Tere, mina olen Peeter Helme ja tegu on minu selle sügise viimase saatega. Tänavu sügisel hakkab raamatuid tutvustama siinsamas eetris pärast mind Jürgen Rooste. Sest et endal on vaja vahepeal kirjutada oma raamatuid ja käia selleks mujal maailmas materjali kogumas. Ja Jürgen võtab siis jutuotsad üle. Aga selle sügise programmi jätan lõpetama ühe raamatu, mis ei ole sugugi ilukirjandustegu, on Andrus Mölderi raamatuga riigita rahvad. Kaukaasia. Andrus Mölder on siis mees, kes teeb muuhulgas ka vikerraadiost sellist raamatusarja nagu riigita rahvad. Ja nüüd on siis mittetulundusühing Loodusajakiri, see on siis see ettevõte, mis annab välja muuhulgas ajakirja Horisont otsustanud välja anda ka raamatu, mis rohkem või vähem põhineb Nendel tekstidel, mida ka raadios ette loetud on või nendel juttudel, mida raadios räägitud, on see riigiti rahvat. Kaukaasia on tegelikult üks sajaleheküljeline, võib öelda buklet, pehmete kaantega, selline vähem raamatut, rohkem teiste ajakirja meenutab pisike teos, mis on ilmunud sarjas looduse raamatukogu. Aga vaatamata sellele, et tegu on õhukese raamatuga, sisaldab tohutus koguses infot. Kaukaasia piirkond, mis ma julgen väita, on eestlasi ikka paelunud, osalt tänu nõukogude ajal toiminud sidemetele osalt et kindlasti ka tänu eestlaste huvile ja kaasatundmisele sealsete väikeste rahvaste iseolemise püüdlustele ja osalt tegelikult sellele samale eksootilisele kuvandile, mis kaukaasia all kogu Euroopa kogu läänemaailma silmis on. Aga teisest küljest meie ettekujutus Kaukaasias on sageli väga klišeelik, kui öeldakse Kaukaasia, siis mõeldakse Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, ilmselt ka Tšetšeenia. Viimasel ajal on uudistest sugugi mitte positiivselt läbi käinud ka Dagestan aga sellega see teadmine tihti piirdub. Me ei anna endale tihti aru, et Kaukaasia on suurem kui see kahe Kaukasuse aheliku vahele jääv ala või teisiti nimetatud Lõuna-Kaukaasia. Ja me ei anna endale aru, et see piirkond kuigi Geograafialt väike, sisaldab endast tohutus koguses erinevaid rahvaid, kellel on kõigil oma erinev ajalugu oma erinev kultuur, religioon, arusaam enda maailmas olemisest. Kui palju me ikka teaksime sellistest vähemalt Eestist vaadatuna täiesti suurtest rahvastest nagu paarid, keda on ligemale üks miljon või leskid, keda on umbes 800000 või talussid suuruse kohta täpsed andmed puuduvad, aga neid võib olla 115 kuni 780000 või ka väikesed rahvad, nagu kingid, Kunsiibid, bot, lihvid, ahhid, kretsid, Hubõhid, pats piidina, luugid, Budochidki nuhid ja nii edasi. See on vaid üks väike valik erinevatest rahvakildudest, keda erinevatest Kaukaasia piirkondadest leida võib. Ja nüüd on siis Andrus Mölder andnud välja raamaturiigita rahvat Kaukaasia, kust Ta saab kõigi nende rahvaste kohta lugeda. Nagu öeldud, see raamat ei ole ilukirjanduslik. Ta ei ole tingimata selline asi, mille inimene võib olla puhtast lugemisnaudingust kaanest kaaneni läbi loeks aga selleks väga nutikalt ja väga hästi koostatud raamat, kus on sees tabelid nende Kaukaasia riigita, rahvaste rahvaarvu, oma nimetuste, nende elukoha kohta. On olemas kaardid. Siin on üks väga ilus kaart Dagestani põlisrahvaste traditsioonilistest asualadest. Tõsi, millest puudust tunnen. Miks ei ole siin Lääne-Kaukaasia piirkonna kohta samasugust kaarti, aga hea küll, ühe väikese raamatu kohta. Ta on siin kaardi illustratsioonide valik, isegi korralik. Siit raamatust saab ülevaate nende rahvaste keelest, tuurist, poliitilisest olukorrast, majandusest, ajaloost ja seal leidub jah, tõesti palju sellist lähemat infot, mille peale võib-olla ise alati ei tulegi, näiteks räägitakse siin ka Kaukaasia väikerahvaste kuulsustest, kes võib-olla see ei olegi nii üllatav, on tihti just sportlased, olümpiavõitjad, kes on kas siis Nõukogude Liidu või Venemaa või vähem, aga siiski ka Kasahstani, Armeenia, Türgi koondistes medaleid võitnud raamatu kohta nii-öelda etteheitvalt võib öelda, on see, et see on üsna suvaliselt kokkupandud selles mõttes, et peatükkide järgnevus tekitab küsitavusi. Arusaadav, et raamat algab sissejuhatusega mis selgitab, miks kirjutada Kaukaasias arusaadav ka see, et enne kui nii-öelda asja juurde jõutakse, on põhjalikult tabelit sellest, kes need rahvad on, kus nad elavad, mida nad teevad. Aga kummaline on raamatu teine pool, kus peatükkide järgnevus tundub olevat selline, et võib-olla erinevatest raadiosaadetest või lihtsalt eri aegadel pähe tulnud mõtetestan suvaliselt järjekorda pandud eri peatükid, et ma ei näe erilist loogikat selles, kui peatükkide järjekord on see, et kõigepealt räägitakse religioonist, majandusest, siis nende rahvaste poliitilisest majanduseliidist, siis nende kuulsustest siis nende rahvuslik pudest ja siis ajaloost. See mõjub üsna meelevaldselt ja kui tõesti nende rahvaste ajaloost taustast midagi ei tea, mis mõte on lugeda mingisugust olümpiavõitjate loetelu. Aga tegu on teadmikuga, tegu on teadmikuga, mis ei olegi tingimata mõeldud kaanest kaaneni lugemiseks, kaanest kaaneni võib seda lugeda keegi, kellel selle piirkonna nende rahvaste kohta igasugune varasem teave puudub. Inimesed küsima, midagi teavad, võiksid selle raamatu poole pöörduda üht või teist fakti järgi kontrollima. Ja neid fakte, nagu öeldud, on siin raamatus massiliselt. Ma ei ole ilmselt kohanud varem raamatut, kus vähem kui 100 lehekülje peale oleks mahutatud ühe piirkonna kohta niivõrd palju teavet. Nii et tegu on igatahes ühe väga kiiduväärt ettevõtmisega. Kui nüüd tänavu suvel ilmus Charles kingi raamat Vabaduse viirastus Kaukaasia ajalugu, millest samuti siin sarjas juttu tegin siis seda lugedes oli just tunda, et vaja oleks siia kõrvale midagi sellist, nagu see Andrus Mölderi riigid, rahvad Kaukaasia nüüd on. Sotsiaalse king lähtus oma raamatus sageli eeldusest, et lugeja teab, millest jutt on, tunneb seda piirkonda. Iga lugeja paraku ei, ei saa ju teada. Ja väga tore, et Andrus Mölderi raamatuid ilmunud on ja kes ei ole veel lugenud Charles kingi Vabaduse viirastus, siis on hea võtta need kõrvuti kätte lugeda Charles kingi rohkem jutukana, mida ta on ja hoida Andrus Mölderi raamat, käepärast, vaadata aeg-ajalt fakte nende rahvaste ajaloo, nende keele, nende kommete, usundi, nende arvukuse ja nende paiknemise kohta seal piirkonnas. Nii et, et see piirkond, mis ei ole mitte lihtsalt eestlastele huvitav vaid, mis on ka ajalooliselt, et väga põnev piirkond olnud ja mis on jätkuvalt poliitiliselt ja noh, võib vast öelda üks suurt püssirohutünn Venemaa kõhualuses on väga oluline, et selle piirkonna kohta eesti keeles materjale ilmuks, sest et kui me tahame ikkagi rahvusvahelises olukorras orienteeruda, aru saada, miks asjad on nii ja mitte teisiti siis on meil aga omakeelset kirja varasena kohta. Niisiis Andrus Mölder riigite rahvad, Kaukaasia pisike väike raamat, aga väga sisukas ja oluline lugemine. Head lugemist.