Tere, hea kuulaja, kordame saadet, mis oli kavas möödunud novembrikuu lõpus. Toimetaja Tiia Teder. Kirjutan sulle tähthaaval laulu pealkiri ja algava saaten nimi. Juhtu tuleb kirjalikust kultuurist täna ja minevikus kirjandusest, päevikust, eelkõige kirjast, mis pole meie elus enam päris igapäevane. Kirjakasti asemel on postkast, kas see on päris sama? Kirjatuvi asemel on veel lihtsalt tuvi. Olete märganud. Ja ühe võluva hulluse poolest meie lõppev sajand taas vaesem. Vaesem jäi julmem. Viimane lause oli veel selleteemalisest artiklist, mille autori kutsusin saatesse rääkima Tõnu Õnnepalu, kes on pühendanud sellele teemale oma kirjutistes hoopis enamat kui kõrvallauseid. Kirjutav inimene homos krõbedust võib, niimoodi öeldakse, seal mõistel on mingi mõte sees. Ma ei tea. Kindlasti on seda kasutada juba kord, aga. Ma ei ole isegi mõelnud kunagi sellistes terminites, et see oleks midagi erilist kirjutav inimene. Öeldakse mõtlev inimene. Jah, kuigi see tähendab veel vähem ei tähenda üldse mitte midagi. Ta ei tea keegi, mis tähendab. Ma mõtlen siin kirjutamist selles mõttes, et natuke edasi sellest kõige tavalisemast kirjalikust, kirve, oskajalikust, enese väljendusest, loomingulist kirjutamist, millest võiks alguse saada kas näiteks kirjast, lastesaate onule või ori kirjandist või ei, mingist enesetunnetuse etapis näiteks esimesest armastusest Ma usun küll, et see kõige rohkem ikkagi vaka raamatute lugemisest sellest, et, et keegi on kirjutanud ja sa loed ja et sa võid ise seda sedasama oma uuesti teha. See on nagu selline kättesaadav maagia. Eks inimene on teinud midagi sellist meenutada, mis on huvitav ja põnev ja ja noh, sa võid teha sedasama tegevust vähemalt võtta paberilehe ette ja hakata sinna tähti tegema. Ja sellest välja tulla midagi sellist mis mõjub. Tegelikult on ju kirjutan pealtnäha kõige kättesaadavam eneseväljenduse kunstiline vorm. Sest kui proovid ennast väljendada näiteks muusikas, on vaja osata umbes noote ja võib-olla mõnda pilli või pidada viisi kirjutada on ju nii lihtne. Aga kirjutamist hakataksegi õpetama juba kõigile lastel, aga ütleme, meie kultuuris lastele, seal ütleme viie aastaselt juba ka neid on vähe, kellel hakatakse pilli õpetama kui, kui õpetatakse, oleks kättesaadav, kui sellele pööratakse nii palju tähelepanu on muudetud selliseks. Selles mõttes kirjutav inimene on täiesti põhjendatud jah, et see kuulub mingisuguse kultuuritüübi juurde, kuhu meiegi kuulume ja mis on võib-olla arenenud näiteks selle aastatuhande jooksul. Ma just mõtlesin enne enne siia tulekut, et kuidas selle kirjutava kultuuriga on Kas ta, kas ta on lõppemas praegu nagu nagu paljud ennustavad, seoses teiste igasuguste vahendite ilmumisega ja teiste teiste teiste meediate palju olulisemaks muutumisega just selles samas kultuuri Kas kirjutamine oli oluline muu puudumisel? Ma ei tea, kas kunagi saab niiviisi öelda, et mu puudumisel see on nagu iseenesest rahustav. Me ei saa kuidagi ju teha sellist konstruktsiooni, et et 18. sajandil oleksid olnud arvutid kunstlik, tähendab see on selline, noh, ulmeromaanide temaatika. Iseasi muidugi, kas me peame andma progressile tingimata vaatama või, või positiivse varjundi. Kas, kas see, mida nimetatakse progressikson, on hea, kas, kas progress on üldse väga oluline või? See on ka kõik diskuteeritav. Kas kirjutamiseks on vaja erilisi iseloomujooni erilisi kalduvusi? Kas näiteks luuletajad olnud kurvad inimesed? Ma ei tea üldse, mis need luuletajad on. Kas on olemas sellist asja nagu luuletaja luuletajad on erinevad tähendab, need, kes on kirjutanud nõndanimetatud luuletusi mõned ja noh, päris lõbusad sellid ka Ei, ma ei tea, kuidas, kuidas saaks mõõta, kas inimene on kurvem kui teised või ei ole, võib-olla mõni teeb palju nalja, aga on väga kurb ja selline klassikaline narr, kes nutab seal sirkuse kulisside taga. Aga võimalik küll jah, et et näiteks selline kirjutamine, kirjanduse või luuletuste kirjutamine on mingisuguse lava tagajärgi mingisuguse vigastuse tagajärg. Kas kirjutavad rohkem naised kui mehed? See on ilmselt nii noh, selline kuidas, kuidas kuskil ühiskonnas, mõnes ühiskonnas naised ei oskagi palju kirjutada ja. Need kirjutajad, mehed. Nojah, võib olla küll, et selles kirjutamises on mingi selline naiselik alge, ütleme kirjade kirjutamises või. Noh, samas samas ja kuidas, kuidas ta nüüd jagada? Kirjanikud nähtavasti olnud suuremalt jaolt mehed ajaloos isegi isegi tänapäeval ei saa öelda, et naiskirjanik ja nad oleks sellest väga palju rohkem, neid on aga paraku mees kirjanikke rohkem. Kas telefon on võtnud kirjutamiselt kirjadelt ära oma rolli? Suure rolli kindlasti on võtnud sellepärast et kui kui sa saad ikka võtta telefonitoru ja ja see inimene, kellele sa mõtled, on kohe seal teises otsas ja sa temaga räägid siis noh, mis seal siis ikka enam kirjutud. Aga kahjuks ei jää nendest telefonikõnedest palju järele. Te näete, et presidendi kõne teisele presidendile salvestatakse digitaalselt, aga, aga kes salvestab inimese selliseid tavalise inimese kõnesid, mitte keegi tegelikult ei jää nagu säilikut säilitusühikut. Kuidas mõteldi meie päevil, ütleme sajandi lõpu eel praegu. Oleme harjunud mõtlema sellele võib-olla paaril korral viimasel sajandil, et see on väga oluline, et jääks selline ajalooline märk. Teisest küljest, tänasest päevast jääb jälle väga palju dokumente. Tegelikult füüsiliselt kirjutatakse igasuguseid tekste pabereid ka kümneid kordi rohkem kui 100 aastat tagasi. Raamat ilmub väga palju. Võib-olla erakirju kirjutatakse tõesti vähem. Aga igasuguseid ametlikke dokumente ja paberi hulk on tohutu mass, mis liigub ühiskonnas, ringleb kõige, muide väidetakse, et veri seisa kuigi kaua see paber laguneb ära. Nii et nii, et sajakonna aasta pärast, paarisaja aasta pärast nendest paberitest ega raamatutest nagu niigi midagi järgi kõnest vahepeal koopiaid ei tehta. Millal teie saite viimati kirja mingi kirja, mis ei olnud näiteks majavalitsusest tulev arve? Mina mõtlen, et ma sain ilmselt ema käest kirjasest emad ikka nagu kirjutavad. Jah, tõsi, mina sain hiljuti ema käest kirja mis, mis sarnanes kirjale. Mis areneb kirjale? Kas postkaart, palju õnne sünnipäevaks on kiri? No see on enamasti kohuse täitmine või selline kombetäitmine Tegelikult on inimesed minu teada ikka veel väga valmis kirju saama aga nad ei ole valmis neile vastama. Inimesed on üldse valmis igasuguseid asja saama. Selle moodsa ühiskonna ideoloogia. Ongi kuidagi sinnapoole kaldunud ju, et et inimesena õigus saada on sellised asjad nagu inimõigused ja mis saab olema inimesel kõik garanteeritud? Põhimõtteliselt inimesel jääb selline mulje, et tal nagu peaks olema hea teda noh, lõppkokkuvõttes teda peaks armastata, austata, maiadeletaks, kirju saadetama ja ja kui see kuidagi ja siis Ta tunneb, et teda ahistatakse. Midagi on valesti. Ja tuleb seda igal juhul. Selles mõttes ideoloogia muidugi põhjustab sellist pidevat depressiooni inimestes. Aga kas ei ole õigustega alati kohustused nagu kaasas? No niiviisi head inimesed väidavad jah, et on tegelikult see nende vaheline seos on võrdlemisi kunstlik. Sellepärast et kunagi ei ole ühele samale inimesele ühedasamad kuidagi sellised kuidas öelda proportsionaalsed, õigused ja kohustused. Päris ühiskonnas see on selline, nagu oleks võib-olla kuule, mida, mida, mida levitatakse demokraatlikus ühiskonnas, et umbes, et kõigil on võrdsed õigused ja kohustused. Kas saab kirjutada, kui ei ole midagi ütelda? Minu meelest kirjutamaid tõukagi, see on midagi ütelda vaid vaid et on tahtmine ütelda või on keegi, kellele tahetakse ütelda. Aga mida siis inimesel ikka ütelda on? Just midagi konkreetset, mida keegi veel öelnud ei ole vä? Kas kirjas saab valetada? Mingis mõttes on kirjad puhas vale sellepärast et et kirjutatakse alati mingile väljamõeldud inimesele. No selline klassikaline lugu nagu armastuskirjad kus. Vähemalt vanasti, kui need veel kirjutati, siis seal kasutati väga ilusaid väljendeid ja öeldi jumal teab, mida. Ja see on sageli, ma arvan nii, et selle kirja paberid, aga inimene kuidagi unustab ennast, laseb ennast kanda nendel sõnadel ja omaenda tunnetel ja ja no mis vale sealjuures on. Vale on võib-olla ainult see kujutlus adressaadiste Tegelikult on need kirjad siis ilus vale. Aga tegelikult oleme ju harjunud kirjalikult kinnitama seda, mis peaks nagu kehtima. Ja see on kirja kirja sellise mütoloogia kirja müstikaks, teine väga tugev küll, kus on just eriti Euroopas? Tähendab, Euroopas on see minust palju tugevam kui, kui näiteks siin siin kuidagi suhtutakse kirjas palju hoolimatumalt selles mõttes, et siin kuidagi luges see kui ametlik blanketti tempel all ja noh, sellist asja nagu pitsatit ei kasutagi kuskil stseen. Sellel ei ole mõtet, seda saab igaüks järgi teha. Aga loedusse inimese, oma käega kirjutatud see mingi allkiri, kiri, noh, see kehtib täiesti dokumendina ja minule see algus oli täiesti üllatus, kui ma, kui ma sain sellest aru, et mingisugune ütleme, kiri, mille üks ametiisik on mulle saatnud seal noh, kuskil Euroopas pass ja ta on sinna alla kirjutanud sellesse dokument, millega minna igale poole, kuigi seal noh seal pole mingit lahtreid ja formulari pitsatit jala all ja ja see ei ole kinnitatud 10 10 instantsi poolt. Aga see on jah, see on nagu tema käepikendus, no sealt see kuidagi algabki, et kiri on kirjutatud käega, see on nagu noh, sinna, kus ja igale poole ei saa viia siis sinna, see läheb sinu eest. See on nagu peaaegu et osa sinu kehast keha asemel. Selles mõttes häälest muidugi midagi sellist nalja saab muidugi nüüd üles lindistada, aga aga selle lindistuse juurde kuidagi ei käi sellist mütoloogiat ja võib-olla et see on sellepärast, et see on nii hilja alles tekkinud. Ja jah, ma ei tea, miks paljudes maades ka kohtutes arvestatud hilisaja lindistusi aga mingi kiri on olnud alati väga tugev tõend. Aga kas poleks väga ohtlik asi? Kirjad on põhjustanud kindlasti suuri skandaale ajaloo vältel. No kindla peale kõik on ohtlik, mida inimesed puudutavad. See oht ei tule iseenesestkirjast, vaid see, see tuleb just nimelt sellest käest, mis selle kirja on kirjutanud. Ja noh, selline jah noh, kui ma rääkisime valest, siis, siis võib-olla vale põhjustab mingit ohtu või see, et et kirja kirjutaja ei mõtle kunagi täpselt sedasama, mida see lugeja mõtleb ja. Lükata võib ju hoopis keegi teine. Ja lugeda võib keegi teine, seal on kõik terve Suurmatoloogia, kuidas kuller võttis selle kirjarulli ratsutas läbi öö ja teda varitsesid tuhandeid ohud ja ja siis see kiri võidi ära röövida ja seal oli vahast pitser peal sõrmusega vajutatud. Ma olen kuulnud, et praegugi veel otsitakse postkastidest teiste inimeste kiiri. Kas see on nii huvitavana? No need mütoloogiat müüdid ei kao kunagi nii nii kergesti, nii jäljetult, midagi jääb alati järgi. Ikka on keegi, kes varitseb. Ikka on keegi, kes varitseb ja kes tahaks seda magusat tunnet tunda, mis on, kui sa võõra kirja pitseri lahti murrad ja. Ma mõtlesin selle valetamise all hoopis seda, et. Et ebamugavaid kõnelusi asendatakse vist tänapäeval ikka veel kirjaga näiteks. Et on lihtsam, sest et noh, seesama asi, et see adressaat ei saa sulle vastu vaielda, sa katkestidasinud katkestada kogu oma sõnaosavuse järjest sinna paberile panna. Kaotab ära ja võtab teadmiseks. Palju seostub kirjutamine üksildusega. Praegu on väga raske ette kujutada, et keegi istub, keegi erakum kuskil metsas ja laob paberile oma vaimset rikkust iseendale omaette. Kas see pole rohkem üksindus inimeste keskel, mis paneb kirjutama? Jah, kirjutamine on kindlasti üksildane toiming. Iseenesest juba. Ja ma arvan, et raamatute kirjutamine ja ja ka kirjade kirjutamine nõuab iseenesest mingit eraldatust, üksindust. Aga kas kirjutan võib-olla endale nagu raviv toiming, näiteks? Armastatakse praegu rääkida oma muresid usaldustelefonile. Et võib-olla sellesama jutu lahtikirjutamine handaks hoopis endale võimalusi, mure lahti laduda, kuidagi paberile, vaadata üle ja võib-olla leida mingi hoopis teine järeldus. No küllap vist jah, aga paljude inimeste jaoks on see kättesaamatu siiski sellepärast, et see asjaolu, et inimene tunneb tähti ja oskab nii-öelda kirjutada, ei, tähendab see seda, et ta suudaks niiviisi kirjutada, et see tõepoolest kuidagi teda väljendaks või et seal oleks selline toime, noh, see on umbes nii nagu võib-olla klaverit mängida võib olla. Väga teraapiline. Aga kui sa oskad koerapolkat mängida klaveril, siis, siis see kindlasti ei ole ka olla jah, mingil mingites tingimustes võib-olla ka mingi ühe sõna kirjutanud paberile võib-olla teraapiline, aga see on teine asi. Ma arvan, et see on jah, neile inimestele, kes tõepoolest kirjutavad, et kas see on kuidagi sellele teele läinud. Kas on selle see enda jaoks leidnud kuidagi sattunud. Aga see ei olegi nii haruldane, tegelikult kirjutatakse ju päevikuid ja ja on olemas nõndanimetatud graformoonid, kes kirjutavad. Ma ei tea, mida nad kirjutavad. Keset grafomaanide anud üldse. Üks huvitav asi ja kes nad on? Lihtsalt see, et ühtlasid peetakse kirjanikuks, siis peetaksegi riisi, peetakse graformoonideks, kõnni. Mingi mingi formaalne eristus leida, sest et ei ole mingisugust kriteeriumit. Kuidagi kokku lepitud, mis on kirjandus või kuidas peaks välja nägema, kuidas peaks mõjuma või kuidas peaks olema tehtud, et oleks kirjandus. Et see, mis ta paneb kirja, ütleb vaid talle endale midagi, mitte eriti enamale. No põhimõtteliselt on igasugune kirjanduse kirjutamine teatud mõttes jäljendamine. Juba see, et, et me peame teadvustama, et teeme, kirjutame kirjanduspreemia romaani või novelli juba sellega Mazetama ennustatud raamidest traditsiooni. Aga võib-olla grafomaania on siis selline naiivne jäljendamine metsa? No ei tunneta süsteemi lihtsalt lühidalt öeldes. Näed mingit sellist pealispinda sellest ainult et seal on laused ja sõnad ja toimub mingi tegevus ja seda on hästi palju järjestada, et samamoodi siis ei tule sama välja. Ma sain igasuguste asjadega, kui see Raadiot ehitama hakata ja lihtsalt ees selle teise raadio järgi siis kaeda ei hakka tööle. Siin ongi seletused kirjutada on ju näiliselt nii lihtne? Pole palju vajagi paid, paberit ja pliiatsit. Kunsti tegemiseks oleks vaja näiteks pintslit. Jah, no ma mõtlesin, et see on ka nagu selline kultuuri küsimus, et noh, näiteks Hiinas kirjutataksegi pintsliga kirjutamiseks pintslit vaja. Eks ole kiri tegelikult väga eksklusiivne looming. Ja kiri on muutunud loksuseks. Ütleme, need tulevad jõulud võib-olla selle asemel, et ostaks kingitus, oleks võib-olla palju kaunim kirjutada üks kiri. Jah, kiri on kindlasti muutunud, luksus oleks sellepärast, et selles Ütleme, turumajandusühiskonnas on aeg teatavasti raha, tähendab aega peetakse ka mingiks investeeringuks ja seda lihtsalt ei raisata, niisama kirjutatakse kriisis mingisuguse tagamõttega. Või siis, et noh, nüüd on mul puhkus, et siis ma võin endale lubada, et ma kirjutan kirja, see kuulub minu nagu puhkuse veetmise Hurkama. Kulutan osa oma puhkusest kirja kirjutamisel. Aga see on märk sellest, et aeg, mis ma kulutan kirja kirjutamiseks, kulutan sellele inimesele mõtlemiseks, kellele ma kirjutan. Jah, ma ei, ma ei oska öelda, kui kuivõrd on võimalik nüüd hakata niiviisi vägisi mõtlema sellele inimesele Et nagu madu peale muidu ei mõtlejat, siis hakkan kirjutama, siis mõtlen. Ma ei usu, et sellest midagi välja tuleb. Vägisi sa kindlasti kirjutada. Ja. Ikka rohkem kingitus iseendale. Aga küllap me teemegi kõik ainult iseendale. Huvitav, kas ma saaksin näiteks tellida kuskilt ühe korraliku seeria armastuskirja näiteks kas keegi teeks sellise teenuse? Ma kardan küll, et meil ei ole sellist teenust seose liik välja kujunenud veel. Aga, ja ma kardan, et sellel ei olegi väga suurt nõudmist. Aga näiteks seitsmeteistkümnendal sajandil see oli täiesti olemas ja täiesti aktsepteeritud. Tomad reeglid, kuidas, kuidas pidi see kiri välja nägema ja? Nii edasi. Tatjana Jaaneegini lugu on võib-olla natuke natukene liiga liiga banaalne aga kirjadega seoses, mis mulle kangesti meeldib Panzer, Oksani Syrano lugu mille Eino Tamberg väga ilusasti ooperis tegi kunagi Eestis. Lugu siis tegelikult sellest, et et kaunistada raami armastav noormees ei, ei oma sellistest priid sellele daamile olla võrdväärne partner. Ja ta tellib armastuskirjad teiselt mehelt. Ja, ja Lugusab traagilise lõpu selle läbi, et märkab, et daam on tegelikult kiindunud rohkem nendesse kirjadesse. Kapsite teise inimesse. Ja nagu siin jutuks oli, see omal ajal oli ilmselt täiesti eluline su see et noh, see oli selline levinud pruuk, et olid kirja kirjutajate, professionaalset kirja, kirjutabki tellitigi seda ja, ja ma usun, et, et noh, selline asi võis tõesti juhtuda. Noh, sealt sealt nagu saigi alguse õigupoolest sõnapäevane romaan. Selline kirjandus, proosa enne, enne seda ju ei peetud mingiks kunstiliseks tükiks ühte, ühte Riinimata või mitte regulaarselt sellist kirjatüki värsistamate kirjatüki sellist asja nagu ei eksisteerinudki on algselt küll tähendas see sõna küll hakkas tähendama hoopis hoopis mingisuguseid lugulaule või laulukesi, mida, mida seal rüütlit kirjutasid või selles keskaegses rüütlikultuuris kirjutati. Aga aga see tänapäeva romaan, selline proosaromaan, see on puhtalt saanud alguse kirjast. Et kirjandus ongi kirjad, keda kirjanik, mida kirjanik ei ole saanud kellelegi adresseerida millel ei ole ootajat. Jah, või, või on kirjanikud nii auahned inimesed, et nad ei lepi ühe adressaadi käes, peab olema palju adressaati või. Või ka tõepoolest jah, et nad nagu otsivad seal adressaati nagu viskavad õnge välja või õigemini väga palju õnge siis raamat ilmub suurest tiraažist. Et äkki äkki kuskil on keegi, kes, kes selle kirja sest tõepoolest läbi loetud tõesti kohale jõuab. Aga tundub, et, et kirjandus hakkab minema jälle nagu tagasi kuidagi sinna kirjade poole. Kui vaadata mujal maailmas meelde oli veel hiljuti selline väga kuidas öelda, anonüümne ja, ja üldrahvalik, väga prestiižikas, kas mõtleme, kirjutati raamat siis, siis see oli ikka nagu kõigile või noh, oli, oli mingi suur kirjandus, ütleme, Eesti kirjandus oli olemas. Sama arvati ka, et on olemas maailma kirjandus, mingeid väga teatud hierarhia, mingid väga suured kirjanikud, natuke väiksemad, vastavalt võlli kui suured ja tähtsad, nende mõtted on lugejaskond. Aga, aga selline asi on ära kadunud. Praegu maailmas. Raamatut. Puhtfüüsiliselt need trükiarvud on muutunud tegelikult väga väikeseks võrreldes võrreldes selle potentsiaalse lugejaskonna, aga no ütleme seal prantsuse või saksa või inglise keeles, kui seda raamatut mõni 1000, see on tegelikult väga vähe seal sadade kümnete miljonite kohta. Ja, ja need see adressaatide ring hakanud nagu kokku tõmbuma, see raamatusse kirjutada enam ükskõik kellele inimkonnale need on mingisugused grupid, pigem on piiritletud juba ette kirjutades mingi mingi mõttekaaslaste ring või võimalike mõttekaaslaste ring. Aga kas need mõttekaaslased kokku viib, siis kas kaubandus? Jah, eks on igasuguseid töid, noh näiteks on olemas ülikoolide ülikoolide selline seal teatud ringkonnad, kes vahetavad omavahel seda kirjandust ja see on ka, eks sekt kus liiguvad teatud raamatut, kas üks kirjutab raamatu, siis need ütleme, teised 300 selle erialateadvust loevad seda, siis kirjutab üks teine sellest 300-st jälle ülejäänud loevad. Aga see ei ole ilukirjandus. No see ei ole ilukirjandus, ilukirjandus on. Läheneb ka sellele tähendab ilukirjandus ei pretendeeri enam noh, kuidas öelda suurte tõdede väljendamisele või. Või, või mingit uute uute maailmasüsteemide loomisele. Meie kujutluskirjandusest veel vähemalt see, mida koolis õpetati, see oli ikkagi midagi sellist väga kõrgelt. Tolstoi kirjutas romaani ja nüüd me uurime, seda loeme ja ja seal on kirjas midagi väga tähtsat, midagi sellist, olemuslikult, midagi sellist väga olemusliku ja. Aga võib-olla seal ei olegi midagi olemuslikku. Noh, see, see on täpselt nii, kuidas seda asja just võetakse. Ja kui seal enam olemuslikku eliit olevat, siis lihtsalt seda ei ole. Aga jah ja raamatuid ilmub väga palju, tegelikult ütleme Euroopas või Ameerikas. Nad on juba peaaegu nagu me ajalehed, ajakirjad ilmuvad lettidele, iga nädal on seal Pariisis raamatupoes mingi uus uus kogus raamatuid, jälle täiesti uued romaanid, uued, uued jutukogud, mis on välja tulnud just nüüd see nädal. Juba juba sellepärast on ta kuskil ülemisel riiulil ja ei ole Ena seal leti peal. Ta kuskile ei kao, jäetakse alla. Ei, see on nagu selline eesti komme. Et raamat peab läbi, müüdamasin kuu ajaga või kahe kuuga või siis hinnatakse alla äsja olnud on. Ma isegi ei ole näinud eritud raamatut, oleks allahinnatud üldse sellist kommet nii väga oleks. Muide see on isegi minu meelest paljudes riikides seadusega piiratud. Raamatutel on kaanehind ja sellest sellest näiteks Prantsusmaal on keelatud rohkem kui viis protsenti sellest madalama hinnaga müüa raamatut kes on teised põhimõtteliselt, miks see, miks see on kehtestatud, aga aga no üldiselt on normaalne seda raamatukest saada seal mitu aastat, raamatupoes on raamatuid väga palju, jah, seal kuskil riiulite peal. Väiksemad poed ja tellid palju korraga, ta võtab paar tükki müüki. Kustutakse ära, võtab jälle paari. Ja noh, ta ei võta üldse kõik raamatut seal juba raamatut, poed on spetsialiseerunud seal kus sa tead, et see on nagu see sinu armas raamatupood, kus on need raamatud, mis sulle meeldivad, sinna lähedki leiad endale midagi. Aga, aga isegi isegi kogu seda massi, mis näiteks ühes keeles ilmub, sellest mingit ülevaadet omada on täiesti võimatu. Ei ole enam sellist selget hierarhiat, nagu oli veel, ütleme kolm-nelikümmend aastat tagasi oli see täiesti kindel, et olid suured kirjanikud seal, ütleme Prantsusmaal ka müü Saartria ja kogu aaria ja kõik, kes seal olid, noh, need olid suured kirjanikud, nende raamatuid väga olulises olid natuke natuke vähem suured ja siis veel mingid nurgatagused, kes eriti kuskile jõudnud. Tublisti ähmastunud öeldakse suure kirjaniku mõiste või õigemini seal suurt kirjanik ei ole. On seal mitukümmend Mänd sellist enam-vähem võrdselt aktsepteeritud kirjaniku. Või õigemini võib olla ühe grupi jaoks üksteise grupi jaoks teine, aga. Räägime kahe sõnaga päevikust muidugi palju arvata, et me teaksime midagi kellelgi teisel päevikus pealisendama. Jah, mina olen selle koha pealt küll täiesti teadmata, sellepärast et ma ei ole isepäevikut kirjutanud. Ja see on minu jaoks üks täiesti mõistetamatu valdkond. Ma ei, ma ei suudagi ennast asetada päevikut kirjutava inimese rolli, ma olen isegi proovinud seda teha. Millalgi. Sest teades, et teha, kirjutatakse päevikut, kuidas siis on, et ma võtan kõnete kaustiku ette ja hakkan kirjutama. Aga ma ei ole kuidagi suutnud tabada selle, selle tegevuse sellist tuuma või no ühesõnaga see ei ole mulle saanud orgaaniliseks loomulikuks peab olema adressaat. Ma ei, ma ei teagi, ma ei tea, kas tegelikult siis tõepoolest kirjutatakse iseendale või või on, on siis adressaat kuidagi muutunud selliseks mõtteliseks või. Mis sellesse võlu just ongi, et pärast üle lugeda, ma kujutan ette, et on kahte tüüpi päevikuid, et ühed on sellised, kuhu väljendatakse neid tundeid ja neid, noh, mida ei õnnestunud võib-olla kellegagi jagada ja mida võib-olla ei sobi. Aga teine variant on see, et fikseeritakse, mis juhtus mis toimus, mis kell ja millal päevi kaoks nagu lihtsalt minema. Kui kaob, siis kaob, tähendab midagi meelde nagunii ei jää. Seda ma ei ütle, et see on mõttetu, rumalam veel, kaugel sellest välismaal, ma ei mõista seda. Mina pidasin päevikut aga, aga täiesti märkamatult hakkasin ma kirjutama kokku valet. Ma hakkasin välja mõtlema päevikut. See balla pseudopäevik, võib-olla selle nimi. Et see, mis, mis tegelikult oli või mis, mis ikka oli väga on tegelikult inimene lihtsalt elab. Aga see nagu ei olnud eriti huvitav. Siis seda natuke moonutades kirja panna oli, oli palju põnevam. Ja muide seda ma märkasin ise ka oma oma katse juures päevikut kirjutada, et see oli täielik vale, mida ma kirjutasin. Ja tegelikult noh, muidugi võib öelda, et igasugune kirjutamine on vale, sellepärast et noh, ei saa olla mingit üks-ühest vahekorda selle vahel, mis juhtub ja selle vahel, mis sa kirja paned, ei ole võimalik kõike kirja panna, mis oleks tõde, kas, kas lisaks tõdega ma paneksin kirja, et kõike, mis toimub, aga see ei ole võimalik, kui ma hakkan kirja panema, et väljas sajab vihma, siis on väga suur üldistus juba seal samal ajal, kask on akna taga ja üks leht kukub sellelt ja, ja üx bussikene roomab seal, mida nad ei märkagi seda vihmasadu vaatama, nii et isegi kui ma panen kirja seda, mida ma näen ka seda väga palju Rohkem päevi, et panna kirja see, mis, mis seal toimub päeval ja seda ammugi märgatud jah, et kedagi, sellist sellist ühest vahekord võis olla. Laenutasin tegelikult sündmusi, ma tean seda täpselt. Aga mis sellest ikka oli? Kas ma endale valetan või kirjutan tõtt üles? Oma arust tõtt, Omarust valet? See täpselt minu enda asi. Vaata selle päeviku pidamisel saab olla, et on ta saavutanud nagu teatud himu tegelikkuse üle ja üritame ka teha, mis tahavad selle muuta hoopis millekski muuks.