Tere õhtust, head inimesed, head kuulajad, tuli tegelegi maalased. Tasuta raadio kahe laine tihedusel te kuulate, saadeti ei kellelegi maa, minu nimi on Tiit, kus need mina olen teile meelde tuletanud uuesti ära öelnud, kus meie parasjagu kõik paikneme geograafilises, radio, loogilises mõttes. Kus me asume, aga muusikaliselt seda teab, ehk kuule isegi, tasub vististi küsida iga ei kellelegi, ma saate alguses praegusel juhul päris raske paika panna isegi poolkera, kui meie väikse koduplaneedi mõõtmetest lähtuda. Tundub küll, et me oleksime justkui ida pool, pigem kui läänes, aga muusikalises mõttes, kes tuleb ikkagi tegemist millegagi, mis katsub pendeldada ida ja lääne vahel. Tänane saade selle saatemuusika, mida mina teile armsasti ette mängin ja hääl meelel sinna vahele asjakohast jutukest puhul on pärit bändilt, mis oli aastatest üsnagi popp jaapanigi keisririigist pärit, aga oli see grupp sootuks Inglismaa ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriigist ning kandis ta nime. Bänd. Seesugune veidi mõrkja maiguga, aga üldiselt üsna maitsekas elektrooniline popmuusika äratuntavad kaheksakümnendatel, sest aastatest ma arvan, üsna äratuntavad 80.-te aastate moega ja tegelikult oli too vala salvestatud suisa 80.-te aastate lävepakul aastal 1980, nõnda kõlas grupp. Näen selliseid hääli, tegi briti popmuusikaline Jaapanit ihalejad ja eeskujuks võttev grupp oma kolmanda kauamängiva heliplaadil quaiet life tolle albumi nimiloos, Jaapanit orienti. Kõike idapoolset ei ihaldanud, oma muusikas aga too tänase saate ära valitud esimene jaoskond peal oma algusaastatel sugugi nii väga. Nende algusaastate mõjutused tulid sootuks kusagilt mujalt ja kui nemad alustasid, mida tegid vennad David pätt ja Steve vett päris 70.-te aastate alguses võttis endale appi maikaalne bassi mängima ja ReczyParbeeri trummi siis vaevalt, et nad sinna ida poole nii väga vaatasid või kui vaatasid, siis oskasid nad sellest ainult unistada. Et seda ida tuua oma lääneliku elektroonilisse popmuusikasse. Selle asja ära tegemiseks polnud neist endist veel väga-väga tolku, alguspäevil kusagil pungi peaaegu päevadel 77. aasta paiku andsid nad aga juba üsna usinasti püüdlikult kontserte viieliikmeliseks supina olles abiks võtnud veel ka kitarristi rubiini. Stiibet vennaksed esinesid grupichat küll sootuks teiste nimede all. Isegi mulle selle saate alguses sellega kummalise ja mõnes mõttes huvitava grupi lugu meelde tuletades tuli taas üllatusena, et David Silvial stiiviaalsel nende nimede taha need vennaksid, varjusid, et nemad tõepoolest vennaksed olid. Aga algus oli sootuks teistsugune, isegi erinev sellest, mida võis kuulda ennist mängitud koet LIFE albumi nimiloos. Süli Venom erinev kõigest sellest, mis oli hiljem järgnemas nii grupidžipäen enda plaatidel kui selle grupi lagunedes ehk ansambli kõige parema viisi ja värsiseadja autori arranžeerija David Silvia albumil Chipaanias Sylviani ostavad, imetlevad need, kes astuvad, imetlevad ilmselt ikka õigupoolest et neid peetakse üheks stabiilsemaks elektrooniliseks intressinistide kaubaks. Kes, tõsi küll, tegi mitu trikki ja imetegu oskas end iseend omaenda saapapaelupidi kujundlikult öeldes välja tirida pungijärgses kummalisest hevi metali klemmi ja mootori souli, mõjutuste soost ning muutuda just nimelt nendeks stiilseteks ja häädeks Impressenistideks, nii nagu neid kuuleb ka järgmises helilõigus. Millised olid nad noorest pääst kui veidrad ja võimatud sellega tutvust pisut hiljem? Seesugust suhteliselt veidravõitu ja oma mõjutusi muusikas mitte kuigi hästi veel kokku sulatavat kõla omas grupp seal oma esimesel kaua laiule algul 1978 Adrossonseks lapselikust lihajõulisest tegevusest kõneleb puhas, esimene arglik, viiteid poliitilisse propagandasse tegev populaarmuusikalisi viiteid mõistagi album on tegelikult üsna krõbe pähke selles suhteliselt valida sellest ühte raadiosaatesse isegi sellisesse nagu eikellegimaa ehk pisut lobedamatki kabedamat näputööd. Nagu öeldud, pääl kippus visklema üsna ebamugavalt mitmete erinevate mõjutuste vahel leidmata teda õiget, oma rada sinna hämarasse ja sumedasse, elektrooniliste intressioonide padrikusse või uttu, kuhu nad hiljem väga kaunisti kaugenesid ja olid ilmselt üks ühtegi Britilikemaid üheteistpidi eksootilisi mõjutasime muusikasse toov kunstrokkijategampu, Briti 80.-te muusika üldse. Seks ja ka hiljem järgnenud küllalt sõnatiivse. Tegelikult samal aastal valminud, üsna petlikult valmistatud Deinego mängiv ei andnud õiget pilti tollest Jaapanist, mida ehk nihestunud reisiliikumise ja sellega seonduva nõndanimetatud muusika austajad kui David Silveni tänu tema koostajatele, robot gripi ja teiste taoliste roki gigantide või grantidega tundev seltskond austajaskond ehk kõige enam tunneb. Alternatiivklubi järgnevat algul oli küll väga kenake helipala selle poolest, et ta sisaldas juba mõningaid koonist teeni vihjeid sellele, mis tulevikus Jaapanist ehk grupil chip pääl. Tulemus oli. Pisut pikem instrumentaalpala, sellise, mis on üksjagu, meil on meeleolud seal kaks jagu melanhoolne ja kolm jagu kaunisti tehtud ning isegi tollel teisel plaadil oli pigem erandiks kui reeglipäraseks muusikavormiks meeleoluks. Ära mängimiste tasub, sest selles suhtes, mis edaspidi on tulemus nende lugude suhtes, mis selles saates täna kõlavat kus ida läänt omavahel, kas siis nähtamatult ühte sulatatakse, liitekohti nähagi ei ole või on igal juhul väga eksootilised omavahel kokku põimitakse üsna edukalt, tihtipeale selles suhtes annab tänanud seelik instrumentaalpala mõned vihjed juba küll. Lisaks kõigele võib klassikahuviline kuulaja seda tahab kuulda selles instrumentaalpalas ka näiteks Ericsatiiv muusika mõjutusi. Eikellelegi saade, mida te kuulate, head inimesed eikellegimaal, kui oleme meie ja mängime muusikat grupilt grupist. Jep, bänd Briti saartelt pärit pist, mida aastaks 1983 polnudki õigupoolest enam olemas mille liider David Silvel ja sama hästi kunagised grupikaaslased lihtsalt barbeerija stiiviaanlasena muusikategemist usinasti jätkanud ja tegelikult neljaski mees Mick Horn, kes on küll hilisematel aastatel ühele teisele kaunile kunstile skulptuuri misele pühendanud ei ole ka päriselt muusikast kadunud. Külgade usklõbist on 80.-te aastate alguses kitarrist rutiinsest muusikas üha enam võimust võtvate jäänud laiusse kõrgus võib-olla isegi natuke sügavusse arendavate süntesaatoriväljade sees ei olnud temal oma kitarriga suurt miskit peale hakata. Võib-olla oleks olnud aga mees, tundusin tunniselt pisut solvatuna, et ta endale nõnda palju rakendust ei leia ja kolis mujale. Mind kellegi puhul on sellesse saatesse päästkümnendades tarvitatud mõjutused ja viited allikad. Ja eks, eks kui pärast neid siis tarvitatud on, kui, et pääl seda oma nägu ja tegu ja kõla esimestel valvuritel eriti leidnud veel ei olnud osalvu koed, lift, millelt mõnda pala kuuldud juba selles saates mõnda kuuleb veel umbes kahte oli ilmselt ta pöördepunkt ehk teine valgus. Jäädžipaania Deltsilveni. Truimate fännide arvates ilmselt see esimene õige algussõltuvus nüüd tulemas veel üks lugu, mis kannab pealkirja ootamorospaadis, mida Lucia öine inimene teab ei saa grupilatšepaan selle loo autorlust teps mitte omistada. Ega katsu seda minagi teha. Mulle spaatilisem tuntumaid tellitatu, loed lugusid Velvet Underground-i varastel päevadelt. Sellest loost on tehtud üsna mitmeid kavereid. Kui mälu ei peta, on munda võib-olla mängitud erinevatel põhjustel varasemates ei kellelegi ma saadeteski. Nägime seda klaverit koos originaaliga vaheldumisi tükkhaaval ikka jälle selle põhjuslačep. Peangi sellest loost oma versiooni teinud, aga enne kui me selleni jõuame Tuleb vist tunnistada, et nende kuulajate jaoks, kes võib-olla tunnevad Chipaania Silveni, nende muusikas lähemalt on ehk üllatav, et ei ole mainitud Chepääni kõigi mõjutuste ja algallikate juures kah. Või väljendit, need on minimalismi, uusromantism, uusromantismi lainesse oleks tsipa on võib-olla tõesti paigutanudki alustada seitsmendate aastate keskel, teisel poolel õieti kiskuda kõva sõna oli? No ei sobinud nad päris mugavasti sinnagi sahtlisse. Ning minimalismi minim allikad, allikad. Ja algosakesed on plaani muusikas ka tuntavad. Tegelikult on leitav isegi üsna pikk rada selle velvetande grandiloo kaveri juurest läbi minimaliseerida ka idapoolkera ja iseäranis jaapani muusikasse. Sest just nimelt orienton ühtepidi mõjutanud nii minimalism, heliloojaid kui läbi minimalistide, tegelikult ka Andagroundi mille mõnigi liige on mõnegi minimalismi juures Jon Keili sääranis kunagi muusikat õppinud ning seeläbi siis tundubki mulle võimalik väita, et õlvate allegro Morozpaatis on tegelikult grupi Chapenn jaoks üks kõige tavalisemaid palasid, millest kaverit teha. Nõndamoodi siis umbes nõndamoodi ka koos selle looga, mille autoriks Esmesiteks kunagine taanda, ground, aga praegusel juhul ei kellelegi alalisi mängitud-lauldud grupichat päev ja selle eestlaulja ja kõige eri valgilisema viisi keerutaja dub komposiit David Silveni poolt. Sellegi loo kaudu võib jõuda äratundmisele, et tollest esimeste salvestusperioodide näotust, määrdunud meeleheitest ja inetust nukrameelsusest oskas leida siiski midagi niisugust Niirast ülest millest hakata vormima oma kaunist populaarmuusikalist dekadentsi. Tõepoolest kui üks popmuusika Briti saartel suurimaid kitsi meistritest stiilsemaid Karentel ilmselt Roxy Music Liider, Bryan Ferry siis brief Errigi mõõduga mõõtes oleks Chepääniversioon quaiet Lifil Lifonile nendega album, millel oli peidus sisuliselt Annegroundi ots, manus paadis oleks ikkagi üks kaalukisti arvestatav topimpressioon. Intressistlikumaks uusiku edaspidi kiskus üha jaapanlikumaks juures ka, võib-olla ei olnudki see ainuüksi Jaapan see koht oriendist puhu jep pääl muusikalist, kust muusikalist eksootikat kokku korjas. Aga ja nende üks järgmise, olgu neid kaheksakümnendatel aastatel, Din ramm kinotrumm oli juba veelgi tõhusam tunnismärk sellest et kui täna mitmel korral ette mängitud kolmas plaat, koed, liforisepääni astumine tänapäevasesse popmuusika maailma siis kin ramm nihutas neid tänapäevase ikka jõudumööda edasi, kuhugi, kuhugi veel kummalise mõttesse kantidesse mille nimeks lihtsalt tänapäev võiks olla kellelegi ma võiks nende kantide nime kahtlemata olla, ehkki vaevalt David Silvan sellistest mõistetest. Opereeris ja selliste kujunditega oma muusikas mõttes ümber käia. Ühe teisiti kontol on see koht chip, tal on see bänd. No see album, millelt lugu pärit, on nende ilmselt üks põnevamaid huvitavaid plaate. Tinram. Üha üha Jaapani poole jaapani poole, sealt, kus pärit tänaseni kellelegi oma äravalitud grupi liidreid Silveni tugevamad muusikalised, inspireeriv põlarikanton, pärit Nonii ilmselt ühelt ehedamalt ehk siis teisiti öeldes petujaapanlikumalt muusika albumilt. Ja sealt edasi ei jäänud enam kaua, kui grupp pääl lakkas olemast kui muusikaline ühendus. Ehkki David Silveni sooloalbumitele on hiljem kaasa teinud mitmed selle ansambli endised liikmed. David Silvia ise on platsil vorminud muusikaks, muusikuid plaatideks erinevate pop muusikaliste rokk muusikaliste tegelastega. Arvata võib, et Chepääni looseido Tinrami nimeline heliplaat ikkagi kõige kõrvapaistvamaks teetsilinen ongi olnud see, kes grupidžipaal endistest liikmetest kõige enam ehk on olnud laiema publiku huviorbiidis. Ehkki see laiem publik nagu asja ei ole olnud. Teamise arvukas tõsidžeppeni eksisteerimisaegadel jõudsid 80.-te aastate alguses kogunisti viis singli plaati. Britti menukaima poplaulude top 40-sse ja seal üleval otsas. Edetabeli redelitel sai viiendal kohal märgi maha ka David Silveni album briljant Ruiz aastal 1984. Sead sõbra kuulatud, need üks selline Silvinile vägagi iseloomulik lugu. Selline on Silven olnud hüpatšipääni päevil parimatel hetkedel oma sooloalbumitele instrumentaalne. Kui, kui vokaalmuusikas seal hakkama sellega, et luues viimistledes lihvides äärmiselt ilmselt kenaks pilku ei kõrva püüdvaks siis pigem selle lugude pealispinna selle viimse vidinani välja timmides ning ära ütles kuulaja. Ja väga tihti, sest seda sooloplaati püünel tuis kuulates pidin minagi tõdema, et esimesed kolm-neli korda plaati läbilisei David Silvia ning Plinius mul tabamata. Alles hiljem oli kergem aru saada, kui kenasti osavalt on ära peidetud need kullakuulaja kõrva kukuvad pupp konksukesed sinna lugude pealispinna olla, selgub, et peale läikiva katte on nendel lugudel ka siiski mingi teistsugune ja muidugi, kuidas kellelegi, aga tummise Mi tublingi sisemuse olemas. Lewitzil veel aastal 1984 oma sooloalbumil põlenud friis ja pala kannab pealkirjaink nõue tiik kaevus. Grupidžepe kunagine liider, laulja ja aeg-ajalt isegi kitarristi ametit pidanud David Silvial, kes jätkas pärast grupi lagunemist sooloartistina, olla soolotööde puhul väitnud, et ta on alati õnnelik muusikalise kollaborant. Smile tähendab õnnelik koostööd üle, kus tal õnnestub olla stuudios või laval laval harvem, sest David Silver ei ole kontserte andma eriti nobe. Mees olnud pole kooskõlas sellega, kes teda oma laadis. Ma iseäralikke huvide meeldumustel soodumustega tükib teda nügima trügima sellistele muusikalistele aladele, kuhu ta omapäi ehk isatukski. Eriti on ta selles suhtes. Olen rõhutanud oma hääled, koostööd kunagisi Kenkrimiseni, praegusegi, king Creamsoni liidriga, ühe omanäolisema kitarr ristiga, praeguse ajaks rokkmuusikas alates 70-st datest peale juba robotitripiga. Esimene nende kooste plaatori aastal 86. Sealt te kuulsite, ta ennist nõnda kiriku kellalikult kõlanud ja helisenud kitarripala toogeli David Silmenerove tripi koostaja edaspidigi mänginud ka vahel harva laval koos teinud tegelikult koguni Euroopa tuuri 94. vastamis kestis kolm kuud ning seda enam on hästi sujunud nende koostöö vähemalt nende endi meelest stuudios. Tõsi küll, kõrvalt kuulajatele ja kriitikollanal vahel tundunud, et David Silvem käib ikka mööda ühtesid ja samu radu. Et muusika kõlab tihtipeale nii nagu piltlikult öeldes kantaks väärismetallist sõelaga vett, mis on pärit väga puhtast kaevust või tiigist ja olgugi see vesi seal tiigis puhas, pealegi tundub tema tilkumist kuulata, ütles, et see tiik on peagi kinni kasvada. Vanad inglise kriitikud, tolvan, kes on tõepoolest leidnud ka David Silveni muusikas endalegi üht-teist hindamisväärset mõeldud ennist, David siin veel ei ole siiski Teppani ansambli liikmetest endistest liikmetest ainus, kes edaspidi muusikana jätkanud. Muusikalistel peab siiski möönma, äärealadel on David sillal olnud ehk edukaim ehkki tasapisi edasi tegutsenud, tuues ka võitšamparmeerija Steve Johnson, Steve Jansen, niisiis tegelikult David Chiellini vend planeerija Jansen, lükkate praegu juba minu jutu taustal kuulete kriksumas New Eisi ambient, Houssi või mida iganes tegevust olnud 96.-ks lisaks oli see seis selline, et on ilmunud viis heliplaati. Võib-olla nendegi koostöö jätkub jõudumööda teed Silvial Igaljuhul omalt poolt on hiljem tegelenud nii heliskulptuuride heliinstallatsioonidega muusikaga, sest popmuusikat popmuusikaks nina küll. Viskad popmuusikaks pead, David Silva läinud siiamaani. Kuulame nüüd piisakesega ja seda, kuidas tilgub muusika sealt ostjast mille ümber keerutavad Steve Janseni, Richard Premieri, David Silvine, endised bändikaaslased. Ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Nõnda edasi koostšepani ja selle ansambli liikmete muusikaga tänase kellelegi oma lõpu suunas. Taas ei kellegi maa, mille taastagi teile liikluses kestvad teeb seda saadet teistsuguseks muusikaga pisut taas jälle nädala pärast taas selle saate lõpuks jäävad viimased sõnad grupidžipäen kunagisele liidrile, praeguse sooloartistina, David Silvelile ja muusikaga. Viimane jääb küll Seppääniendi mängida aastast 1980 albumilt vaikelu koet life, aga nad saavad kõigepealt teetsilinal oma muusika suhtes vähemasti veendunud, et muusikal on nii talle kui tema kuulajatele, kes ta muusikast lugu peavad puhastav ja võib-olla isegi Rovi jõelistav toimel. See õilis vaimne valgustus, valgustushetk, valgustatud olek ei olevat küll niisama kergesti kättesaadav, arvab ta, aga ta on selles suhtes tööd teinud, selle suunas liikunud. Ta usub, et muusika võib aidata kahtlemata eraldada end välisilmast, kui see kipub oma sunduste nõudmiste ja ebameeldivate ärritustega liialt pinda käima ning aitab inimesel seespool rahu leida. Muidugi ühed sõnad, mis New Heights maailmavaatega kokku käivad, aga ma arvan, et tollegi sildikese alla David Sylviani heli Impressinis päriselt läbi läheb. Lugu vorsti, mis on grupilt ja jaapaniisis, lõpetab tänase kellelegi, ehkki Jaapanisse sinna päris Jaapanisse võime muusikaliselt puutuda ilmselt edaspidigi veel. Igatahes kohtumiseni.