On hingedeaeg, see jutt on lindistatud hingedepäeval, kus räägitakse, tulevad hinged koju käima, küünal põleb. Kell tiksub nagu tuletaks meelde. Aeg läheb, aeg läheb. Meil on kõigil oma aegs ja kui see aeg saab ümber, me ei tea, mis siis juhtub. Aga aastas on alati päevi, kus me tuletame meelde neid, kes on juba teisel pool. Millal veel, kui mitte hingedepäeval lindistada seda lugu hingedeajas, sest. Sa käisid surnuaias ka ja panid seal täna küünla põlema. Ja kena oli lõpmata ilus päev surnuaias, küünalde leegid olid haudade peal. Väga palju inimesi oli lilledega ja pärgade kaua peale minemas. Eesti rahvas ei ole unustanud oma lähedasi inimesi, mõistlusin isa haua peal. Süütasin küünla ja mõtlesin oma armsast isadust, keda juba pooleteist aasta ei ole enam siin minu kõrval. Ma mäletan oma isast ütte nisust esimest väga eredat muljet. Sellest ajast, kui ma olin kuskil kolmeaastane. Ma arvan, et isa on mõnikord inimesele veel tähtsamatki kui ema ja ja isa ja mees on perekonnatelg ja ilmselt räägime mäe isadest küllalt vähe. Minu isa oli väga musikaalne, ta oli absoluutse kuulmisega ja ta mängis väga palju erinevaid pille ja nii siis oligi, et mul oli kolmeaastaselt juba pisikenegi tarre. Ja ükskord suvel oli nõmme basseini liivaväljakul lastepidu. See on seal Gleni pardist alla minna, kus need suured trepid alla lähevad. Kunagi oli seal väga-väga ilus Ideaalse kujuga kohvik ja, ja hästi korrastatud nisugune puhkepark. Ja seal siis mul oli kaasas pisike kitarr ja kui kutsuti lapsi esinema, siis ma läksin väga vapralt, võtsin oma kitarri ja laulsin. Tule Mulle männi. Ja ma sain selle eest koopligoti. Ja, ja kuidagi mõned asjad jäävad lapsepõlvest meelde ja see kindlasti oli tänu isade, kes oli mind õpetanud niukseks julgeks ja ma laulsin isaga alalõpmata. Tol ajal ei olnud veel ei raadiot ega televiisorit. Ja kõik perepeole Nad käisid lauluga kitarri saatel akordioni saatel. Ja selles mõttes oli see ilus aeg. Järgmine, mis isaga seotud. Missugune väga ere mälestus on üheksas märts. Ma olin üksi kodus, õhtul isa tuli Ilmarises töölt, oli lihtne töömees, ema oli maal toitu otsimas, need olid väga rasked ajad. Ja kui isa koju jõudis, siis olid juba üleval taevas need venelaste küünlad ja algas pommitamine. Isa toppis mu kiiresti soojalt riidesse ja mitte midagi muud kaasa võtmata. Elasime tol ajal Tondil. Tulime mööda Pärnu maanteed Vana-Pärnu maanteed seebivabriku juurest risti üle rahumäe surnuaia ja ma mäletan, et kui pommiplahvatus oli surnuaias, sest ka rahumäe surnuaeda kukkus pomme siis isa ütles, et hüppame sinna pommiauku, teist korda, pomm samasse auku tule ja värjas mind oma kehaga. Jõudsime selle pommilaine all mööda Mustamäe veeru hüppetorni juurde. Ja ma mäletan, kuidas me vahetasime põdevat Tallinnat seal. Isa ütles, et mul tuleb tagasi minna linna viis mu tädi juurde, kes elasid olla seal valli tänaval ja läks tagasi ja tõi pommitamise vaheajal käruga ära meie vana Singer õmblusmasina sest ta pidas seda kõige vajalikumaks perele. See on sul praegu siin laual. Sellega olen ma siiamaani õmmelnud kõiki oma riideid, perele ja iseendale peale teist pommitamise lainet meie maja praktiliselt enam ei olnud. Inimene nõmmele elama jäimegi, kus ma peaaegu kogu oma elu olen elanud. Aga nüüd sa elad oma uues kodus, uues majas. Hingedepäev Olson süütasid siin küünlad. See on ju tegelikult nii värske, uus maja. Küllap ka siit on juba kedagi viidud, nii et enam tagasi ei tule. Aga selle maja elanike vanemad vist reeglina nende kodu on olnud kusagil mujal, mis toob hingi siia. Kas seesama Singeri masin, mis sul veel on kodus, sellist, mis seob sind isaga saad aru küll, mida ma praegu mõtlen, kuidas leiavad hinged üles meid, kes me oleme maailmas lendamas? Nendes kohtades, mida nemad kadunud võib-olla ei teagi, mõnikord? Ma arvan, et mul on tõepoolest teine väga tähtis asi veel siin uues kodus, see on isa, akordion, see oli tal viimase hetkeni voodi kõrval. Ja see teda mängis iga päev, kui ta töölt oli. Ja ta oli veel kaheksakümneaastaselt koondis autos tööl, nagu ta ise uhkelt ütles, riistakambri juhataja, sest ta oli eluaegne, üdini autojuht ja automehaanik. Ja ta tundis kõike ja teadis ja õpetas nooremaid. Tema elas oma elu ära kivimäel, kus mu ema praegugi elab. Vanas majas aga kõik ümbrusse inimesed üsna kauges kaares olid saanud tema abi tunda, kellele ta vedas puid keeleldada, ütles elektrik parandada. Ta läks appi maja värvima ja muidugi kõike tegi ta tasuta lihtsalt rõõmust ja heast südamest. Aga kõige rohkem armastas loomi. Kõik hulkuvad koerad ja kassid said tema headust tunda ja kaks nendest said päris kodu isa juurde. Esimene, mis meelde tuleb, on jõuludest on üsna pisikene tüdruk ja need olid esimesed jõulud, mida ma mäletan hästi, kui tuli jõuluvana. Ja me ootasime teda nii kangesti emaga koos olime kodus ja isa millegipärast läks kuskile välja. Natukese aja pärast ema ütleb, et põtra seal ukse taga ja kobistatakse ja jõuluvana tuleb ja mina olin ehmunud, pugesin ema selja taha. Ja siis tulin välja ja jõuluvana kutsub tulettle salmi. Aga mina vaata need minu toas ukse kõrval seisis niisugune vanaaegne suur kellakapp, just nagu hundid. Seitsmes kitsed alles. Selle kena kapi kõrval all seisis meil alati isa vanakepp, niuke jändrik ja ja niisugune töögastega jämedast luust ja, ja see on jõuluvana käes. Ja mina ütlen ikka oma salmi ja piilun ühes silmaga seda keppija. Ma saan oma pakid kätte, jõuluvana teeb mulle pai ja hakkab siis ära. Järele talle, et jõuluvana, see on minu isa kepp, jätasy siia. Jõuluvana siis ütleb, nojaa küll, jätan selle maha sulle siia, ei tea, kuidas see minu kätte sai? Ma näen, võtan aiateiba ukse tagant ja, ja küll siis lähen sellega edasi. On veel üksmeeles üks niisugune lugu, kuidas ma hiirepoegi päästsin kassi käest. Ma elasin Tondil niukses vanas puumajas ja ja seal oli alalõpmata neid hiiri ja mõni on pikad päevad üksinda kodus. Mängisinovi Bel poistega tüdrukuid ka seal ei olnud ja mänguasju ka väga palju ei olnud ja ma hirmsasti armastasin igasugu loomi. Ja üks päev jälle, kas tuli Iierr rippustele hammaste vahel, aga see oli niuke väike hiirepoeg ja tegelikult veel siputas ja täitsa kenakene oli. Ja siis ma läksin, haarasin selle kassi kinni, raputasin teda, lasin selle hiirepoja maha. Ja siis ma läksin, tõin toast kühvli, võtsin selle hiirepoja õrnalt sinna kühvli peale ja siis tõin siia, ajasin kassi minema ja turgutasin seda hiirepoja osakest ja tegin talle pehme pesa ühe väikse karbi sisse. Ja siis, kui ema tuli õhtul koju töölt, siis läksin suures Jaanus näitama, kuidas mina hiirepoega päästsin. Ja muidugi ma sain riielda. Niisaluga oligi Põllu. Ära ole üksinda ja on. Et siis eelnema Laeva. Meil käis Sonial maigu ja taevas säramas. Kord kohtasin neidu, kelle sarnast teist ei lei. Siis küsisin täitsa üle ja ma läheks ka Supei kütäpaniidi, pane tiibade bäni tibena Eigeblesin palju ega andnud väljub jääma naiseks. Le ja siis köik muks tuleb piimäe. No aga vaata, kastide seisab pretil kogu aeg ainult leiba, minul seisavad näide Rostovi ja sa oled ikka nii jätta lihtsalt õnnest rõõmust seisab su ees. Ja mina tunnen nihuke seltskond mind kuule sarvedega ja ilmas, arvedeta, patsidega ja ilma patsid. Šovi ühendavad. Lähed klassikat. Ei tule. Vaid viima ja. Soolad luule. Olla luule, redeeerritoor, mehe juukse jaoks. Riga pigistab aluste väikeste peenikeste näppudega, siis nad rabelevad. Kambri käes süüde mees kus näe, suuga äik, Leida väits. Aa näed, Mulleni sulen, soovillega jää, sest nii meeletult äärme, stanzin. Oled leni Solenson kui Nižni meeletult äärmest hingaamiku ja sa oled ka kallis, aga kui me kartulipõllul olime sisse tähtsid, pakside, vaat jää kohe tuli. Aiapeet meedee mäel pääsko Ahtuksi imede val mooneid Lily maanmoneid Lily määrale. Laterna, oma valgust meile pühendas Auni tunnimaitselme väärinud ühenda Smissess. Tere. Tere. Möödus meist ei näegi, Me vaid teineteist muuneid, Lili, mu moone. Lili Marleen. Muist salve on peast ära. Me näeme veel metsa. Korjame seeni, Esmadedele, seenekastet, toor-toorseenekastet, Oret vees, bioloogiat siiani pole enne teinud. Tegija sai kurat moest ka päeval. Näiduga. Ei tule, ega sa ei saa, sa ei saanud või poolte kaasa. Siis võtad kaasa mõlemad helmed. Ise temasse võrdles jäiseid emeriidlastile isegi ise istuskilepoiste põlvede peal ees ja. Ise islaskile poiste leeripäevaks emadele kinkis kaela ilusa ja kere. Isalt arenduseks häid ema ja väikese, ilusa ja mugava eis häältega. Päranduseks sai tema maja ilusa, väikse ja mugava majas elas neiu jagama ja seljas kaebgajana Kaczarnainge naiste saast. Tänavune ja neiu sõi ära. Nõnda läksid päevad lõbusasti koos mõne soo ära. Nõnda läksid päevad lõbusasti koos. Nii truusid meil. Veerepruune lääs. Sulle siia seda Miina. Näed siin stan miine, päebel musi, käe, mu kalli kega. L kui väega ma tantsin su pärast, molbi, sääred. Keel ja pääle vältuuksug nurin. Kas tead ka Muuga Hallimäed? Näen sobil teemäe söödamees. Ja õhtul, kui voodis hehe sa uneski seisad mu ees ja õhtul, kui voodisse. Skeem ise seal olevat kui lilleke, Öelge, mis üle niiviisi. Onud koe tab ike kui ilusaim Heedeeni. Ka issand, muidu pole nii ammu saanud, sõnad lähevad meelest ära. See võlg. Kui tuksub, norin, mina istun saalis, tema istub puhveti. Niimoodi kontserdil käimine, Jõela läheme. Sea. Näed sa, kuidas ilusad laulud lähevad meelest ära tähedakesele miinus näol. Need sa põlgad mind Sul, õigus, põleta mind. Ma tean, et sul on keegi teine. Et küll küll ma ei lei, unustasin ehk kadunud oled külmann. Iial ei unusta sind kunagi, masin kitselaudas ka veel ei ole, mul tulevad kõik lambid säbenud harjutama väheke. Oli valu iso. On toimunud rooli südi kana ja üks on loll well. Andus, mis eel? EPLi süüks süütardsin Itaal lohutust man otsa sära, üks ramp neis simus.