Tere, mina olen tänase hiliga saate toimetaja Annika Kuuda. Algavas saates tuleb juttu kõigepealt kahest kontserdimuljest. Igor Karsnek käis kuulamas Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserti. Fantastiline ja Ene Üleoja meenutab Arvo Pärdi sünnipäeva kontserti, mis toimus teisipäeval Tallinna Jaani kirikus. Samuti on saates muusika uudised laiast maailmast, mida vahendab nelevastenfelt ja teeme tutvust Orph pedagoogikaga, millest räägib lähemalt Monika Pullerits. Mõnusat kuulamist. Möödunud neljapäeval ehk siis kuuendal septembril toimus Estonia kontserdisaalis pidulik Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja avakontsert mis kandis nime fantastiline ja mida juhatas dirigent Neeme Järvi. Ja mul on hea meel nedestelda Igor Karsnek iga, kes oli seal kontserdil kohal. Tere. Tere. No kas see kontsert oli siis vastavalt pidulikkuse astmele tõesti selline auväärne ja sobilik, et alustama Eesti riikliku sümfooniaorkestri pikka hooaega? No kahtlemata, põhimõtteliselt kui kontserdikava ülesehitus on printsiibid, klassikaline, laiendatud klassikaline, et nagu kaks teost nagu avam nägu funktsioonis, siis lisaks üks teos Mozartilt ja 19. sajandi programmilise sümphanismi tippteos kõige kuulsam selles žanris programises muusikas see on siis Hector Berlioosi fantastiline sümfoonia tähendab see kava ise juba lati väga kõrgele ja Mozarti klarnetikontserdi puhul muidugi Austraalia päritolu soliste splimanud oli muidugi ekstraklassi plaanitus helist kelletaolisi Eestis, paraku kuuleb meil kontsertitel võrdlemisi harva või isegi haruharva. Kuid ma räägiksin kohe võib-olla meie jutuajamise alguses ära ühe muusikavälise seika, mis natuke mitte ainult minul ei jäänud kripeldama, vaid ka veel kümnete kuulajatel asi nimelt selles, et mina olin üks nendest viimastest kontserdikülastajad, sest kes tuli ja kuulusin paraku nende kümnekonna või isegi rohkem kuulaja hulka, kellele jätkuma kontserdikavasid. Tähendab, see on asi, mis on põhimõtteliselt lugupidamatuse avaldus kuulaja suhtes, sest ma tean, mis kontserdipilet maksis 25 eurotsoon siis vanas rahas 400 krooni ja loomulikult välja müüdud. Ja kui kellelegi otsatus tarkusest trükitakse paarkümmend kava vähem hoida mingi pisike summa kokku, siis see on üks väga halb märk. Ma loodan, et selliseid kahetsusväärseid intsidente ei kohta ei sellel ega järgmisel hooajal ERSO-ga vähem pidulik kontserdi puhul enam kunagi, aga see oli nii-öelda muusikaväline tilk tõrva ja selle kontserdi kordaminekust räägib see, kui öeldakse, et klient hääletab jalgadega, siis publik hääletab ovatsioonid, aga ja kui publik tõuseb saalis püsti staningovetions, siis see on juba märk, et see nõudlik, kõlas loomulikult ka ERSO ja maestro Neeme Järvi vääriliselt. Minu meelest oli ka väga meeldiv see, et kõik mängijad said mängida. Kui me mõtleme Perli osi, siis see oli just valitud, võib-olla sellepärast, et ERSO saaks näidata ennast oma täies hiilguses. Muuseas, tegelikult ERSO näitaski Bergjuusi fantastilisest sümfooniast ka fantastilist ansamblimängu, kuid ma saan muidugi aru, et perioosi sümfoonia viies osa, mis kannab pealkirja nägemus, nõia seal on minu andmetel üldse esimest korda, on sümfoonilise muusika, kasutati siire 100 Kuusat motiivi kiires hiire, viies Illa ja see on madalatel vaskpillidel tubadel, kusjuures kordub paar korda. Aga kõikide tähelepanu on fokusseeritud sellele pardile. Ja kui siis tekib mitte üks kord, vaid kahel korral tekib sellist kõlalist ebakindlust. See äratab ka tähelepanu. Kui me räägime nüüd ka ERSO orkestrigruppide koos artikulatsiooni täpsusest, siis sellega ütleme fantastilise sümfoonia ettekanne natukene minu silmis pühabiliteeris orkestri koosmängu muutuks mitte ebatäpsustega, ebakindlust Haydni, selle karu sümfoonia esimeses osas, kus oli nagu tunda, et orkester ei ole ennast nagu sellesse suurde hoovusesse veel nagu sisse mänginud. Neeme Järvi valis avateoseks Villem Kapi koori poeemi põhjarannikust sai isoleerida ka Eesti rahvusmeeskoor, kuidas teos mõjus nende väga suurte maailmaklassikute kõrval? Kui ma vastaksin nii, et ühesõnaga, siis ma ütleksin hästi kahe sõnaga muidugi väga hästi. Ma arvan, et kui Eesti muusikasõbrad Villem Kapi muusikat üldse teavad, siis on see põhjarannik kindlasti just see teos, mida selle helilooja loomingust teatakse ja tegelikult, et selles mõttes on võib-olla natukene kahetsusväärne, et meie nimekaid möödaniku heliloojaid tuletatakse kontserdisaalides meelde siis, kui parasjagu mingi tähtpäev on tulemas. Teiselt poolt on see muidugi hea, et vähemalt siis, aga ma arvan, et, et Neeme Järvi tegi selles mõttes kuldaväärt žesti. Ta juhtis tähelepanu just sellele teosele. Sest Heino Elleri noh, kellel on ju ka, eks ole praegu 125. tähtpäev tema sümfoonia koitu ja kodumist viisi. No ma võib-olla natukene liiale läheb hästi, natuke selle põhimõtteliselt isegi põlvepikkune poisikene. Samas Villem Kapp on tegelikult, et minu arvates teenimatult unarusse jäänud ja ma millegipärast arvan, et selleks et näiteks kanda ette Villem Kapi teist sümfooniat, mis Temasi fonises muusikas kindlasti tipp. Et selleks oleks vaja võib-olla sellise kaliibriga maestro nagu Neeme Järvi, need no vaatame, mis edasi saab, et elu näitab. Aga milliseid karaktereid või meeleolusid ja milliseid temposid sa tähele panid, Neeme Järvi kasutas või välja tõi. Et ma olen täheldanud ühte teda kui kunstnikku ja dirigendi iseloomustavat joont, nimelt et ta tavaliselt valib võib-olla natukene kiiremat tempod, kui noh, on selline akadeemiline, klassikaline kontseptsioon ja traditsioon on nagu, nagu põlistanud. Ja põhimõtteliselt selline energeetika annab muusikale ka mingite selliste sisemiste dünaamilisust juurde. Selle kõnealusel kontserdil oli Neeme Järvi tempot valida siiski võib-olla pigem selline akadeemiline. Ma ütleksin ainult ühes muusikalises episoodis ei olnud ma päriselt kuidagi nagu sisemiselt Neeme Järvi tempo valikuga nõus ja see oli perioosi fantastilise sümfoonia kolmas osa, mis kannab pealkirja stseen väljale. Nüüd siin väljadel, sellel on heliloojapoolne, selline muusikaväline tekstidena kommentaar, et noormees või stsenaarium, poeet kuulab karjuste vilepill mänguväljadel kuskil aasal. See muidugi eeldab selliste pastoraalset meeleolu, kuid Neeme Järvi, pastor ahnuses jäi minu jaoks natuke nagu sisemise seisma. Et ega küll ei tähenda täielikku sihukeste andante. Karakterid oleks minu arvates võib-olla natukene saanud sellist sisemist sära juurde, kui Neeme Järvi oleks järginud oma seda loomuomast sisesundi ja kontseptsiooni tõmbasid juuksekarva võrra elavdada, et vaat, vaat siin oleks just seda võinud teha. Aga fantastiline sümfoonia kaks viimast osa, see on siis juba räägitud, mis ongi päris viimane osa, see nõiasabati osa ja siis teekond tapalavale. Need olid muidugi tempos ja karakterikujunduse mõttes judisemapanevalt majesteetlik. Me põgusalt puudutasime ka solisti ja sa tõid välja, et väga eriline ja väga hea solist, et miks sa teda nii esile No mina tahan teda esile mitte niivõrd puhtmängutehnika mõttes, aga Mozarti klarnetikontserdi teise osa puhul, vaat sellist peeneks nüansseeritud dünaamikat ja nii teine 16 artikulatsiooni ma ei mäleta, et ma oleks Estonia kontserdisaalis lähiajal nagu üldse kuuluda, tähendab, see on täielik kõla ja detailide selline kõrgpilotaaž näiteks need pianism olid sellised, et kõik oli kuulda, aga kui nööpnõel või lipsunõelad oleks põrandale kukkunud, siis oleks veelgi rohkem kuulanud ja samas kõik olemas. Muidugi Simba Kersnale au andma, ERSO toetas kogusada dünaamika, nüanseeritum, solistid muidugi ka omapoolse sellise peenviimistluse peen-fraseerimine, muuseas, tegelikult seesama palju räägitud Mozarti kergus, iga detail, mis on Mozarti puul pisitlejad. Näiliselt on tegelikult ülioluline ja nendest väikestest detailidest tegelikult Mozarti kerguse kokkutulek, kusjuures fraseerimine, aga minu arvates on üks kõige olulisemaid asju. Siin ma muidugi tahaksin juhtida tähelepanu asjaolule, mis ilmnes ka eelmisel hooajal ja mis tegelikult minu arvates on nii-öelda ERSO muusika nimetame siis jutumärkides pakendamine aga direga struktureerimise seisukohalt päris hea märk on see, et ERSO kontserdit on grupeeritud teatud sellistes sarjades. Et see mingis mõttes päris kindlasti hõlbustab kuulajal kõigepealt esiteks valikuid teha ja teiseks, nagu seda hooaega kui tervikut mingitagi kriteeriumide järgi enda jaoks prioriteetseks järjestada. Igatahes ma arvan, et hea sisu vajab ka head pakendit ja, ja see pakandamine minu arust nüüd paika läinud. Aitäh Igor Karsnek nende mõtete eest ja ERSO hooaeg siis nüüd täies hoos alanud. Sellel nädalal teisipäeval, 11. septembril päädise Arvo Pärdi päevad Arvo Pärdi sünnipäeva kontserdiga ja Mul on väga hea meel, et Ene Üleoja on siia klassikaraadio stuudiosse jõudnud. Tere üleri. Milliste mõtetega te teisipäeval Jaani kirikus? Kust lahkusite? Ei, ma võiksin öelda, et ma lahkusin sealt tundega suure tänulikkusega. See oli vaimne kogemus, elamus ja mis seal salata, rõõm sellest, et meil on olemas Arvo Pärt, et meil on olemas esituskoosseisud, kes seda suurepäraselt teevad, et meil on dirigent, kes suudab seda muusikat sügavuti kuulajateni tuua. Ja just tänumeel ja niisugune, kuidas öelda natuke jalad maast lahti tunne oli see, mida ma kõigepealt dominantselt nagu nimetaksin. Ja tahaks veel öelda, palju õnne, kallis kursusevend, Arvo Pärt. Palju õnne loomulikult ka kogu klassikaraadiokollektiivi poolt. Aga sünnipäeva kontserdil kavas olid teosed, mida ilmselt me kõik väga hästi tunneme ja teame. Ja samuti kindlasti teile, Ene Üleoja on mitmeid võrdlusmomente, kuidas see kontsert nende tuntud teostega ja teadmistega varasematest esitustest, kuidas see mõjutas seda vastu vahtimist? Jah, oli täiesti üllatuslikult võimsaid niisugusi nagu taaselamusi, oli mõningaid tagasilööke. Aga noh, kokkuvõttes siiski ütleme niimoodi, et see oli kvaliteetaeg, kvaliteet, kontsert, see on vaieldamatu. No kui rääkida niisugustest pärlitest, siis ma kõigepealt tooksin välja just nimelt instrumentaalteosed fraatress ja kantud Benjamin Britteni mälestuseks. Need kaks teost olid minu meelest interpretatsiooni tippu kuuluvad esitused. Fraatress tänu muidugi solist Harri Traks mannile ja kogu nii-öelda esitus kollektiivile oli kuidagi eriliselt, et vaimne ja see lõpp, mis hajus nii-öelda vaikusesse tuletas mulle meelde evangeeliumi sõnu oma rahu, ma jätan teile oma rahu, ma annan teile. See oli tõeline niisugune vaimne rahunemine, kirgastumine, ma ütleksin. Nüüd, mis puudutab kantust, siis sellel puhul oli mingi eriline jõu juurdevool või energia juurdevool, mis ju ei väljendanud ja ei väljendu mingisuguses niisuguses välises efektis, vaid see on niisugune sisemise jõu juurdetulek. Ja kui ma istusin, siis mul on niisugune tunne, nagu oleks see muusika järjest rohkem mähkinud ennast kuulajate ümber ja ja tekitanud ühe niisuguse nagu kaitsekihi. Ja see, ma jälgisin ka dirigenti ja tema sugestiivse, sest see oli erakordne ja minu meelest ka erakordne üksteise mõistmine orkestri ja dirigendi vahel. See oli ka üks sisemise intensiivsuse per näide. Nüüd, mis puudutab Aadama itku, siis mul oli võimalus seda sellel päeval kuulata neljandat korda. Esimene kord oli televisiooni salvestus, oli siis Türgist, Ankarast, seal oli Vox Clamantis, nagu me teame, filharmoonia kammerkoor ja siis kohalik sümfooniaorkester. Teist korda ma kuulsin seda Estonia kontsertsaalis, kus seda esitas Rootsi Erkki Ericssoni nimeline kammerkoor. Kolmas kord taas Jaani kirikus, seekord siis Läti raadio koor ja nüüd siis viimane kontsert. Kõikidel nendel esitustes oli dirigendipuldis ikkagi Tõnu Kaljuste ja kõik esitused on olnud erinevad. See on nii huvitav, kui palju mõjutab instrument, kuidas instrument Heli Sepp, kuidas ta kaasa mõtleb, kuidas ta kaasa loob. Ja võib-olla kõige tämbririkkam ja huvitavam oli siiski see esimene esitus Türgis. Väga hea mulje vokaalsest aspektist jättis kahtlemata Läti Raadio koori esitus. Aga võib-olla oli seal selles ettekandes tol korral veidi nihukest kammitsetust. Selles mõttes kahtlemata viimane esitus oli sisuliselt avatum, loovam ja köitva. Puudu jäi muidugi kontrastist Adzee, mida toob Vox Clamantis või väike ansabel, kuigi ma tajusin, et meesrühm, kes nüüd seda rolli täitis taota, kes teistsugust, vokaalset kõla ja värvi, aga ta ei olnud nii reljeefselt veel kätte saadud, et ta oleks moodustanud nagu niukse veidikene suurema erinevuse. Nüüd, mis puudutab sõlmere kiinat, siis ma tahaksin öelda, et siit moodustus väga ilus tervik ja väga hea arenduslik moment, kohati võib-olla kulminatsiooni idest tundus teatavat teravust vokaalis tenori rühmas natukene ja ma loen kavalehelt, et Pärdi teostes On tekstil otsustav mõju. Vaat nüüd ma natukene olen kriitiline, tähendab just nimelt vist ei tulekooril selgelt välja, nii et vahel on isegi raske aru saada, mis keeles lauldakse. Et siin on veel üks mingi väike nüanss, mida võiks nagu juurde lisada. Et see kahtlemata lisab kaalu kuulajale tähendab esituse osas, et ma saan nagu info kogumina kätte, ma ei pea hakkama seda teksti tingimata otsima ja lugema. Nüüd, mis puudutab De Teumi, siis see on üks võimsamatest Pärdi teostest üldse. Ja Ma olin väga tänulik, et seda taas kuulata sai. Väga huvitavalt mõjus paigutus akustiliselt see see väike grupp laulis ülevalt nii-öelda koori pealt või rõdult, nagu tänapäeval öeldakse andis väga ja, ja niisuguse mõjusa akustilise efekti ja lisas väga palju niisugust sisulist väärtust ja vaimsust nagu kogu esitusele. Ja üldse selles De Teumi ettekandes võib-olla kõige hingeminevamad kohad, mis su nagu vaimsed, et silmad või kõrvad avasid, olid just nimelt piano suunad. Ja kui alguses koguduse preester Arne Hiiob küsis, mis on suur siis sedasama me võime ka muusikas küsida, et mis mõjub kas tingimata fort või vastupidi vaat sellesama suuruse kohta või kunstilise suurusega vaimse suuruse kohta. Parim näide oli Kaia orbi soolorepliigid. Nendes lühikestes repliiki disoli nii palju informatsiooni, et see kuidagi pani nagu vutatama aa niimoodi võib ja siis sümbioos instrumentidega, kuidas haarati seesama nii-öelda meeleolu ja, ja need on võib-olla vot niisugused momendid, mis sellest ei tea, mis seekord mulle kõige suurema mulje jätsid. Kui ma mäletan esimeste teomi ettekannet aastaid tagasi, siis tollest ettekandest on mulle meelde jäänud just nimelt vastupidi, need suured võimsad helimaalingud ja massiivid mis seekord võib-olla on alati niimoodi, et noh, vanad muljed tunduvad olevat kuidagi jõulisemad. Ma ei saa ju kontrollida, aga seekord mul nad nii palju mõju ei avaldanud, et otse vastupidi, kõik see, mis liikus Piano intiimsuse nihukese nagu sisekaemuse suunas see oli kuidagi mõjuvam. Kahtlemata oli see kontsert kõikidele esitajatele, kaasa arvatud ka dirigendile väga palju energiat nõudev, sellepärast et kahetunnine kontsert ilma vaheajata on ka kuulajale mõnevõrra proovikiviks. Et kuivõrd sa suudad olla kontsentreeritult muusika juures. Ja mõnevõrra see võib olla ka tekitas nihukesi väikesi hälbeid just nimelt teomis intonatsioonis, vahel sisseastumiste, ma mõtlen, koorik, mees, rühma sisseastumiste, soli, kuuldataks Debalemist vahel ja mitte väga täpset. Aga ma tahaksin siiski kokkuvõttes öelda, et see oli suurem. Mina näen, et see on muusika, mis viib sind ülespoole, see on see vertikaali tunne, ta viib ja ta toob sealt midagi. Ja ta toob sellele horisontaal selle tasandile, kus me iga päev vaikselt astume ja oma asju toimetame. Ja moodustab seal justkui ristisümboli nimetatakse risti sümbol. Minu meelest on see, mis kannabki kandis ka selle kontserdi vaimsust. Jaani kirik selles õhtuses pimeduses oli omaette tegur. Ma istusin vasakul pool selle vitraažakna pool, kus on Neitsi Maarja. Ja see oli nii huvitav, et alguses oli veel nagu päevavalgus siis läks pimedaks, Neitsi Maali kadus. Ja siis süttisid tänavalaternad ja Maarja muutus järjest selgemaks. See valguse taust seal. Ta oli aega mõtisklemiseks selle muusika saatel tunnetamiseks kas selle vaimsuse ja just nimelt sisekaemuse kogemiseks. Ja on ju veel teine huvitav fakt, et kui sa väljud Jaani kirikust ja eriti nüüd õhtupimeduses, siis võtab vastu taas meid rist Vabaduse rist. Nii et selles oli nii palju sümboleid. Ja ma ei oskagi muud öelda kõige selle eest, mis on tehtud palju tänu. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Inglismaal valmistatakse hoolikalt Benjamin Britteni ümmarguse sünniaastapäeva tähistamiseks, sest aastal 2013 möödub 100 aastat Britteni sünnist pretenbersi. Fond andis teada, et seoses niinimetatud Brittany aastaga toimuvat tema ooperit esmaettekanded näiteks Lõuna-Ameerikas, Aasias, Uus-Meremaal. Euroopa sündmusi saab olema ka Britteni sõjareekviemi ette Cannes Simon Vätli juhatusel. Suurbritannias kantakse Britteni aastal etega kõik helilooja ooperid ja nendest teeb ülekanded ka BBC kommunikaal. Ennist tuleb uuslavastusena välja aga näiteks Britteni ooper klorianamis. Esmakordselt lavastati seal 60 aastat tagasi. Brittany. Pidustuste keskseks paigaks on ka mõistagi Aldeburg mis oli heliloojale koduks pikki aastaid. Kokku kogutakse ka last, kes esitavad Britteni sünniaastapäeval 22. novembril tema 12. Laste lauluühendkuningriikides antakse välja ka 50 Bennine münt Britteni pildiga ja seega saab Benjamin Brittenist esimene helilooja, kelle portree Inglismaal iial mingile Vervitadan. BBC paljudest kontsertidest ka otseülekandeid erinevate raadiotelekanalite vahendusel ja suurt tähelepanu Britteni loomingule pöörab tuleval aastal ka BBC. Brahmsi festival. Helilooja Philip Glass pälvis tänavu maineka premium imperiaali auhinna, mis on maailma üks respekteeritum preemia kultuuri vallas ja mille rahaliseks väärtuseks on 15 miljonit jaapani jeeni. Premiumi imperi alli ehk prints taga. Matsu nimelist mälestusauhind antakse välja 1989.-st aastast alates ja seda annab väljafond sotsazan keisri vend prints Hitachi ja mille raha jagab jaapani kunstide liit. Premeerita saab lisaks rahalisele auhinnale veel kuldmedali. Möödunud aastal pälvis premium imperiali muusika valdkonnas dirigent seitsi osava ja varasematel aastatel veel näiteks pianistid Mauricio poliinija Alfred brändel. Kui eelmisel nädalal jõudis muusikaringkondades uudised naga Nassar Jöteboris Sümfooniaorkestri esimene külalisdirigent ja kunstiline nõustaja siis nüüd on Saksa ajakirjanduses avalikustatud ka info hetkenud. Nakonnas saab Hamburgi riigi järgmine muusikaline juht, nagu kirjutab ajaleht Die Welt. Nagano ametiaeg Hamburgis algab alates aastast 2015 ja tema eelkäijaks selles ametis Hamburgi riigiooperis Austraalia dirigent Saimone Jong. Hetkel on Kent Nagano veel Baieri riigiooperi muusikaline juht, aga see leping lõpeb aastal 2013. Võrreldes Baieri riigiooperikaan Hamburgi ooperimaja oluliselt suurem ja Nagano on seal võimalus tuua välja uut ja samuti ebatraditsioonilisemat ooperirepertuaari, kirjutab Neivelt. Hamburgi orkester aga kolib lähiajal uude kontserdisaali, mille nimeks on Elfyn. Armu nii Hamburg. Väljaandes Die Welt kirjutab aga saksakriitik Manuel burg, et Kent Nagano ei ole sugugi õige inimene Hamburgi riigiooperijuhtimiseks sest seitsmeaastaselt, mil ta on olnud Baieri riigikogu muusikaline juht, ei ole ta suutnud kaasa tuua suuri ja olulisi, tõsi ja sellest lähtuvalt ka kunstilist arengut. Lisaks Hamburgi riigiooperi laiaiate sümfooniaorkestrile jätkab Kent Nagano ka tulevikus Realis sümfooniaorkestri muusikajuhi rollis. Koreagaabeeess sümfooniaorkestri muusikutel olid juba pikemat aega probleemid rannist maestro sinik haamiga. Kes sundis muusikuid tegema kvalifikatsiooni tõendavaid ette mänge, millega orkestrantide sugugi rahul ei olnud. Ja pool aastat tagasi levisid ka internetis videot sündmustest, mis leidsid aset raadio orkestriproovis, kus puhkenud konflikt viis ka mitmed akestrandid haiglasse. Olukorra põhjustasid pinged, mis on tekkinud orkestri dirigendi sõnnik Hamia orkestrantide vahel. Aga praeguseks on teada antud, et kaabes sümfooniaorkestri peadirigent Shinik haamon sümfooniaorkestri peadirigendi ametist vallandatud ja orkestrantide on antud teada, et nende töökohad ja lepingud ei ole ohustatud. Süsinik raam jätkab aga dirigendi positsioonil jäili filharmoonia orkestri juures, kus ta on ka neil ülikoolis dirigeerimise klassi professor ja üliõpilasuuringute põhjal on Schenic kõige madalama reitinguga õppejõud jäili ülikoolist. Soome noor dirigent Santumadjas haavali määrati hiljuti Aga Tampere filharmoonia kunstiliseks juhiks. Noore dirigendileping jõustub 2013. aasta augustist, mil talle annab kunstilise juhi ametitamm härra süle praegune dirigent Hannu lindu. Sandumatjas roopali muusikutee on arenenud viimasel ajal kiires tempos. Nimelt saab temast ka esimene külalisdirigent Kopenhaageni filharmoonia orkestri juures aastal 2013. Möödunud hooajal juhatas 26 aastane Santomaatias Rooväli aga näiteks Birminghami sümfooniaorkestrit ja samuti Tokyo Sümfooniaorkestrit ja neil kontsertidel kõlas illuse muusika. Käesoleval hooajal ootavad teda ees aga esinemised näiteks selliste orkestrite ka nagu prantsuse raadio filharmoonia orkester, Rootsi raadio sümfooniaorkester ja Bergeni filharmoonia orkester ning ees on ootamas ka esimene salvestusplaadifirmale on tiine. Ja lõpetuseks Eestiga seotud uudiseid. 13. sepp novembril tuli Müncheni printsregent on teatris esiettekandele Erkki-Sven Tüüri keelpillikvartett number kaks, mis kannab nime lost Brerz. Tegemist oli rahvusvahelise Ardee konkursi kohustusliku teosega keelpillikvartett intidele. Konkursi poolfinaalis. Rahvusvahelist ARD ehk Saksamaa Ringhäälingute ühenduse konkurssi korraldatakse Münchenis juba 60 esimest korda. See konkurss sai alguse 60 aastat tagasi. Konkurss algas kuuendal septembril ja see kestab 21. septembrini. Poolfinaalis esitati Erkki-Sven Tüüri keelpillikvartetti kuuel korral. ARD konkursil konkureeritakse tänavu sellistel erialadel nagu laul, klarnet ja keelpillikvartett, et Eesti muusikutest on selle konkursi varasematel aastatel võitnud pianist Kalle Randalu aastal 1985 ja klaveriduo Kai Ratassepp Mati Nikolai. Aastal 2000. Vilniuses toimus aga 12.-st 14. septembrini 43. rahvusvaheline balti muusikateadlaste konverents, mis oli pühendatud Leedu helilooja Bronioskutavičuze 80.-le juubelisünnipäevale. Konverents kandis nime muusika, mis muutis järku loominguline puhang Baltikumis pärast 1900 seitsmekümnendaid aastaid. Konverentsil osales muusikateadlasi 12-st riigist ja Eestist osalesid konverentsil Eesti muusika ja teatriakadeemia muusikateaduse osakonna juht professor klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder Anu Velre Eesti muusika- ja teatriakadeemiast ja Heli Reimann Helsingi ülikoolist. Professor Urve Lippus tegi ettekandev Veljo Tormis koori suurvormide teemal, uurides seoseid muusikaliste struktuuride ideoloogiliste sõnumite vahel. Aloweenre teemaks oli Lähis-Ida ja kristluse mõjud Eesti 1970.-te aastate muusikas. Leili Reimanni uurimus põhines eesti džässmuusikal. Konverentsil toimus ka diskussioon teemal muusika, mis muutis ajajärku, milles osales ettekandega klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Sülgaja. Tänasesse heligaja saatesse olen ma külla palunud Monika Pullerits i. Ja me räägime sellisel huvitaval teemal nagu Orph pedagoogika. Tegemist on siis ühe õpetamismeetodiga, mida siin Eestis ka juba tükk aega on viljeldud ja sellest on kirjutanud nii käsiraamatuid kui ka seda siin kujundanud ja arendanud ja kohandanud Eesti õppimisvõimalustele. Monika Pullerits, sest ise nii et tere tulemast, tere räägimegi natukene kõigepealt siis selle Orph pedagoogika taustast, millal see tekkis, miks ta tekkis ja mis täpsemalt siis endast kujutas? Iseenesest ei ole see väga tavapärane, et üks maailma tuntud helilooja on ka pedagoogilise suuna looja. Rääkides Carlorfist kui heliloojast, siis omas ajas leidis ta, et muusika sellisel kujul on ennast ammendanud ja ta pööras kõrvale oma kaasaegsetest ja hakkas tegelikult rohkem uurima taas vanu meistreid, palestriinat, lastust, Monte Vergit ja samal ajal paralleelselt tundis ta ka kogu aeg huvi erinevate kunstiliikide kokkupuutepunktide vastu. Teda paelus väga muusika ja koreograafia ja ühes sõprusest tuntud koreograafi Dorattaya künteriga sai alguse koostöö, mis edasi siis arenes tema pedagoogilise suuna väljatöötamisele. Nimelt asutasid nad koos torutaja künteriga 1924. aastal Münchenisse liikumise kooli, mille muusikaliseks juhiks sai Carlorf. Nii torutaja Günter kui Karl Orph leidsid, et liikumine ja muusika mõlemad on väga universaalsed keeled ja need ei tohiks olla piiritletud kindlate võimete normidega, vaid leidsid, et musikaalsus ja liikumine on igale inimesele omased ja vajalikud väljendusviisid. Ja seal töötades hakkas siis Carlorska üha enam süvenema muusika kui kunstiliigi ja muusikahariduse kokkupuute punktidesse. Ja see töö siis oli selleks alguseks. Kustis arenes välja nüüd juba maailmas väga mitmetes valdkondades rakendust leidnud Ors pedagoogika kelle puhul seda Org pedagoogikat üldse kasutada saab. Me räägime siin sageli muusikaõpetusest, aga maailmas on Ors pedagoogika nimi palju laiem muusik ka ja liikumisõpetus ja kuna ta ei ole piiritletud kindlate normidega, vaid sisaldab väga palju loomingulist aspekti, siis teda kasutatakse tänapäeval ka muusikateraapias. Kas see ei ole mõeldud ainult lastele, siis seda võib rakendada ka täiskasvanute peal. Mitte mingil juhul ta ei ole piiritletud, ei võimetega, ei vanustega tänapäevani töötab Salzburgi surf instituut, kus siis õpetavad ja õpivad selle suuna vastu huvi tundvad inimesed ja seal on näiteks kas seeniorigrupid, kes käivad musitseerimas, sest et see lähenemisviis tegelikult tähtsustab väga protsessi ja kui see protsess on nauditav ja vastuvõetav, siis tekib selle järgi vajadus. Aga kui kaua Ort pedagoogikat, et üldse on Eestis kasutatud ja kas Eesti mõistes me siiski räägime muusikaõpetusest, pigem tegelikult tõi sellised esimesed kontaktid Orph pedagoogikaga meie muusikaharidusse juba Riho Päts, tema ühendas kodaimeetodi ja Orphy pedagoogika ja kohandas nad siis meie üldharidusse. Aga kui Zoltan koday oli vennalikust sotsialistlikust riigist, siis Carlorf oli ikkagi Lääne-Saksamaa esindaja ja Orfideid oli tol korral palju raskem sisse tuua. Peale selle nõuab ta teatud tingimusi, kasvõi seesama pillipark, mida Orph oma õpetuses kasutab, ei olnud tollel ajal üldse mõeldav meie tingimustes. Kuigi Heino Kaljuste arendas ka seda edasi ja leiti meistreid, kes ise neid pille tol korral tegid. Aga noh, tänapäeval on nüüd juba kõik võimalused, ütleme traditsiooniline muusika õppimisviis on, et sa võtad ühe muusikateose ja hakkad seda õppima ja lõpuks esitad siis Orph pedagoogika pakub sulle võimaluse õppida, kuidas ise selles keeles rääkida. Siin on nüüd kõlanud sõna meetod, tegelikult on nord pedagoogika tunduvalt laiem mõiste kui meetod. Meetod on üks lähenemisviis õpetamisel, aga Orph kasutab väga palju erinevaid lähenemisviise Orphy puhul me võime rääkida koday meetodi kasutamisest, selles aga ka talkroci rütmika elemente, nii et ta koosneb erinevatest metoodiliste võtetest. On kasutatud ka väljendit Orph pedagoogikasüsteem. Ors pedagoogikasüsteem on kindlasti tema muusikaline õppematerjal, mis on välja arendatud praktikast. Tänaseks päevaks on see õpetus laienenud nii erinevatesse suundadesse, et räägitakse rohkem Orph pedagoogikast või lähenemisviisist. Ja tõepoolest, sest ta erineb kõikide teiste õpetuslike suundade poolest oma mitmekesisuses. Kaasab rütmilisel alusel kõnekeele liikumise ja muusika ja ta pakub väga erinevaid musitseeris viise. Muusikaliste väljendusvahendite tundmaõppimine hakkabki toimuma läbi kõnemängude läbi kõnekooride, läbi laulmise, läbi liikumise ja läbi pillimängu. Võib-olla siinkohal olekski hea moment teha üks väike põige ja näidata seda asja nagu praktikas. Et need kolm aspekti, et kas siis kõne võiksimegi tuua nagu esimeseks näiteks meil on kaasas plaadid ja need on siis ilmselt ka need, mida te kasutate ise. Oma loengutes põhimõtteliselt dorf pedagoogika eeldab isemusitseerimist. Paadid ja need noodid on õpetajale heaks eeskujuks, mille abil luua oma mudeleid ja oma muusikat. Aga kõnekeel on tõesti see algelement, mille pinnalt võib hakata õppima muusikalisi väljendusvahendeid. Kui tavapäraselt nõuab pillimäng suurt tehnikat ja ka laulmine teatud vokaalseid oskusi, siis kõnekeel oma mitmekesisuses omab ju täpselt samu väljendusvahendeid, mis muusika ja Orphon siis rajanud kõnekeelele selle rütmiliste protsessi. Lisades nüüd sinna teised aspektid, võib kõnekeel kõlada kui ilus muusikapala. Mida me siis äsja kuulsime, Monika Pullerits lisaks rütmistatud kõnele, mis kasutas väga erinevaid tämbreid, me kuulsime ka rütmi, mis on tekitatud läbi liikumise läbi erinevate kõla žestide. Inglise keeles on selleks ilus sõna body Percasson eesti keeles me ütleme, kehapill kõlab natukene kohmakalt, aga nii see on, et rütm on tegelikult aktiivne protsess. Rütmi saab läbi liigutuste ja liikumise väetada ja ka esitada. Ja see on nüüd lisaks kõnekeelerütmile teine väga tähtis aspekt. Ors pedagoogikarütmiõpetuses. Rääkides kõnest, siis siinpuhul oli tegemist saksakeelse näitega, aga. Ma usun, et see on siis olnud juba aastatepikkune töö, et kohandada seda orust pedagoogikat, siis eesti kõnekeelele. Ja see on ülioluline aspektorf pedagoogikas, et seda ei saa võtta üks-ühele vaid seda peab kohandama oma kultuursesse konteksti. Ehk kõikides maades tuleb seda rakendada läbi oma emakeele ja läbi oma rahvamuusika. Seetõttu on ka kogu see muusikaline nii noodimaterjal kui plaadi materjal. Org suul värk vaid mudeliks ja näiteks millest siis võta eeskuju ja luua oma repertuaar. Meil on Veljo Tormis teinud ju väga ilusaid seadeid rahvalauludest ja omal ajal Heino Jüri Saluseadis kõnetekste salme ja pillilugusid, aga kahjuks nendest ei ole säilinud mingeid salvestusi, küll aga noodid olemas ka kogumikus kooli muusika. Me oleme nüüd tasapisi meie kooli õpikutesse toonud selliseid ülesandeid, kus saab siis just neid Orphy element mitte kasutada. Ja minu kogemused lastega töötades ütlevad küll, et lapsi väga paelub. Kõik see, mis on nendele loomuga. Laaneõppimine toimub märkamatult nende jaoks väga mänguliselt. Muuseas, selles mängulisus on ka üks oht. Et mänge ei jääks ainult mänguks, vaid oleks õpetajale tõesti vahendiks tulemuseni jõudmisel. Järgmine näide, siit need siis samm edasi minna. Kõnest tuleb laulmine. Üleminek laululiste võimete kujundamisele hakkab just nimelt kõnemängudest. Esmalt õpib laps oma häält tunnetama, kasutame erinevaid tämbrid, temposid ja tasapisi toimub siis ülemine kindlatele helikõrgustele. Siin puhul lähtubki Orph koday meetodist ja alustab laulmist kolme noodilistest meloodiatest ja arendaks siis välja ta Pentatoonikani. Sebentatoonika periood on üsna pikk ja ta just kindlustab need helide omavahelised suhted ja kuuldekujutlused aitab kaasa viisipidamise oskusele. Ja niimoodi tootjad siis laienevad ja alusmaterjaliks on kindlasti jälle oma maa folki loor oma rahvalaulud ja kakaanonid. Võib-olla järgmine näide olekski hea üks kaanoni seade koorile koos pillisaatega. Siin juba tuleb mänguviisipidamine mõningal määral, aga kuidas on võimalik seda Orph pedagoogikaga töötada nii et kogu rühm saaks endale vastavad võimetekohased ülesanded? Kuna on nii palju erinevaid väljendusvõimalusi kõnelaulmine, liikumine, pillimäng siis tõepoolest saab leida igale ühele temale sobivalt. Lisaks pillimäng on just nimelt see Miste Porf pedagoogika täiesti eriliseks teiste suundade seas. Kuna õpime traditsioonilisi muusikainstrumente, siis tuleb üsna palju õppida ja harjutada, enne, kui sealt tuleb kvaliteetne tulemus ja lugu. Siis Orphon koondanud ja kohandanud maailma erinevatest paikadest rütmi ja plaatpille spetsiaalselt muusikaõpetuse tarvis nimetus Norf instrumentaariumi, aga tegelikult koosneb see siis traditsioonilistest rütmi ja plaatpillidest, mis on siis erinevad ksülofoni ja kellamängutaolised instrumendid. Ja need on spets reaalselt kohandatud muusikaõpetuse tarvis üldhariduses et võimaldavad hakata lapsel musitseerima kohe ja üsna pea saavutada kvaliteetselt. Ilus kõla. Kas eesmärk on siis nagu koosmäng? Kindlasti eesmärk on koosmäng, sest et laps õpib väga palju teiselt lapselt, üks asi on see õpetaja vahendatud materjal, aga teine asi on see, kui laps õpib oma kaaslaselt. Ja kui iga üksiku lapse üksikust ülesandest tema rollist sünnib ühislooming siis sellel on väga suur mõju lapsele, emotsionaalselt ja ka muusikaliselt. Kui heal järjel on Eestis just nimelt see Orph pillipark, peab ütlema, et kõik sõltub õpetajast. See õpetaja, kes väga tahab, on need pillid ka endale saanud ja tõesti, üha rohkem on meie koolides neid pille ja me väga loodame, et me saame kunagi haridusministeeriumi kaudu ka ehk teha sellise ametliku võimaluse, et igas koolis saab olema see minimaalsem instrumentaariumi komplekt, mis oleks vajalik siis musitseerimiseks. Need pillid on kõik niivõrd erinevate tämblitega ja pikette numbrid väga paeluvad lapsi ja kui on tugev rütmiline baas olemas ja lisaks Pentatooniline helirida, mis välistab disson, andsid, siis on juba võimalik mitmehäälne musitseerimine üsna kaunil kõlal. Kui palju peab harjutama, et niimoodi mängida, nagu siin helinäites praegu mängiti? Mulle meeldib üks Peeter Volkonskil uurida, algus algab algusest. Ja kui see metoodiline rida on targalt kokku pandud õpetaja poolt, siis laps suudab sedasama esitada ka plaatpillil ja plaat pill. Tegelikult on ka väga hea ettevalmistav etapp teistele muusikainstrumentidele. Orph suuvärk, nii noodis kui tänapäeval, siis ka plaadimaterjalis pakub musitseerimist väga palju plokkflööti telekeelpillidele kitarr, viiul ja puhkpillid ning on ka palukusson klaverit kasutatud. Orfulverk ei ole tegelikult ütleme, kontsert, muusika vaid ta on õppeharjutuste kogum, aga teda võib täiesti esitada, kui kontsertnumbrit jagama. Moody. Need palad ei ole lõpetatud, vaid nad on avatud. Õpetaja võib teha oma seadeid nendele ideedele, nendele meloodiatele. Ja see sõltub juba vastavalt iga õpetaja õpilastest. Et pilliõpetuses leiaksin ka väga palju ideid. Ja siinkohal tootsimegi järgmise näite. Nii siin oli tegemist siis põhiliselt plokkflöödi ja kitarri omavahelise koosmänguga aga neid pillimängu näiteid on siin veelgi. Pakuks kuulata ühte näidet, kus siis puhkpill mängib väga väikeses ulatuses meloodiat. Ja ometigi tänu sellele seadele seal ümber kõlab see väga kaunilt. Kui me kuulame plokkflöödipartiid, siis nõuab juba teatud meisterlikkust ja oskust ja kui me selle taustal kuulame trompetit, siis on märgata, et trompet mängib tegelikult ainult kahel noodil. Lisaks sisse ilusti impani saade ja kokku sünnib ilus muusikapala. Ma ei teagi, kas Eestis on päris pedagoog, kes puhtalt töötavad Orph pedagoogika kui tervikuga. Eks iga õpetaja õpetab ikkagi eelkõige nagu inimene kõike seda, mida tema on õppinud ja omandanud. Ja kui sa teed enda jaoks selgeks mõned võtted, siis on neid väga hea kohandada nii pilliõpetusse kui üldharidusliku kooli laulmistundi, kuid kooritöösse et jah, kõik algab ja lõpeb õpetajaga nendes protsessides. Nii et sisuliselt ongi Ort pedagoogikavõimalus, mida saab selle traditsioonilise muusikakasvanduse mitmekesistamiseks kasutada. Jah, ühest küljest me saame mitmekesistada meie traditsioonilist muusikaõpetust, teisest küljest me saame ka tuua teda juurderingid tööna huvialakoolis. Maailmas ei ole väga palju Orph pedagoogika alusel töötavaid koole, ma tean, et üks on Saksamaal, üks on San Franciscos, kus tõesti töötatakse Sulvergi süsteemi alusel aga tegelikkuses võib-olla pärast ongi tänasel päeval nimetuseks lähenemisviis, et ta on laiem ja ta pakub võimalusi. Orphise leidis, et muusikaõpetus võiks pakkuda sama mitmekesiseid võimalusi kui muusika kui kunstiliik. Ja see kõik tegelikult aitab ja vastu võtta muusikat kui kunstiliiki ja ka ise mitmekesiselt seda väljendada. Loomulikult, kust algab professionaalsus, see on väga tähtis küsimus. Aga juured on ühed. Aitäh Monika Pullerits ja klassikaraadiosse tulemast ja õige pisut siis sel teemal rääkimast või siin on tegelikult väga palju avastamisrõõmu ja ma usun, et ka meie kuulajad said midagi täiesti uut tänasest saatest teada ja jõudu siis Org pedagoogika. Eestis juurutamisel veel aitäh. Iga ja selline oli 15. septembri heliga saade. Saate pani kokku operaator Katrin maadik ja toimetas Annika Kuuda ning kaastööd tegid meelejevasteindbelt Igor Karsnek ja Ene Üleoja.