Tere mina olen Peeter Helme ja räägin ühest järjekordsest Loomingu raamatukogus ilmunud suurepärasest tõlketeosest Loomingu Raamatukogu. Selle aasta vihikuna number 21 23 on siis ilmunud Ants paik, tere tõlgitud Mihhail artsipaatjovi raamat, naine, nagu ta seal seisis. Seal siis raamat, mida tagakaane tekst nimetab 20. sajandialguse vene menukirjanduse tüüpiliseks, huvitus maaniks mis samal ajal läheb hiljem üle teoseks, mida omaaegsed kriitikud nimetasid küll pornograafiliseks, küll dekadentlikuks, aga näiteks cafe ministlikuks ja mida võib siis ka vaadelda tolleaegse vene kirjanduse, sellise bulvari kirjanduse ühe näitena. Sa mõnel bulvari kirjandus kõlab natukene üleolevalt iseenesest seda mõistet seletab raamatut lõpus üsna põhjalikus järelsõnas lahti vapo Vaher, kes asetab siis Mihhaili Orcebaševi laiemasse konteksti, võrdleb teda teiste vene autorite nii klassikute kui sellistega, kelle nimed päeval vähemalt Eesti lugejale suurt midagi ei ütle. Aitab seda teost mõista. Nii et võib-olla isegi ei teeks halba alustada raamatu lugemist hoopis lõpust, sest et tõesti, kui võtta kätte seesama Tartsipaatjevi raamat, siis alguses võib tekitada teatud võõristust arusaamatust tegu ka vaimuka teosega isenesest räägib, siis võib öelda ühe noore neiu raiskuminekust kui muidu mu realistlikult läheneda, aga siin on üsna palju erinevaid teemasid siiski sees. Ja just nende konteksti asetamine on see, mis võib-olla ilma laiemat eelteadmisteta väheke keeruline. Nimelt, mis välja, et see oli siis selline huvitav mees kes ei tahtnud täpselt kuuluda ühtegi kindlasse kirjanduslikku rühmitusse voolu, kes otsis oma keelt, oma stiili, oma lähenemist ja kellel oli kahtlemata väga tugev sõnum edasi anda. Samas, nagu ma vappu Vaheri järelsõnast aru saan, oli tal selle sõnumi edastamisega raskusi. Seda kirjeldavad juba siis eelpool mainitud mõisted millega siis käesolevat raamatut, naine nagu ta seal seisis, illustreeriti nimelt samat pornograafiline, erootiline dekadentlik, moralistliku, iga feministlik ja eks Arcebašev tahtis loomulikult lugejaid provotseerida, samal ajal ei mõju see raamat tänapäeva tingimustes kindlasti mitte pornograafiliselt. Äärmisel juhul võib seda pidada irootiliseks teoseks, kuid sellisel juhul tekib ometigi üks oluline probleem. Nimelt erootilise kirjanduse puhul on ju selle teose eesmärk mõjuda lugejale erootilised Harcebahhovi raamat kindlasti ei mõju erootilise kirjandusena midagi väga sunnist ja õrna ja intiimsed siit selles mõttes ei leia. Pigem on tegu omajagu küünilise teosega mis väga halastamatult, et võtab ette 20. sajandi alguse ühiskonna valupunktid. Nendeks on siis ühelt poolt liberaal reaalsuse, Kaseksuaalse liberaalsuse otsimine, sellega vastamisi seisev vene ühiskonna võiks öelda reaktsiooniline, traditsioonilises Jomoralism mis kindlasti mitte ei lubanud niivõrd reaalset sugupoolte vahelist läbikäimist, nagu tänapäeval on. Samuti ründa võrdse baas tolleaegseid kirjanduslikke Khanonid. Ta laseb oma tegelastel rääkida vajadusel väga madalas keeles. Tekst on kohati täiskatkestusi, ta ei hooli kõrgest stiilist, vaid laseb tekstil. Ma julgen väita, täiesti teadlikult logiseda. Ja selle kõige tulemuseks on tõesti üks väga põnev suure huviga jälgitav lugu, mis siis jah, nagu öeldud, raamatu tagakaanel Ki, et see algab Vene menukirjandusele tüüpilisest suvitusromaanina aga areneb siis üsna keeruliseks suhted raamaks mille keskmes on siis üks alguses noor ja hiljem siis keskealine daam ning tema armastus, suhted, mis ei mõju just eriti julgustavalt teda kasutatakse ja, ja hiljem hakata ise teisi ära kasutama. Nii et selline nagu enne öeldud, mõneti nii-öelda allakäigu lugu. Samal ajal. On see ka lugu sellest, kuidas inimesed peaksid saatus enda kätesse võtma ja mitte laskma teistel seda mõjutada. Ja sellisena on selle raamatu sõnum täiesti ajatu. Iseasi on jah see, et sõnum vastused kätte saada, sest siin raamatus on veel paljud teisi sõnumeid. Siin raamatus on igasuguseid küülikuid ja kaabakaid, kes igaüks jutlustab nõnda õigeusku, mis kohati mõjub ikkagi suhteliselt võikalt. Näiteks esineb ehmatuseks küünikust poolprofessionaalne naistevõrgutaja insener Võssotski kes esitab sellise tiraadi, tsiteerin. Vägistatava naise abituse kutsume esile üldsegi mitte kaastumast, eriti must, sa ainult erutab meid, kui loeme ajalehesõnumites pätikamp on vägistanud kaitsjate neiu, siis väljendame nördimust üksnes silmakirjalikkuse eest, tegelikult aga januneb üksikkasside tunneme piinavat kadedust, et meid polnud selles olgu või pealtvaatajana. Ja sarnaseid sõnumeid leiab siit raamatust veelgi. Kui teil on öeldud, võib seda raamatut tõesti vaadata ka peategelase Niina vaatepunktist, kes algul siis laseb ennast ära kasutada hiljem pöörab selle mängu ümber, samal ajal võib öelda juba üsna nii-öelda räpaseks muutudes ja elus tohutult pettununa. Aga Ma julgen siiski väita, et kes vähegi tähelepanelikult otsib, leiab siit raamatust selle sõnumi, milleks on siis see, et ei tohi lasta teistel ennast mõjutada ja ei tohi lasta teiste tunnetest ennast alati kaasa viia, vaid tuleb iseenda tee leida. Nii et selles mõttes on Arcebashovi raamat üsna ajatu aktuaalne tänapäevalgi ja teisalt pakub ta tõesti väga huvitava sissevaate 20. sajandialguse vene kirjanduse sellesse poolde, mis tingimata klassikalistesse Khanonitesse ei mahu, mida kooliõpikutest ei leia ja mida tuleb tunnistada ka eesti keelde liiga palju tõlgitud ei ole. Igatahes üks suurepärane originaalne suvelugemine mis mõjub ühtaegu naerutavalt kui ka üsna sügavamõttelist kaasamõtlemist ja edasimõtlemist esile kutsuvalt head lugemist.