Tere, mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile nüüd mõnda aega Peeter Helme asemel uutest raamatutest. Ja esimene raamat, mille ma ette võtaks, on Pentti Saarikoski luuletused. Miks pentist rääkida, esiteks see on nüüd esimest korda, kui eesti keeles on kättesaadav peaaegu kogu tema luulevaramu, mis ta üldse kirjutas. Lisaks oleks Pentti Saarikoski saanud teisel septembril 75 aastaseks, tõsi, suurem jagu luulet, vaid, isegi suurem jagu eesti mehi ei ela nii vanaks, nii et selles mõttes ei ole suurt vahet, aga Soome luuletajatest on võib-olla tema just see mees, kes algatas sellise noh, ütleme peaaegu et modernistliku enesehävitamise laine. Aga sinna jõuame, Saari Kask oli väga põnev kuju. Ta tõlkis palju. Kui teda lugeda, siis peab teadma, et ta on näiteks saanud kama James Joyce'i Ulysses vahendamisega mida meil siiamaani eesti keeles olemas ei ole ja arvatavasti ei tule ka siis säringeri kuristik rukkis on tema tõlgitud soome keelde palju piiblikatkeid, uue testamendi osi, antiikluulet, näiteks hoomerast Aristotelisest samas moodsaid Ameerika luuletajaid nagu änkkynsburgiks mu lemmik ja Põhjamaade kaasaegseid siis Saarikoski enda kaasaegseid põete. Niiet et minu jaoks on väga põnev tegelane juba selle pärast, millises tekstimaailmast elasin, mida ta luges sellise kõik, kogu tema lugemine, tema lugemus ja tema mõtted on ka luuletustes sees, et ta mitte ainult ei kirjuta oma lüürilist nägemust, vaid on kogu aeg dialoogis kogu maailma kirjanduse ja luulega. Muidugi mingis mõttes, olles boheemlane Trans kõige paremal kujul, tahtis ta siiski ka meelega etendust hullu luuletaja muljet loeksingi ühe luuletuse hullu mehe hobune. Ostsin hullult mehelt hobuse tooli, selle ise joonistanud ja muidu oli see täiesti tavaline hobu, ainult et silmad olid tal sõõrmeisse. Need oli mees teinud meelega, et inimesed näeksid, kui hull tema on ja ostaksid meelsamini. Ma ostsin, ma mõtlesin, hobu võiks õhtul männikus seista, kui päikesekõrvadest voolab verd. Nii et tegelikult natuke küll nalja heita, kes sellise hullu kunstniku kujule tahtis Saarikoski ikkagi ise mõjuda, hullu luulet, seal on tema suur eeskuju lemmik oli soomlane Eino Leino. Eino Leino on näiteks teada-tuntud selle poolest, et käis ju kunagi Eestis, üritas siin ringi Pummeldada, siis uute sõpradega sõbraks saades ju isegi Eesti kodakondsust saada endale ja leina. Selline ehtne arhetüüpne, algne metsik hull luuletaja ja Saarikoski sellised luuletekstid on tegelikult väga, ütlesime päeviklikud, aga samas nad on, kas sellised sarjad nagu luulesarjad, et pikad tekstid koosnevad väikestest jupatasitest, mis on omavahel seotud ja alati on tal nendega rääkida mingi lugu. Ta võtab eeskujuks kas mõne antiikse loo või hoitilisi, katke kuskilt mujalt näiteks piiblist ja siis selle põhjal hakata rääkima päris tänastest asjadest. Väga tihti kirjutab ta seda vaba päev, siis me peame muidugi mõistma, et soome luules ongi see teistmoodi, et nende selline 50.-te ja 60.-te uus modernism uus luule viiski kogu soome luule üle vabavärsi peale, nii et nende puhul on harjuma Tom selline rütmise riimis luule, mis meil on veel tänaseni üsna tavaline, vähemasti Soome auhinnatud üldloetud ja tavaliselt kirjastatud luule on keskeltläbi vabal ajal siis ja sellegipoolest väga põnev. Lisaks sellele Nonii Saarikoski kommunist, millest on muidugi kahju, aga kommunistidest, eriti lääne kommunistideks, paremaid, sest ta vähemasti mõistis. Nõukogude Liit ei ole mingi ja koobas või hea pesa. Ta oli pahane selle peale, et 50 lendatel oli kunstnikud ja luuletajad olid liiga allasurutud. Just nimelt nägi maailma pääsemise võimalust sellisesse kommunistlikku saates, kuhu lisatakse kunstniku vaba mõtlemine nii-öelda vabadus koos sellega, et inimesed ise vabatahtlikult liiguvad kommunismi. Muidugi, selline asi on võimatu, nagu me teame, kahjuks ei tule kuskil välja, alati on kuskil mingi sõjas hunta, kes tahab asju otsustada. Nii et selles mõttes olid lääne kommunistide Saarikoski üsna naiivsed, aga tema auks peab tunnistama, et Nõukogude liidus käies ja selle asju kuuldes teadis. Nii ta siis ka alati kriitiline. Veel kahjuks olid, aga joodik sõna otseses mõttes tähendab sellist hulka alkoholi nagu Saarikoski jaksas ära tarbida. Iga mees endale sisse ei pane, samas oli ta väga intelligentne, eks ole, tohutu lugemusega tohutu mäluga, nii et võib-olla see viin võttistelt tüki vähemale kui teistelt, aga ilmselgelt võttis samal ajal nüüd kui ilmusto Saarikoski luuletuste kogutud paks temalt on ilmunud eesti keeles uuesti ka Tuula-Liina variseb kilpkonn ja õlgmarssal, mis kunagi juba Loomingu raamatukogus ilmus. See on väga kurb ja võluv ja traagiline Raamat korraga Saarikoski eksabikaasa poolt kirjutatud tema muide praegu Soome Kirjanike Liidu esinaine. Ja see algab ühe tuulelina valise mälupildiga või niisugune unena pildiga korduva õudusunenäoga, kuidas ta otsib linna kõrtsides Saarikoski, aga ta on jooma kukkunud ja kavatseb end surnuks juua ja, ja mingit pääsemist ei ole. Noh, see on üsna stampneem, boheemlaslik kuvand, eks ole, meil oli Mati Undiga ja Vaino vahinguga sarnane lugu, ka nemad üsna teadlikult liikusid ühes suunas ja mingis mõttes on põhjused ehk selles, et selline romantiline julgelt modernistlik maailmaparandaja luuletaja varem või hiljem niikuinii pettub, tal ei ole kuskilt sellest august võimalik välja ronida, kellel teda tänama on, ta on juba selles pettunud, lisaks tema maailma parandamise projekt võib olla luhtub Saarikoski maailma parandamise projekt oli väga suur ja see raamat on ka hea, suur paks. Ma loen siit veel ühe luuletuse sellest, kuidas ta luuletusi leiab. Täna tan kriitiline Ta nina lillakaspunane ja ta on kriitiline, et minu värssidesse siginenud tühja loba või mida ta mõtleb, et nad peaksid olema tihedamad. Mina vastan, ütlen kui ma kirjutan, olen seenemetsas ja siin ei leia muidu kui luusides mitte tormates sinna võtan. Ja kui leian siin ei, võtame üksnes kübarat, võtan jala ja juure ja niidistiku tahaksin kaasa, ehkki seal lühinägelik ja rumal, aga luuletus peab olema terve taim, võite paljas viljakeha, hea luuletaja idee luuletusi vaid otsib neid kes on väga terane mõte. Esiteks tõesti hea luuletus on selline, mida sa leiad kuskilt, mitte ei ehita teda, hambad ristis ja punnitades. Ja teiseks, testida peab olema iseendast tervik. Ma arvan, et siin isegi Märt Väljataga oleks päri Pentti Saarikoski k. Saarikoski luuletused on ka praeguses maailmas minu jaoks vähemasti nagu värske õhuvoog, mis kogemata aknast sisse tulvab. See jõuab järsku teadvusesse. Et selline ongi nagu maailma luule, selline on see luuleprotsess, kuhu inimkond on jõudnud. Kas tõlkijad on olulised? Võib-olla teatava kummarduse, sest et eestivalimikku tõlked on päris tuntud noored luuletajad ja ka natuke vanemat Lauri Kitsnik, Hasso Krulli, Kalju Kruusa, Asko Künnap, Joel Sang, Elo Viiding ja mina teiste seas. Et selles mõttes see on tehtud suure seltskonnatööna ja sellise talgutööna vägagi hästi välja tulnud. Jaan-Jürgen Rooste. Võtke ja lugege Pentti Saarikoski luuletusi paremate kuskilt ei leia, lugege tuulelinna varise konna ja õlg marssalid. Siis saate teada, et inimese elu ei pea alati kerge olema, isegi kui ta on tark, väga tark ja väga andekas. Ja et ta ei pruugi olla kerge inimene teistele oma lähedastele tema ümber. Nii et head lugemist.