Tere hommikust. Kas te teate, et lind juba laulab ja õuedes on kellukese Blumbid otsekui lumelaigud maas. Ja muld lõhnab? Hingan ärevust täis. Maainimese võib selline informatsioon naerma ajada. Aga linnakividel kõndiale on see tõepoolest uudiseks, kui ta tükk ega seda päris loodust näinud ei ole. Igal juhul kivistiku pere kodutalus on kevadtäie jõuga suve loomas. Kui pereemaga peremees tema Maalt kasvuhoone ja elulõngade juurest otsima läksime, laulsid linnud kuusehekist kõige hoolega. Aias, aga kus pärast ringi vaatasime, oli muudki märki sellest, et Talv on nüüd päriselt möödas. Öökülmad neid muidugi tuleb veel karta. Uno Kivistik on õnnelik mees. Kasvõi sellepärast, et ta elab oma isatalus. Teeb tööd, armastab ka lastest, on oodata, et keegi maale päriselt selga ei pööra. Ta on agronoom. Ja mitte lihtsalt agronoom, vaid suur asjatundja oma ala meister kuulsuski. Inimene, kelle kuulsus ulatab kaugele selle väikese Eestimaa piiride. Aga sellest natuke hiljem. Mina palusin sel mullaste kätega mehel meenutada midagi oma lapsepõlvest. 59 aastaselt tähendab see vaatamist poole sajandi taha. Tegevuspaik. Seesama, kus mees praegu elab ja töötab oma kodutalu. See on tänase peresaate esimene lapsepõlvelugu. Mäletan veel seda ennesõjaaegset aega, talu aega kõik talutööd mäletan ja muidugi, kui siin tuletada meelde neid oma lapsepõlve, oma kooliaastaid, siis tulevad nii aedniku seisukohalt meelde siin ka mitmesugused olukorrad. Kõigepealt võib-olla paljud on küsinud, et mis andis tõuke, et ma üldse aednikuks sain. Ja tagantjärgi mõeldes vist selle kõige suurema tõuke andis see 39. 40. aasta suur külm Talv, mis võttis ära kõik õunapuud, meil oli taluaias väga suure õunaaed, meil oli 83, õunapuud oli ja väga palju sorte oli. Ja kui külm oli kõik need õunapuud ära võtnud, siis esimene asi nii isal kui ka meil poistel mul ja vennal Henryl oli suur huvi õunapuude vastu ja me hakkasime korjama igalt poolt metsast järjest maanteekraavidest ja õunapuu seemikuid, noh, oli söödud õunu või linnud olid tassinud õunad välja ja seal oli kasvanud metsikud õunapuutaimed ja istutasime need siis omale koduaeda peenrale ja hakkasime neid siis ise pookimaise paljundamine, tuut õunapuuaeda, niimodi rajama. Siis oli puukoolist, oli väga raske puit saada, kuna külm oli kõik ära võtnud. Isa püüdiskilbuugolist saada ka sorte, aga, aga siis me lihtsalt hakkasime paljundavad neid ise, need pookisime neid siis nende aluste peale ja saime niimoodi noored viljapuud, mis isegi Praegult kasvavad veel meie aias. Ja te elategi siin oma isatalus. Ja mina olen siin nii-öelda neljas põlvkond ja minu lapsed on siis viies põlvkond. Õunapuud on jälle suured ja teil on jälle omaette ja on pärast seda ei ole niisugust külma olnud, mis oleks lõputult ära võtnud ja pidevalt oleme neid juurde istutanud ja noh, mõned on ka välja läinud ja, ja, ja sorti oleme vahetanud ja nii et meil on praegu jälle väga suur õunad. Olete saanud ka sorte juurde tänu sellele tippokimiseleja ja leidmisele. Meil oli muidugi suur huvi õunapuud ja vastu ja siis me hakkasime juba poisikesest peast korjama õunasorte igalt poolt taluaedadest ja käisime seal Jaan Raedasele tuntud sordi aretaja juures ja saime pookoksi ja niimoodi saime väga suure sortimendi. Ja hiljem, kui ma juba siin tööle hakkasin ja ennem seda me hakkasime õunapuusorti aretama ja praegu on meil aretatud omale üle 20 õunasordiga. Nii et te võite öelda seda, et juba lapsena olite te natuke aednik, jäätise on teil veres? Seda võib täiesti ütelda, sellepärast et see oli ikka jah, juba kooliaastatel ja ennem seda, kui mind huvitas aiandus ja ma mäletan veel ühte kirjandit vist viiendast või kuuendast klassist, kui noh, nagu tõsteti esile kus mul oli kirjutatud ühes põllumajandusnäitusel käimisest ja õunasortidest ja lõpulause oli, et tahan töötada elus selleks mahlakad, õunad ei puuduks isegi töötaja toidulaualt, kui suur oli siis isa osa näiteks kogu selles loos, mis te ärat või vanaisa isa osa oli, eriti suur oli just mesinduse ja puuviljanduse osas kuid siiski ka tema tegeles kuigi palju köögiviljadega, nii et eriti kui ta jäi pensioniikka, siis ta hakkas kasvatama lava, kurki ja see oli tollal rajal ikka niisugune nagu uudis. Sa oled seal kuskil maikuu seas oma koduaiast lavagnalt kurge võtta ja ma mäletan hästi ta väga hästi neid hooldas ja kui ta hakkas kurgi kurgilava kastma, siis tegi alati sauna tule alla, keetis vee soojaks ja siis leige veega kastis kurki, kuna kurk ei talu külma vett kastmisvett ja ta sai väga suure sagiselt Tähendab sellised pildid lapsepõlvest jäävad eluks ajaks meelde ja selline tarkus ja teadmine ka. Seda küll, jah. No eriti võib veel rääkida sellest, kuidas isa õpetas meil metsmesilasi koguma ja siis eriti vend Henryga käisime heinamaal ja kui metsmesilane lendas õie pealt õie peale, korjas seal nektarit, siis me jooksime kogu aeg selle mesilase järele, vahest ta külastas seal mitukümmend õit ja lõpuks, kui ta sai oma kandami kätte, siis ta lendas pesasse ja nüüd me jooksime mööda heinamaad ja leidsime nüüd niimoodi selle metsmesilasepesa ja panime muidugi mingisse lepaoksa sinna juurde ja tavaliselt, kui mets, mesila, selle esimesed pojad tulid välja, siis enam metsmesilase ema jätab pesa maha ja siis õhtul tõime, kui päike oli looja läinud, tõime siis need metsmesilasepesad koju ja meil oli kummagil kõige rohkem 30 kuni 40 peret, kummagil oli siis alati toodud metsast enamalt metsmesilasi erinevate nii-öelda tõugu. Ja siis me saime kuigi palju seda mõtlesin mesilaste mett ja see oli niisugune omaette mäng, aga samaaegselt ka niisugune tõsine tegevus. See oli siis pereisa lapsepõlve lugu. Killud ühe agronoomi kasvamisest. Sel ajal, kui tema oma aias tööd teeb, magab talumaja teise korrusega väikses toas üks pisike tüdruk, mõnusat und. Riket pole tal veel nimegi. Ema Tiiaga on selle talu peretütar ja temal on siin omad lapsepõlvelood. Mulle näidatakse ühte suurt ilusat kalendrit. Selle aasta number peal kus maikuu lehekülge kaunistab foto ühest valgest uhkest kukest ja Gazast. Foto on tehtud ammu ja selle talu õues kõnnivad ringi juba uued kanad ja kuked. Aga just nemad kahekesi ja veel üks kana, kes pildi peale millegipärast pole mahtunud olid kunagi siin esimesed kivistiku peretütre. Tiia lapsepõlvelugu. Tegelikult oli neid kolm kukke, kaks kana, aga ma ei tea, kas üks kanapildi pealt kadunud ta ei tahtnud poseerida ka see oli veel sellele sel ajal, kui vanaema meil enam kanu ja ei pidanud. Aga väikestel lastel oli ikka suur tahtmine tibupoegadega tegeleda ja noorema vennaga meiegi käisime igal kevadel vaatamas, kuidas need linnupojad metsas tulema hakkavad ja siis ükskord sattusime ka varesepesa peale. Aga kunagi võib-olla isalt, siis olime kuulnud, et isa oma poisikesepõlves oli neid kanamune alla pannud, et varese haub välja küll tibud. Ja siis me läksime ema juurest küsimaid, saaks mune, et saaks kao varesepesasse alla panna, et saaks tibupoegi. Aga ema ütles, et meie munad ei kõlba, need olid poest ostetud ja siis me käisime naabertalus toomas TV3 munapedaali, väike, rohkem nagu ei mahtunud. Ja noorem vend läkski, ronis puu otsa ja tõi varese munad ära, kanamunad panime asemele. Siis lugesime oma päevad ära, palju läks ja kui õige päev oli, siis oligi just sellel hetkel, mil olid juba väiksed nokad väljas siis pilti nad sealt puu otsast alla koorusid. Kodus laua peale tuligi nii ilusti üks kukk ja kaks kana ja sellest meiega pidanud alguse saigi. Kõike ise kogeda, mis õnn see lapsel on. Mõtlen mõnikord sellest, et lapsed jäävad paljudest elamustest sellepärast, ilma, et neil lihtsalt pole võimalust vaadata, katsuda, katsetada. Kui sageli öeldakse neile ikka veel. See pole lapseeasi. Maaharimine see, millest praegu nii palju ja tõsiselt räägitakse. Kas seegi on lapse jaoks liiga tähtis töö? Küsin Uno kivistikult, mida tema suure kogemusega agronoom arvab. Kas lapselgi peaks olema oma peenar, kui perel maaharimise võimalus olemas. Ja kindlasti meil oli igaühel oma aiamaa ja Me kasvatasime seal väga mitmesuguseid köögiviljataimel, sellepärast neid on kõige lihtsam kasvatada kevadel külvad kohe, varsti saad saaki, nii et isa jagas poistele kätte siis oma maalapid jah, antud oma maatükid, me ise nagu arisime üles täitsa söödis maast selle, kaevasime seal läbi ja tegime oma peenrad sinna peale ja igaühel oli oma kindel maa. Ja meil oli veel mängukeeles nendel maadel oma nimed. Minul näiteks Läti maaja, vanemal vennal oli kõne ja keskmisel vennal oli Inglismaa ja igaühel oli siis omad kardid ja mis sina külvatud siis oli, kas seal peeti porgandite seemet, kasvatasime ja ja andsime külarahvale ka, kuna sellel ajal seemet tuli pähe saada. Ja see, mida te seal oma Lätimaal kasvatasid, tuli täitsa oma teha, noh ikka ikka meil oli oma aed, oli seal ümber ja iga aasta siis oli see ma kasutasime ja oli siis küll või vaheldus, et sama koha peal sama asja ei kasvatanud, järgmine aasta ei saa, andis sealjuures siis näpunäiteid jagas ja no eks ikka jah. Mis teie lemmikultuur tol ajal oli? Ma mäletan just seda, et kõige rohkem Me kasvatasime seemned köögiviljast, teeme, et meil oli porgandiseemned, kapsaseemned, peedi seemned ja seda said külarahvas meilt iga kevadel.