas matemaatika. Ja sellega on sel juhul, kui kodanik kitsas, pole selle kahju kütnud. Ärge tehke niisugust nalja. Ei ole tarvis, pole viga, pole viga. Liber, vaatan Konrad Karla Michelson, küll me kätte saame. Õelis üritus, Me hakkame epatist. Vegan šokolaadikreemi sööma. Mulle näib millegipärast, et väärtasjad on yushelli tooli sees. Nii. Teile näib, mis televi näib? Mitte midagi. Hea küll. Hakkame töötame maksistlikult, jätame taevaaluse lindudele. Ise asume toolide kallale. Mind piinab soov kiiremini kokku 100 imperialistliku sõjainvaliidi kodanik, kitsast soojevigablehaanovi tänavast number 15. Konrad Carlovitš plaani koostame teie peal möödule sisa Fjodori uksest andis kättemaksuhimuline Türgi alama poeg sellele tubli jalahoobi. Toast kostis tagakiusatud konkurendi tasast Jaugemist. Kui ta hakkab järsku taga kõndima, kohkusid poliitmat Veijevitš pärast tõenäolist Ministrite kohtumist jahtlaeval pole mingisugune lähenemine võimalik, ta kardab mind. Sõbrad tulid tagasi alles õhtul. Impoliitmat Veijevitš oli muresi mõttes, ostab, segas, tal olid uued ümmarguste kummist kontsaplekkidega vaarikavärvi kingad, malelauamustriga rohelise-musta, ruudulised sokid, kreemikassoni ja poolsiidist rumeenia sall. Oli Mazda Joan, ütlesid poliitmat Veijevitš meenutades lesknaisi, kitsad suviva poole tehtud visiiti. Aga kuidas tuulik saada? Kui ei taha osta? Ei klapi. Rääkimata täiesti ebatootlikest kuludest võib see kõmu tekitada, misjaoks ühtainsat tooli ostma hakata, miks just seda tooli, mis süsti ostab, vaatas hirmunult oma uute kingade kontsaga šikkmodern. Mis teha, ärge hävitage. Esimees Ma võtan operatsiooni enda peale. Nende kingakestega ei pea vastu ükski tool. Ei teati ennustusi. Poliitmatiivitš, kui te, prouad täitsa, suisa väga rääkisite veeuputusest, istusime meie edulile ja ausõna, tundsin tagumiku all midagi kõva, nad on seal jumala eest seal. Nõnda et. Jumala eest, ma tunnen, ärrituv kodanik Michelson, see tool tuleb aasta jumala eest tuleb ära varastada. Kaarli pealiku kohta on teil liiga väikesed mastaabid. Aga kas te töötehnika tunnete? Võib-olla on teil kohvris muukraudade komplekt ajalise jama peast välja? See on tüüpiline alatus, röövida vaest lesknaist. Tahaks ju kiiremini, ainult kassid sünnivad kiiresti. Ma abiellun temaga, kellega ma tahan lihtsalt suvi väga. Aga milleks selleks, et rahulikult ilma kärata tool läbi tuhnida. Kui te seote ennast ju kogu eluajaks, mida kõik ei tule ära teha kontsessiooni heaks. Kogu vajaks tipolitmat, Veijevitš laiutas äärmises imestuses käsi. Temaga raseeritud pastori nägu pildus, avanes suu, näidates sinakaid hambaid, mis n linnast ärasõidust saadik olid puhastamata kogu eluajaks suhu. Ohver, eluohver, mida te teate elust ja ohvritest. Te arvate, et kui teid on majast välja tõstetud, siis te tunnete elu ja kui teil on teil don brekvideeritud hiina mas imitatsioon, siis seal ohver, eluhärrad vannutatud mehed on keeruline asi, kuid see keeruline asi, härrad vannutatud mehed avaneb niisama lihtsalt nagu lauasahtel tuleb ainult osata lahti teha. Kes seda ei oska, jääb omadega vahele. Ostab nühkis kuue varrukaga oma vaarikavärvi kingadelt tolmu maha, mängis suuga dushi ja lahkus toast. Hommiku eel vajuste numbrituppa võttis jalad lahti. Panin Marika värvi jalatsitöölauale ja hakkas nende läikivat nahka silitama. Ise õrnalt, kirglikult rääkides. KUS Giulik küsi Sipoliitmadweijevitš unesegaselt lese juures? Impoliitmadviivitš ajas enese küünarnuki najale. Abiellute, temaga ostabki silmad lõid särama. Nüüd ma juba pean abielluma, kui ta lausinimene olla poliitmat Veijevitš mühatas kohmetult. Poeedi unistus Avintslik siirus pealinnas pole enam ammu selliseid subtroopilisi lillekesi, aga perifeerias leidub neid ikka veel. Milleti siis pulmad teete ülehomme ka Mesa esimesel mail on kõik asutused kinni. Aga kuidas siis meie ettevõtte jääb? Tee abiellub, tee, aga meil tuleb võib-olla Moskvasse sõita, mis ta kardad? Istung jätkub, aga naine? Laine briljanti taga oli sihuke. See on kõige lihtsam asi. Ootamata varaseid keskusest saabunud väljakutse peale ette kandeke väikeses rahvakomissaride nõukogus. Jumalagajätustseen ja kana, põdra, esimene kaasav. Sõidame kõigi mugavustega magage homme. Manivald raiskab aega palgasabas, Manivald kirub Eesti elu ja Eesti inimesi. Teetööd siis tuleb ka armastus palgasabade vastu. Manivald on isegi enda vastu veidi sapine. Oleks ju isegi võimalusi võidelda enda eest ronida kassapidaja külje alla sõimata telefoni teel pangajuhatajat. Elus on alati natukene teistmoodi võimalusi. Manivald vaatab aastusega enda ette, kogunenuid on raamatupidamise blondeeritud tüsedaid tüdrukud Mati Alfred kommertsosakonnast Vello välist suhet tõst, Rudolf uue tehnika valitsusest Salme prognoosimise ja planeerimise sektorist. Sina Iida konjunktuuri uurimise laborist, Sulev teabetalitusest, keskealised mammid, protokollija asjaajamisosakonnast vanem referendid, noorem retsensendid, pea ja üleminspektorid, tegevdirektorid ja osakonnajuhatajad, keskküte ülem ja koristajad. Manivald põlgust täis. Andku siis meile palgalisapalgasabas seismise eest. Manivald süttib oma toredast mõttest, keegi ei reageeri, sabas seismine on liialt tõsine töö, sunnib vaikima. Need inimesed on sündinud sabas seisvateks. Lõppude lõpuks on kõike võimalik osta, kui ainult natuke viitsid, vaevaldad püstijalu odava hinnaga liha ja vorsti, Soome makarone, poola seepi. Ja iial ei tule keegi selle peale, et peale sabast siis et on veel sabas seisjate väline maailm. See maailm, kes igasid, toidab, lehmi lüpsab või makarone vormib. Elada saab ju tegelikult ilma tööta ja ilma riigi teenimiseta. Elada saab seni veel tühja paberimäärimisega ja sabas seismisega. Valuutapoodide kroonistumisega võib järjekordi tekitada Hispaania pesu inglise beebitoitude ja Itaalia kingade ostmiseks. Annaks jumal meile järjekordi. Manivald juba oskab manööverdada. Manivald on kui liiklusMelitsionäär, kes summasid suunab siia-sinna, maksab arvetega. Manivald ostis aktsiaid. Manivald vahetas viletsa vene raha mõnusalt krabisevaks, valuutaks ümber. Hellitavalt silitas ta oma tüsedaid sõrmekestega rohet karva kupüürikesi ühe ja kümnedollarilisi. Vaat nüüd olen ma mees, mis mees. Aeg aga läks. Manivald juhtus paar korda ministeeriumi baari konjakid limpsima juuksurisse ja kingapoodi. Tema rahakott hakkas tundma seedehäireid. Kuni sülitas välja viimase. Ei tohi veel ka Vene rublast lahti öelda. Tegin Manimalt tähtsa järelduse. Nõnda on Manivald jõudnud palga sappa. Raamatupidamise blondeeritud tüsedaid tüdrukud räägivad eesti televisioonis igal reedel jooksvast Taani seebiooperist. Uue tehnika valitsuse Rudolf röövelikest sokihindadest. Välissuhete Vello ja teabetalituse, Sulev vene värviteleviisorite ümberehitamise võimalustest. Mitu korda sarjetakse vahele trügijaid ja Huljutatakse niisama kassaluugi ees kiibitsejaid. Kassapidaja sülitab näppudele, alustab rahalugemismaratoni. Täna on rohelised rahad, kolme rublased. Õnnelikele saajatele on rohelised raha telliskivid, rahad kaenla all, meel hea ja teravmeelsus üle ääre ajamas. Tehakse nalja teemal. Ega nüüd Moskvasse lennukiga lennata saab, pagas läheb liiga suureks. Manivald on ülemise särginööbi lahti teinud ja enda kurgualust lahedamaks kohendanud. Erutus on nii suur, et hävitab silmanägemise. Suvi saabunud liiga ruttu. Aeg läheb. Igale kannatuse rajale tuleb ikkagi lõpp. Manivald haarab enda embusse kolme rublast pakikesi ja on üdini õnnelik. Mis ma nüüd tee. Õnnis vene raha paneb erutusest käed värisema kah raha. Manivald ostab ülede kulinaaria poest Anule tordi. Manivald ise torti ei söö, aga Anu jumaldab magusat. Manivald tormab ministeeriumisse tagasi pintsaku hõlmade lehvides üle tee. Valest kohast üleminemise eest trahv 100 rubla. Politseinik on tulnute juurde. Manivald maksab järjekorda ju ei ole.