Tere, mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile mõnda ja ega need Peeter Helme asemel uutest raamatutest. Ja täna tahame rääkida Tõnu Õnnepalu mandalast. Tõnu Õnnepalul oli ka 13. septembril just sünnipäev. 50 aastaseks, aga, aga see ei ole tähtis. Aastaarvud lähevad omasoodu, raamatud omasoodu. Tõsi, viimased uued raamatud ilmusid õnnepalul tsirka kolm aastat tagasi juba. Paradiis ja kevad ja suvi ja üks siis selline proosaraamat, mille tegevus või tegevusetus toimus kuskil jumalaadses kohas ja, ja teine siis päevikulaadne luulekogu, mis võttis kokku Õnnepalu jooksvad lüürilised mõtted ja, ja aastaaegade kulgemise, ütleme niiviisi, ma lugesin seda raamatut just siis, kui ta toona ilmus ja kui ma nüüd peaksin täpselt ütlema, millest kevad ja suvi ja rääkis ikka, ma ei julgeks päris täpselt ütelda, millest rääkida. Mäletan seda tunnet, seda kulgemist ja isegi seda lõhna, mis sealt raamatust tuli. Õnnepalu said kunagi kuulsaks piiririigiga, tegelikult see oli isegi selline romaan, millega me lootsime minna maailma. Oli kohe tunne, et see lööb kõik maailma kirjeldus uksed lahti ja tegelikult Ta üsnagi sinna jõudiski Euroopas seda raamatut teatakse võib-olla mitte kõige laiemate masside hulgas, aga, aga targemad lugejad teavad või aimavad aga piiri pikali kuidagi hoopis teisest ajast ja kohast ja see on toonud sellise õnnepalu kuvandi või alused, mida me temalt ootame. Aga päris meie ootustele ta vastata ei taha. Õnneks, muidu ei oleks ju igav. Üks asi, mida on õnnepalule omistatud, on justkui mitte millestki kõnelemine, et kuskil 90.-te teises pooles hakkasin kirjutama raamatuid. Seni väide hakkas kirjutama raamatuid, kus õieti midagi toimu ongi nagu mõttepäevikud. Sellised mõtte kulgemised, lihtsalt hoogamised ja, ja kõike seda tema enda elu taustal nagu päeviklikus vormis. Peaaegu. Tõsi, uus raamat manda on mingis mõttes üsnagi teistmoodi, see on selged tegelased, tõsi jällegi ükski tegelane, kirjanik, kirjanik on esitatud tema vormis, ta vaadeldakse samuti kõrvalt nagu teisi tegelasi. Väikevennapoeg. Joosep on ajaloo kulg on siin tähtis tegelane siis ühte väikesesse Kesk-Eesti mõisa kolivad inimesedki, sülitavad seal uues taas nagu seda mõisa käima panna, sinna elu tekitada. Mõis ise on tegelane ja läbi Realo, inimesed, kes sealkandis on kulgenud ja mingis mõttes kasside suguvõsad, ütleme see on üks suur kassiraamat, kõik, kes kassi armastavad, peaksid seda raamatut lugema. Sest et erilise helluse õrnuse kaan Õnnepalu tutvunud siin kassidega raamatu alguses, noh, kas see on tema, see on ikkagi tagasi ka, aga, aga me võime oletada, et see on väga õnnepaluga sarnane mees, kirjanik siin ta kohtub kassidega üsna esmakordselt on varem neid vähe tundnud ja siis see maa kohta väikesesse kollasesse majja elama asudes avastad sinnani jäetud talle ka paar ema kassi, kes on, on ka nii-öelda uuesti kassi ootel lapseootel. Nii et mingis mõttes on siin lugu kui palju eriti veel, kui teile meeldivad kassid, aga kassid on siin lihtsalt üks võti, mille kaudu seda maailma avada. Ma läksin ühe, katkesid raamatu algusest. Kuid ärgem tõstackima asjadest ja ärgem ajagem neid meelega keeruliseks, nagu tänapäeva kirjanikel paraku nii tihti kombeks on. Meid jumal tänatud, kirjanduslikud püüdlused ei paina, võime endale lubada lihtsust või mis võime peame, sest lihtsalt ei oska teisiti. Ja meie eesmärk on ka teine dokumenteerida. Kuskilt juhtusime kord lugema üht lauset, igaühel on õigus eluloole ja nagu nende lausetega on, loed ja unustad, aga see tuli tagasi ja hakkas kummitama. Korraga tundus ta nii tõene, korra keele kahtlane, sest nojah, teatavas mõttes muidugi, aga on siiski suurmehed, kuulsad naised, kes ajalukku oma jälje vajutavad, kelle biograafiaid ükskõik kui mitmendat korda neid jutustatakse ja iga kord nii uutmoodi, eks ole. Neljame me ikka põnevuse ja huviga, et panevad meid mõtlema inimloomuse ajaloo kõige üle. Ja siis on tavaliste inimeste elulood sellistena kui meie ise. Mis seal ikka nii väga jutustada on, elas, oli, käis koolis, abiellus, ei, abiellunud, lahutas, jäi kokku, kasvatas lapsed, tegid tööd, saavutes tulid haigused, vanadus, surm. Eks muidugi ei saa seda kõike pikemalt, aga On see siis ka veel ikkagi huvitav. Sellepärast me endast jah, parem mitte sõnagi kui teised. Kas nii pole lõpuks ausam? Tegelikult selles raamatus ikkagi räägitakse päris palju kirjanikust Mandela lisaks kasside loole Aja kulgemise loole vaatab ka kirjaniku sisse ja see kirjanik tahab end mõnikord näidata päris pahuramehena, et ta ei ole kindel, et kastele kassidki alguses meeldivad. Ta ei ole kindel, kas talle kirjutamine meeldib, vahel ei ole tekki kindel, kas talle lugemine meeldib, noh, kirjutamine meeldib talle seda otsa küll, et talle meeldib kirjutama hakata, oma vanadest raamatutest rääkida ei taha. Oma väikse aga lapse jõmpsika ka siin on andel kummalised suhted, sellised südamlikud, aga samas ka mõnikord nagu ikkagi, et mis, mis laps siin minu juures teeb. Nii et kirjanik on mingis mõttes siin tõre, isegi kurbliku vahepeal. Ja samaste katsub ennast see sinna maakeskkonda settida. Üks kõige vaimustun kirjeldus on siin, kui kirjanik endale aeda rajab ja selle talgutki korraldab enda kohta üleloomulikult suurde suhtlemist laskub inimestega. Ja siis samas on üks eksikäik, nimelt see on väga põnev kirjeldus India-reisist, kirjanik mõtleb ennast avastama, minna ja lõpuks sealt Indiast, sealt ei avasta midagi peale selle, et seal, kus ta on või enne oli andel parem. Jah, kuskil ühes kohas on siin selline algatus, kirjanik mõtleb, et ta peaks nüüd kirjutama mõisast Õnnepalu romaanis Mandala mõtleb kirjanik, et ta peab sellest mõisast, mis on seal üks keskne tegelane hakkama kirjutama. Lugu ütleb, et aga ma ei saa seda kirjutada, sest et tegevust on raamatutes vähe. Et tema, see kirjanik kirjutab rohkem töid. Ja mingis mõttes on see just nimelt tüüpiline luuletaja käitumine, kuigi võib ka vastu vaielda, aga, aga mul on tunne, et Õnnepalu ei ole teatavas mõttes kunagi luuletamisest üle saanud. Ka Mandela on ikkagi veel luulekeele lähedane sinik, keeleotsaga puudutada olemine, selline keele enda katsumine kuigi katsub olla väga argine, väga lihtne. Aga siis ma hakkan mõtlema, et järsku luuletaja proosa ongi ikka see õige proosa. Kivisildnik seesama liiakas, samas Kivisildnik on kuskil öelnud, et äh, prosaistid, mida teiega kirjanduses teate. Just selline luule, teadlik keegi kirjandus on see, mida Õnnepalu endast välja laseb voolata. Raske on öelda, tõesti kirjandust teeks, see tegemine ei tule tal välja. Seks, hambad ristis, chaks vastike igav. Ka mandala on selline kulgev raamat ja nagu mandala ise teate esile selline liivast tehtud keeruline muster, mis siis jälle laiali pühitakse või, või tuules kaob. Samamoodi need lood põimuvad üksteisega nii hapraks ja jätavad pärast sellise tunded, mida me lugesime siis, kas me lugesime teiste kirjaniku lugu, kes maal kohtus kassidega ja hakkas nendega lõpuks lähedust tundma ja ja, ja siis nende elud põimusid rohkem selle kohaga erinevate aegadega. See on kõik sihuke kaduv, katkendlik missimine, räägib. Mul on tunne, et see on tegelikult lihtsalt üks väga südamlik maaelu, jutukas ja just nimelt sinijuturaamat, et väga heas mõttes, mida on isegi raske käest ära panna. Tee kulgemine on hea nagu ühel korralikul vedruvankril. Ja nii mul ei olegi muud soovitada, kui võtke, lugege Tõnu Õnnepalu Mandala, et ta on hea nagu alati ja mingis mõttes on ta veel parem. Eriti kui te armastate kasse. Aitäh. Mina olen Jürgen Rooste, kohtumiseni ja lugege vahepeal.