Täna meil on väga meeldiv võimalus tervitada siin raadiomajas õde Helvik, ta on soomlanna, kuid tema praegune elupaik ja tööpaik on seotud Euroopa südamega sealt, kust tegelikult paljude meie jaoks Euroopa on alanud ja algab nähtavasti ka edaspidi seotud Prantsusmaaga seotud vers Saiga. Ja veel seepärast, et ta esindab väga harvaesinevat. Liikumist suundumust, aga ma arvan, et Helvi räägib sellest meile nüüd ise. Prantsusmaal seepärast, et olen rõll kloostri liige, ütleb õde Helvi. See on versais, asub protestantliku diako Nissi kloostri nimi. Prantsusmaal olen elanud pikka aega kloostris elan kaheksandat aastat. Ent Prantsusmaal olen olnud varemgi, nimelt tööl. Prantsusmaa seepärast, et Soomes pole protestantliku nunnakloostreid. Aga miks siiski selline elamismoodus ja õde Helvi vastased? 20 aastaid tagasi kohtus ta nunnakloostri inimestega ja kuna ta juba varem oli olnud Soome kiriku teenistuses, siis leidis ta, et ka Prantsusmaal pakutav võimalus on ahvatlev juba selles mõttes, et pakub uusi väljavaateid ka oma Soome kiriku teenimiseks. Ja veel üks oluline põhjus Kirkus tundsin, et ühendigijad omaduse hüvin, üksin ja heidenonüümi maitia löö, täitsellen, mitte. Jään. Maanulisuta, kasva Hennelisestikus, ka teaduste üksinda Lucia raamatu aia niine telleeemmuta tarbida. Kuna teenides Soome kiriku diakon issi liikumises ja seda 20 aastat sain aru, jätkab õde Helvi et kiriku teenistuses tunnevad end inimesed millegipärast just meil Soomes Mudeli üksik kuina. Neil nagu puuduks stiimul ja tarve areneda vaimselt. Muidugi võib üksi piiblit uurida, olla eraldatuses, ent siiski on vaja niinimetatud rühmatööd et nõnda vaimselt areneda ja saada tuge oma kahtlustes ja lootustes ning areneda vaimse tasakaalu suunas. Kui tutvus tutvus Prantsusmaa rei protestantliku nunnakloostriga oli tehtud, hämmastas Helvid siis veel tõesti ainult Helvik nunnade elurõõmus olek ja ise arvata nüüd, et evangeeliumi kuulutamisest pole ju midagi kurbliku vaid tegu on rõõmusõnumiga ja seepärast pole põhjust surmtõsine olla ja mida rohkem Helvi neile elu rõõmsaile Nunnedele versais mõttes, seda enam küpses temas otsus minna Prantsusmaale. Elvi arvates teenib ta praegugi Soome kirikut ja oma maad ehk enamgi kui kodus elades sest tema arvates teenib juba kasvõi tihe kirjavahetus kodumaaga. Sealseid inimesi annab neile asjakohast vaimset ja hingelist juhatust. Enamik tõde. Helvi pikkade aastate kogemuse järgi on kirikuteenrid just need inimesed, kes kuluvad vaimselt väga kiiresti ja seepärast on neile vajalik, nagu uuesti laadimine. Tänapäevases kõnekeeles. Just selle hingejõuga, mida siis näiteks õde Helvi oma nunnakloostrielust üle kannab kirjadesse ja palvetesse. Eestlaste ja soomlaste nii-öelda hingeeluline alus on ühtlaselt soomeugrilane, see tähendab, ta on, nagu me kõik ise teame, paiguti räsis, endasse tõmbub ja tuimavõitu. Raske on meid ette kujutada näiteks Seltsivate naeratavate, pealiskaudsete ja elurõõmsate, kesk või lõunaeurooplaste keskel. Ent kas meie inimeste soovid vahetada just see soome-ugri line sissepoole elamine millegi muu vastu ei viinud õde Helvid Prantsusmaale teise kultuurikeskkonda, teinud temast maailma laiemalt vaatava inimese. Sellele küsimusele vastas õde Helvi küll sügava jaotusega, lisades veel, et inimestevahelised suhted on paranenud. Tema enda suhtlemisringi järgi võiks seda küll arvata ent nüüd uurigem seda nunnakloostrielu pisut lähemalt nii lähedalt kui lubavad sisekorra eeskirjad ja kodukord. Kloostris lastuvad ja kloostris elavad naised jagunevad kolme rühma. Postulandid Novitsid ja nunnad. Tuland joon, sellenen Nuorioga, tule üht-teist, me ju ka. Useen, et see paik on, sai orientiire, mida tegi seelemesse mutta joogussanom ühes selles ja tütre kaevanud tark on dieeti tunduvad seened jumala kutsunud heidet. Siiani ühte söön jo tähista, tuli siis n ühteision Sizar jutti. Vastulant on tavaliselt noor naine, kes tuleb kloostrisse otsides midagi. Sagedane on selline olukord, kus ta veel ei tea, mida otsida nende kas on siiski ka neid noori tüdrukuid, kes täpselt teavad, et jumal on neid kutsunud sellesse kloostrisse ja seal tahavad nad edasi elada. Postulaadid liiguvad oma niinimetatud erariietes ja selle poole aasta jooksul, mil nad siis nii-öelda esimese proovi peal on, teevad nad kõiki neid toiminguid, mida nunnad, Janoviitsidki postulaadid elavad koos nunnade kahet kogeda kloostrielu kõiki külgi nende hulgas, noh, neid noori naisi, kel on loomupärane tarve kogeda tugevaid vaimseid elamusi, jaga hingelisi vapustusi ja raputusi. Seepärast tullakse ka nende kloostrisse, et kogeda seal midagi uut. Järel. Kui postuland leiab, võib ta lahkuda, kui ta ei tunne soovi jääda ja viitsiks hakata. Kõhklejaid on siiski olemas. Viitsid on aga need, kel olenevalt mitmest põhjusest tuleb kloostris elada prooviajaga kolm kuni kuus aastat. Aja jooksul saab selgeks inimese taust, see, mida ta otsib, mida tunneb. Kas tema usk on tugev ja tähtis on ka uue naise sobilikus kloostrieluga, tema iseloom, psühholoogiline vastupidavus, suhtlemisoskused, suhtlemisraskustest ülesaamine ja eriti see, kuidas ta tahab ja oskab arvestada teiste inimestega. Läheb ju tänapäeva noor inimene ühiskonnast, kus me kõik elame indiviididena. Ja kui siis osutub, et noor naine on valmis nunnaks hakkama, toimubki tseremoonia. Selle käigus annavad ka protestantliku nunnakloostrisse astujad, traditsioonilised tõotused ja nimelt. Me Upame Seurota, Kristuste kuuliaishuudessa, Naimatu muulissa ja kaitsen kesklinna ja siis ei hakka jagamises, jätame jagamine ta patuniin ilusse ja suru issa. Ja Elaiendamen ühteisuniesenid. Ja need klassikalised tõotused on kannata, ootavad järgida Kristust, kuulekuses vallalistena ja kõike omavahel jagades kõike, mis sünnib nii rõõmus kui mures ning viimaks tõotatakse elada selle kloostri seaduste kohaselt. Nii annavad siis mõned naised raske tõotuse terveks eluks, kes nad on missugustest peredest, missugustest maadest. Kas nende hulgas on ka raskeid juhtumeid, mida meie elu paraku ikka pakub, on nende hulgas ka seiklusteotsijaid. See oli lühidalt küsimuste ring, mida järgnevalt tahtsinade Helvi kaudu teada saada. Kloostris praegu seitsme eri rahva naisi ja loomulikult on nende hulgas palju erinevaid naisi. Mis aga puutub nende nii-öelda usu alasesse, haridusse või isegi kõige lihtsamatesse ristiusuga seonduvates kommetes siis ütles õde Helvi, need sellisel sügavate traditsioonidega kristlikul maal, nagu seda Prantsusmaa peaks olema. Sellel maal on näiteks noori naisi, kes alles nende kloostris postulaadiks oleku seal ristiti. Samuti Andrei protestantliku nunnakloostrist pürgijate hulgas katoliiklasi, kes ettevalmistus Aja jooksul käivad läbi ka protestantliku Scleerist. Noorte naiste haridustase on ühest äärmusest teise ideoloogilise kõrgkooli lõpetanud, kuni algharidusega vaevalt hakkama saanuni. Vähemalt on juba kõlanud pisut vastandavalt sõnapaar katoliiklik protestantlik. Nüüd sellel samal teemal edasi. Prantsusmaa on teadupoolest traditsiooniline katoliiklik maa. Protestantide osa on äärmiselt väike, ajaloost teame pärtliööd, hugenotid, sõduja Henri neljanda usuvahetust ja veel mõnda seika ent Prantsusmaa ümbritsetudki katoliiklikest maadest. Kuidas seal siis tunneb end protestantlik klooster ja protestant ise? N Sanusi, et meeleolu, homne ilm ja Me aine kin meedet, ööd, teisene ja üht teise sisarina Otitaan, aevan Auannulisest Jakunajatele, ET nimetama Versailles, aga meil on keskus, paikame meelampebaino. Siis katkend järgi on meil aru koos elema ja jumala, nii et sind loostori elemen katkenud järgi. Õde Helvi arvates. Pole neil protestantidena ei probleeme kui klooster ega ka kui üksik Nun. Suuresti aitab kloostrit tegutseda oikumeenilise na nende külalismaja, kuhu tullakse nii rühmadena kui ka üksikuna. Klooster võtab vastu kõikide uskude esindajaid, uksed on lahti kõigile, ütleb õde Helvi. Prantsusmaal on protestantism siiski vähenemas, ent rei nunnakloostrid teatakse ja respekteeritakse mõlemas usu suunas. Ja siiski sõnaühend protestantlik on sedavõrd intrigeeriv, et lausa sunnib küsima õde helilt lähemalt selle ordu ajaloo kohta. Järgmisel aastal täitub Ordul 150 aastat. Niisiis 1841. aastal, kui see nunnaordu rajati, oli see Tüüpiline diakonissi ordu. Liikvele läks too liikumine siis Saksamaalt, kus, nagu mujalgi tol ajal oli kohutavalt hädasid, viletsust ja muresid. Ja sellega seonduv üllatavalt võimas usulised taasleidmise laine, mis leidis ka rakenduse just naiste sotsiaal sealses tegevuses. Loodi diakonissi ordude juurde, vanadekodusid lastekodus ja turvapaiku vaimust vaevatuile. Samal moel alustas Karee oma tegevust. Kuigi jah, kloostri asutaja hade Caroliini nägemus oli see, et tuleb luua eelkõige just palve ordu. Et aga dolla seal poolteist sajandit tagasi poleks taoline palve ordu saanud ehk õiget mõistmist katoliiklastel jaga protestantlastelt arvab õde Helvi väga peenetundeliselt. Siis loodi olgu ka kõik need sotsiaalhoolekande asutused ning kuna protestantismis on väga tähtis koht tööl ja töö eetikal siis sobist taoline ennastohverdav tegevus vaeste väetide heaks rei orduga väga hästi kokku. Ent 20, sest nad tagasi said nunnad suure päranduse versais nimelt lossi koos suure metsapargiga ja Pariisist, kus oli ordu põhipaik, läks tosinjagu õdesid sinna elama. Lisaks oldi Prantsusmaal protestantlikes ringkonnas juba harjutud mõttega, et protestantlik palve, ordu pole mingi katoliiklaste vigur. Segamaks protestantismi karget meelt ja suhtuti paraja respektiga ordu laienemisse ja palve Orduks muutumisse. Ja õde Helvi vastab küsimusele, kuidas te elate oma kloostris kas nii nagu katoliiklikud või nii nagu protestantlikud nunnad. Meil siin ilma servakesel asujale on paraku krooniline puudus oskusest mõista mujal maailmas elavaid inimesi, rahvaid, kuidas on soomlannat õde, Helvita õpetanud ja kasvatanud pik elu Prantsusmaal ja teiste inimeste teenimine. Kõik inimesed on jumala ees võrdsed, siin pole klassivahesid ega muid barjääre, iga inimene on kulda väärt. Pole maailmas kahte sarnast inimest ja igatühte tuleb kohelda selle järgi, et ta on harukordne olend ilma peal. Inimene on tõeline ime. Enamik kloostri õed elavad kaasaegses ühiskonnas. Me pole ilmakära eest põgenevad, rõhutas õde Helvi, mitu korda? Muu maailm selle kõikide pingetega tuleb ka neil naistel endast läbi lasta ja sageli on nemadki väsinud. Närvilised Helvi arvates aitavad siis teised kloostri õed raskest hetkest üle. Aga naine, ta on ja üks imelik raevus, kuidas saab kloostris elada intriigideta kõigi nende võluvalt totrate sekeldustesse, mida võivad naistega kaasa mõelda. Kõik need, kes teavad naisi hällist, hauani. Naine jääb naiseks juga kloostris. Aianga õde Helvi arvab, et elu suletud kloostri ühiskonnas on võimalik ja kõiki rahuldav ainult sel juhul kui tõeliselt adutatakse, et kogu elu põhineb tõelisel andestamisel. Ja on hetki, mil andestamine raske, sest andeks palumine on kerge, andestamine aga mitte. Ja selline on elu, mille mõte, ütles õde Helvi meie keskustelu lõppedes. Prantsusmaal on veel paar protestantliku nunnakloostrit üks neis Strasbourgis, ent see tegeleb rohkem sotsiaaleluga traditsioonilise diakon isi tegevusega. See tähendab haigla, vanadekodulastekodu ning vaegurite turvakodu eest hoolepidamine ka lõunat. Prantsusmaal on üks tilluke protestantlik klooster. Paar kloostrit on veel ka Saksamaal ja üks ka Rootsis. Ka see mungaordu oli ju algselt protestantlik, nüüd on see siiski rohkem katoliiklike liikmetega. Rei ordus praegu norralannad soomlanna naisi Šveitsist, kaameroonist, tahiitilt ja prantsuse naisi ning kõnekeeleks on prantsuse keel. Aga kus on siis eestlanna? Täna hetkel meeloun perse seires Eestile Eestit ja koomiksi viigaks. Praegu on siis rööviis üks noor eesti neiu kolmeks nädalaks siis just niisugune paras Tulandi prooviaeg, arvan mina nüüd tagant järgi tark olles siia juurde. Aga kus tänapäeval siin Eestis kaks naist iganes koos ei saa minna poliitikast mööda. Õde Helvi esindas oma kloostrit ka meie evangeelses luteri kirikus. Ja veel lisab ta meie vestluses ühe detaili. Kloostri õed jälgivad tähelepanelikult sündmusi Ida-Euroopas ja nõukogude liidus ja palvetavad meie pärast. Ja siis ta läheb mööda kahte raadiomaja ühendavat koridori, mille päike on kuumaks kütnud sinises pikas volditud rüüs valges looriga peakattes taastub tasa ja mul on tunne, et see polegi meie armas raadiomaja koridor vaid ühe versai lossikoridor, mida mööda kõnnivad 30 protestantliku palve ordu nunna. Kokku on neid õdesid 85, end Prantsusmaale läheb neist 30 25 aastat. Iseasi, kui nad said oma suure päranduse, osutus võimalikuks luua ordule ka oma rõivas. Seni olid nad riietatud traditsioonilisse diakon issi haiglate põetajate rüüsse ja sellest, kuidas õde Helvi kõneles uuest rüüst ET volditud rüü, mille peal on lahtine põlletaoline riidelaad. On ülimalt hea, kuna vajaduse korral varjab see hästi lopsakamaks figuuri sest mitte kõik pole nii kleenukesed ja haprad nagu tema. Ja et lisaks muule on selle uue ordu riietuse loojat võtnud šnitti eestigagi seotud Püha Brigitta ordu nunnarõivast. See oli nii südamlikult naiselik ja pisut kelmikaski. Ja ta läheb mööda raadiomaja koridori kõnnakul, mis hämmastaval kombel sarnaneb ühe kuulsa tantsuansambli naiste liikumisega. Aga sulgudes olgu siinkohal küsitud. Kes teab öelda, kust see nende kuulus libisev luigesamm üldse võetud ongi. See selleks. Kaelas kanna põde, Helvi risti hugenotid risti on Malta rist mille all veel Püha Vaimu kujutis Tuvikesena seristan, antakse rei ordus neile, kes on pühitsetud nunnaks.