Ei juhtu iga päev, et tänapäevane võimsa sisseseadega kaevandus satub eriolukorda sellepärast, et kaevanduslae kohale 70 meetrit kaevanduskäikudest ülevalpool on metsa alla elama tulnud mõned loomakesed. Loomakesed, kes oma töökuse ja usinusega ammu köitnud looduseuurijate tähelepanu. Kuid vahel nendesamade omaduste tõttu pakuvad inimestele tõsist peamurdmist. Nii juhtus ka Alutagusel Estonia kaevanduse mail. Fakti lihtsast jutustamisest kaugemale jõuda palusime kaasa asjatundja, kes üle 20 aasta uurinud nende loomade elu, kellest meil täna juttu tuleb. Ent alustagem seda lugu nii, nagu esimesed teated saabusid kaevanduse direktori Väino Viilup pini. Mulle helistas siin üks südapäeval Illuka külanõukogu esinaine ja rääkis sellist asja, et nendel sovhoosidel kolhoosil, mis neil seal on loomad ei saa enam juua, kuna see lao, mis meilt läheb Viru kaevanduse meiega veega. Et see on kui tilka vett ei ole. No kõigepealt, see oli suur üllatus, meened, kuidas vesi siis ära sai kaduda. Ma võtsin siis üles Marxeiderid, geoloogid ja selle ülesandeks kontrollida, milles viga noaga, kuna see vesi tuli Viru kaevandusest siis muidugi nemad informeesid Viru vastavaid töötajaid. Ja läks siis mõni päev mööda, kui helistas mulle Viru kaevandus elektroseismisest, ohver. Avastas ühe suure imeasja. Et on sündinud niisugune asi, et nende kraamist Eesti üle meiega välja läheb. Et sinnani ehitanud eitatud kobraste poolt suuruda mete, kõik vesi on pandud kinni, veidi enam edasi ei lähe ja vesi läheb siis laiali meiega välja peale. Enne seda ma käisin all ja käisin just seal tiivas idatiivas ja mul oli suur üllatus, kui ma seal läksin, vaatasin, et vett on nii palju kraavides kraavidest, vesi tuleb välja igalt poolt ja uputav Streke. Et vett on umbes nii nagu kevade kõige suurema vee ajal. Ja ma rääkisin oma inseneritehnilised töötajad kõigil sellest millega sa nüüd viga, et mis asi see on juhtunud, kõik arvasid, et vihmane ilm on, et hästi palju ja et nii palju vee sissevool, kuid see tekitas mulle ikkagi kahtlust, et olgu ükskõik mil sadude ajal nii palju sinnapoolegi pole vett kunagi peale selle veel peaenergeetik käis nutmas, et tohutu elektrienergiakulu on tõusnud. Et vett on palju, et me ei tule oma limiitidega välja ja see muidugi tekitas ja segadust. No ja siis, kui Viru kaevanduse direktor helistas, siis pärast ma andsin korralduse meie tootmismeestele oma asetäitjale, tootmisLocole, minge sinna ja vaadake, mis seal on. Rääkisid sama juttu, et on ehitatud suur tammed, vesi läheb kõik gaas välja peale alla tekitab meile suurt kahju ja, ja üldse riigile kahju. Maasin korralduse seda maha lõhkuda, ka meie mehed olid väga ettevaatlikud, et arvasin, et see on looduskaitsega seotud, veel helistasid vastavatele töötajatele koondisse ja linna need arvatavasti kooskõlastasid isegi Tallinna rahvaga ja Saise tamm maha lõhutud ja vesi hakkas jälle jooksma oma endist rada kaevanduses vähenes sovhoose kätte. Läks mõni nädal mööda raided ja jälle uus tamm on ehitatud ette ja, ja siis sai ka see uus maha lõhutud ja nüüd nagu mehed räägivad, et juba kolmas tamme ees, nii et edasi juba räägivad mehed ise, täpsemini, kuidas see asi edasi kulgeb. No vaatame kohapeal ess, lõhume selle kolmanda tammi ka koos maha. Ja siis vaatame, kas nad on nii järjekindlad, et jätkavad oma tööd või annavad meie pingutustele alla meie alla andma. Nüüd. Ei ole. Kobras hakkab ehitama seda niimoodi, et, Ta valib välja sellise hästi tuntud ka siis toob nagu vundamendi rajab, ta puhastab kõigepealt seal põhi ära ja siis toob suuremad oksad, näete tüvede kallavoolu ja kindlustab kaldaservadesse. Ja nüüd pange tähele, need vesi on toonud siia palju oksi, see tegelikult looduslikud tihendab ise ära kammi osaliselt. Aga kui ta tammi ehitab kõrgemaks, siis ta hakkab siit põhjast võtma mudakäppadega kühvliga peale ja siis pressib ette siiani mudakilbi. Seetõttu, kui suurt tammi vaadata, seda, millised hiljem seal ära siis tamm koosneb kahest osast. Struktuursest materjalides okstest ja peal mudakilbist tsementeerimist osast. Ja teine asi on veel ehitustegevusest huvitavat all, vesi juhitakse ülekasse konkreetse ülevoolu koha pealt või siis hajusalt pikkadel tammidele, nii suurt vooluhulka kunagi ei teki ja tammi alust vett jahutada ära niimoodi nagu olete näinud lapsepõlvest üksnes omadeks tammides uhub tammi alt ära kukub siis alla. Nähtust kopratammide juures ka esineb, aga siin on näha tammi alustuse protseduur. Näete, mismoodi toob esimesed need oksad, nüüd litsub siia sisse, vaat siin on näete, kus ta hammastega kohe kata tugevalt siia kaldamuda sisse. Ja see on niisugune traditsiooniline algus. Hiljem ta hammastega võtab selle serva sirgeks, need näed, siin on nüüd osalatviand, need ladvad, võtate sirgeks ja siis saab ta siia juba rahumeeli panna peale, kõik, mis tal sobib, tihendab ilusti ära. Vaat niimoodi lähemegi sõdasid. Kui suurt muud siis tuli, ta jõuab kaaluliselt kaaluliselt kaldalt. Ei oska öelda, sajakilost ta muidugi tõmba, aga vees viib ta kahe-kolmesajakiloseid puid edasi. Ja selle pärast ongi kopra elutegevus ongi väga tihedalt seotud veega ja ilmselt veel eluviis on üks, üks nähtusi kopra juures. Järje paisutamine ja tammide ehitamine ongi selleks, et rasket toidumaterjali transportida. Vot see on selline, selline Maran, kohastus ja ehitustegevus on siis. Ühesõnaga vahend selleks, et tõsta vett üles. Vaatame, mitu tammi meie tee peale ette ja tema langetatud või see on puhtalt tema töö. Huvitav siin on, näete, vaadake, üks vana puu, mida ta nüüd söönud. Aga see ei ole mitte vajadusest toidu järele, vaid see on ehitusmaterjali võtate, siit. See on see teine tamm nüüd siin-seal oma lahkusime siin viimane kord täitsa põhjani, peaaegu välja, nüüd on uuesti hakanud jälle ehitama, siin teda. Jah, ja siin on näha, et on ära lõhutud ja poiss hakkab uuesti nagu taastama seda tammi. Ühesõnaga talle vett vaja raiutud ja värskelt jah, näha, siin ei ole lehedki närtsinud nüüd ühesõnaga. Ta neile täna siis nagu toimetanud ehitusmaterjal tuuakse, paistab siitsamast ligidalt mitte eriti kaugel. Kindlasti natuke edasi, natuke. Siin peab väga ettevaatlik olema, sest need sisselangenud käigud on üsna sügavad ja ootamatult sisse patsatad, siis peale ehmatus rikastada, aga mis seal sees on, näha võib, kui seda uuridega urulagi on tal pesakambri või toitumiskambri kohal mõnikümmend sentimeetrit paks ja sageli on, teeb ta puu juurte alla, kus on ventilatsiooniavad sellised ühesõnaga tal ventilatsiooniga vaja. Aga ventilatsioon selles mõttes, et see käib pindmiselt. Ja teisest küljest ta kuuleb ka siit hädaohu lähenemist hästi kuulda, niimoodi. Ja urud avaneb tal ilmtingimata vee alla, sellel on oma kaks suurt tähtsust või kaks üks funktsiooni näeb, esiteks maismaa kiskjad ei saa sisse urgu ja teine asi ei toimu ventilatsioon. Talvel näiteks jahutud urg maha vee all on kogu aeg. Ta on nagu oma toakene uksega vee alla ja talvel on ta hästi kaitstud. Ja kui vesi läheb alla jääkilbi all, siis talun jääalustest ühikutes väga elada selles mõttes ja see on just sellepärast, et ei toimuks läbi ventilatsioon ei külmutaks uruseinu ja jahutakse urgused maha. Targalt tehtud, see on väga targalt tehtud jah, eriti kui hakata tammi tema kuhilad vaatama, see on niimoodi nagu omati kindlus. Kopraurg on pesakamber, mahukas, tegelikult suurema turud, kus ta Veetase kõigub, võib-olla niimoodi kõrgus oma kolm-nelikümmend sentimeetrit harilikult aga teinekord kuni meetrini ulatub, siis mul oligi ükskord huvitav seik Meeksi ojal kuma kukkuse urgu siis, igatahes üleval oli valgus jalatud külmas vees, sellepärast et pesakambris läheb üks käik veti ja see läheb kohe vett juba. Nagu väike tiik on sees ja ma istusin siis toidulava peal, ühesõnaga veeäärne enne urgu laskumist on siis nagu köögipool, seal on siis toitumiskoht ja sealt kõrgemal natukene paikneb siis pesakamber ja pesakamber sihuke hästi peenikeste pajupajust tõmmatud, niux laastudega palistatud nagu kiud, hästi pikad kiud, eriti huvitav on poegadega pesa, kus pojad sees, ja kui see avada, siis seal on täiesti puhas alusmaterjal valge lausa noh, nagu saekaadri need laastud, aga ta on, kiudjas tõmbab ühesõnaga ta spetsiaalselt paju hammaste vahel tõmbab sellised nagu niidid ja see on siis nagu viltal all. Ja vot selline näeb siis pesakamber välja, teinekord suuremad pesakambrid võivad olevat kantmeeter suured, aga üldiselt väga suurida, armasta, sellepärast need on külmad, kõledad ja, ja seal on see mikrokliima nagu teisem. Mida ta siis riiulisse kogub endale talveks ka või üleüldse eelistatud toiduobjektiks on tal haab, siis on paju ja kask, nendes teeb ta selliseid madratsit ilusti kaldaaluste sulgudesse suunatud otstega, paigutab hästi ilusti vee alla ja, ja isegi peale peab risti mõned jämedamad puud, mis hajutab selle materjali tihedalt kokku. Et kui ta talvel ära jäätub, siis ta saab jää alt kätte, sest jää siis temagi, et ei saa, ta teinekord närib ka näljaga jää, sest neid lahti, aga sageli EASist lahti ei saa, siis peab ta materjal peab kättesaadav olema. Selles mõttes on ta väga nutikas, isegi talvevarud paneb ta. Niimoodi on igal ajal kättesaadavad. Ja suveperioodil tema põhitoiduks on siis kaldataimestik, aga samal ajal ka nord, pajuvõrsed ja sellised, eriti kevadel, kui see kõigetatsioon peale hakkab, aga suvel ta sööb hea meelega vaarikat nõgest angervaksa seakapsast siis soopihlajõul üldse sellist kalda mahlasemad materjali. Võtke on hästi palju, mõnes kohas söönud ja ühesõnaga isegi tarna palju kõrrelisi võib süüa isegi ja veetaimestikku sööta hea meelega vesikupu juuri, Kalmust, Kaislat ja igat sellist maitsvat ja paremat, mis vees kasvab. Siin on näha taga on ilmselt juba paisutuse tulemus, seal peab ka üks tamm ja siin on. Et vesi on tulnud nüüd juba metsa alla laines baashind, see on seal tagapool, on nagu märida täielikult. Siin on näha, on puud hakkavad kuivama, kui mujal vegetatsioon lõpeb, tähendab, ja hiljem siis siin on näha, nad haab, on juba lehtedest puhas kollaseks tõmmanud, täielikult kollased ja seal näha. Ühesõnaga siin liigvesi teeb praegu metsale liiga. Ja selle pindala praegu ei oska nagu ära hinnata, aga tundub, et hea, mitu hektarit võib-olla isegi siin. No kindlasti mitte. Ja põhimine uputusele teisel pool kraavi, see on natukene nüüd sealt üldse läbi, kuskilt ei saa jalgsi läbi saa sealt ja seal on nii sügav, väsivad täitsa meeter-poolteist mõne koha peal. No lähme vaatame, kui palju see tamm siis vett tõstab, harilikult tõstab ta kuskil kolm, 40 sentimeetrit, 70 ja kõige kõrgem tamm, mis Eestis ma olen pannud tähele, tõstab bet 120 sentimeeter. Koprad on üks niisugune kohast, kus veel niimoodi ta rõngastab või märgistab puu ära, ta ei rõngaste päris ümberringi ärakude ümber äraspuu kindlasti sureb sel aastal ära, tähendab sügisel algab peal laskuv vool koorealustes kihtides, aga kui ta ära rõngastab, niimoodi märgistab, siis need toitained ei sa laskud juurde ja jäävad koorde ja need puud on tal toiduks ülimalt head ja, ja kindlasti kõrgema toiteväärtusega on see koor, kui nendel, millel ei ole ära rõngastatud ei ole laskuv vool takistatud. Ei oska öelda, mismoodi kobras on selleni jõudnud, selliseid teaduslikke järeldusi aga, aga ilmselt elu ja praktikani pikk evolutsioon on siis tema selleni viinud, et selline märgistamine on temale tulnud kasuks. Haavapuu puu ja selle jah, diameeter on kuskil praegu vast kaks kaheksa, 30 sentimeetrit, aga muidugi ta langetab ka suuremaid, mis minul on õnnestunud mõõta, kõige jämedam haab on olnud 72 sentimeetrit, see on juba küllalt suur, neid tihumeetrites on see puu juba kolm-neli tihumeetrit, võib isegi on väga võimas kuueni. Sisselõige on kuni eemalt mõõta, siis julgelt vaks laiuta ja vaks ülespoole. Aga sisse on võetud ka oma. Jah, tal on üks kolmandik koorest on nagu ära võetud ja see on piisav, et teataval määral takistada seda laskuvad voolu. Aga noh, nii nii see elu on seal taga näha, küllalt palju on palju puid maha langetatud, need on eelmise aasta materjal juba seal siin on. Ja selles mõttes ongi niimoodi, et kobras tegelikult küllalt palju puidu Osada ei kasuta, jääb küllalt palju puitu, selles mõttes raiskab ainult koore aga ei oska siin elus öelda, mis siis raiskamine on, tegelikult on teinekord. Metsaalasid isegi maha parandusi tehtud vigadest, hektareid kuivavad lihtsalt puhtalt ära, aga siin vähemalt läheta asja ette, kui nüüd loomat korralikult ja õieti ära välja võta ja nahastada ja, ja siis ta annab ikka mingit tulu. Ja ega see mets üldiselt väga kõrge poniteet ega siin ei ole kuskil kolmandast neljast politseinikust. Tee läheb raskemini, läbitavaks, tamm paistab, kas sealt ka ta paisutab, ühesõnaga tammiga v ja siis vesi Kasurgi mööda või siis temal omal kaalud kanalit mööda läheb siia valli taha ja kogu see vallitagune piirkond on selle tõttu üle ujutatud, temal nagu toitumisterritoorium kasutuskõlbulik. Sest muidu see kraavi kallas iseenesest ei ole kuigi suur territoorium. Metsa annab talle juba väga palju. Vaadake, kuidas see siin on nüüd ära kindlustanud vaiksel ääre, see sasipea lahutud kaik ei, tal on uuesti üles ehitada. Ja see kosk on siis siia ehitatud. See serv on jahiehitav. No siin on näha, et see on looduslikult jõe kallas madalam, siin üks loduala olnud ja kaldavalli kõrge. Aga kobras on selle kaldavalli selle nõrga koha, nagu restaureerinud on siia teinud tammi. Ja siin peab juba vaatama, et üle põlve vesi, tule. Siin tamme heid, möödunud kord lähtusime päris põhjani välja, nüüd see on kolmas kord tasin juba tööd teha ja nii kõvasti, et kahe mehega kaks päeva tegime tööd, vaevalt saad neid kaikaid kättasid sees. Siin on vähemalt nüüd mitu hobusekoormat nii-öelda autokoormad, materjali, neid ronte, mis on leitud ja mis on langetatud. Ja nii kindlalt pandud Mahad, siit võib üle minna, juhtu midagi. Ja üldiselt on need kopratammid niivõrd kindlalt, et siit võib, noh kui nad on, vanemad, võib ise kogusega üle minna, aga nad on väga head liiklus või sillad sellistelt jõgedel üle ja neid kasutavad muuseas mitte üksinda inimene, vaid kasutad metsloomad, ka metskitsed ja jänesed ja isegi seakarjad käivad nendes kohtades, ülejäänud otsinud need kohad üles ja käivad väga hästi, eriti vanemad tammid, nad ei paista väljagi. Nagu puitehitis üldiselt, vaid Sisvat puuraugu mädaneb ära ja siis jääb nagu sihuke korralik muldtamm, mis rohustab ära. Esimeseks nõuks võeti see siis sellel kõige kõrgemal tammil teha keskel ikkagi ava. Aga praegu siin selle poodsad konksuga mees tõmbab täiest jõust, kuid vähe, jätkab taha. Nii hästi on ta sätitud ja justkui kinni kititud, et vaata, ei tulegi järel. Võtab otsaesise märjaks, no siin inimene, kalisus tööd, kui see. Ei ühtegi naela, ei traadijuppi, ei ühtegi tappi. Aga sõrestik on nii hästi maha pandud, oksad peale muda manu. Ja ehitus missugune. Ei anna järele. Okstega põimib toa, pajuoksad lävel. Libedad ja märjad ots kuskil teiste suuremate roigaste all. Tähendab savi peale, toon siia. No see on küll nüüd töö, mis vist kuskil ei ole normeeritudega raamatusse kirjutatud. See ei ole veel. Ei ole. Meistri pandud kohe peenikesed oksad kaja läbi põimitud. Peate vist juba suitsu tegema, muidu võtab võhmale. Varsti tuleb teha. Omamoodi põnev on. Pingsamaks järjest läheb ja uurivamaks kobraste spetsialisti Nikolai Laanetu olemine ja nägu. Seda tõsisemaks kisub jälle Estonia kaevanduse tootmisdirektori Enn Lokooma. Sest kui see vesi tõesti vallutab metsa, siis päris selge hakkab kaevandusse tagasi voolama ja ja see pole enam teps mitte vist teie meestele meeldib. No muidugi praegu, suvel on see probleem muidugi lihtsam, sellepärast vee juurdevool kaevandus üldiselt väikega juhtuks nüüd kevadel suurvee ajal, siis meil on tõsine hädaoht, et uputame kaevanduse ära. Aga ka praegu muidugi on probleem, sellepärast suur hulk metsa uppunud ja see vesi jookseb kõigist aukudest maa alla tagasi, sellepärast meil on siin all juba välja toodud ala. Ja nüüd me peame pidevalt tamme lõhkuma, ma ei tea, kuidas looduskaitsemehed selle peale vaatavad, aga me oleme selleks sunnitud. Ja teine probleem on muidugi veel, et see vesi, mis siin kraavis voolab, peab jõudma kontsu järvestikku. Viimastel aastatel see tasapind seal vee tasapind ei lange. Ja kui on kuivad aastad, siis langeb see tõsiselt, v tasapind, isegi on kaevanduse territooriumil spetsiaalne pumbakamber, et siia kraavi veel rohkem vett juurde pumbata vee tasapind hoida? No see on juba nähtavasti teiste meeste mure, aga meie kaevanduse põhimure on praeguse tammid maha lõhkuda ja vesi suunata jälle õiget teed. Pumpas mitu korda ülestada. Jah, ma saan aru, et juba tööle pandud tammide lõhkumise brigaad ja mees siin juba oma kogemustest võib öelda, et ühe tammiga siin kaks päeva peaaegu tööd, sest ega see vee sees ja vee peal töö ei ole, nii nagu maa peal, ta ei lähe nii nobedalt, siin peab vaatama, et ise ka vett ei kuku. Mida säärastel puhkudel annaks soovitada siis kaevandusmeestele, sest teie olete kobraste tempodega kursis üle Eesti nende eluviisidega, nende toredate loomade kuulumisega meie metsade ja, ja fauna hulka. Sest kui nendel elupaigad lähenenud looduse ümberkujundamisega, siis selge, et loomake otsib endale jälle koha, kus pesa teha kus paljuneda. Nii et peame vaatama vist tekkinud olukorrale vähemalt kahest aspektist. Ja päris selge, ega me ei saa kobrastele anda nüüd päris täit voli. Ja kui tulla selle Kohtla-Järve piirkonna juurde uuesti siin Konsu järvestik siis kontsu järvega on ennegi olnud tõsised probleemi. Kui kobras praegu siin kogub vett, siis kontsu järves ta vee kogumise põhimõttel on lasknud paaril korral Konsu järve paisu alla, nii et sellega on pank tõsiselt ohtu, siis keemiakombinaadi veevarud ja sellega on mitmel aastal tõsiselt tegeldud, oli plaanis ja, ja on ka läbivaatamise projekt Konsu järve tamm taastada. Aga selge, et see on suurefiltratsiooni, kala ja siin vesi. Kui siia koguda vesise kaevanduse lae peale, siis on selge, et siit hakkab vesi kaevandustest sisse minema ja seda pumpama ja sellega on energiakulu suurem. Sellistel kohtadel on looduskaitse valitsusele ka kindel seisukoht. Vot need koprad on lubatud välja püüda ja tuleb välja püüda, kui nad segavad, sest ei ole loogiline. Üks mees siin kobrastega võidu armeest, lihtsalt koprad ehitavad nädal aega ja üks mees siis jälle paar päeva tõmbab maha. Et see ei ole sugugi otstarbekas, need koprad tuleb välja püüda ja tõenäoliselt pesakond, kui siin annab palli püüda, tuleb elusalt välja püüda ja siis asustatakse sinna, kus ta ei ole meie looduses sugugi selline element mis ei kõlbaks selle looduse osa kokku. Ka siin tegelikult need maastikud koprale väga sobivat, aga no midagi teha ei ole, inimese huvitun tähtsamad ja me peame tahes-tahtmata allutama kobrast natukene vaos hoidma. Teisest küljest tulla siiasamma juurde, kui te panete tähele, siin on kogutud tohutu hulk vett. Mis vesi tegelikult on see puhas biotiiki ja üle tammide voolab, kuulekesin ilus sulin, reeritakse vesi ja siin toimub küllalt intensiivne puhastumine. Paisudes toimub jälle settimine ja selle tõttu võib-olla peaksime maksma nüüd natukene kobraste peale tammi teevad sellise korraliku biopuhasti. Et igal asjal on kaks tahku, nagu üldiselt loodus ikka on, ei ole kahjulikke liike ega ole puhtalt kasulikke liike, kõiki tuleb vaadata teatud suhtes ja leida siiski sellised optimaalsed lahendused ja hea ja halb nagu kaalukausile panna, siis me leiame mis see kobras meie looduses tähendab, kas teda on vaja üldse või ei ole. Ja siit edasi tulevad juba teised probleemid, kopra eksistentsi ja meie siis siukse antropogeensest maastikuprobleemid. Ma tean, et Nikolai Laanetu, kes töötab Tartu metsamajandis sooloogina, on mitmel ametkonnal aidanud kopraid kinni püüda. See võib-olla ei ole oluline, et siin saate jooksul kokku lepitakse, kas seda siin ka nii tehakse või teisiti. Aga noh, vähemalt õiged mehed on nüüd mikrofoni juures kokku viidud ja ma usun, et siin lahendus ka leitakse puht praktilises mõttes, sest suunised juba anti, mida teha. Kuid üldiselt võiksime jah öelda, et ei tohi. Ühe minutiga otsustada sageli, mis on halb, mis on hea looduses, tuleb vaadelda, spetsialistidega nõu pidada, juurelda, vahel ka raamatust juurde lugeda, siis pead kokku panna ja alati leiab lahenduse, mis sobib nii inimestele kui ka loodusele.