Tere minu nimi on Peeter Helme ja ma räägin täna ühest raamatust, mille problemaatika võiks olla üsna lähedane eesti lugejatele. Kuigi tegu on tõlkekirjandusega nimelt raamat, millest ma rääkima hakkan, on siis 1980. aastal Graywsfaldis Saksamaal sündinud juudid manski, kaelkirjaku kael. See on ilmunud kirjastuses tänav päev Eve soonest tõlkes. Ja see raamat räägib maaelu allakäigust võib vist nii öelda. Kuigi teose keskne tegelane, see on üks väheseid tegelaseks üldse põhjalikumalt välja joonistatakse, on keskkooli bioloogia ja kehalise kasvatuse õpetaja siis selle õpetajaloo taustal näeme ühtlasi ka siis Ida-Saksamaa provintsi tühjenemise lugu, millega siis käsikäes käib koolide sulgemise lugu. Sest seegi on siin üsna keskne. Nimelt tegevus toimub siis koolis, mida ootab lähiajal ees lõplik sulgemine ja ühtlasi linnas, mille nii-öelda allakäik on silmaga nähtav ja iga meelega tajutav. Nii et seega teemad, mis ei ole võõrad ka paljudele Eesti inimestele ja mis oma aktuaalsuses ja sünguses mõjuvad väga võimsalt. Iseenesest ongi üllatav, et, et niivõrd noor neiu on siis suutnud ka niivõrd lühikese lehekülgede arvuga raamat, ei ole 200 lehekülge paks suutnud niivõrd võimsa loo välja joonistada. Iseenesest Shananski kolmas teos, ta on varem avaldanud kaks romaani ja kaelkirjaku kael on nüüd siis kolmas. Nagu öeldud, on selle raamatu peategelane, eks vanane kooli õpetaja Inge loomark on vana Ida-Saksakasvatuse ja hariduse saanud ja elu selles hääbuvas kolkalinnas on siis muutmata üha küünilisemaks skeptilisemaks maailma kui sellise vastu ja ta elab seda tegelikult välja nende kooliõpilaste peale. Ma isikut traagika avaneb järk-järgult ja see on võib-olla ka kaelkirjaku kaela kirjanduslikus mõttes kõige huvitavam aspekt, et selleks, et selle raamatu mõju täieneb tunda, tuleb see tõesti kuni viimase leheküljeni läbi lugeda, sest hingeluumarki nii-öelda elu traagika selgub tõesti alles kõige kõige lõpus. Kuigi võib-olla see lõpp ei anna õigustust tema noh, tõesti väga Bastikule käitumisele aitab see vähemalt selgitada, miks tegu on just sellise inimesega ja annab omamoodi ka veenvuse juurde, sest et varem tekib võib-olla tõesti küsimus, et miks ta peab kogu aeg niivõrd emotsioonitu olema ja võrdlema kõiki inimmaailmas toimuvat, et loomade olelusvõitlusega ja tegelikult eelistama kihveda loomade olelusvõitlust inimeste justkui naiivsele tundlemisele, mille taga loo mark ei näe mitte midagi muud kui tarbinismi ilminguid. Ja kui lihtsalt keemiat võib öelda, et hingeluumarki maailma hoiabki siis koos vankumatu usk tarbinismi ja see on teinud temast tõesti sellise fanaatilised sotsiaaltarvinisti. Samal ajal ei mõista ka ise siiski kõiki asju tarbinistlike reeglite järgi lahti seletada. Ja jällegi üks teine huvitav aspekt lisaks raamatu lõpus selguvale üsna süngele poendile on ka siis kirjaniku juudi Chalanski võime oma tegelast järk-järgult arendades viia ta lõpuks tegelikult hullumeelsuses suubuvad laiali lagunema isiksusena. Et tõesti juudidžalanski suudab väga nappide vahenditega väga väheste lehekülgede peal arendada välja väga võimsa tegelaskuju, kes mõjub igati veenvalt ja see sotsiaalne taust siis Kirde-Saksamaa maaelu allakäik ainult võimendab selle tegelaskuju sisemist loogikat, sest et noh, võib öelda, et see on selline klassikaline kirjanduslik võte, et see, mis toimub tegelase sees, seda toetab siis ka tema ümbrus ja vastupidi, et ümbrusest kasvab välja siis ka seal ümbrusega haakuv tegelane. Nii et mingis mõttes on juuditsionanski käitunud väga kavalalt, ta on võtnud väga läbiproovitud lihtsad, ikka toimivad kirjanduslikud võtted ja kasutanud neid lihtsalt väga professionaalselt ära. Raamatule annab veel lisadimensiooni kaks, võib öelda kujunduslikku aspekti. Üks on illustratsioonid, mis siis kujutavad endast kõikvõimalikke loomi, nende kehaosi, arengus, gaase ja mis haakuvad siis täpselt parasjagu tekstist toimuvaga ja teine on raamatulehekülje ülaservas olevad märksõnad. Märksõnad on siis näiteks kehanõrekime, käärid või hemofiilia, Needki toetavat tekstis toimuvat, tõsi, alati ei pruugi see nii-öelda üks-ühele olla, vaid see on justkui selline autori irooniline kommentaar justkui alapealkiri parasjagu tekstis toimuvale ja tekitab lisa assotsiatsioone, nii et kuigi ühest küljest võib siis öelda, et raamat on üles ehitatud väga klassikaliselt on siin teisest küljest mitu kihistust, mis on saavutatud siis nende noh, kitsamas mõttes kirjandusväliste võtetega nimetati illustratsioonide ja märksõnadega lehekülje ülaservas. Nii et igati põnev teos ja nagu öeldud, kuna teema on selline, mis ei ole eestlastelegi võõras, maaelu hääbumine, koolide sulgemine, usun ma, et see raamat võiks Eestis leida palju mõistvaid lugejaid. Ja näidata ka seda, et meie probleemid ei ole ainulaadsed vaid tegu on hädadega, millega seistakse silmitsi paljudes kohtades maailmas. Head lugemist.