Tere mina olen Peeter Helme ja räägin täna vahelduseks jälle ühest luuleraamatust ka. Selleks on siis raamat pealkirjaga heinapallinöör ja selle tore on Gregor Elm, kelle nimi, tõsi kyll, raamatu kaanel on kirjutatud nõnda, et seda võib võtta nii teose žanri kui autorinimena. Nimelt esikaanel seisab siis Gregory ilmik, mida võib siis võtta nii kui salmik või või mingisugune muu säärane žanri määratlus. Gregor Elm on iseenesest huvitav autor, kellelt ta on varem ilmunud kaks köidet sellist väga omanäolist kummalist, mõneti laialivalguvat, et ja ebaselgeks jääva sõnumiga proosat. Nendeks teostaks on siis 2002. aastal ilmunud kahel jalal kahe vahel ning 2005. aastal valmis nagu redis. Ning Elmilt on varem ilmunud ka üks väike luulekogu, selleks on varastatud jalajälg, mis ilmus siis neli aastat tagasi. Nüüd on kirjanik siis võib öelda, kohale jõudnud, temast on saanud Kivisildniku jumalike ilmutuste. Kirjastuse autor ja tema heinapalli müür on vaieldamatult teos, millega on kõikidest tema senistest teostest kõige rohkem vaeva nähtud sellel lausa Jürgen Rooste näol eraldi olemas toimetaja kes aitas nii palju, kui ma aru saan, raamatut koostada. Ja see on üks üsnagi terviklik luuleteos. Samal ajal kui ma ütlen terviklik, siis on ta terviklik ühel väga ebatavalisel moel. Nimelt mulle tundub, et selles heinapallinöörist tahab Gregor Elm siis lugejat meelega eksitada. Tekstid on justkui kaootiliselt kokku pandud, nii et neid lugedes tekivad peas kummalised seosed, kummalised assotsiatsioonid. Ja tihti mängib autor siis absurdiga. Üks väike näide, luuletus ja siis ma suudlesin kipart. Armastus on see, mis tuleb pärast maavärinat pärast kõikumist ja jõlkumist peale tunnete virvarri pärast seda, mille tagant enam ei tulda. Ta ongi see nii-öelda igapäevane pask. Nii et selline veidikene kummaline tekste. Ja selliseid kummalisi tekste on siin väga palju, nii et heinapalli nööri võib natukene ütelda ka Kivisildniku kirjastuses samas sarjas ilmunud Marko Mägi maitsestatud kanadega. Samuti on tegu pidetekstidega valdavalt nappide tekstidega suulises keeles esitatud ja ka väga suupäraste või just eelkõige avalikult ettekandmiseks ja valjult lugemiseks mõeldud tekstidega. Ning nagu Marko Mägi, nii on ka Gregorelmil, nagu öeldud, omajagu absurdi sees. Kuigi absurd teinekord võib-olla nii väga absurdne polegi, vaid autor puudutab täiesti üldiseid, inimlikke teemasid ja oskab need väga napilt. Niimoodi, äärmisel juhul absurdi piirimail olles sõnastada veel üks näide. Horoskoop. Ma loen tähti taevas raamatus enda sees ja ma ei saa aru, mis nad mulle ütlevad või näitavad. Julgeksin väita, et väga inimlik inimlik luule ja midagi absurdset selles näitas, kahtlemata ei olnud absurdseks muudabki just selle teose asjaolu, et tekstid on järjestatud justkui mingisugust kaootilise printsiipi jälgides. Aga lisaks on siin raamatus ka paar sellist pikka, lausa mitmeleheküljelist proosateksti, mis on sellised kummalised võib-olla võistlused ütelda proosaluuleks, ainult et sellisel juhul on raske öelda, mis eristab neid lihtsalt laastudest või sellistest mõtisklustest. Kuid eks needki on siin omal kohal, kui midagi ette heita, siis seda, et raamatut on ilmselt küll sisuliselt toimetatud aga poolitused on toimetamata jäänud. Just nendes proosatekstides on põhjanud sõnad kohati valesti poolitatud a, see on selline pisiasi, las ta siis olla. Aga tegu on jah ühe sellise lõbusa, ilmselt meelega kergemeelse veidi Veiderdama teosega, mis annab, ma arvan, üsna hästi edasi seda, kuhu siis Gregor Elm oma tekstidega praeguseks jõudnud on nimelt oma äratuntava Galleni oma äratuntava sõnumini kus veiderdamine ja kautilisus mõjub juba stiilivõttena, aga veel mitte halva sellise stiliseerimisena ülestiliseerimisena, vaid teadliku valikuna. Ja kutsub selles mõttes sõna otseses mõttes kaasa mõtlema. Et miks autor teeb nii, mis seoseid ta püüab nüüd minu kui lugeja peas tekitada ja mis see tema sõnum siis on? Järelsõnas ütleb Jürgen Rooste, et need luuletused on ühe neurootilise Nipernaadi nipsakad, värsikesed noh, võim ilmselt ka ilmselt ka nii-öelda, kuigi te ei tea, mis nipsakus siis selles mõttes siin oleks, kes võib-olla tõesti autori teatav üleolek, mis väljendub selles, et ta ei püüagi nende luuletustega ühte suurt sõnumit edasi anda, vaid püüab, ei jäta igaühele igale lugejale oma tõlgendamisvõimaluse ja jääb omaenda ideega kuskile varju ja võib-olla itsitab siis lugejate üle pihku, kui lugejad kõik võimalik kummalisi seoseid ja allhoovusi nendest tekstidest välja loevad. No olgu siis pealegi nipsakas, aga igatahes üks selline tore helge luulekogu autorilt, kes on varem korduvalt katsetanud, aga nagu öeldud, tundub, et nüüd siis kohale jõudnud siis Gregor ilmik ja heinapallinöör head lugemist.