Oskaks vaadata, kuidas elada, lihtsalt, et oskaks vähe kätte, eks ole, kõiki asju myydia satume kuhugi niisugusse kohta, kus varem pole ennem olnud, ei tunne, etiketi olid saanud ema arvates kõige parema kasvatuse, kuidas käituda niisuguse olukorda, kus sa iial pole olnud, eriti tuleb arvestada meie väikest rahvast, eks ole, võib-olla sattunud niisugusse suurde seltskonda ja ma olen elu lõpuni oma emale tänulik, et ta on mind õpetanud vaatama, kuidas käitutakse. Lihtsalt see on juba suurim puhul niisuguse Eva saab kaasa anda oma lapsed ja Glen kasvanud Pärnus väikeses õuepealses majas, kus õu oli piiretud, verevas välja minna ei tohtinud. Ja selle peale nagu ei tohtinud tullagi, et ma olen väravast välja. Ma mäletan, see maja on alles. Venemaal on üks eriline lukk või käepide, kuidas seda lahtiseks, ma teadsin väga hästi, kuidas lahti käib. Aga ma olin kõhuli mäes, vaatasin tervet hoolitsema maailma, ma mäletan, et see oli huvitavam kui kõik see maailm pärast kooli läksin sealt väravast tohtisin välja minna. See polnud enam nii huvitav kui kõhuli maha või ma võisin tundide viisi seal kõhuli maja solee vahtida. Kuidas inimesi jälle? Ma teadsin täpselt, kes on vastasmajas ja kuidas nad käituvad ja kes kellegagi juttu ajab. Minu jaoks oli see noh, mul terveks eluks meelde jäänud, vaadake tolleri meelasime pere rahvamajas. Ja majaperemees üüris välje oma korteri ainult nendele perekondadele, kus oli hästi kasvatatud lapsed, kes ei lõhkunud majakesi, määrinud käidud sekeldusi, seal näeb iga inimene, kes on omale maja ehitada, olen pidanud palju vaeva nägema, et seda raha saada, millega ehita, tegija, kui ta teda ekspluateerib, siis ta ei taha sekeldusi, eks ole, tal on valikuvõimalus ja ta valib nii. Ja me teadsime, mu ema teadis seda ja selle tõttu juba, et korterit saada, natuke paremat. Ta teadis, et ta peab oma lapsed valmistama elule, need oskavad arvestada sellega, mis nende käsutuses on. Nad ei lähe üle aia ja ta võis olla kindel oma laste peale. See oli niisugune armastus, abielu oli minu hotell. Vähest, mu isa astus mu kaitseks välja, kui ma nahutada said, et nii misedes ema oli ikka see koristaja ja ise ei ole mind elu sees kärisenud. Visetest mügid, vaata mis on. Isal ei olnud aega, isad olid tööl, ema oli kodune. Isa hoolitses perekonna eest majanduslikult ja ema hoolitses sellega, et selle rahadega välja tuleb, mida isa teenis. Sealjuures näiteks õpetusel on, mäletan, kui oli okupatsioon pärast esimest ilmasõda. Ja me elasime väga vaeselt ja isa sai töökoha ja ma mäletan, kui esimest korda emari kusagilt võid jäänud, juba õde oli noorem, kolm pool aastat minust ja ta ütles mulle niimoodi, et sa oled suur tüdruk. Et pea seda meeles, et sul ei ole seda nii väga vaja. Tere, võte, võid sellepärast, et isa teeb rasket tööd ja ta vajab tugevamat toitu, et meid elatada ja ära sinna võtta, aga õde on nii väike, et talle ei saa seda öelda. Ja kui isa seda näeb või hakkab taipama, et teised või võtta siis Dima seda hoopiski idi. Aga tal on seda vaja, et meid aidata. Kui vanatüdruk, siis pidi sellest. Me olime 12 ja pidin, selle tuli, arusaamine pea ja mul ei olnud kahju loobuda sellest kuna ma teadsin seda, ema, selles mõttes ma võin, ma olen elus loobunud teiste inimeste heaks ja mulle pole elus sellest kahju olnud ja mu elu ongi olnud, jääbki niimoodi, et et ma olen, tähendab elu on pannud mind loobuma. Ma ei oleks pruukinud loobuda. Paljud inimesed minu asemel ei oleks teinud seda. Aga ma lihtsalt tundsin, et see on vajalik ja mina seal oma loobumisega olen ühiskonnale vajalik inimestele vajalik, ma saan neid õnnelikuks teha pärast sõda. Kui oled väike laps olnud, tule tsaariajast. Suled oma vene keelega õppused räniga, jää üks ajast oled seda õppinud? Sa kõike oled pidanud, tegime karjaga, sa isegi sääru, kui sa oled korraga vaba inimene vaba inimene ja sa võid teha, kuidas tahad, aga see tähendab Endale sülitada või et ma võin kedagi lüüa või vabadus on see. See, mis tuleb sinu seest, et sa tunned, et sa ei pea valetama, sa ei pea. Ühesõnaga, ma ei tea, kas seda tunnet ongi saab, kas seda saabki seletada vaba inimese tunne see on hea ja halva tundmine mida on sulle maast madalast õpetatud. Sa ei kasuta seda oma vabadust halvasti, sa tead, kuidas temaga ümber käia. Ja seda ongi kodu andnud.