Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest raamatust mis ei ole kindlasti ilukirjandus, mis seal üldse kirjandus küll aga on see raamat, ilma milleta kirjanduse tegemine on ilmselt keeruline, õigemini kirjandust on siinmail ikkagi sajandeid tehtud ilma selle konkreetse raamatute. Kuid tuleb tunnistada, et on väga tore, et see raamat on nüüd olemas, kättesaadav ja kahtlemata aitab ta palju paremini mõista eesti kirjandust, eestikeelset kirjasõna, kui sellist. Selleks raamatuks on siis iiris Metsme meili Seidriku ja Sven-Erik Soosaare koostatud Eesti etümoloogiasõnaraamat, mille on välja andnud Eesti keele instituut. See on raamat, mida on koostatud kaua ja nagu vanasõnagi ütleb, kaua tehtud kaunikene see raamatu mitte lihtsalt kaunis, vaid ka väga muljetavaldav. Pea 800-l leheküljel on 6600 märksõna. Samuti seletatakse lahti eestikeelset sõnatüvede ajalugu ja selgitatakse, mis asi on etümoloogiateadus. See on siis teadus sõnade päritolust. Ning samuti antakse raamatu lõpus veel lugejale register sõnadest, mis on siis eesti keelde tullu teistest keeltest. Eesti etümoloogiasõnaraamat on esimene Eestis koostatud ja Eestis välja antud etümoloogiasõnastik ja see sõnaraamat ei hõlma mitte kogu Eesti keele sõnavara vaid keskendub siis Eesti ja ühtlasi ka Uurali või veidi kitsamalt läänemeresoome sõna tüvedele, nende päritolule. Ja tutvustab siis selles vallas tehtud uurimist. Töötulemusi raamatusse ei ole üldiselt võetud siis võõrsõnu, välja arvatud siis mõned sõnad, mis on piisavalt laialt käibel või mis vajavad siis täiendavat selgitust. Nii et tegu on puhtalt siis eesti keelele keskenduma teosega mis on ühest küljest raamat eriala teadlastele, keeleteadlastele, kindlasti üliõpilastele. Aga teisest küljest on see raamat, mis kahtlemata laiendab igaühe silmaringi, see on raamat, mis nagu juba isegi olen märganud, kutsub ennast kohe lahti lööma lugedes mõnda teist raamatut, kohates mõnda sõna, hakates ütlema mõne sõna täpse tähenduse üle selle üle, mis selle sõna tähendusväli laiemalt on, on väga mõnus haarata kätte see etümoloogia sõnaraamat ja lehitseda toon mõne näite. Näiteks selline kaunis eestikeelne sõna nagu armas. Kust see tuleb? Siit raamatust saab teada ja võib öelda, et saamine võib-olla isegi õnnelikuks ei tee. Nimelt on siis sõna Hormas, mida seletatakse siin raamatus, kui kallis, kena, meeldiv, lahke tulnud eesti keelde all germaani keelest, seal on siis olemas selline sõna nagu armas ja omakorda sealt alg, germaani keelest on see sõna liikunud edasi. Siin tuuaksegi siis mõned paralleelsed keeled, kus see sõna eesti keelde tulla on võinud. Nii näiteks on vanaislandi keeles olemas sõna armer, mis tähendab õnnetu, vilets, armetu gooti keeles sõna arms, haletsusväärne ja rootsi keeles sõna arm, vaene vilets, armetu ja on ka tänapäeva saksa keeles sõna karm, tähendab vaene muide. Nii et see sõna, mis meil on sellise nii meeldiva kõlaga, on siis läbi teinud ühe täiesti kummalise tähenduse nihke, tähendus, arengu, mida siinsamas sõna harmas all olevas artiklis selgitatakse, kus öeldakse, et on toimunud tähendusnihe tähendustelt kaasatundmist väärt tähendusele keegi armastust tähenduseni, armas ja kallis. Nii et selline ilus ja tore sõna on siis oma algkujul hoopis midagi kummalist ja midagi justkui närust tähendanud. Nii et milline naljakas tundmine väga huvitav raamatu lõppu lisatud sõnade register, mis hõlmab siis sõnu, mis on eesti keelde tulnud mingitest muudest kihistustest, olgu nendeks siis, kes Uurali võis sama läänemeresoome või ka hoopis teised keeled. Nii ongi huvitav vaadata raamatu päris viimasel, 792. leheküljel olevat nimekirja kus on siis antud rida sõnu, mis on pärit siis väga kaugetest kihelkondadest, nii on eestikeelne sõna koda pärit hoopis Jaapanis kord kõneldud põliselanike ainude keelest, kus esines sõna või mongoli keelest on tulnud sõna ala, mis mongoli keeles on Alius, sun või ka sõna pori, mis mongoli keeles on porr. Nii et väga kummalisi ja kaugeid seoseid on eesti keelel teiste keeltega, kuid valdavalt on siiski eesti keelde laenatud ikkagi meie naabrite keeltest. Ja selle kohta on raamatu alguses olevas ligemale 30 leheküljelises sissejuhatuses mille soovitan muide, raamatu ka tutvumisel kohe alustuseks läbi lugeda, sest see väga hea ülevaate sellest, mis asi siis ikkagi see etümoloogia on, kuidas uuritakse sõnade päritolu ja annab ka hea ülevaate sellest, miks see raamat on koostatud just nii ja mitte teisiti. Kuid siin on ka muud põnevat infot, näiteks on siin artikkel eesti keelest laenuandja keelena sest nagu öeldud, eesti keel on ise laenanud ikkagi peamiselt lähematest keeltest, nii on eesti keeles kuni 235 balti keeltest laenatud tüve ja ligemale poolsada Skandinaaviast laenatud tüve ning pea 300 vene keelest laenatud tüve. Kuigi kõige suurema hulga laenatud sõnadega paistavad silma just Germaanlased. Nimelt kui lüüa kokku vanagermaani alamsaksa saksa ja baltisaksa keelest laenatud tüved, siis tuleb ligemale 1000 tüve mis on kõige suurem hulk laenatud tüvesid üldse kõikidest keeltest kihelkondadest. Aga eesti keel on olnud ka ja on jätkuvalt ka laenuandja keel ja seda jällegi peamiselt ikkagi ja naabritele. Nii on eesti keelest olemas laene nüüdseks küll sisuliselt välja surnud baltisaksa murretes, samuti Läti keele põhja murretes ja vene murretes, eeskätt Peipsi-äärsetes murretes ning muidugi palju laenasid eesti keelelt ka rannarootslased ja mingil määral ka soomlased, vadjalaste isurite liivlased. Kusjuures Öeldakse ka soome kirjakeelde on jõudnud vaid üksikuid eesti laensõnu. Peamiselt laenasid eesti keelest sõnu lõuna soomlased ja Soome lahe soomlastest asukad kes siis olid tihedas kaubanduslikuks läbikäimises Eesti põhjarannikule taanlastega, aga soome kirjakeelde on jõudnud näiteks sõna lavasta, mis tähendab lavakujundust teha, lavastada, sepitseda, nii et üht-teist oleme siiski neile ka andnud, mitte ei ole ainult võtnud. Tegu on seega ühe väga põneva, väga võimsa teosega väga olulise täiendusega senistele eesti keele sõnaraamatutele, olgu nendeks siis õigekeelsussõnastik või võõrsõnastik või sünonüümisõnastik. Ja kuigi see raamat selline, mida tõesti igavest Läheme nüüd uurima peaks, on see kahtlemata selline raamat, et igaüks, kes loeb raamatuid ja kellele meeldib mõelda selle üle, miks me räägime nii ja mitte teisiti leiab siit raamatust väga palju vastuseid ja väga huvitavaid silmaringi, laiendavaid vastuseid ning laiemalt nii-öelda filosoofilisemalt võib ka öelda, et see raamat on hea monument, et eesti keelele kui maailmakeelele selle raamatu kaudu tuleb välja, kui väike on ikkagi see maailm, kus me elame. Kui kaugetest keeltest on meie igapäevakeelde jõudnud sõnu ja kui huvitaval moel need arengud tihti käinud on. Ja see muidugi viib ka mõtted üleüldse laiemalt eesti keele eesti rahva ajaloole. Ja näitab seda, et kui me tänapäeval räägime globaalsest külast, siis juba aastatuhandeid tagasi laenanud Läti sõnu väga-väga kaugetelt kultuuridelt. Ja nagu öeldud, see maailm on tilluke. Ka Eesti etümoloogiasõnaraamat on suur ja võimas, head lugemist.