Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna Kanada päritolu ameerika nobelisti sool Bellu romaanist dekaani detsember, mis tänavu talvel eesti keeles ilmus. Põhjus, miks ma sellest raamatust alles nüüd räägin, on väga lihtne dekaani detsember, mis võib-olla ei ole kui Vello hertsog või mister Samleri planeet, kuid mis kahtlemata kuulub ikkagi tema loomingu olulisemate raamatute hulka, kui üleüldse tema loomingusse ebaolulisi raamatuid on. On üks väga rõhuv ja ängistav raamat ja pean ausalt tunnistama, et kui ma seda talvel lugema hakkasin, siis lihtsalt pooleli. Raamatu tegevus viib George Esku aegsesse. Bukaresti tegevus toimub kas seitsmekümnendatel päris lõpul või 80.-te alguses. Seal lihtsalt vihjatakse sellele, et tegevus toimub pärast Bukaresti maavärinat, mis oli 70.-te keskel. 74 või kuus ei olegi täpselt meeles. Raamatu peategelaseks on siis Chicago ülikooli ajakirjandus osakonna dekaan, kes saadab oma abikaasat reisil Bukaresti ja selle reisi põhjuseks on asjaolu, et tema abikaasa on rumeenia päritolu astronoom ja selle rumeenlanna ema on haiglas suremas. Ja sel põhjusel tahad siis tütar veel oma emaga kohtuda. Ja mees sõidab temaga kaasa. Kogu see olustik ja ka kliima, valgustingimused, kõik, mida Vello kirjeldab, see kõik on erakordselt sünge ja armetu. Ning selle romaani põhitoon on tõesti selline erakordselt rõhuv. Paralleelselt tegevusega Bukarestis, kus siis peategelase koodi abikaasa peab võitlema lootusetut võitlust kohaliku bürokraatiaga ja kus kirjeldatakse siis kogu selle kommunistliku Rumeenia elu närusust. Paralleelselt sellega toimuvat siis sündmused Chicagos, täpsemalt peategelane mõtleb viimaste aastate sündmusi enda peas muudkui läbi ja mõtleb läbi probleeme ja segaseid asju, mis tema Chicagosse maha jäid ja millega tal tuleb siis tagasi tulles ilmselt uuesti tegelema hakata. Ja selle kaudu siis tekib romaani väga huvitav dünaamika kus soolbellusam arutleda üleüldse inimeseks olemise üle, aga veidi kitsamalt ka erinevate maailmakorralduste üle selle üle, et milline süsteem muudab inimesed rohkem inimesele hundiks, kas selleks on siis rumeenia totalitarism, kus kõik kuulevad kõiki pealt ja kus valitseb pidev puudus kõigest mis teeb inimesed kibestunuks ja hirmunuks. Või siis Ameerika süsteem, mis tagab küll majandusliku heaolu, kuid selle tõttu ka teatavad tüdimuseni hariduse ja kus ei puudu muidugi teravad sotsiaalsed vastuolud. Ja ega Solbello otsest vastust nüüd ei anna, vait? Ta pigem annab lugejale võimaluse ise edasi mõelda, ise edasi arutleda ja ise vaadata seda, kuidas olemas ideaalset ühiskonnakorraldust, vaid enam-vähem kõik, mida inimesed üheskoos ette võtavad kannab ka kõiki neidsamu pahesid, mida iga üksikisik eraldi võttaski. Niiet tegu on kõige laiemas mõttes humanistliku romaaniga, mille sõnumiks võib võib-olla see, et sõltumata oludest, sõltumata sellest, mida teised meie ümber teevad enam ise ikkagi alati inimeseks jääma ja see on lõppude lõpuks meie enda kätes. Ja nagu öeldud, tegu on tervikuna mõttes ängistava teosega, siis samas just see viimati väljendatud mõte, et igaüks meist peab ise otsustama inimeseks jääda, on siiski teatav lootuskiir, mis selle teose lõpus kõlama jääb. Teine asi, mida võib samuti selle romaani selliseks oluliseks sõnumiks lugeda on seegi, et inimesed ei peaks ennast liiga tõsiselt võtma. Romaani lõpus kus abielupaar tagasi Ameerikas sõidetakse California kõrgmägedes asuvasse observatooriumi ja siis sedasama vananeb ajakirjandusprofessor on esimest korda oma elus ühistele tähtedele niivõrd lähedal ja näeb niivõrd selgelt tähistaevast. Ja ta vaatab seda ja tal on küll külm, aga ta ei taha kindlasti ära minna. Et siin on ühest küljest selline väga elujaatav sõnum, et olgu, mis on, on elu ikkagi Mart elamist, kindlasti ei ole see väärt elust lahkumist. Ja teiselt poolt ka muidugi see, et inimesed ei peaks ennast liiga tõsiselt võtma, kui vaadates meie kohal laiuvad tähistama lavastaja universumi ääretust siis muutuvad kõik inimeste kemplemise intriigitsemise täiesti tühistaks. Nii et jah, tervikuna jääb kõlama optimistlik ja julgustav noot, kuid selleni jõutakse siis läbi väga sünge kirjelduse mis tõesti on seeditav eelkõige suvel ja mitte niivõrd talvel. Nii et dekaani detsember on selles mõttes tavaline suvelugemine, ta on üsna tõsine tükk veidi üle 300 lehekülje sellist mõttetihedat teksti ja ka piisavalt rõhuv, et seda on võimalik taluda, siis ainult ohtra päikese ja soojuse käes. Aga soovin head lugemist.