Internetis ergaks punkt e. Tere, pärastlõunat eetris on kuri karjas, esimene päris kuri karjas raadioeetris ja mina olen Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane ja meie esimest proovisaadet on kõigil võimalik kuulata podcastis järelkuulamiseks ja tänases saates ka võib-olla mõni osa, mis eetrisse ei jõua, jõuab lõpuks podcasti. Aga Me oleme Olaviga. Meil on selja taga üsna emotsionaalne nädal, kus kuri oli karjas mitmel põhjusel ja võib-olla siis alustamegi sellest, et kuidas kuri karja sai ja kuidas. Kas saate idee sündis just see nüüd pikk suvi, 16 üritust katla aias ja need viimased kas luuleritus patareis üldiselt rihm on selles suhtes maha jooksnud. Et kõik sai alguse sellest, kui maikuus kultuurikatla aed kuulutas välja konkursi ideede konkursile, mida teha katla aias ja siis meie hea sõber ja partner ja samamoodi organiseeritud kurjategija. Rita Maastik helistas mulle, ütles, et nüüd marss, kirjutad ruttu avalduse kultuurikatla aeda, et teed mingi üritus, mis mõttes, et mina ei kirjuta midagi, siis ta ütles mulle piip, seda lihtsalt öelda, et kirjutajatega, mina kirjanikele, siis ma kirjutasin avalduse. Ja siis oli seal kirjas, et tuleb lisada. C5, mõtlesin Jeesust. Ma olen 40, et ma olen elanud 40 aastaseks, et ma kirjutan kunagi ühtegi CVd ja siis ta ütles mulle, et ma olen loll, et pane vikipeedia link, panime Vikipeedia linki ja nii me selle konkursi võitsime, tegelikult, ega meil ideid ei olnud. Mida seal teha oli see, et sa ise ütlesid mulle, et midagi tuleb teha, tule kohale, loeme mõne luuletuse ja sama pessimistlikud ma tulin, olid kevad, külm, niiske, aga minu arust on kolm või neli pealtvaatajat, lugesime mingi 20 minutit tekste ja järgmistel üritustel käisid kohal võib olla vahel kaks ja vahel ka neli, vahel viis inimest, aga ma mäletan, et kunagi, kui ma käisin humanitaarinstituudis õppisin ma sellist asja nagu värsiõpetus vene värsiõpetuse. Mihhail Lotman luges seda ja kuidagi tol ajal ei olnud see väga populaarne ja siis juhtus selliseid talveõhtuid, kus me olime kahekesi, aga Salme kultuurikeskuse loengusaalis ja professor Lotman ei jätnud kunagi ühtegi loengut ära, kui üks inimene kohale tuli ja, ja seesama printsiip, seesama mõte seda tegelikult kõndis seal kuri karjas ka. Kandsime ka meie. Ja siis ühel hetkel ühel hetkel läks niimoodi, et ma sain seda, mida ma tahtsin, ma sain sulle selgeks teha, Indrek rüütlen on maailma parimaid tegijaid, tähendab siin eesti tasemel absoluutne tipp ja, ja hakkasid mingist luuletusest kinni. Jah, ja läkisid sedapidi edasi ja lõpuks ma kohtasin inimesi, kes oli rüütlast nagu vaimustunud ja edasi läks niimoodi, et ühel päeval Kaur helistas mulle, mina olin Lõuna-Eestis, et Rüütel on vaja homseks saada kohale või ülehomseks. Hästi lühikene aeg. Siis sama pääseme juba kuskil tartus kokku. Samal päeval olid nagu rüütliga läbirääkimised ära tehtud ja siis tuli Indrek Rüütli siis sellest peale läks kuri karjas katla aias käima ja, ja enam ta seisma jäänud ja nüüd on siis kuri karjas, raadio kahe omaenda luule saada ja Indrek rüütle stiili, näiteks ma loeksin ette sellesama luuletuse, mida ma iga kord Indrek Rüütel lugeda tahan ja see on siis Indrek rüütle süüdimatus kirjutatud Ugandi klubile. Küünla lööks paberi ja vihmaussikukk peenisse, viib süütuse ja peenise septup. Kuke neelab rebane ja rebase viib hunt jälle koos on segased ja see on meie punt. Tähtveres on majake ja selle kohal lipp. Tee ei ole lühike, ent mitte väga pikk. Mööda seda tänavat võib jõuda sinna varsti see, kes möödub väravast, võib nõuda sinna arsti. Lõpeb kogu loogika ja algab ainult sürr. Anna talle roobiga ja ütle kena küll, tegime, mis tegime, miks olite nii tüütu, Ta ise süüdi olete? Me nali oli süütu siis, kui lagi puruneb ja sisse langeb katus, kogu teadvus ununeb, jääb ainult süüdimatus kohalangu vajatega, Rebane ja hunt. See on meie majake ja süüdimatu punt. Viimasel üritusel kuri karjas, mis toimus siis selle nädala kolmapäeval oli kohal sadu inimesi ja, ja kuulamas ja esinejaid oli kümneid ja tegelikult me tahaksime kõiki neid esinejaid tänada, et neid inimesi, kes kohale tulid, vaatasin lõpus lai nupp, lõppes, inimesed, teised inimesed ei läinud minema. Minna on väga raske liigutada. Ma vist ei liigu eriti. Aga, aga eile õhtul ma olin natukene liigutav küll sellest tagasisidest, mida me siis nagu sotsiaalmeedia kaudu saime ja ja need külalised ilmselt need, kes olid esinemas. Ilmselt õnnestub teil kõigil siinsamas raadio kahe eetris ka nüüd järgneva hooaja jooksul kuulata. Alustame siis tõesti täiesti raskekahurväest, et Jarek Kasar oli meile suureks abiks. Esimest korda tuli ja tema ütles väga ilusad sõnad, et see on luulemeka, et, et see, mis ritta sinna on teinud, et see on luulemekas, on koht, kus luule tahab kõlades on koht, kus inimesed tahavad luulet kuulata ja see on seesama luulema ikka kuri karjas, siis raadio kahes ja Jarek pani oma võimsal alla. Siis Lauri Saatpalu, Lauri luuletused, et selles mõttes, et Lauri hääl on ilmselt kõigile inimestele kõige tuttavam üldse kõikidest raadiohäältest ja väga hästi meeldejääv. Aga kuulda Laurit Laiv oma luuletusi lugemas või isegi ei katset hakata siin mõnda tema teksti kordama, sest need tekstid olid irooniliselt naljakat tõsised, kõik sellised nagu üks suure olema peab. Muidugi edasi. Henry Kõrvits käis, luges meile viimasel õhtul. Robert Kõrvits luges väga naljakaid luuletusi ja Merlis Nõgene, kes käis mitmele üritusele, kelle luuletused läksid üha paremaks ja võib-olla mõne Merlise teksti loeksin filmeriselt luba küsimata ette. Merlin Nõgene pangas. Võin hakata tööle, ta on liisingud Adraks, võin rentida naise naisse, emane madrats. Võin loobuda majast. Lase minna, mis siis, jäägu alles meie au. Must metallik x5. Edasi muidugi külas käisid meil Kivisildnik absoluutne tipp, absoluutne tipp, keda me tahame kindlasti siia raadiosse, siis Maarja Kangro, kes luges fenomenaalse pealegi paremat ei saa olla. Majja angerjat veel ühesõnaga kogu see kuri karjas asi näitas meile seda, et luule on elus, luulen huvitav, luule on võimas ja inimestel on vaja õdusat kohta, kus seda kuulamas käia. Koha miljöö on ka nüüd niimoodi, et ma imetlesin jällegi kolm üritust, oli patareis üks luuleüritus siis Marta Vaariku näitus ja nüüd viimane üritas kolmandal üritusel sama tühi ruum oli, muutun jälle selliseks hubaseks nagu seal oleks juba juba pikalt toimunud midagi, nagu, et see on huvitav asi, et kui inimesed teevad asja armastusega, inimesed teevad asja hoolega ja inimesed peavad asja tasuta, tegelikult siis kuidas need asjad muutuvad, et noh, kindlasti on ka mugav ja tore koht luulekuulamiseks see, kus te praegu olete raadio, kahe oma luulesaadet kuri karjas kuulates autos või tööl kodus puhkehetkel. Aga sellist luule lugemise kohta on ilmselt vaja ja seda on vaja ka lugejatele endile, sellepärast et ei ole paremat kriteeriumit kui see, kui sa võtad oma teksti ette ja loed selle live inimestele. See on kõige vahetum tagasiside ja no mis seal salata, see suvi on pannud mind ennastki jälle luuletama üle pika ja, ja mul on väga, ma olen väga palju tekste tootnud. Kurigaria raames juhtusid just nimelt selline asi, et kuna Olavi Ruitlane on Eesti kõige kõvem luuletaja, siis kes istub praegu nagu kõvema proosakirjaniku. Ja siis Olavil tekkis Ühel luuleõhtul selline tunne, et tahavaatepeeglist on teiste meeste tuled ära ja tuli gaasi vajutada ja kirjutada jälle mõni uus tekst ja võib-olla siis Olavi loeti meile nüüd ühe oma uue teksti ette. Ma olen aru saanud tegelikult sellest asjast, et inimesed armastavad lihtsust. Nahvatan eeskujusid nagu kas mul siin mööda Eestit ja mööda maailma ringi sõidavad, küll laevadega või muude liiklusvahenditega. Ma mõtlesin teha Tätte tsükli. Et mul on tegelikult juba kaks luuletust olemas, sellest aga ühe ma kannaks, nagu praegu ette ka laulma ei hakka, aga ma saan aru väga hästi. Inimese sees on luud ja igasugurakud. Peas on mõtted, mis küll saab ja mütsi all on takud. Sokkides on varbad vahel enda poole kinnastes on näpud, mis küll midagi ei määrasestanud, sokiotsas plätud. Nüüd olengi vist Jaan Tätte sõnni mõnus jää, et võtan teise kätte. Ja see on siis raadio kahe enda luulesaade kuri karjas ja stuudios on Kaur Kender ja Ruitlane selle kuri karjas. Suveürituste lõpuks siis lõpuks läks väga interdistsiplinaarseks, kuna Marta Vaarik, kellega koos sai suvi läbi seda asja tehtud tegi seal oma debüüt maali, installatsiooni, videonäituse, performance'i ja, ja, ja sellest kõigest tekkis selline maagia. Et viimasel õhtul just see oli viimasel lõpuks ma võtsin ka siis välja Tõnu Õnnepalu tõlgitud barjääri, kurjariiet, paber oli siis esimene, kes sellise kurja esteetika ja poeesia siia maa maailma sellisena tõi ja siis kuri karjas. Luuleürituste teema lõpetuseks ma vaen, pläri hävitus. Lakkamatult mu kõrval askeldab deemon ta ujub mu ümber kui õhk, mis kombatamatu, maneelan teda ja tunnen ta kõrvetust, kopsus, mida ta täidab lõpmatu süüdlase ihaga. Mõnikord, teades, kui väga ma armastan kunsti, võtab ta naisekuju, kes kõikidest veetleva ja petise moel pealtnäha heale ettekäändel harjutab minu suud nurjatu nõiajoogiga. Ja nii ta juhibki kaugele jumala pilgust, hingetult, murtult ja kurnatult sinna, kus tüdimus väli laiub sügav ja lagetasandik. Ja heidab mu silmadesse, mis kohkumus tulvil määritud rõivatükke lahtiseid haavasid. Ja selle verise sära, mis hävitusele kuulub. Kui tuba On ja radikas. Siis on mu väike Antarktika. Kuid laud ei ole. Närv puhata sai. Siis oli räim. Kui telekas tule. Lemmiks ja siis väike. Ameerika. Ja kui köögis, kas. Onlainis meeldiva. Ja seal raadio kaks ja raadio kahe eetris omaenda isiklik bluule, saade kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane. Nüüd me räägime sellisest jällegi kodanike vabatahtlikust algatusest, sellisest toredast asjast, kus inimesed saavad kokku tulla ja teha ise seda, mida nad tahavad ja toetada seda, mida nad tahavad. Eestis on tehtud selline uus veebsait nagu VVV punkt hooandja poee kus siis erinevad kunstiprojektid, erinevad loomingulised projektid saavad esitada oma projekte ja siis küsida inimestelt nende projektide elluviimiseks raha toetust. Just, ja praegu on seal meil niisugune tore inimene, kunstnik Peeter Laurits oma kunstialbumid kunstialbumiga ja ma loen selle tutvustus ette, et te saate seda ise ka vaadata. Www. Punkt hooandja. Aga see tutvustus on selline. Ma olen Peeter Laurits, kunstnik Mu elus ja loomingus on üks suur ring täis saanud käimas tihe näituseturnee Eestis, Hollandis, Moskvas, Nepaalis. Samas on valmimas uued kollektsioonid. Niisugust hetke on sobilik tähistada mahuka pildialbumi väljaandmisega. Valmiv album sai nimeks musele suviselt retrospektiiv näituselt sild sinna ja tagasi Tartu Kunstnike Majas. Raamat tuleb 160 lehekülge, maksja sisaldab tähtsamat osa mu Kütioru perioodi loomingust alates aastast 1997. Keskse koha võtavad vildikollektsioonist taeva atlas, uputus, mullatoidu restoran ja laduda siis need on kõik suurepärased, suurepärased tööd Peetri elanud ja ja Peeter on üldse üks, üks Eesti huvitavamaid kunstnik Käia fotograafe kogu aeg olnud ja mul on isegi nii, et mul ei ole väga suur kunstikogu kodus on, mul on kaks kunstiteost olnud, üks oli nagu seaküla kassi poolt vasest. Nagu ma ei tea, mis meetoditega välja nagu ja siis kokku joodetud nagu vallas vallas mille ma kinkisin, olite sina ja sa kinkisid selle mulle kus mul on ikka, seal on väga hea, ma ütlesin, et ma, ma just mõtlengi. Okei, aga see ei ole ainuke, mul on ka üks üks nagu foto suur raamis, kus on nagu Peeter Laurits nagu autogramm all ja ma olin selle nagu selle teose ristiisad, ma ütleksin seda nime nagu välja mõelda. See on väga nagu hea pilt. Et ma elan praegu nagu koos lapsega paljaid naisi hästi palju ja siis kohe minu voodikohal nagunii, et no ma iga vaatan sinna üles niimoodi on ja siis ma saan aru küll, et silm ei seleta need Tatjana Photoshop iga, nagu tähendab paljundatud neid seal ja tehtud www punkt hooandja poee on siis Peeter lauritsa projekt üleval ja, ja seal on võimalik siis toetada, et alates viiest eurost siis kõigi toetajate nimed esitatakse raamatu Impressimist tähestikulises järjekorras. 15 eurot või enam saad Peeter Laurits, Eero Epsteini poolt signeeritud raamatu eksemplarid toetavad 25 eurot või enam, saad raamatul signeeritud eksemplari ja toetaja plakatid ja siis 75 eurot 250 eurot või toeta 1000 eurot siis saada originaalkunstiteose nii, et kõik, kes meid kuulavad, kõik Peeter lauritsa pildialbumi projekti www punkt hooandja ees toetama. Ja kui on väärt projekt, siis miks ka mitte oma projekti siin üles lükata ja luuleraamatut täpselt luuleraamatut, kui on, kui on ka endale ideid? Kasutame seda sellepärast, et sel suvel me oleme näinud, et kui inimesed kokku tulevad ja kui koos tahavad teha, siis on kõik võimalik ja kõike on võimalik teha. Ja Peeter Laurits veel sellepärast tähenduslik, et kuidas ta siis seotud meie luulesaatega väga otseselt, et tema oli üks pool sellisest kunstiduost nagu teie stuudio, kus siis oli Herkki Erich Merila hea kallis sõber ja siis Peeter Laurits. Ja nemad tegid Eesti photography tõesti epohhiloovaid töid ja nende näitasid ja ka üks nende töö oli kogu aeg rippus sel suvel kuri karjas üleval, mis oli täiesti fenomenaalne, suur kolm, kord kolm plakat, mille Herkki tõi meile tasuta ülesriputamiseks, oleme talle väga tänulikud ja Herkki on ka tegelikult otseselt seotud sellega, kuidas meie Olaviga tuttavaks saime. Nimelt mina sel ajal kui ma kirjandust ning vahepeal ma töötasin pikalt Ossina kehana sõitsin bemmiga ringi, nokamüts peas ja ei teinud midagi ja sõin seda burksi ja olin, olin oss. Aga samal ajal ma kuulasin ikkagi kogu aeg muusikat ikka kuulamise juures, mul on alati väga tähtis olnud sõnad ja ma ei olnud selles mõttes puhas oss, et mul on seal, siis peaks olema autopede ja ma olin ikkagi riimi pädes mulle. Kas autoga drifti Taskada väga hästi, okei, iga asja oskab. Ja siis ühel päeval ma kuulsin raadiost laulu, minu pruut on diktor, meedias istuv telekas, rüüpandeedia tahaks väikeseks poisiks, kui saaks tagasi spermatosoide, eks, et ma kuuluks temale. See riim vapustas mind, ma ei olnud mitte midagi sellist kuulnud ja hakkasin oma sõpru, kes ei olnud tol ajal ja kes ei ole kunagi ossid olnud läbi helistama, et kes sellise riimi kirjutas. Ja, ja üsna varsti vist oli teine või kolmas telefonikõne, ma jõudsin ERKI Merylani. Erkki ütles, et hetkegi mõtlemata sellise inimese kirjutada ainult Ruitlane. Ja peale seda ma siis kohe helistasin olles saanud numbrit hea mitu aastat tagasi. Null kuulge, kui ma laulan, ma ei mäleta. Ma arvan, et selle laulu võix räägi ära, kuidas see laul sündis ja siis võiks selle laulu kohe mängida. Laulsin siis niimodi, kutsuti esinema Kalevala MM-ile Helsingisse, see on see, kus läänemeremaad saavad maade, nagu esinejad tulevad kokku, laulavad oma laule, sellest pannakse mingi järjestus ja esimesed saavad nagu auraha auhinda. Mis iganes. Tegin sinna ühe loo, aga see nagu ei kõlvanud. Ma tulin särasem jaoks liiga keeruline mõtlema, teeme kehti jaburat armatu suudetud armastuslaul aga keeran nii üle vindi, võimalik jaburaks. Ja nii ma tegingi ta, aga kuna see toimus Soomemaale oli tava soome keelde tõlkida öeldigi rahannoitinen siis ma läksin heauskselt kohale, mul on see probleem, et ma hakkan küll natuke luuletada, aga ma ei oska nagu laulda. Ma ei oska kitarri mängida ja ma ei oska soome keelt, aga mul tuli see laul laulda seal soome keeles. Hommikul nägime esimest korda tõlget, pärast tulnud juba laulsin. Ja see oli vist elu kõige suurem hirm, ma tundsin, kuidas külm higi jookseb mul mööda selga, ma olin kõigest halvem, sest no millised inimesed olid asja pärast sinna tulnud, aga kuidagi nagu mind ei nähtud läbi või võimule halastate, ma võtsin selle neljanda koha selle soome keelse lauluga. Mul on see ainult üks sõnavestist meelestatud, spermatosoide on soome keeles sinkjasolu. Ja seda on väga raske laulda. Aga nad tulid kallistama mind ja ma ei saanud millestki aru, et vaatan, visatakse välja sealt, aga mulle anti neljas koht, 100 marka õlleraha ja üks konkurss, ma suutsin edestada meie eurolaulu sõnade autor Tappo ilvest. Et noh, ma olen korra apat võitnud, et noh, nagu rohkem ja olgu peale, et jõudsime jutuga siia, et alustasime juttu siis sellest, et kuri karjas omalt poolt siis teatab, et me oleme kusjuures Peeter Laurits kunstialbumi toetajad, et hooandja saidil www, punkt hooandja e kui te klikite seal hooandjate nimede peale, siis te näete, et me mitte ainult ei mölise, vaid me oleme pannud sinna oma raha ja me paneme veel, et Peetri kunstialbumi projekt peab kindlasti käima saama ja kõik. Vahepeal nüüd kui hakkab mängima, siis minuni Olavi romantiline tutvumislaul, minu diktor. Sel ajal avage internetid, võtke oma panga PIN-kalkulaatorid ja lükkame Peeter lauritsa kunsti albumile hoo sisse. Kuri karjas. Raadio kaks. Minu prooton pektormeerija. Istun teleka rüüpab, teeb ja tahaks väikeseks poisiks. Tahaks ta siis termatoos. Ja et kuuluks temale, kui ta liiva sees ta võtab selle välja viima etteheiteid, loomi, et õppivate üle. Ja ei kuulnud temale ei saa oma. Ema ema olla ja olla ees ka. Mulle ainuke lu võlurde. Tema jälgida ka. Kui on tarvis, kohe hakkan ma. Lase inimesel tänaval, ma arvan. Et nad ei kuuluks ilule, kes. Helista saajatele ja laskuri väikeseks poisiks. Sarssaraazistervad. Ja see on raadio kaks ja raadio, kahe luulesaade kuri karjas ja stuudios olev Smina, Kaur Kender ja Olavi Ruitlane. Räägime sellisest asjast nagu kirjaoskuskirjaoskus on, ta ei ole küll kindlasti nii vana asi kui luule, et luule tekkis üks üks selline teooria, mida ma kooliajast mäletan, hüpotees on see, et tuuletõkke selleks, et meelde jätta eluliselt olulist informatsiooni, millal kündaja, millal külvata ja millal kõiki muid asju teha, et kuidas seda põlvest põlve edasi anda, seda kindlasti siis savitahvlitel nagu kunagi. See kirjutamine leiutati oluliselt hiljem kui, kui luuletamine, riim ja värsimõõt ja sellised asjad on kõigepealt ikkagi mälu, tehnilised vahendid. Aga sel nädalal on jõudnud meieni rohutav uudised. Täpselt uudist refereerima ei hakka, eks ole, me ütleme ikkagi võtan endale vabaduse öelda, et tudengitest ülikooliga satuvad nagu mingi 50 protsenti nagu omavad puuduliku kirjaoskust. Et me leiame, et kirjaoskus ei ole see, sa saad aru nagu, nagu mingi Facebooki postitusest või, või lihtsalt mingid lihtkirjast, aga et inimesele anda mingi matemaatikaülesanne, mis koosneb kolmest osast, eks ole sellest sõnagi, sest ülesanded nagu läbinärimine ei ole kahjuks päriselt kõigil inimestel üldse jõukohane. Aga see olukord niimoodi on, aga, aga kas see väga halb tean. Et mul üks hea sõber, poeet on kunagi öelnud, et võib-olla inimesed selle asemel et koolis käia, peaksid hoopis tööd tegema? Nojaa, aga mingid andmed nagu näitas, et 17 protsenti lihtsalt täiesti nagu eestlastest ütleme siis nagu juba, kes peaks olema lugemise eas. Et need on täitsa nagu kirjaoskamatud. Kui õieti mäletan, siis me oleme vist soomlaste soomlased on just nagu natukene eespool, aga me oleme sellega Euroopas teisel kohal. Aga see on huvitav küsimus, et, et kas on vaja seda kirjaoskust, kas ei ole mitte piisavalt palju kogu aeg kurdetakse, et just lihttöödele igale poole, et inimesi ei ole leida, aga ristteele ka palju tegelikult juristid kirjutavad väga hästi, juristid kirjutavad asju paremini kui meie jaja. Siis võib-olla nagu peaks nagu selle luuletabki oma nagu hinna nagu üle vaatama, sellepärast et meiliga väheks jääb, eks ole, siis võib-olla võib, juhtub niisugune asi nagu peaksid juurde küsima. Stuudiosse on saabumas ka meie tänase päeva teise tunni külaline luuletaja Jürgen Rooste, kes käis ka meie viimasel kuri karjas üritusel. Aga lähme selle eesti keele teemaga veel korraks edasi ja selle juurde tuleme kindlasti Jörgeniga tagasi ja ma loeksin siia vahele siis jällegi meie staar, luuletaja Indrek rüütle luuletuse tähtsad asjad, mida ta on siis käinud. Ta on ajamasina abil selle toonud ja see on siis Rootsi kuninga Karl 12. laul Forseliuse seminari õpilastele anno 1686 Stockholmis. Tähtsad asjad, Indrek rüütle mulle ainult tähtsad asjad, riigiasjad, äriasjad, olen väga tähtis mees, täpselt kokku vist ei loegi aadlikke ja talupoeg mitmest riigist olen ees. Mul on maad ja mul on rahaaidad täis kõik Medge vaha, olen väga rikas mees, karusnahku, kulda karda, mina kedagi ei karda, olen väga julge mees. Laevad veavad rauda, vilja, jalul olev vara, hilja olen väga töökas mees. Mehed joovad õlut, viina see mind eriti riiva, olen väga salliv mees. Mina valitsen, jagan, vahel kiidan vahel praga. Olen väga nõudlik mees. Kunagi mul pole aega. See on mul vaja kaeda oma vägevast paleest, mul on 100 salanuhki. Te, saaksite pihku nühki, olen väga valvas mees. Kõike on mul vaja kaeda koolis või lasteaeda, tihti passinga WCs üle olen ilmakärast, kui ma kingina asja pärast olen väga helde mees, mul on ainult tähtsad asjad, siseasjad välisasjad rumalusi, heale idee. Eelmisele jutule lisaks nagu, et, et kes kahtlevad nagu kirjaoskuse vajalikkusest, siis näide on see, et Rein Kilk kahtlus uuesti kooli ja siin on uudis olemas 59 aastane 97 aastat vaheaega uuesti kõrgkooli. No kas pole tegu ikkagi endise ärimehega? Vaata, ma ei oska selle kohta öelda, mind huvitab nagu see teemaga inimene läheb kooli, aga mis sa teed, kui raha ei ole millised valikud? Nagu pealkiri ka, et ema on väga pahane. Esmakordne ringil emal väga pahane, tähendab seda nii, kui sa lähed jälle lapsest ahtrisse kool, eks hakake mutiga saama. Absoluutselt, absoluutselt, aga minu arvates on väga hea uudis, Ta ikkagi lõpuks tuleb keel selgeks saada, et tegemist on ka niimoodi, et inimene õpib kogu elu. Sureb ikkagi. Okei, aga mis me irvitamine selles mõttes, et väga tore, et soovime Rengergile kindlasti jõudu ja jaksu ja ja kõike muud, aga igal juhul tore kuulda, et ma tahtsin endale kui inimestele näidata hariduse tähtsusest, eks ole, ja siin tuli mingi laamendamine vahele, proovib uuesti vale loss, olen ikka, võtan ennast kokku ja teeme inimestele nagu, et tegelikult midagigi olemas, hea uudisega. Raadioga luusule saade Meil on esimene saade. Neljandail mail, vabandame, vabandame kooli kool on väga tõsine asi, sest ka saate kuulata meie podcastis luuletust, mis kunagi raadio kahe isegi kuri karjas päris ei tule. Üksildane laps, kus räägitakse ka emakeele õpetajast podcastis üleval ja see on siis selle eesti keele teema lõpetuseks ja kuulake edasi ja siis on raadio kaks kuri karjas, Kaur Kender, Olavi Ruitlane ja kohe-kohe, varsti on meil külas ka meie esimese päris saate esimene päris poest päris külaline Jürgen Rooste. Ja seal on raadio kaks Raadio kahe eetrisse oma luulesaade kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane, jätkame toiduteemadega ja toiduteemadega sellepärast, et toit on kadunud ja võib-olla siis ola kõlarite kõigepealt pühama luuletus. Leval heeringas on koores. Jumal, kuidas tilgub, sülg? Kalapilk on pisut toores. Aga ahvatlev on külg. Tahaks keelega tal teha mõlu mõtlemata muust, tahaks kobardada keha kondid sülitanult suust olles tema kõrvalkoores, ta on enamgi kui toit. Viskleksime koos moore nagu Hämarik ja Koit. Ja sellesama Olavi Ruitlane luulega kohe jätkame enne kui toiduteema juurde läheme, sellepärast et need luuletused on vaja ära lugeda ja see on grillkana. Ei, ära tule. Äraligi liibuv ei ole tarvis minule pumpoone. Ma armastan neid suuri, raskeid tiibu ja koibi tulvil tuhandeid hormoone. Ma vajan seda grillid tagumikku. Oos hõõrmete peen vaist. Tean iseennast, tõrksad tagurliku, tean iseennast. Iseennast, raisk. Jätkame siis need toiduteemadega, mis juhtus, Olavi, juhtus see, et jälle, kui inimesed inimestel on poolid, kirjaoskus, ei loo ajalooraamatuid, teatmeteoseid, mis ka peame selle tulemusel lugema pealkirju nagu vabaühenduste esindajad pissid Iraagi kolleegide toidukinudki. Kus see juhtus? See juhtus Jänedal korraldatud vabaühendustel Suvekooli väisanud Iraagi Kurdistani parlamendiliikmete ka niisugune lugu, eks ole, et pandi nende nagu taimetoit laua peale. Silla, lenda 150 kohalikumaid seepeale, eks ole, ja loomulikult nad ei läinud sealiha kallal, eks Lohoomisest mõnusat taldrikut siin on, eks ole, ihu Ärace, panin kõik taimetoiduna. Mulle tuleb meelde selline lugu, et mul oli kunagi siis, kui ma olin veel organiseeritud kurjategija, mul oli üks Tsetseenias sõber enne seda, kui ma olin oss ja praegu olen organiseeritud kurja karjategija oli enne seda, kui ma olin oss, siis me sõitsime ühe korra noh, Tartu-Tallinn maanteel ja, ja tema lihtsalt siin ja peatusime kinni, võtsime šašlõkki ja seašašlõki, ma vaatasin, kuidas ta surub oma hambad sealihasse, küsin aga, et tõstsime suure rusikas vait. Süüa tulid mölisema ei pea. Et võib-olla need Iraagi inimesed ka päris nälga ei surnud. Surnud tegelikult Eesti lahendus, eks ole, Tropica millelegi, millega asendati aga millegi taindada kellegi taimedega. Aga äkki sa lihtsalt ise midagi juurde siia, sest noh, ma nõutu, eks ole, et noh Iraagis ei ole ju elu kuigi hea terrorism, eks ole, süüa ei ole siia, eks ole, saavad siukse hoobiga tagantjärgi, kusjuures ma arvan, et Iraagis ei ole söögiga probleeme, ma arvan, et seal on süüa küll, aga ma arvan, et siia otsa sobiks lugeda jälle üks Indrek rüüta luuletus. Indrek ütleb ka söögist ja ma arvan, et islamist Indrek rüütle teine laul Camikaatse teletundmatule islamifanaatikute. Ammuilma mädanevad haavad lõpux paise loonud, mis üliküps, kui on välja pursanud Slovakkia laava. Mulle avaneb su võimas sülist üks. Ma ei soovi minna igaviku ega võita kuulsust või siis au kõlaguvaid, mina räti tipust, Allahile nukker kiidulaul. Ma ei tea, kes on kord selle autor selle kogukonnaga nüüdsest vaen pihus, rool ja lendab veel veoautolaadung, aga võimas lõhkelaeng, mingi kolin, kostab käigukastist ikka kõrvus, heliseb c5 hambus piip ja piibu sees on hažis nõnda lihtsam leida paradiis. Vastu nagunii seal bäntris ainult tuleb mulle mingi onu Priidu odalisk. Tundmatule islami fanaatikule püstitati Tartus kõrge obelisk. Ja see on raadio kaks ja kuri karjas ja. Mina olen Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane ja täna on meil külas kohe varsti meie päris esimeses saates päris esimene külaline, poeet Jürgen Rooste. Ja see on raadio kaks ja eetris kuri karjas luule saada ja mina olen Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane ja sel nädalal kirjutas siis kultuurieliit, kuhu me Olaviga ei kuulu, ei kuulu ühtegi mitte ühessegi eliiti, ei kuulu sellesse eliiti, kes käis Jaan Tootsi sünnipäeval Estonias, me ei kuulu kultuurieliiti, ei kuulu majanduse liitimee. Meil pole isegi reservis. Me oleme avangard, avangard ja sel aastal siis see kultuurieliit, kirjutas 40 kirja president ilvesele, ärge olge kummitempli käepikendus, ESM on põhiseadusega vastuolus või kes on meie kultuurilitakas? Kas ma loen ette meie kord? 40 ära kõike loe, esimesed 40 allkirja, Ave alavainu, okei, väga tore. Tauno Kangro, Mait Malmsten, Hendrik Toompere, Peeter Allik, Sven Kivisildnik, Navitrolla heie Treier, Toomas Altnurme, Aivar Koitla, Anti Poolamets. See kõlab nagu Kenderi nimekiri juba. Schindleri. Üllar Saaremäe on, ma pean tõsisemalt lugema Anna haua Kerda, kordame. Henn Põlluaas, Alar suda, Maimu Berg, Andres Langemets, Andres Raid, Berk Vaher, Piret Bristol, Peeter Liiv kuues 40 kirjast Juku-Kalle raid, Kati Saara Vatmann, Rein Einasto, Ivo Linna, Ivar Raig, Rein Veidemann, Igor Karsnek, Tiina Lokk, Gert Raudsep. Episoodides, Mati Väärtnõu, Martin Helme, Üllar Luup, Joel Steinberg, Lauri õmpu, Merle Jääger, Ivan Makarov, Paul Tammert, Kauksi Ülle ei ole Jürgen Roostelt nimekirjas, kui keegi ütles, et Jürgen Rooste on ka ka ei ole, nii, see on siis esimesed 40 allkirja kiri presidendile, mis, mis juhtus selle kirjaga kukkus läbi, ei olnud nendest presidendile. President ründas mingit muud asja, president ratifitseeris või kirjutas alla või mida iganes on, esiteks, räägime nüüd ära, mis asi, see s mond. Ma ei tea. Vaadake, Euroopa Liit on selline asi, mis püsib rahal ühisrahal. Mul on jällegi professor Lotmani loengust meeles selline asi, et et üks Euroopa liit oli juba olemas, see oli selline haritlaste Euroopa liit, kus liikusid vabalt üliõpilased ja vaimulikult, kus oli ühiseks valuutaks ühine keel, ladina keel, kõik targad inimesed omavahel rääkisid, seda nad said. Hakkame ükskõik kus. Praegu on selline olukord, kus ühiseks keeleks on American Express, Visa MasterCard, mis kõik räägivad eurot. Ja sellele on üles ehitatud Euroopa Liit, nüüd Euroopa Liit püsib nii kaua, kuni sellega on rahul. Pankurid ja pankurid on paanikas ja selleks, et pankureid rahustada, selleks pidid poliitikud vastu võtma sellise asja nagu Euroopa stabiilsusmehhanism. Ja kuna minul on Euroopa Liit väga vaja, mitte et ma ise oleks pankur või kuidagi sellega seotud, mulle väga meeldib see, et, et ma ei pea Kopenhaagenisse või, või Stockholmi sõitmiseks viisat taotlema või minema põgenikuna, nii nagu ma noorena tegin seda enne seda, kui ma olin oss ja kui ma olin organiseeritud kuri tegelane, olime pagulane Rootsis. Ja ma olen kõik öelnud, et siis ma tahan, et Euroopa Liit jätkuks ja minu arust on kõik sellised asjad, millega Euroopa liidu pankureid rahustatakse, ainult head. Aga mina küsin niimoodi ikkagi, nagu tavaline küsimus on nüüd kui rääkida nii rikkad, kõik need kreeklased, seal on mitu põllu, nii hästi elu, mis kreeklased on kogu aeg elanud hästi, eks ole, juba antiikajast peale, eks ole, on ju, meil ei ole seda elu olnudki ja ma pean selle jama kinni maksma, neil on olnud seal mis elanikkonnale suur pidu, ainult oma ajaloost, mul poisheimine aastat, kes kuuenda klassi ajalugu meil on, nii lahedad jumalad seal on. Aga kuidas sa selle kinni pead maksma, vot see kogu see kinnimaksmise kontseptsioon, et me oleme väga paljude vasakpoolsetega vahepeal rääkinud ja mind õudselt huvitab, sellepärast et mul on selline tunne, et ma olen avastanud juba aastaid tagasi uue fundamentalismi täielik fundamentalismi. Kui noorte inimestega rääkida, siis on võimalik leida seltskondi, kus täiesti tõsimeelselt arutatakse, kas armastus on olemas, päriselt armastanud, olemas noori inimesi, huvitab niisugune asi. Et kas keegi armastab kedagi, mis tunne see on ja kõik on võimalik leida seltskondi, kus arutatakse, et kas jumal on olemas täitsa reaalselt erinevatel inimestel on erinevad ideed, mõni arvab, et on, mõni arvab mõni arvab, et mingi vägevam jõud on midagi sellist. Ma ei ole suutnud leida seltskonda, kus oleks võimalik arutelu teema üle, kas raha on olemas või ei ole. Mis mõttes olemas. Ei, mul on natuke on raha või siis ei ole. Aga noh, et raha, seda, et raha olemas on, selles ei kahtle keegi. Ja see on minu arust kõige selge märk sellest, et ühiskond on muutunud täiesti totaalselt raha fundamentaal realistlikuks. Ma kirjutasin siin mingi aeg tagasi näitena pakamagnoost et seda materjali kätte saada Eestis vähemaga isegi pidin minema selline Venemaa Ukraina kirjas lugema, see on peaaegu nagu vene keele natukene, mõned sõnad on arusaamatud, aga, aga on võimalik tegelikult. Et ma sain kätte juba hea loo, nagu, et oli niisugune asi, et kodusõda käis anarhistid, punased, algused, valgekaartlased madistasid kõiki nagu põhimõtteliselt tapeti nagu Äravused, jalgu jäi. Ja siis aga batka Mahnuga eetika mööda nagu pidas nagu kõnesid ja tal igal pool oodatult mingis tehases nagu töölised on siis nagu kuskil ühes rivistanud päkatuleb ja töölised nagu õnnetu nägudega küsitakse päkakäest, et noh, abi on vaja, aga mis abi ma sain, ma olen kõik chinovnikud maha ja ma lõin kurat, ülemused maha ülemuste ülemused olemas, et kõik on maha löödud, eks ole, et nad häda ninaga leiba. Kuradi masinad on ju metall niuke maha, ostke endale leib. Et see oli see asi, et tegelikult nagu lööli peal maha ja, ja siis nagu küsimus selles, nagu seda ei saanud, selle vabadusega peale hakata, kuigi ma olen põhimõtteliselt arhistada, tahan vabadustega aga mingi peale kuhugi jätma, kas seda koos hoiab? Mulle väga meeldib sinu mõte sotsidest, et miks sotsid on toredad, et me, meil on tekkinud selline hüpotees, sotside võimuletulekut toetavad kiirlaenufirmad sellepärast et mis on sotsid, unelm? Kõik elaksid võlgu, tähendab, täitsa kirjanduslikult sattunud meil praegu üks teema ette niimoodi, et meil on üks nii-öelda võlgade sissenõudmisega tegelev väikefirma ja kus nagu noh, jah, nad toetavad sotsiaaldemokraatlikku korda, sellepärast et võlgu elamine toob ja teiselt poolt firmale nagu edasiminek. Aga siis selle teema lõpetuseks jälle Lühike Indrek rüütle värsse. Peale seda algab meie teine tund, kus on kuri karjas. Jürgen Rooste, meie esimene päris saate päris külaline. Aga nüüd kõigepealt siis lühike Indrek rüütle värss. Kas pole aeg ehk perse saata Kafka ja vaadata, mis elu meile tõi, sest tänaval meid ootab õlle lahvega ja sinna planku tühjendage põis. Aitäh, see on kuri karjas. Raadio kaks Kaur Kender, Olavi Ruitlane ja meil on täna külas kohe varsti Jürgen Rooste. See on kaks raadio, kaks. Kahe luulesaade kuri karjas ja mina olen Kaur Kender, Olavi Ruitlane ja meil on külas Jürgen Rooste. Tere, tere, Jürgen, meie esimese saate esimene päris külaline, Jürgen, sul on välja tulnud just üks luulekogu ja tulemas teine, alustame esimesest. Ei ma kõigepealt Maarusteks ikka sellest teisestest Euroopa koos ühine keel nagu raha, aga ma hakkasin vaata, kas ei pidanud rahu olema, et see on ikkagi üks üks täht on sassis, et see pidi ka prantslased ja sakslased on kogu aeg sõdinud, Nad tahtsid rahu. Aga sest rahus sai nagu ühine raha hoopis, et see on kuskil on mingi keeleline vääratus isegi mina, aga kas ei või olla niimoodi, et sõda on vaesuse sümptom? No võib, sõltub sõjast ja võib-olla võib ka raha kuskile panna, siis hakkad sellepärast sõdima. Aga üldiselt on, tõesti, on küll. Kui inimesed on vaesuse piinlevad ja riik peab ennast tõestama, siis ta peab hakkama sõdima, et inimesed saavad aru, et viletsusest saab vaenlase tõttu ja just, et, et see on pikk ja sellepärast on meil vilets Venemaa kõrval elada. Miks sina ei kirjutanud siis sellele Esmi 40-le kirjale alla, mille nimekiri oma Etraiesi vaata ajalukku läheb? Esiteks, ma ei tea, kas see tekst mulle läbi ja lõhki meeldis minust ikka iga tekst peab olema ka nagu tekstina nagu perfektne, eks ole. Et ta peab nagu töötama lõpuni ja, ja teine asi, et, et mul on alati niisugune tunne, et dub seal nimekirjas on nagu sa ütlesid, et Kenderi nimekiri, eks ole, seal nimekirjas on ju väga kihvt õigeid tüüpe, kellega jagaks, võitleks niiviisi. Aga seal on nagu võib-olla kellega ühest kausist teise üks niiviisi, et. Aga räägime parem, sest et selle asja algataja Kivisildnik andis välja mu raamatul laulu laul jääkarudest ja see on küll üks üsna poliitiline luulekogujad, tegelikult ma siin räägingi asjades, aga ma nagu Euroopa Liidust rahastasin, tegelikult ei räägi, või noh, need, need on nagu loomulik osa, see, mul on sama asi, mulle meeldib ka see jama kogu see maja koos seisab, et saab minna kuskile ja olla ja keegi ei virise ja ei vaata su passi ja vaatavad siis sõber. Aga võib-olla siis alustuseks loed meile mõned värsid, värsid just, sest see on ikkagi raadio, kaks kuri karjas ja meie luule saada. Laul elust sellest lühikesest aja aeg, see elukas jooksis meist mööda ja läbi, puud kasvasid ja neid raiuti maha, sinna ehitati maju ja valati asfaltteid. Naabruskonna tatisti ninadega, lapsed kasvasid suureks ja ei saanud ikka millestki aru. Või vastupidi, said just nimelt kõigest aru ja sellepärast vaikisidki. Aga sina, elu olid lühi ja minu armastus su vastu, seda suurem. Nii mõtlesin rõivates papptopsist, oma viha, mõrudat teed, kui suruõhuhaamer kuskil seina taga tungis iharalt kivisesse pinda. Kõik juhtus, inimesed tegid tööd ja mõned neist olid isegi õnnelikud, võib-olla isegi meie. Aga ikka on hoopis teistmoodi mekk olla õnnelik koos. Mitte lihtsalt samaaegselt kuskil ses üllatus kosmoses. Lapsi sündis, neid sünnitati pandi lapse aeda, millest neil jäid helged mälestused kooli, millest jäid veel helgemad sööklalõhna spordisaali lõhn, WC lõhn, WC ei öelnud keegi. Elu, ma armastan sind, sest paremat pole, olen traps su räpased lõuendil. Kogu mu panus on häpiendil. Aitäh imeilus ja nagu endiselt on see, et kõik kodudes, autodes võite plaksutada, et juhul, kui te olete autoroolis kuulata praegu raadio kahte ja kuri karjas luulesaadet, siis hoidke üks käsi roolil ja teise käega aplausiga. Ärge unustage helistada saatesse, lugege oma värss, ärge palun ei ole praegu telefonid väljas ja heliga või siia tuldi, öeldi, et pange telefonid välja, muidu läheb eetrisse. On küll, aga on ka, ehkki postid olemas, eks ole, et eesti postiga tähitud kirjaga tähistata. Panderollina aga Jürgen, aitäh, et see oli, see oli tore luuletus ja ma olen siin sel suvel nüüd kaks korda esinemas näinud ja see on väga tore olnud, et ühe korra siis uue maailmapäevadel pehu hoovis ja teine kord siis nüüd sellel nädala kolmapäeval kuri karjas, et kuidas sulle tundub, et meil on olemas selline tunne jäänud, et luule, lugemine ja luule on kõige ilusam, kui ta oli veel mõni aeg tagasi. No põhjus on ilmselge vaate. Nõukogude ajal oli esiteks siiski rahvakogunemiste orgunnimine oli keeruline, tahtsid tuua hunniku inimesi kokku, seal pidi luba olema samamoodi noh ja aga aga lubanud kuradi kerge saada, aga ütleme, kui saaks öelnud kuskil. Kuule, ma tahan hakata, tead, seal sadama kõikides kuskil või vanas vanglas tahab hakata tegema niisugust luuleõhtut ja see on vaba lava, et inimesed võivad tulla lugeda aastal 87 võib-olla ka ei oleks veel luba saadud, ütlevad ja teised, kes siis raamatute tiraažid olid jälle võimsad ja, ja inimesed, kuna neil elus muud mõtet oli, oli kübekene, raha ka ei olnud, rahu ka ei olnud mõtet ka ei olnud, siis nad otsisid sealt nendest ridadest ja ridade vahelt seda mõtet ja praegu on vastupidi, kõigil on natukene raha, kõigil natukene rahu, vähemasti ei ole sõda ja need raamatud ei ole nii tähtsad ja selles mõttes, sest mul ongi tunne, et viimase paarikümne aasta jooksul üha rohkem selline luule ettelugemisi ja nende sündmuste roll kasvab, kuna inimene selle raamatuga üksi olla, noh, meie võib-olla jõuame, aga mõned teised võib-olla ei jõua ja selline noortele inimestele luuleõhtute korraldamine on peaaegu sihuke missioonitöö, et nad saavad ka osaleda ja mõelda, protsessis nad kuulevad, need tekste. Ma kolmapäeval ka panin tähele, et seal oli väga palju noori inimesi, kes imestasid, et selliseid tekstigi loevad, et kus need autorid kõik on suuremad nendest autoritest, mulle olid täitsa tuttavad teada isegi need, kellel ei ole raamatut ilmunud, ka neid oli kuskil nähtud ja nii edasi ja see on lihtsalt võib-olla see luulevorm, tema koht, kuidas ta praegu leiab üles kuulaja oma lugeja nii-öelda noh, see on üks ja see sama kuulaja lugeja. Tõsi küll, ma olen ka nõus praegu kihvtima eesti kriitiku Mihkel Kunnus ega niisugune ja matši kickpoksimees. Kunnas on öelnud väga targasti, tegelikult lugemine on üks väheseid olukordi, kus inimene kontrollib ajaliselt ise oma intellektuaalset tegevust, et see on väga just nimelt selles mõttes arendav, et sa saad ise endaga tegeleda. Sa valitsed oma aega noh, ettelugemisel ikkagi see, noh, ma kipun kiirustama ka kiiresti lugema, alati ütlen, loe aeglasemalt, Jürgen, aga ma kipun ka kiiresti lugema ja siis on ikkagi see inimene sinu tempo kütkes ja kui tal läheb see kujund mööda või ta tabab sellel hetkel teistmoodi, tal ei ole aega tagasi tulla. Aga lugemine nagu aitab see endaga tegeleda ja tagasi tulla. Siia jalutades jalutab päris, kiirustasin, nahk märg, siis mõtlesin millegipärast kooliaegade peale tagasi, ma mäletan, kuidas ma mingeid teoreemia katsusin selgeks saada, panin keskkooli ajal mitu korda niiviisi ka pikemalt haige ja reaalkooli poiss, meil oli ikka matja päris karme korralik ja siis mu vanaisa, kes on ka kunagi reaalkooli lõpetanud, kuldmedaliga ehitusinsener, katsus mulle neid asju seletada ja ütleme, võrreldes kooliõpikut, kui ka siis mu vanaisa oli ikka hirmus, sest et ta tahtis, et ma teoreenist aru saaksin, teda ei huvitanud seetmuse tõestuskäik, nagu peas on noh nagu koolis nõuti. Kuigi meil oli ka hea õpetaja ikkagi koolis pidi see asi pintsel ära õppima, pidid seda teadma, kuidas käib vanaisa tahtis, et ma jõuaksin ja siis ma nagu istusime nagu muukisin, tead nagu nagu varrastega luku kallal ja see oli väga piinarikas sel hetkel. Aga nüüd ma hiljem olen aru saanud, et kirjandust ja paljuski mingid luuletuse tekkimine ja tegemine on natuke samamoodi. Tähendab sa pead selle luku lahti muukida vähemasti sina autorina. Ja siis lugeja omakorda, aga kas ei ole mitte niimoodi, et selline ettelugemine ja avalik ettelugemine publikuga ettelugemine, et seda on vaja ühest küljest ka autorile, et noh, ma tunnen, kuidas see mind on inspireerinud ja ma näen, kuidas Olavitan inspireerinud ja ja samas justkui sinu lugemise puhul, kuidas see mind aitas, just selles mõttes ütles, et eriti need asjad, mida sa lugesid poollauldes, et need aitasid mind tegelikult nende tekstide sisse, et nüüd peale seda, kui, kui ma olen kuulnud, kuidas sa oled seda mõelnud, et sa ütled, saan ma neid lugeda iseseisvalt hoopis teistmoodi. Et need on nagu sellised asjad, mida kirjavahemärkidega mitte millegagi kirja ei pane. Ja samas ütleme nii, et sinu esinemisdiivani suhteliselt teatraalne, et aegagi nagu etendavad seal lava peal erinevaid rolle, ma olen näinud, kiirutamas ametlikult lugema. Ei no mulle meeldib selline roll ka nii-öelda nüüd on, mul on alati tekitanud seid luuletajaks olemine, siuksed tunde, et ma olen kogu aeg rollis, et ma nagu olen nagu elu mõttes kogu aeg laval, isegi siis, kui ma olin üksinda toas, et ma võib-olla tõesti natukene pingutan sellega üle ei vastupidi, nüüd vastupidi, see annab just tekstile elu, et mul on küll niisugune mulje. Jürgen on üks väheseid, kellel on seal luuletaja imago olemas ja see nagu rutt sees. Ja samas, kui ma loen, tähendab, võtame vikipeedia lahti, loen, kus nagu Jürgen ära töötanud, ei olnud tohutud koguda, kõrvaldada, siin kogusid Tapa välja veel. Kuidas sa jõuad. Boheemlaslik funktsionärv. Soomes töötan, sa oled siin maa lähedal ja, ja kuidas me peaksime igast seest jupist eraldi rääkima imedes soome juurde minna anima seal Eesti Instituudis ja kes on lugenud Tõnu Õnnepalu lugu harjutusena, saab aru, kuidas võib-olla sul Instituudis tööd Eesti instituut on väga tore ja vajalik institutsioon, ainult et ta on praegu nagu natukene oma mõte või olemas kaotanud, tal ei ole raha ja võimalusi ja mõtle, kui sa istud seal Soomes ja sul on raha umbes nii palju, et sa saad teha kaks skulptuuri sündmust kuus, kui sa ei tee, ütleme selliseid põladalaseid, punkri sündmuseid, aga Soomest nendega pildile ei saa, nii hästi kui Eestis soomlane, konservatiivsem ühiskond. Et sa võid seda põrandaalust punkri asja seal pidada ja see on tore, noored käivad aga mingit sihukest ühiskonnas pinda, raadiosaadet sulle selle eest ei anta, sa saad teha kaks sündmust, kuus esse muned nende asjade otsas peab käima kohtus puks, üüri ära maksnud palgaraha ka otsa, siis kui kutsuvad sind Soome funktsionärite restorani, sa arvutad, et kas ma saan selle kalasupi just, et see on teine asi, et see. Ühesõnaga, et kõik see, mis seal nimekirjas, kus ma olen töötanud ja teinud, see ei paista sealt välja, see, et lood on hoopis teised. Aga see on ikkagi raadio, kaks luule, saada kuri karjas ja me tahame, Jürgen, et sa loed meile oma luuletust, meile meeldib su luule. Ma loen ühe, mis tekkis minu Birk Rohe lennu diskussiooniks, kui ta otsis endale uut kodu ja siis ütles, et kas ma tulen, aitan tale lage värvida ja tekkis sihuke. Tule värvimu lage, kui sa mind armastad, tule värvi mul lage ja kanna mu riidekapp ja tiibklaverit rüütanud igaöiseks sangeriks Tallinna tagahoovide trubaduuriks ja värvi mullage. Vea elekter mu elamisse pinisevat pingest, traadid mu elu sisse keerab vannitoa seina, mu Küproc lambi Pirise mõõduka pirn samu igavene rock n roll suremu eest sure koos minuga ja tule värvi Mulage. Minu arust selles mõttes on Eesti armastus eesti armastus ei olegi midagi muud, meest tuleb ja värvib selle lae ütleme ja praegu on see muidugi natuke rohkem ja ma sain aru, et ma pole kunagi armasta. Ma olen rõvedalt armastanud iseennast enda lae värvimine, eks ole. Ma olen näiteks peamiselt värvinud, lastetubasid ja nende lagesid, nii et on tõesti oma lapsi, armastan nende toad ja nende laed on tõesti minu värvitud, nii et ilus. Pigem on see ilus kummast, luulekogusse seal on. Tead, see ei ole kummast seal. Kolmandas ise on, mul on väga palju teksti, mis on, rippus ja ise, et need raamatuid ma teen niiviisi, et kui mingi aeg möödas ja ma näen, et mul on mingid tekstid, mis moodustavad ühe loo minu peas, see võib-olla ei paista alati lugejale välja või ei paista kriitikutele välja, nagu minu käest tekib, et need asjad nüüd peavad koos olema, siis ma panen nad omavahel kokku ja siis ma hakkan seda piima välja viskama, mõnikord kirjutan mõne asja juurde. Nõnda tegelikult raamatut tekivad üsna pika aja jooksul ja mõnikord jäävad paljud tekstid lihtsalt kuskile ilmumata. Ja see raamat, mis sul siis täna meil kaasas on, Jürgen Rooste, laul jääkarudest, uue maailmapäevadel lugesid saga siit ühe teksti ette. Seda Kinsberk Majakovski või see oli selline luuletus, mis oli võib-olla tolle päeva kõige parem luuletus, mis ma kuulsin. Loen netist ühe piiga blogist, et ma olen ta uus lemmikluuletaja. Tahaks seda näha, aga tean, et rikuksin ainult selle hea pildi asja ära. Õnneks pole ma iseenda lemmikluuletaja. Kinsberg, Breht, Majakovski, Neruda, liiv, liiv, Saarikoski, Genoa Künnap, Kinnunen, Bukowski Sinijärv, Isotamm, bioon, soiun Visnapuu trapees Trubetsky vöörnins. Herbert Milos Morrison kaalsem kraanbergs mägele. Dylan Lions Viet litski Porhias, Vanapa, Melleri, Kivisildnik, Jandel põõsalo effessens, Berger, pööns Talvik kruusa, Vitmann Reisma, Wimberg, Sild, Ehin, Ehin, põuja, pläik. Ma võiksin seda rada veel tallata neile ja neist ja nendega on kirjutet muu väärakad ja väärikad värsid. Aga ilusad tüdrukud kuskil unepuude ladvikus, kuis Interneti padrikuis võrgutavas võrgu kauguses võivad ja peavadki mind muidugi lugema, sest neid nägemata ikkagi teeb mul olemise seest tuliseks. Kuum jutt voogab munadest maksani ning uus hõõguv jutt voolab paberi pääle nagu mustast lindist. Laava. Väljas tahab üks isa tuvi ema tuvile väikeseid tuvisid teha ja ma loodan, ta pole lihast robot, kukume, vaev, kirge, kurbus, polevaid programmeeritud paljunemisvajadus ja surmaeelne, kepib lius. Ma tahan öelda neid värsse, on vaja seda netti, piigat on vaja. Sellel on mõte. Kinsberg, Breht, Majakovski. Man tähendab, muide, mu mõte on ikkagi võtli, tähendab, et siin ei ole kaugeltki lõplik autorite nimistu. Neilt luuletajaid oleks teinud, mul lihtsalt väsisin ära, oleks võinud kaks täpselt kaks lehekülge panna, aga ma mõtlen, et kui juba osa neistki lugeda, siis juba tekib nagu mingi pilt. Lõplik nimekiri Kenderini jah. Seda hoiat seaduselaekas, mida valvab kaks mõõkadega inglid. Ja läheme edasi, see on raadio kaks ja raadio kahe eetris, luulesaade kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane ja meil on külas Jürgen Rooste oma uue värske luulekoguga laul jääkarudest. Räägi Jürgen, miks laulja, miks jää ja miks vot laulu puhul on nii, et paljud võiksid mulle vastu vaielda, kuna see minu pikk laul jääkarudest on seal täiesti vabavärsis. Ma kasvasin üles sellise luulega, lugesin Tamme ja Toomas Liivi ja saksa, Ekspressioniste ja Nice ja nemad kirjutasid kõiki sellist vabaluulet nii-öelda, mis ei sõltu ainult rütmiahelatest, kuigi rütm ja riim võivad olla väga head asjad, enamasti ongi ütleme jalgrattaga sõitmine võib see nagu peaks ikka enne selge olema, siis sa võid hakata helikopterite lennukit juhtima või kuidagi umbes nii. Aga ühesõnaga jääkarude värk, vaata, vaatasime ühte dokfilmi, õudselt vaidlevad teadlased, kas inimene keeras käki kui või ei keeranud, eks ole, kas me läheb soojemaks sellepärast et me oleme ise liiga palju raisanud ja jamanud või ei lähe aga vatsu, dokfilmi lapsega tütrega ta nüüd nüüd on 11 teksti, millest kirjutasin 2007, nii et siis seal viis aastat tagasi pisem palju ja seal dokfilmis räägiti jääkarudest, kes juba siis küla järjestab soojemaks iga kevad, nende pojad lihtsalt said hukka peaaegu kõik jääkarupojakesed hukka. Üsna kaunilt ja võikalt näidatud, kuidas see kõik toimub, see soojenemine just nimelt selle põhjala pääle vaadates ja siis lapsed, kes nende asjade kohta püsima ja kuna ma ise ka ei leidnud vastaseid või osanud seletada. Mul tekkis vajadus kirjutada see sellise Saarikoski rikku või Toomas Liiviliku arutleva luulena laht. Ja, ja need on tegelikult, need on mitme aasta jooksul kirjutatud need esimesed kolm, neli teksti seal mitme aasta jooksul kirjutatud tekstid, mis on tegelikult nagu arutlused iseenda sisemise lapsega. Et kas inimene on käki keeranud ja muidugi ilmselgelt nendega käkki keeranud, eks ole. Aga et mis selle süüga teha ja kuidas elada selle taeva all, kus sind võib vaadata jumal või mitte, kasutasid siukseid, arutletakse nendele, kas on või ei ole, eks ole, minu arust pigem kuskil keegi vaatab, aga see ei ole tähtis. Samas on ka muidugi alati võimalusel need vaesed jääkarusid, kasutatakse lihtsalt mingisuguste kvootide saaks näiteks on jah, jah, täpselt, et kuskil mingi kusagil läheb tõde seal, aga võta kinni, eks ole, mulle meenub, et mul üks lemmikteadlane kohe peale Mihhail Lotman, kes seal Treiman Taisson, tema ütles oma ühes intervjuus ka ta vaatas oma abikaasaga sedasama filmi jääkarudest ja tuli välja niimoodi, et sa oled kogu aeg öelnud, et kliima soojenemine ei ole inimestest, mis nüüd saab ja siis ta ütles nendega Fay legend, vara. Ja inimesed, minge raamatupoodi muidugi ja ostke Jürgen Rooste luulekogud ja see ei ole palve. Leonard Goenlik, nagu ütleb oma laulus Naguniipanevat lange Aaviksoo need kohustuslikku kirjandusse, lapsed peavad lugeva. Riho täitsa juurest tuleme, sinu teise luulekogu pealkiri, mis on siis liigsib osad, mis on, räägib täiesti selgelt pirakas prootonite põrgutist ja sellist täpselt see raamat ongi tegelikult see raamat räägib armastusest muidugi teenistusse ja mul ongi prooton, mingi mingisugune nagu metafoor, nagu ta kirjutas, ergutavat osakesi on lavastatud. Praegu ka ei olegi päris kindlalt avastatud, et see on, lugesin kõik selle jama läbi ja küsisin ka noortelt eesti teadlastelt, kes selle Hadronite põrgata teevad, abitöid nii-öelda aitavad ka seal ja ja iga igasugused 100 protsenti kindel ei ole, ütleme nagu ma aru saingi, keegi kuskil seal juhtimisgrupis kirjeldas seda protsessi, nii et sul on imeilus tütarlaps ja, ja rask, sinu pruut ja tal on kaksikõde, kes on täpselt samasugune välja, noh, sul oma pruut on armsad ja siis lähed, kõnnid, ütleme ütleme kuskil Viru keskuse juures ja siis näed üle tee niiviisi suure liikluse tagant, et see tüdruk läheb viibutada ja ta vastu ja siis sa pead mõtlema, et kas sinu pruut või tema kaksikõde selle Hixiga on umbes sama asi, keegi ei ole ilusamini ületanud seda asju. Teeme lihtsa katset, et kui eksib osanit olemas ei ole, tabab mind välk. Aga ühesõnaga oli see, et tegelikult see ei ole mingi metafoor, vaid võrdlen seda asja, et seal ühesõnaga Fixi Poznan teoreetiline osake, samamoodi nagu teoreetiline osake maailmast, armastus võrdlen neid, et, et võib-olla ei olegi tarvis neid olemas oleks, ütleme aga seda mõtet nende olemas olema, sest on tarvis, kuna ta hoiab asju koos nagu Hixi annab elementaarosakestele massi ja, ja nii-öelda võimaluse, et see maailm püsiks sellisena. Sest tal on, näeme, annab armastus ka teoreetiliselt sellele meie olemisele elule sellise vormi, nagu ta on ja raha mõtte. Kusjuures mulle vaadates sageli otse, nagu ma olen siis raha välja mõeldud, ma tulin, oli raha olemas. Mina näen seda fundamentalismi, nii et meil on siis need yksi posanud, mis annab asjadele massiraha, mis on mõte ja armastus, mis annab, hoiab koos, hoiab koos ilusa väga-väga-väga ilus, väga funkt tuleb poete kutsuda paika lihtsalt. Aga loetuse mõned tekstid, Jörgen laul suurtest asjadesse, mis seal yksi bosonistest teed, see oli teine pealkirja kandidaat, aga mulle tundus liiga lihtne. Kuidas Vii lihtsa pealkirjaga raamatut müüdi inimestel järsku ostavadki ära, tead, mis sa siis pead hakkama esinemas käimas, seletama, tead jube. Kas armastust on väljaspool meil laule, kas suuri tundeid mujale? Kui filmis ei ole rüütlitelgi enam aega aule miks miskit suurt peaks paistma, siis me silmist. Ja elu on suurem kui mistahes film. Meil ette on teada, mille öölambivalgel väsinud silm saab ju uneski loo kulgus seada. Öötund, mis enamat teada. Ma lugesin kol, tulin kaunist raamatut. Jäise ennast tegelaseks lootsin kuid elus kukub välja kõik nii saama tult, eks asjatult vist oma lootust jootsin. Ja elu on suurem kui mistahes film. Kui lõpp meil ette on teada. Lambi valgel on väsinud silm uneski loo kulgu seada öödunud, mis enamat teada. Kuid vahel tunne on, et muutub veel, see kõik juba kostab viiuleidki stseenis on kindlalt armastuse päralt. Alanud lõik taanik juba kaldub kergelt kreeni. Eufooria lahustub haprus veinis, elu on suurem kui mistahes pilt. Ma just mõtlesin, et viimased teadet titaaniga kalduv kergelt kreeni eufooria, lahustub mu haprus veenist uitamiseks kindlasti siia midagi. See, muide kirjutasin kunagi lennale mõtteliselt lennaseks eskusest laulu teksti, tähendab küsisin, kas tulid liiga mehelik Kundamine, Tseestik, tütarlaps ei saa seda laulda, kõik saab laulmine kõik, aga sa ise oled laulnud ka nägema oma lauludest, mida sa mulle. Ma ei tea ju viisi ja see praegu edasi on see kedagi häirinud muidugi ei, absoluutselt mitte. Et ühesõnaga mõnikord võib olla väga valus kuulata neid inimesi, kes väga hästi viisi peavad ja kellelegi Hitleri lastakse raadios, eks ole. Näiteks mind on võimalikest Moden doking. Et ma arvan, et kui kuskilt Guantanamo laagrisse mind kinni pandakse, lastaks moderectokingitest kolmandal päeval tunnistan kõikama terroristlikud plaanid üles. Et vahe vahele veel põuniemm, breikarid näiteks, aga ma olen ikka näinud sind ülesastumised, naudid oma esinemisi ja mina olen nautinud, sest see pluus, mis vahepeal on nagu, nagu põranda, see kuskil on ju see, et Sa pead iseennast armastama ja sa pead kõigepealt iseendaga ja oma maailmaga ära leppima ja mõnel päeval võin ma väga tige olla, enda peale ennast lihata, seda juhtub ka on, on niisuguseid päevi, aga üldiselt natuke peab ikka olema seda, et sa armastad ennast ja oma tegemist ja kui sa armastad seda, mis sa teed, siis noh, see peab kuskilt välja paistma seal näiteks ka üks põhjus, miks Kaur Kenderi tekstid on mulle alati meeldinud, isegi kui ma mõnda ei salli, et isegi vastik tekst olnud, siis ma näen, et, et kindel, nii palju lusti saanud, sellega ta nii armastanud oma teksti lause kulgeb siukse seksuaalse protsessi, näeks sihukese kasvõi iseenese rismina enese piilumisena ja see hakkab tööle ja selles mõttes isegi nagu seda isegi Kendri halvad ja sitad raamatud on head, sellepärast et see on seal olemas. Ja vot see väike lootus on mul ka kuskil, et et võib-olla isegi mu viletsad luuletused on võib-olla paremad kui mõned sellised hinged, ühesõnaga hästi põhjalikult kirjutatud jutujunnid või luulejunnid, sellepärast et kui ma mingit asja, et eelmine ole selle juures, siis ma olen seal kirglikult ja ülepeakaela ja ei mõtle selle protsessi juures palju. Ja see on raadio kaks ja see on raadio, kahe luulesaade kuri karjas ja nemad on Kaur Kender ja Olavi Ruitlane ja kõla Jürgen Rooste. Okei, pole, et lõpptuuleks annab, hinga seni tengelpiirkondi jälle nendib kibedalt, et ei maksa kunagi piisavalt oma äridega suurem jagu alati üle, ainult ainult pidevalt pole heade aegade raamatu poole. Saagist. Aga kultuuris ka kodu toob aga päriselt puljongit veidi prodee käest raha laenata või kinnisvara auto ostuplaanid Mohammad rumalama palgapäeval jälle kuhugi rull läheb jälle maantee ei räägi, saaks vähemalt heaolu nii raske, kui Toldaator, karvitataksime välja suured saagid. Lasime maha sellel Laaril asustus imbuda ära tõmbasime kraavid nagu tuulehaug kuivas, muudkui ootab külalisi. Nõudluse jõuline kellaadi, küll hakatakse ära fotoaparaadi vastu lõugu, kaks korda saadi, luba ka. Ei saa. Pappi ei saagi. Tema abikaasa aga. Ime pähe rulli sageli sümboolselt uuendaks kuludega nulli. Esinedes tahame, et ka meil oleks paar, siis pangakaart rikastavad seda kõike sõpradele tasuta või on korraldaja tab esinemistasuta joomegi ka tavaelus korra taas slaidile ostma kalli kasuka. Pappi saagiks. Ja see on raadio, kaks luulesaade kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja siin on Olavi ühtlane ja meil on külas Jürgen Rooste ja läheme edasi Jürgeni luulega. Jürgen. Mõtlesin, et peaks lugema kolm lühikest teksti, mis ma suve hakul kirjutasin ja ma leidsin need mõned päevad tagasi üles, kui ma pidin hakkama sinna teie juurde Patarei vanglasse tulema, mõtlesin, mida lugeda. Otseselt mingi imelik fail on tekkinud arvutisse ja tegin siis lahti, vaatasin, oi, õigus, lugesin ju suve hakul väga palju vanapagana, ehk siis Andres Vanapa ja Schumanni raamatuid üle, noh ikkagi väga palju. Mõtlesin, et kummaltki üks, viis, kuus kogukest ja siis tekkis niisugune rütm sisse ja ma olin selles rütmis lihtsalt mingil õhtul viibinud. Kolm pisikest teksti ja need lähevad nii. Kaks poissi bussis joovad õlut, üsna vintis juba. Üks õhkab, tahaks jaanipäevaks load ära teha. Kunstihoone sulet väravail Leonhard Lapin nagu Peetrus pilgutab klaasist kunstnikele silma. Iga kord, kui Debora Vaarandi kirjutas suure luuletuse kirjutas mininurme kibekihku väikese. Bulgaarias hõri karjas ja Jürgen roostet. Kuidas sul vanapagana ja Schumanni Sassiga on lugenud, tervitame, et nemad, nemad, nemad paremates raadiojaamades. Sina Olav just otseselt rohkem lugenud. No ma olen lugenud jah, mul minu nagu lemmikut nagu ees loevad, eks ole, siis, ja kolmapäeva õhtul tuli väga huvitav asi välja, et tegelikult said ühel laval kokku esimest korda, ma arvan, Eestis kolm kirjanduslikku põlvkonda. Ent kui Olavi tuletas meelde selle, kuidas Jürgen oli kinkinud talle oma raamatu ja mis sinna siis oli pühendatud, kirjutas mulle idiootsuse sisse sinna rüütlase isa kujulaine ei kujutanud eedenis Ruitlane munega. Ruitlane ütles mulle, kui ma vist lugesin ta kroonat või midagi, ta ütles, et Kender, et kui sulle midagi mu proosas ei meeldis, vaata peeglist oma kõverat molli, sest ma olen proosasse kirjanduslik poeg. Muide ja alles praegu avas ennast minu toonase pühenduse tähendus, sest et ma olen aru saanud, et Olavi ongi tõeline isakuju, tähendab seal üks suur roll tema olemisest, Makarovast jõuame. Eelmine kord, see lõppes sellega, kusjuures Elm kord lõppes sellega, et sa oled, ma olin nii liigutatud, neil oli mingi suur luule esinema, seal nahk oli pandud nagu kõige lõppu, pole mingit kuus tundi aega, ma esimesena. Siis ma lugesin seda õpetust, nõrgad isegi enda luuletust, ma nagu lugesin selle Hando Runneli luuletusest ühe selle õõtsa ühele inimesele. Üks roima Rolil roninud vana Vaata, kellele Olavi Ruitlane seda lugeja kuulajamäng vastu kuulajamänge Vasate raadiomajja kirjalikult lahtisel postkaardil. Ja, või, või pange Facebookis, on see 21. sajandi ähvardused ja pärast seda olen su Facebooki tervise ja ma lõpetan YouTube'i pärast seda, nagu oli mõnda aega, nagu kirjelduses Karl nagu minu teadmata oli käibefraas Ruiklast tegema ühtegi Ruikas seal kuskil ja teises ja kolmandas kohas minuga juhtus samasugune asi, Martin plaaser andis oma raamatu välja, minul teine miljon ja siis ma suure hämmastusega kuulsin, sõbrad hakkasid mulle helistama. Kuule, tuleb välja, et Laser kirjutas Kinderlikuma raamatukogu Kender. Ma ei ütle, kas lugesid seda, mina ei ole lugenud, oli, oli siis nii Kenderlik või ei olnud, see oli täiesti plaaserlik selles mõttes, et seal võib-olla see raha raamatuga haakida järsku mingi Ta laseri raamatut täitsa soovitan lugeda, kuna selles mõttes, et noh, mida seal on, asju, mida mina teha ei oska, seda sellepärast, et ta on ikkagi väljaõppinud, eriüksuslane ja pikalt missioonil olnud ja, ja et väga vaimukad on need kirjeldused, näiteks kuuli kõhtu saab, et ta kardab kuuli ära kaotada, et siis näpuga urgitseb selle kõhust välja, siis võtad taskulise pannu tasku. Refektiline hoiab kuuli lahingu lõpuni suusatanud esimene kuul, mille ta kõhtu sai, et nagu oluline mälubi. Teine, kui teda summutist tulistatakse, siis on tegelane jalutab ja siis tundub, et keegi nagu sakutaks varrukast Saksa siis nagu sakutab uuesti ja siis juba kukub pikali, saab aru, et on koolid. Need on mingi selline naturaalse tase, mida mina ei ole eesti kirjanduses näinud, aga see oli, seda ei anna lihtsalt välja mõelda, aga selliseid isade-poegade teemast, kuna aga need ikkagi palume, et minu kaudne lapselaps Jürgen Rooste loeb veel veel oma luuletusi. Järsku ilusa elu laulukesi on selline minu suur lemmik, tegelikult üks esimene olulisem luuletaja. Siin ilmasena annate poksi lauljašilmast kavand ja see on natuke tema laadi, kirjutab mitut Fermat kavani laulu kirjutan inglise keeles ka kunagi ma mõtlesin, kui ma olin sihuke 16, seitse, siis ma mõtlesin, et ma saadan talle ära, järsku laulab limane nagu häbelikumaks otsas, ma ei viitsi nagu hakata saatma. Pealegi on tõesti ei viitsigi uusi laule laulda, aga igatahes ilusa elu lauluke niuke kavani mõttes mõeldud. Nii ilus on eestlase elu kevadel lörtsi, tuisk ning udukardina tagant siuh kapika mehe luisk. Nii vaba on meie mets nii vaba, et raada, kus tahad, me enesest jätame maha rüüstjate jää, raisatud rahad. Nii püha on eestlase olu, et valib ta ise, kuis läeb, kas parema elu pääle või jänesed külge seab käe. Nii ilus on eestlase elu, köis, alatikalk, võlda kooris ning molli võib külapeol saada ka siis, kui bänd mängib tuuris. Viiulid ja tinaviled ja niisugune punktuuriman puudu, see on kuri karjas ja raadioga Olavi Ruitlane ja Kaur Kender ja meil on täna külas Jürgen Rooste. Ja seal on raadio kaks Raadio kahe oma luulesaade kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja minule Ruitlane Meil on külas Jürgen Rooste kahjuks ja õnneks on, õnneks on suur õnn see meie esimene päris saade ja see on meie esimene päris külaline on esimene päris laupäev, siis ma arvan, et lõpupoole, kuna me oleme nüüd rahast posanitesse kõigest rääkinud ja vihjamisi ka armastusest, et, et järsku laupäeva õhtuks Jürgen natukene armastusest. Lilleseadja tütre silme taga on midagi suurt ja ilusat üks tuba ei saal ballisaal, mille kriibitud kraabitud parketil mõõdavad kinganinade täpset klõpsud meile välja maailma kaunimat valssi. Salsat ei tallad mõtete iharat painduvad tangot, mis on nagu Belka ja Strelka igavese süstiku varitäiskuu pinnal. Lilleseade tütar, see lillekimp, mille ta ema ühel hulluse ööl kui seadis kõigi jumalate ja deemonite juhatusel. Ta seisab nüüd ühes väikses hämaras räpases toas mu sompus hallide ära joodud, silme taga lilleseadja, tütre kinganinade täpselt klõpsud, kuskil kõrvaltänaval aga mõõdavad meile välja lunastust. Muidugi seda, mida me ära teeninud pole. See on ilus, kas ma võin ka nagu Jürgenil vahel ühe armastuse tuletusena loe palun, neid ei ole palju, aga aga võite pakkuda autor ära lahendusele. Ronny Alaver. Ma võin, no vaadake suhetesse lõbus. Kallis, kui sa nüüd ära sureksid, lõpuks laseksin neil sinu tuhasega ta soolveega kahes kilekotis ja need kotid endale võlts tissideks opereerida. Nii oleksime igavesti koos minu pluusi all nagu haiges Ameerika sarjas. See on nagu Andra teede seda. Võib-olla olekski pehastunud imeilus kuna on selline nädal, kus siis meie live üritused kuri karjas lõppesid siis päris viimasel üritusel mul õnnestus lugeda siis ka paar pläri teksti ja enne kui me läheme tagasi, Jürgen Rooste meie külalise luuletuse juurde, ma loen Butleri luuletuse Tõnu Õnnepalu tõlkes, mida ma olen tahtnud alati ette lugeda, mida mul ei õnnestunud möödunud kolmapäeval seal ette lugeda, kuna kiskus pisarad silma. Nii palju inimesi oli nii eriline, oli kõik. Aga see luuletus on siis kogust kurja õied ja see oli tõeline kuri karjas, kui see kogu kunagi ilmus ja oletada nimi on armastajate surm. Meie voodid on tulvil, siis mahedaid hõngusid, meil on diivanid sügavad, siis nagu hauad ja riiulitäied, kummalisemaid lillasid. Mis meile on puhkenud all mõne kaunima taeva pruukida sisu pärast viimaseid soojuse varusid saavad Me südamed kaheks lõõmavaks tunglaks, mis peegeldavad siis teineteise kaksikvalgusi kummagi hinges 200 ühtmoodi peeglis õhtul, mis üleni kallab roosat ja sinist müstilist Me ühe ühise välgu teineteisele heidame otsekui pikka nuukse, mida laeb hüvastijätt. Ja hiljem üks ingel vargsi pautades uksi tuleb ja hingestab taas rõõmus ja truu, tuhmunud peeglid surnuks puhutud tuled. Vaata kui palju paremaks. On see sellistest korralikest meetrumi järgi tehtud tõlget, oi kui palju. Täpselt täpselt just ajasin Õnnepaluga juttu, muidugi tegin lehe jaoks lugu temaga tema uuest raamatust mandrile rääkisime. Lugesin seda mandel, et ka seal on tal sihuke. Mul on Soomes üks hea semu tabani kinno, tema kastetakse Soome Bukowski. Ja ta palus mind. Kas ma kirjutaksin nagu saatesõna tema uuele raamatule, mis kohe ilmub ja siis ma lugesin läbi, mõtlesin, kuidas ma sellest kirjutatakse. Ma leidsin lõpuks tabane kinno, näen, on luule, tähendab kõik, mis puudutab, on luule ja Tõnu Õnnepaluga on natuke samamoodi, et kõik, mis temaga kokku puutub kõik, mida ta teeb, et ka tema proosa, luule, tema elamine, olemine, Te, kuulate Raadio kahte. Ma tean, te kuulete raadio kahte sa kuri karjas ja. Me jätkame meie esimese saatega meie esimese saatekülalisega. Jürgen roostega, palun. Jürgen Veber. Ma loen tee omanni luuletuse Diomann on üks kummaline vana mees kes kirjutab imelikke tekste. Tema asjad. Mu surmalaagris õitsev gaasikamber on hüvaks arstiks doktor mängele. Et inimrivi silgendab, meil elas, klamber jääb kogunisti halli hulga hingele. On sängija poldid, kruvid mõõtvat parajust, mis üle ääre raiutud saab maha. Meil loosung ehib tammist, maja ust ning laipu tassitakse kuhja majada. Ja mul on tunne, et mismann siin tahab öelda, on ikkagi see, et et kui midagi halba juhtub, siis meie, kes me kõrvalt vaatame, oleme selles kõik natuke süüdi. Näiteks ma tunnen ennast alati süüdi kumas, vaatan telekast nägema mõnda tõsieluseriaali Gadget ja siis tunnen, kuidas see on siuke piinlikkuse peale ehitatud, eks. Aga kas need inimesed teevad ennast lolliks? Olukord nii piinlik ja siis naerame selle piinlikkuse üle, siis ma tunnen sel hetkel nagu häbi ja viletsust, et ma olen osaline selles kurja tegemise protsessis, mõtlen et kuidas ma saaks sest kõrvale astuda. Ega vist ei saa, või pole telekas kinni Pole ta mingi kurja tegemine, et see on lihtsalt sihuke rumalusi tegema kurja kurja me teeme siin praegu leiva võttis ikka, see on kuri karjas ja inimeste raadiost tuleb praegu. Vot see on kurja tegemine, see on ainult hea kurisem, selline kuri, mis puhastav, eks ole, nagu, nagu see Göte, kusjuures Götega, mul on probleem, kolleeg Göte keeras mulle raju, ma ütleksin siis nüüd kaka, mis ta kirjutas ära, Ville meistri õpiaasta, Hei, ei, ta võttis ära. Fritze jättis seppa. Seda Götele andeks. Põrgus särsti saadetakse mind järgi, selle teema klaarime ära, võtsid mult pritse, jätsid mulle sepa teadagi, mis sepa tädid teevad. Jah, ma olen üsna kindel, et sinna kohta, kuhu mina peale surma saatnud ei satu. Terve mõistuse, maa ja jumalat ei tundnud sellel maal ta tiivulise ingleid ega sõralisi sortse. Seal puudus külgetõmbejõud ja kaal ning vanus kaasa. Eal ei toonud kortse, ent teadis iga oma täpset tähemärki, kes oli lõvi, jäär või boreaalne siga ning usutiselt kurja silma, seda nõiamärki ning kuldset puud tundmatut noorusiga. Jumalat ei tuntud selles riigis kaht libekeelset ennustajat, küll nad võistlesid ja tihti olid viigis ning mitut mõistukõnet kandsid rõiviks küll jäika, olid ajalehe kaanel ja kõnelesid telepurgi sees. Kaks kuulsat kõiketeadjad, kaks Isevärki valgustatud meest. Kuid jumala Teie vajadusi silmas ja elu nagu mesi kärjest tilgub, ent taevasse, kui heidad hetkeks silmad. Ja see on raadio kaks ja see on raadio kahe luulesaade kuri karjas ja Kaur Kender ja Kaur Kender, Kaur Kender ja Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab ja kuri karjas meil oli, kõlas Jürgen Rooste aitäh ilusat laupäeva õhtut. Laupäeva kõigile inimestele ka sama köidet. Isegi. Läheme sind inimestele ka neile soovime ilusat Low. Nägemist. Eha. Raave. Gloto see tühjaks ning. Püsti. Ja rõõmsauskliku. Ilgi. Tuhkagi.