Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin vahelduseks ühest ajaloo raamatust või noh, kuivõrd tegu on ajalooraamatuga, eks see selgub. Igatahes tegu on ajaloolase Charles kingiraamatuga Vabaduse viirastus Kaukaasia ajalugu. Tõlkinud on selle vilunud tõlkija Yana Linnart, raamatus on 303 lehekülge, mõned pildid, kaardid, register, korralikud viited ja samuti bibliograafia vaade. Nii, et kõik oleks nagu olemas ja raamat on ka väga põnev. Ega tegelikult Eestis ei olegi ju Kaukaasia ajaloo kohta suurt midagi teada. Me saame küll pidevalt uudiseid sellest piirkonnast tihti negatiivselt, kui mõelda sellele, mis viimastel aastatel viimastel aastakümnetel Põhja-Kaukaasias toimunud on. Pean silmas siis Tšetšeenia, et viimastel aastatel üha sagedamini ka Dagestani või teinekord on need ka sellised kummalisemad laadi või naljakamad. Pean silmas eelkõige siis äsja Bakuus toimunud Eurovisiooni võistlust, mis andis eesti lugejale ajakirjanduse vahendusel ka võimaluse tutvuda selle üsna vastuolulise kummalise maaga, kus seisavad kõrvuti klaasist pilvelõhkujad ja sillutamata tänavatel mängivad siis tolmu sees lapsed kuskil paar kvartalit eemal. Ja eks sama vastuolude pundar tuleb siin vabaduse viirastuses ka päraselt esile. Aga miks mõned alustasin kohe sellise kriitilise noodiga küsida, et kui palju see raamat siis õigupoolest ajalooraamat on? Mis seal tulebki selle pealkirja teisest poolest hea küll, Vabaduse viirastus, Kaukaasia ajalugu kõik tundub nagu loogiline, et et see on piirkond, kus on ikka janunetud vabaduse järele, kuhu on Euroopast Venemaalt mindud vabadust otsima piirkond, mis ise on võidelnud kõvasti oma vabaduse eest ja kas vabadus on ikka jäänud viirastuslikuks erinevatel põhjustel. Kas selle aru saadud, mida selle all siis mõeldakse, või on siis erinevad vabaduse otsijad, seda nii erinevalt mõistnud? Ühist keelt ei leita, nii et igati andekas pealgi. Aga osa tuleb kohe öeldagi, et kes nüüd arvab, et ta saab siit raamatust täieliku või ütleme sellise enam-vähem täieliku ülevaate selle piirkonna ajaloost, siis see peab pettuma. Õigem oleks vabaduse viirastust lugeda vene vallutuse looks või siis Venemaa valluta tõuse ja uuesti piirkonna ootamise ajalooks mis on mingis mõttes väga õigustatud, sest Kaukaasia ajalugu on muidugi väga pikk, ulatub tagasi muistsete Lähis-Ida impeeriumide aega, pean silmas Tõi Assüüria riiki, mis ulatusid Kaukaasiasse ja jookseb väga keeruliselt siis tänapäeva välja, kogu aeg on põrkunud seal Lääne ja Põhja-huvid. Ja kõigest sellest kirjutada oleks loomulikult väga keeruline ja 303-l leheküljel ei oleks kahtlemata võimalik. Või tegelikult, kui täpne olla, siin raamatus on teksti umbes 260 lehekülje võrra. Register, bibliograafia, viited, kõik see võtab veel oma 40 lehekülge. Nii et on loogiline, et autor on võtnud ühe sellise väga kindla aru saada või ülevaatliku vaatepunkti. Nimelt ta alustab oma raamatut 16.-st sajandist, mil Venemaa vallutas Astrahani ja puutus esimest korda kokku siis Põhja-Kaukaasiaga. No esialgu küll veel, isegi mitte päris Põhja-Kaukaasia, vaid siis Kuubanistepiga. Aga selle kaudu juba hakkasid toimuma ka kontaktid kaukaasia rahvastega selle kaudu Venemaa üha enam segas ennast poliitikasse, mis seal toimus. Ja konkreetsemalt läheb siis raamat lahti sellest, kui venelased hakkasid rajama tugipunkte Põhja-Kaukaasiasse 18. sajandi lõpul ja kui siis 19. sajandi alguses vallandus tõeline ja juba täpselt kontsentreeritud ja Peterburist orkestreerinud finantseeritud püüe Kaukaasia vallutada. Nii et raamatu põhiline selline action algab siis 1800 kahekümnendatel aastatel mil Venemaa suunas Kaukaasiasse kindral Jer Molovi, kellele tehti ülesandeks siis kord majja lüüa piirkonnas, kus juba Venemaa oli suuri alasid ühel või teisel viisil omastanud. Pean silmas gruusia kuningriike, millest enamik olid vägivalla ja meelituste seguga saadud siis vene võimu alla. Nii et suure osa raamatust moodustab siis selle kirjeldamine, kuidas Venemaa-Kaukaasiat vallutas, valitses, kuidas toimus assimilatsioon, kuidas reformid reaktsiooni käsikäes käisid. Mis oli kohalike rahvaste suhe Vene impeeriumisse ja kuidas toimusid siis liidud, kes kellega, mis põhjustel liitu astus ja kõige sellega tuleb loomulikult kaasa ka kultuuriline dimensioon. Autor annab tegelikult päris hea ülevaate sellest mis on erinevad kaukaasia rahvad, mis neid eristab, mis neid ühendab. Kuidas üleüldse on jõutud selleni, et tänapäeval saab rääkida nii konkreetselt välja joonistatud rahvastest. Ja selles mõttes on raamatu väga hea ülevaade, kuna nagu öeldud, endale korralik register on seda tõesti käsiraamatuna võimalik kasutada. Mingitest etappidest libiseb jällegi, autor tegi kergemini üle, ta küll peatub väga põhjalikult näiteks imaam Šamiili võitlusel Dagestanis ja räägib ka Gruusia ja Aserbaidžaani tamisest. Aga noh, siis tulevad mingid imelikud vahelepõiked näiteks üsna pikalt pajatab ta sellest, kuidas inglise mägironijad hakkasid avastama Kaukasuse aheliku, mis on väga huvitav, aga läheb selgelt peateemast kõrvale. Sel ajal oleks võinud palju rohkem ju rääkida sama perioodi muudest arengutest, mitte et autor seda päriselt ei teeks, aga jääb natuke selline mulje, et et vahel tüütab teda selline jutumärkides ajalugu ära. Ja ta tahab mingi enda mõnusa lemmikteema kätte võtta. Väga hästi on kirjeldatud Nõukogude võimu kehtestamist, selle konsolideerimist ja arengut, et Lõuna-Kaukaasias samal ajal palju nõrgemaks jääb. Sama perioodi Põhja-Kaukaasia kirjeldamine saame küll teada praktiliselt kogu tšetšeeni rahva deporteerimisest Kasahstani 1944. aastal aga samal ajal see, millal ja kuidas nad sinna tagasi ilmuvad jääb üsna arusaamatuks. Lihtsalt mainitakse kuskil ära Kružovi rehabiliteeriti terveid rahvaid ja ühel hetkel need tšetšeenid seal jälle platsis. Kuidas see kõik ikkagi toimus, seda autor kahjuks ei valgusta. Raamatu päris lõppu jõudes väga hea ülevaate saab ka sellest, kuidas ikkagi siis Armeenia ja Aserbaidžaani vahel läks üheksakümnete alguses sõjaks ja mis loogika oli tšetšeeni Vene sõdade tekkel. Kogu see sasipundar, arutletakse päris hästi lahti ja väga meeldiv on ka see, et autor esindab väga tasakaalustatult mõlema poole positsioone, ei muutu emotsionaalne reaalseks ning katsub kõikide probleemide tuumani jõuda. Nii et nagu öeldud, selle raamatu kohta ei saa päriselt öelda Kaukaasia ajalugu Kaukaasia ühe perioodi ajalugu, keskendudes peamiselt vene vaatepunktile selles osas, mis puudutab nüüd Vene vallutust hiljem keskendudes veidi enam Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani vaatepunktile. Täiemahulist Kaukaasia ajalookirjeldus siit raamatust ei leia. Aga leiab igatahes ka meeldiva huvitava lugemise. Nagu öeldud, tõlkija on kogenud Jana Linnart, toimetamistööd oleks võinud veidi rohkem teha, siin-seal, eriti lõpupoole esineb selliseid trükivigu, on ka mõned asjad, kus oleks võinud paremini tõlkida. Näiteks kui räägitakse 19. sajandi lõpu Lähis-Idast, siis eesti keelekasutuses on siiski traditsiooniks nimetada seda piirkonda kas kagu Euroopaks või palkaniks. Nii et mõned sellised näpukaid on, aga raamat on huvitav ja selline ka hea populaarteaduslik teos. Head lugemist.