Mina olen ninakülalt pärit, see on Peipsi neli kilomeetrit siidi. See on põline vene küla Eestimaal. Jah, põline küla on tulnud vist või moodustatud Aleksandri Nevski ajast ja kõik peaaegu kõik elanikud on nüüd vanad seal. Ja nooremad on linna läinud, tüütavad saanud, muidugi käivad külastavad, vaatavad oma vanemad ja abistavad, kui võivad. Nii et küla on juba 13.-st sajandist, te teate oma küla lugu, jama, suguvõsa lugu ka. Noh, kui palju ma võib-olla nii palju ei tunne, aga nagu vanaema ja vanaisa ja ema jutustasid, siis nad on jah, siin põliselanikud ja kõik need perekonnad, mis on tulnud kunagi kaolid, võrutkinide sugulased ja selles suguvõsas on kõik. Need on siis Aleksander Nevski ajast käsioon Aleksandri Nevski aes, nad on siia kõik. Kui tähtsad on Eesti Peipsi-äärses vene külas perekonna traditsioonid või millised need perekonna traditsioonid üldse on? Siin elavad kõik inimesed, võib öelda koos eestlased austavad venelasi ja venelased, kindlasti aastavad ka põliselanikud neid eestlasi. Põhilised, nii traditsioonid ja pühad. Vanasti olidki niiti kirikupühad. Ja kui näiteks jõulud on eestlastele 25. ja venelastel on seitsmendal jaanuaril tähendab Eesti perekonnas ka tööd ei tehta seitsmendal jaanuaril ja vene perekond ka tähistab ja pühitseb 25. detsembril. Nii et kui teie olete praegu siin Eesti mehel ja teil on Eesti perekond, siis tegelikult tähendab see seda, et teil on kogu aeg kodus kahed pühad. Jah, mina olen ristitud ja lapsed, mul on ka ristitud ja mina muidugi käin pine kirikus ei käinud, aga sageli kirikus käisin vanasti ka. Ja kõigepealt tähistame kõik eesti pühad siis vene pühad, kaks nädalat hiljem. Siis tähistame vene pühad kah. Nii et teie peres on palju pühi? Jah. On neil pühadel olulist erinevust ka nende tähistamisel. No nüüd võib-olla pühad siin ka natukene nagu rahvas ka segamini läinud, eriteerinimusi küll ei ole, no muidugi kirikutes ja religioon, Romanil on siis vene kirik, õigeusu kirik on hoopis teine toon, väga rikas ja väga palju säravaid seal ja, ja küünlaid ja seal on tasuline kõik, aga Eesti kirik, see on rohkem lihtsam ja see uus ka võib-olla rohkem lihtsam siis õigeusu kirikus on ikka väga ranged seadused ja ja traditsioon, ruunid ja igasugust reeglid. Me oleme oma peresaates ikka rääkinud viimasel ajal mõne lapsepõlveloo. Ma palun teid, et teie räägiksite oma lapsepõlvest mõne loo. Kuidas see oli seal, te olite 10 12 aastane tüdruk oma kodukülas? No mina sageli räägin oma vanematest, sest vanaisa suri tagavara ja ilma isata, ma jäin nelja aastane ja lind oli kolmeaastane. Ja mul oli vanaema ema, ema oli pime ja ma alati iga pühapäev pidin temaga käima, kirikus käest kinnitada, vedama ja tooma tagasi, muidugi ma ei jõudnud seal seista neli-viis tundi, et käisin kodus vahepeal ja nii pikad olid ütlused ja venelastel on pikad. Kas seal on sa uutrinia abin ja, ja siis lõksia tseremoonia. Ja kui ma olin kümneaastane, lõpetasin kolmanda klassi Meil ninal üldse oli kirikuõpetaja 28 aastat üks kirikuõpetaja ja organiseeris sinna Kurema kloostrisse ekskursiooni. Ja mina pidin siit ma kindlasti, sest vanaemaga tahtis sõita ja me käisime seal, olid igasugused külmaveeallikad ja käisime seal suplema, see oli maikuus, vesi oli nii puhas, Siliiv oli täitsa nagu kullast ja mulle, nii see jäi meelde ja alati mõtlen, et oleks elus kõik nii puhas nagu see liiv ja nagu see viisi. Me käisime nüüd jälle üle-eelmine suvi must või kirikuõpetajaga Haameriga ekskursioonil oma abikaasaga oma perega. Aga vot neid allikat ma ei ole küsinudki, kas nad on alles või, aga vot, mina käisin seal suplema ja see mulle jäi nii meelde, terveks eluks, aga muidu noh, lapsepõlve alati on ilus, väga ilus kodu, meil oli ta rikas, ei olnud aga väga puhas. Sest venelastel üldse kombe, et kõik valge kaardinaatia, kõik linad ja, ja voodipesu ja minu ema oli taga puhas, kes tähendab pesuta, eesti oskas pesta ja tema nõuti salati, et pesu on ilusti ja õiges järjekorras pandud nöörile, et ihupesu ja voodipesu ja linnad ja kõige värvi järgi ka ja mina alati olen väga tänulik oma emale, sellepärast et ta õpetas mind seda tegema, sest kui ma elasin kallastel enne seda, siis tõesti käisid isegi Alatskivil käisid naabrid küsima, et kuidas sa oskad nii pesu pesta ja nii puhas tasuma? See on kunst. Kas seda raadio teel teistele ise õpetada? Ei oska öelda, ma panen alati pesu, Leco õhtu oligi petliku ja, ja siis valge pesu kõikeedan alati pesupulbriga persooliga ja siis kaks korda pesumasinaga loputan kolm kordaja nöörile. Nii et pesude venibdel üsna pikaks. Nojah, mina tulen siis väga vara kell kuus ülesse. Ja siis see tähtis on muidugi see, et pesu saab ka värskes õhus kuivad, eks ole, ja no muidugi voodipesu sageli vahetada iga nädal või iga kahe nädala pärast, aga mitte nii, et terve kuu või kaks kuud siis maainimene ikka on palju tööd ja palju seda tolmu ja siis kiiresti läheb mustaks.