See on tõesti enam üksi, vaid mul on hea meel tervitada siin saates tänast külalist. Näitleja Hendrik Toompere juunior juunior juunior tere. Tere. Juba mõtlesin, et sain hakkama, aga, aga ikkagi nakkab vääratasin, et vajab, vajab asi harjutamist, et kuidas sulle Hendrik endal on, et mitmendast eluaastast sa ise nagu siis selle asjaga ilusti ühele poole. Ma aimasin, et sa selle nime kohta uurima passis, ma olen lihtsalt Hendrik Toompere see juunior juunior, see on lihtsalt selleks, et saaks siis minu, minu isa ja minu vanaisa tegemisi eristada. Isansis juunior vanaisa on vanaisa, oli seenior ja noh, põhimõtteliselt kuna vanaisa nüüd on surnud, siis ma võiksin olla juunior, aga keeruliseks muudab olukorra asjaolu, et mu isa on umbes 20 aastat Hendrik Toompere juuniori nime all tegutsenud. Mis tähendab, et kõik kõiksugused andmebaasid on seda nime täis ja kui ma nüüd ise hakkaksin Hendrik toompere juunior, eks siis siis oleks seda segadust veel rohkem. Oleks seda segadust veel rohkem, jah, tõesti, et need seal on, seal on ka mõleti, siis ju ma ei oska öelda, mõneti. Noh, vahel on isa või vanaisa, räägime teatridünastiast, ikka. Võimas märk on eesti teatrimaastikul maas Nende meeste poolt, kes veel tegutsevad, kes enam ei tegutseb. Et mingil määral, eks ole, võiks kohe küsida, et nende tegude varjus tõusta, aga nüüd seal on veel nimi selle oma nime ka veel kuidagi ikkagi tõestama, et on seal selline tõestamis kuidagi vajadus sisse programmeeritud tajuda seda, et iga päev mult elu avalikes seda kuidagi nõuab. Endiselt ma katsun, kui ma oma asju teen, siis mitte selle peale väga-väga-väga pingsalt mõelda, et tajun loomulikult ma tajun mingisugust survet, aga ma mõtlen, ma katsun selle peale mitte mitte mõelda. Aga kuidas sul lapsena öeldi, et teade Hendrik, et sina nagu, kuidas ma nüüd ütlen, oma nime ei saa, et sa saad sellesama nimi, mis oli vaat sinu issil ja jumala isana. 12 lapse käest ei küsita seda mestele nimeks. Nii, aga kui sa hakkasid asju jagama, siis ma ei tea, seal tekkis endal küsimus, et, et kuidas see asi ikka nii läheb, et teistel lastel on võib-olla oma nimi. Mul oli paar sõpra veel, kellel oli isa nimi, nii et ma ma traditsioon tegelikult, eks see on pikalt, ma olen seitsmendat põlve Hendrik. Ja jah, meil oli, muidugi oli kõik ei ole Hendrik Toomperet paisunud oli Hans Hendrik Toompere ja ühesõnaga neid on mitmeid nimesid, aga aga ma ei ole ise väiksest peale, ma ei ole selle peale väga-väga põhjalikult mõelnud, see on hiljem tulnud siis, kui ma ikkagi hakkasin tegutsema. Teatris. Sõbrad kamraadid kutsuvad sind lihtsalt Hendrik. Et saame selle asjaga siis nüüd enam-vähem ühele poole, aga täna testi esimesel tunnil me rääkisime natukene ka sellest lastekaitse seoses, et et juba maast madalast vanemad tihti tahavad oma lapsi noh, näevad nagu mingil määral jama omandina või mingisuguse oma mina pikendusena ja siis vanemad tahavad ju lastele nii-öelda head väike, väiksel määral ka iseendale, eks ole, kindlasti oma tulebki, kuidas sinul oli, kas vanemad hakkasid juba varakult sinust siis tuunima, miks mitte ka vanavanemate tuunima siis teatri näitlejat, kelleks sa tegelikult nüüd oledki saanud? Siis, kui ma lavakasse astusin, siis ma ei saa öelda, et ma ei saa öelda, et see oleks olnud nüüd üllatus vanemate jaoks, aga aga, aga noh, nad ei olnud, ma ei usu, et nad oleksid seda kuidagiviisi ette planeerinud, et minust saab näitleja. Jah, nad leppisid sellega üldiselt mu isa on mind niimoodi kasvatanud, et, et neid tähtsaid otsuseid ma pean ikkagi ise vastu võtma ja, ja, ja noh selles vaimus, et laps on laps on ise piisavalt tark ja küll ta saab aru ja kui ma olen küsinud, loomulikult on vastanud, aga, aga sellist tugevat suunamist sinna sinna kanti pole olnud. Ma ei ole käinud teatriklassides ega ega teatriringides. Käisin lihtsalt keskkoolis ja tegin oma asju, vaatasin, mis mulle meeldib, võib-olla lihtsalt kuna kuna ma olen nii palju väiksest peale nii palju teatris viibinud, siis siis Draamateatris, nukuteatris ja näinud seda elu ja asja kõrvalt teeks küllap siis sealt see pisik on tulnud. Ilmselt küll jah, et, et tundus. Aga kas siis võib öelda, et sulle tundus sihuke nagu kindel ja turvaline valik või? Ma ei usu, et ta on seal ei ole ju, seal ei ole midagi turvalist, ma läksin sinna kooli katsetel, aga see, kas ma sinna sisse saan või? Noh, see, seda ma ju ei teadnud. Mul lihtsalt meeldis mulle, pakkus sellel hetkel. Teater, pakkus kõige rohkem pinget. Kui ma poleks sisse saanud, küllap oleksid kuhugile mujale proovinud. Ilmselt seal oli mingeid Aitäh oli mõtteid, kuigi ma usun, et ma oleks võtnud lihtsalt aasta vabaks, kõigepealt siis nad midagi edasi õppima. Ma olen nüüd olen mõelnud tagantjärgi, et näiteks arhitektuur oleks saanud see, mis mul oleks pakkunud pinget meeldinud. Est vaatasime ennist ka, et ennist, kui siia eetrisse tulime, Hendrik Toomperega, et oled lõpetanud ju siis Eesti kõige parema kooli, vähemasti praeguse, siis edetabeli järgi see topsis täna uudistest käis läbi ja tekitab väga palju poleemikat, eks ole, et miks ikkagi nii ja miks mitte naa ja kuidas seda kõike nüüd mõõdeti, jutt on siis Tallinna reaalkoolist, et ma kujutan ette, et see on siis ikkagi nüüd nii kool, eks ole, seal ju ikkagi õpilane. Noor inimene avatakse igati tema Dima meelettima mõistus, eks ole, et et ta oskab siis neid valikuid teha, eeldan, kuidas sa oma koolile tagasi vaatad, siukse heldimusega, väike pisar tuleb silmanurka ja mis, mis sinule tundub, et et noh, olija cool. Loomulikult oli hea kool, kuigi koolile tagasi mõeldes siis ennekõike ikkagi ma mõtlen oma oma klassivendade klassiõdede peale inimeste peale, kellega ma seal päevast päeva koos olin. See koolide edetabelisse ladumine on üleüldse kuidagi naljakas asi, et seal on nii, et ma ei võtaks, ma ei võtaks seda väga tõsiselt, see on noh, okei, mängige seda mängu, kui on vaja. Tegelikult tegelikult see ju ei määra mitte midagi. See oli hea kool, reaalkool oli loomulikult. Mulle pakkusid reaalained, pakkusid väga pinget. Õppejõud olid head. Mis, mis ma oskan selle kohta öelda, et muidugi ma olen õnnelik, et ma olen seal käinud. Eks vahel öeldaksegi selle Nende paremate koolikohapealt ja siis niinimetatud eks ole, eliitkoolide koha pealt, et üks asi on see, et seal on õpitulemused head ja võib-olla siis õpikeskkond on piisavalt motiveeriv ja nii edasi ja nii edasi. Aga ikkagi see seltskond, kes seal on, sa isegi viitsid, eks ole. Klassiõed ja vennad ja et ütles, et inimene satub õigesse seltskonda. Et, et noh, see on nagu võib-olla isegi suurem asi litsalt koolist ka vahel nagu ikkagi. Näiteks on loomulikult see vist ongi kõige suurem väärtus, need need armsad ja toredad inimesed, kellega koos ma sain seda aega veeta, et. Ja noh, kõik need jututeemad ja, ja ühised huvid, need, need ju kui tekib selline õige õige tervislik huvikooliasjade vastu omavahel seltskonnas, siis see on väga kasulik, see on väga-väga hea, kui on, on sõbrad, kes on, kes hakkavad positiivses mõttes omavahel konkureerima tulemuste. Tulemuste koha pealt oli siukest nagu tunnustavate siukest asja, et ma noh, ikkagi ütleme niimoodi, et olin, olin et oli keegi teine, oli parim, et olid täitsa äge, et ei olnud sellist nagu lihtsalt noh, mingit kaikaid koda loomulikult. No seal ju tegelikult õppimine on ainult üks asi, et kõik see sotsiaalne plaan, kuidas, kuidas omavahel nalja tehakse, ollakse koos. See on vähemalt sama oluline. Ja selge, et nendel toppidega tuleb siis tõesti alati ka inimestel vaadata, et mitte väga pöördesse minna, ikkagi loomulikult üks asi, med õpitulemused, mida konkreetselt saab siis ritta seada, aga need muud asjad on ka olulised. Paneme nüüd sinu valikul Hendrik käima Vaiko Epliku viimase plaadi pealt loo varielu, sa ütlesid küll üht-teist lugu, aga see meil juba mängis, ehk siis soorebased mängite söögi alla söögi peale selle suurepärase üldiselt nii ja uudiste vahele ka, et mis, mis põhjusel siis Vaiko sulle, mis see viimane plaat ainult või üldse loomingut? Ka see, see viimane plaat just võiks öelda, et see on minu jaoks selle suveplaat, ma ostsin selle ja, ja ma olen seda korduvalt kuulanud, see on lihtsalt väga hea plaat. Vaiku looming muidugi on, loomulikult on ennem ka mulle meeldinud ja, ja vaik on vaik on üks Eesti andekamaid muusikuid vaieldamatult. Aga, aga see, see noh, ühesõnaga see see viimane plaat, kas ma ütlen, on tervikuna on, on väga mõnus. Et seal on nagu varem oled nagu neid albumeid ka läbi niimoodi kuulanud ja siis sealt ka üht-teist leidnud, aga see on nagu tervikuna kõige parem. Ei, ma ei ütleks, et kõige parem lihtsalt mulle praegu, sellel suvel praegusel hetkel ta on, ta on väga korda läinud. Et see on just ka ajalooline hetk, et ikkagi sooritasid ostu tehti seal niimoodi, et eks ole, et oodatakse ära, kui, kui saab kuskilt lindistada vanas keeles nii-öelda lindistada. Aga paneme siis kohe peale testi varielu ja Vaiko Eplik Ei. Sära, kui päikene Karikavõitu. Hendrik Toompere Sis valikul, Vaiko Eplik esitas varielu. Rääkisime natukene haridusest ja tõesti, Hendrik toompere juunior juunior reaalkooli lõpetas, aga oli oli tubliga reaalainetes igatahes inseneriks kodumaa kutsele ei läinud, vaid suundus teatrikooliteatrikoolist on nüüd ka juba paar aastat, on läinud. Kaks aastat oled Hendrik olnud nüüd draamateatrileivale, et kuidas siis tundub, võiks niisugune üldine küsimus olla, et kas on tekkinud juba esimesed kahetsusmomendid siin teatritemplis. Ei kahetse mitte midagi. Tegelikult on väga mõnus, on praegu. Ma olen väga rahul selle kõigega sellega, et mul on võimalus draamateatris olla, seal on küllaltki palju tööd, mis on väga oluline noore näitleja jaoks sest praktika on ikkagi see, mis õpetab kõige rohkem. Ja, ja katsun, katsun jätkata, kas jätkata samas vaimus? Ega, ega siin muud ei olegi see. Tegelikult ju õppimine veel kestab. Koolipikendus lisa ütles, et umbes umbes neli aastat on see aeg, kui, kui toimub küpsemine ja, ja pärast kooli siis ja alles siis võib hakata rääkima siis ma ei tea, välja kujunenud mingis mõttes välja kujunenud näitlejast. Et veel paar aastat nagu mõnusasti veel küpsemist ja siis hakkame nägema, võib-olla siis kommenteerida, aga, aga, aga noh jah ja no üks asi, mis ongi nagu päris huvitav, eks ole, teil seal oma perest on, on rahvast küll, et sul on isa seal just see isa ja poja suhe on kahtlemata see, mis on paljudele ilmselt ka huvi pakuvad, et kuidas ikkagi on, et kas isa siis noh, oma poega nagu ka peksab rohkem või noh, ütleme nii. Ja, ja teine on ju veel seal sugulasi seal laadida. Postimees, ja on küll, jah. Ma ei tea, vot see isa, isa ja isa on ikkagi noh, lisaks sellele, et ta, mu isa, ta on olnud mulle ka kõige-kõige olulisem õpetaja siiamaani teatriteel. Ja kindlasti ta on mingi koha pealt on nõudlikum. Samas samas ilmselt läheb see selle nahka, et ta lihtsalt tunneb mind paremini ja, ja julgeb mulle ka öelda otse välja, mida ta mõtleb. Usun, et mina olen ka tema vastu üsna aus. Et kui me suudame ausad ja, ja ausad olla teineteise vastu ja, ja, ja rääkida omavahel asjad klaariks, siis siis on igasugused sellised äkilisemad momendid alati andestatavad. Nojah, et isa teab suu siis võib-olla mingisuguseid praegusi võimeid, potentsiaali ta ikkagi, nii et mida, mingid veel varjatud võimed, mida välja tõmmata, võib-olla kahkem. Kuidas see siis repertuaari asi seal käib, et isa teeb, ta lavastab nüüd kas tuleb ka nagu kuidagi ette seda juttu, et võid endalgi mingisuguseid mõtteid olla, et võiks teha seda, et vaat ma tahaks tegelikult ikkagi mängida mingit nihukest asju, mis on, noh, see on selline tüüpiline küsimus näitlejatele, et kas tahad mängida, ma ei tea, Hamletit või, või? Praegu ma praegu ma ikkagi võtan praegu ma teen lihtsalt töid, mis mulle antakse. Ma, ma ei saa, ma ei, ma ei esita ja ma ei saagi esitada mitte mingisuguseid nõudmisi, ma olen rahul sellega, mis mis hetkel on. Ja üldiselt need kõik asjad, mis ma olen siiamaani teinud on, on olnud põnevad kõikumas kandistis on suuremaid, on väiksemaid asju olnud. See on loomulik, et selline selline otsimine, otsimine käib. Ma, ma ei saa öelda, et mul oleks selge teatri eelistus välja kujunenud või et mul oleks noh, väga konkreetselt, et vot seda nüüd tahaks mängida. Ma ma selles mõttes on avatud. Et sa ütlesid, et. Noh, kas viisasõnade järgi, et, et tõesti on aega aega veel küpseda, et kas sa otsid ka siis väljakutseid ka väljaspoolt, et sa oled teinud mingeid rolle ju ka teleseriaalides ja õige kohe noh, räägin natukene ka nendest filmivõimalustest, mis on siis nüüd olnud ja tõesti vaata ja varsti ka näeb, et räägime siin kas või siis filmist Seenelkäik, mis juba maailmas ringi käib ja septembri lõpus 21. septembril vist siis ka Eesti vaatajate ette rullub, et kas nende siis nii-öelda teatri draamateatritemplist väljas nende võimaluste otsimine on raske, on, on seal noh, nii-öelda neid otsi. See on kuidas, kuidas otsida tegelikult, et tegelikult ikkagi asi oleneb sellest kuidas seal pakutakse. Ise otsida on üsna keeruline, sa võid ennast käia ju pakkumas, aga kui näiteks võetakse filmi, siis otsitakse konkreetset tüüpi. Kui sa vastad nende nõudmistele kriteeriumitele, siis noh, siis kutsutakse, aga aga aga, aga ise otsida on. Ma ei tea, ma, ma ilmselt ei oska ka seda, ma ei tea, mis, mismoodi peaks käima siis kriipima uste taga. Me ei ole vist meil ei ole vist nii suur, eks ole noh, ütleme turg, et nii nagu on näitlejate mingid agendi agentuurid ja eks ole. Aga räägime see filmitulek, et kuidas sulle endale tundub, et see filmivärk sulle istub, et me räägime praegu seenelkäigust ja tegelikult tee sel aastal on tulemas veel üks film, kus sul on siis roll, et filmi värk istukile Ja mulle väga meeldib filmi teha ja ma loodan, et neid pakkumisi tuleb veel ja veel. Õnneks oligi, oligi nüüd niimoodi, et eelmisel aastal tuli siis kaks filmi pakkumist üsna järjest ja mõlemad küllaltki suured osad ka. Ja nüüd ma ootan neid filme, mis hakates välja tulema 21. on 21. septembril sisse seenelkäik ja 22. detsembril tuleb elavad pildid. Et see aasta lõpp saab olema päris põnev näha juba varsti siis seenelkäike räägime kohe nendest filmirollidest veel, sest et see ongi just see, mis on võrdlemisi aktuaalne, noh lisaks siis teatritükkidele teatrihooaeg ka käivitub, aga paneme vahepeal peale siis loo, mis ka sinu valikul on ja sõidab trikil Evaluation Revolution la. Uljad tabama. Tabavamad. Tagamaks. Siin me oleme saates, räägime nendest põnevatest asjadest, mis siis üsna pea laotuvad ka siis laiemalt avalikkuses tee üks sellest on siis see uus Eesti mängufilm, Seenelkäik kell 21, september juba saab see siis olema ja tõesti lisaks siis metsa niisama seenel käimisele on jõuline soovitus seda filmi kindlasti vaatama minna, sest et väljamaal see film juba käib mööda festivale ja kogub positiivset siis järelkaja ja siis tagasisidet igal juhul. Hendrik toompere juunior juunior on ka selles filmis osatäitja ja võib-olla Hendrik paari sõnaga, et millest see film ikkagi on, et inimestel on võimalik ilmselt ka treilerit vaadata, aga aga natukene iseloomustamiseks. No esiteks, ma pean ära ütlema, et ma ei ole seda filmi veel ise näinud, nii et ma ootan ka põnevusega osa soovituse näinud kuidagi see, kus ma olen Nende mõningaid kohti peale lugemas, et, et jah, ma olen episoode näinud, aga tegelikult tervikuna ma pole seda näinud, ma võin rääkida selle põhjal. Milline oli siis stsenaarium, kuidas võtteplatsil oli olla ja mida sõbrad rääkinud? Sõbrad ütlevad tervikuna, et, et oli, oli tore ja ja üsna üsna naljakas film. Ma loodan, kirjutas. Et etteastega veidi rahule Jah, me ei ole nüüd ma ei ole nüüd otseselt no minu etteastest niimoodi konkreetselt rääkinud ja ma tegelikult polegi neile lasknud rääkida oma. Ma ootan põnevusega, et et mis ta siis on, ma muidugi väga üleüldiselt olen lihtsalt nende arvamust kuulanud, aga no millest film räägib, on on siis kõige üldisemalt see, et läheb üks tuntud Eesti poliitik. Tähendab, kohe peab ära ütlema, et tegelased, kõik fiktiivsed kõik need, need ei ole päris eksisteerivad inimesed, need on kõik väljamõeldis. Poliitik läheb oma naisega metsa ja ekib sinna kolmeks päevaks ära. Ja, ja no ühesõnaga siis metsas hakkavad avalduma igasugused igasugused inimese varjatuma küljed. Ja ühesõnaga, samal ajal on tal veel ka, on seal probleemid, on linnase mina olen siis mina olen linnas noor noor partei hunt, kes üritab olukorda kuidagiviisi lahendada ja paralleelselt on, on õhus ka üks, üks skandaal, kuidas siis poliitika on käinud riigi rahade eest? Reisidel et jah, sihukseid aktuaalseid või uudistega haakuvaid asju on ka, aga, aga ma saan aru, et tegemist on ikkagi siukse komöödiaga, et ikka saab nalja. Jah, ta võiks. Ma loodan ka, et saab nalja see, kui ma seda stsenaariumit esimest korda lugesin, siis siis ma naersin päris mitme koha peal ja seda ei juhtu tihti, et sa loed, et loed raamatut stsenaariumite, siis hakkad kõva häälega naerma. Ma arvan, et see oli hea märk ja ja noh, see positiivne kõik kanduse tegelikult võtteplatsil edasi ja ma loodan, et see, mis võtteplatsil oli hea, et see tuleb nüüd siis ka filmis välja. Ta võiks olla oma kui seda üleüldse üritada liigitada siis äkki intelligentne komöödia või midagi sellist, et saab nalja ja on, on mõtlemisainet ka. Kus see võtteplatsil oli kuskil metsas olitesse? Jah, suurem osa võtetest toimus Loksa lähedal metsades, mina muidugi metsa kordagi sattunud, sest mina olin see tegelane, kes siis seda kõike klaarib linna poole pealt, need minu minu võttekohad olid Tallinna kesklinnas erinevates kohtades. Et tulid siis sellise nagu jällegi kuidas seda nimetatakse, spinn doktorirollis natuke pidid asju klat, Dima ja nii edasi, kuidas poliitikutel? Nagu me teame, nendel poliitikutel pidevalt on, aga jah, tõesti see poliitiline pool, ma saan aru, siis ei pea inimesi ära hirmutama, et, et see on nagu mingid inimlikud universaalid ilmselt mängus. Et kõik saavad aru, millega see ongi, et režissöör Toomas Hussar ise ütleb, et et tema ei tegele otseselt päevakajaliste teemadega, tema tahab ikkagi rõhku panna üldinimlikele aspektidele. Kui noh, seal on, eks see oleneb vaatenurgast, lihtsalt. Just et seda asja nüüd küll tõesti, kui te vaatate treilerit, siis ilmselt ühinete nende inimestega, kes väga ootavad, et see film ekraane tuleb ja see on siis 21 september. Nüüd see teine, Hardi Volmeri film, kus osatäitmine on, et lühidalt, et mis, mis tüüpi osa seal on? Seal on mul mitu osa korraga, mängin ennast enda poega ja enda pojapoega. Jah, filme film kulgeb läbi 20. sajandi ühes vanalinna majas kus siis keskne tegelane on noor alguses noor naisterahvas, kes lõpuks tema elulugu, ühesõnaga. Ja mina olen tema. Selles filmis esimene armastus, siis hilisem mees, siis poeg ja siis pojapoeg. Et siis mingisse Krimmi ja muude niisuguste vahenditega, siis tehakse vanemaks kuidagi. Üldiselt ma pean mängima ikkagi endavanuseid enam-vähem sinna enda vanusevanusesse jäävaid tegelasi, et mind mängib vanemast peast mängib selles filmis näiteks Ain Mäeots. No igatahes seda saab siis olema põnev näha juba nüüd sügisel ja siis päris jõulude eel. See teine mängufilm, mis teatris praegu toimub, Ma saan aru, et too aeg käivitub. Mida põnevat on tulemas, need sinu kihastuses, millised rollid sul nagu need ägedamad seal on? Septembris hooaeg läheb käima ja siis endiselt on kavas eelmisel aastal tehtud tööd kolm õde, Tšehhovi kolm õde ja siis klassikast veel Shakespeari võlanõudjad. Tegelikult õige nimi on sellel Veneetsia kaupmees on siis Shakespeare, Veneetsia kaupmees, meie, meie meie tüki pealkiri on võlanõudjad ja tuleb tuleb uusi uusi töid. On Lutsu, Oskar Lutsust, tuleb lavastus, mille lavastab Uku Uusberg. See esietendub seitsmendal novembril Oskar Lutsu enda elust kuidagi Oskar Lutsu enda elust. No aga Henrik, ega siis töö ei ole muidugi ainuke asi, mis siis inimesse. Elu siis nagu toidab, et kuidas sa, muidu me oleme muusikud, muusikat mänginud ka sinu valikul praegu ja, ja üks lugu tuleb veel. Oled sa suur muusika kuulaja, et siit me ajaloolise hetke jo mainisime juba, et usside Vaiko Epliku plaadipoest? Kuidas muusikat tarbiti? Ma kuulan muusikat päris tihti. Armastan sellist muusikat, mis viib mind kuidagiviisi teekonnale või, või sellisele emotsionaalsele pildile sele jutustab mulle mingisuguse loo, et seetõttu ka ma natuke pelgan liialt intellektuaalset muusikat. Mulle tundub, see on kuidagi muusika. Muusikatiibade kärpimine, kui muusikat hakatakse liiga intellektuaalselt tegema, muusika kõneleb. Ta kõneleb millestki sellisest ja kõneleb mitte sõnades, vaid siis emotsionaalses keeles, räägib, räägib asjadest, mida võib-olla sõnadest ei olegi nii lihtne panna. Et. Jah, ma armastan muusikat, mis mis maalib mulle erinevaid pilte ja, ja arm kaasam. Hendrik, kuidas sa siis end vormis hoiate sporti teed või piisab, kui te olete teatri, siis ta on ka mingisugused teete seal töövõimlemist. Kuulge, meil on kõigepealt, meil on lihtsalt üsna liikuv eluviis, aga, aga lisaks sellele muidugi ma käin käin jooksmas ja, ja mängin korvpalli ja võrkpalli. Ühesõnaga jah, tegutsen füüsiliselt aktiivne. Et ära sa märgi kohe, kõik need pallid olid välja loetud, elad sa tugitoolis ka vahel kaasa siin Eesti korvpall siin vahepeal tegija, aga ongi hea teha, olen vaadanud kõiki mänge. Kuule jalgpalli vist vahel, et, et see on ka väga tähtis, meie siin vahepeal mõõtsime, et kas korvpall tuleb, on taas tõusuteel ja, ja jalgpall noh, nagu öeldakse, mis siin vahepeal kippus ette ära minema, et ei ole enam nii rahvussport. Ei tea tundub, et korvpalli läheb praegu hästi ja mul on selle üle ainult hea meel. Ma soovin neile poistele jõudu. Jalgpall, jalgpall on samuti eestlased enam ei saa kõigilt pähe, nii et seda on tore vaadata. Mul on, selle üle on ka väga hea meel. Nad mängivad üha ilusamat mängu. See on tore, aga midagi toredat veel Eesti suvi, noh mina olen siin ikka virisenud, et sel aastal jäi nagu vahele viriseja, sa ise oled, et, et selles mõttes, et said suvel puhata ja, ja kuidagi noh, sügi soojaks kuskilt noh, kondid kuumaks mingis muus moel. Ma olin, ma olin, mul oli üsna töine suvi, ma olin, aga, aga noh, see töö oli selles mõttes segatud või töö oli siis. Ta oli naissaarel, ma pidin naisnaissaarel, mängisin Tõnu Kaljuste juures, mängisime Naissaare, vabariik oli siis selle tüki nimi, mängisime seda ja siis oli puhkus ja töö olid kuidagi käsikäes. Et ei saa otseselt öelda, et oleks olnud, oleks nüüd olnud väga, väga hull töö tegemine, seal oli mõnus olla. Eks ta nii ongi vist hea, et, et see töö võiks ikkagi meeldida ja siis ta läheb kuidagi nagu libedama. Reigo. Aitäh, Hendrik Toompere, Juunior Juunior näed, seekord õnnestus natuke varem, et said läbi tulla ja tõesti, ootame siis sinu ettevõtmisi püüne peal ja ja ka Geos üsna pea. Siis juba on tore sinuga kohtuda, aitäh. Ja paneme muide, sinu valikul jälle sotsialistid, seal issand, sul vist ikkagi südamelähedane artistidega. Selle selle looma nüüd valisin. Jaa, tervitaks arekit ja ühtlasi ütleks, et mul on kodus, on see lugu, on siis otseselt sellega seotud? Mul on kodus on neli kassipoega, kes umbes kuu aja pärast hakkavad kodu otsima ahnii ja nii, et kes huvi tunneb, see julgelt helistagu, me anname neid hea meelega ära. Tervitakse arekit. Jarek laulab nüüd teile kassidest. Ma ei ole koera inimene, puuri, sa teed mu jalaga, temaga peab tegelema, ta vajab tähelepanu nagu poliitik, koeral. Loll ei tule toime nagu Arnold Rüütel lause lehvitamas on. Mu hääle saavad kassidest intelligentsed instinktid, kiisu, kes on olnud päev otsa kodus üksi päises näoga uksel vastasori, anna krõbinaid, muidu lasen, sussib täis, nii armas, vaata, mängib lõngakeraga. Koerale näris lauguks pilates päikesest toa oussa, lebra. Liigad lõugas krantsi sassis närvisüsteemiga Veldades karbis minu masti loob juba päris beebina eelistatakse päeva veeta nagu töötu eksidaloom on oma peremehe nägu, vaata Uku Suvistet raudteeviisi kiisakorvis, palun tutvuge uue territooriumiga laua peale ei roni lauale, ta ronis ikka. Nüüd on kogu elamine karvu täis, nii et kui keegi nad kokku periks, saaks Luisa värgile uue presidendiballi kleidid. Mu elustiil on nagu eestlased. Ta paralahkul vilja kiisule oleks üks sõidab nagu dialoogid kodus keset linna, võtsin talle seltsi musta karva kassipreili, selline energilisem kasside Krista Lensin päevad läbi müravad koos mu elamise segi, kuni Haarald pea toidukaussi ära kustub. Muides kõhu all pidi olema tõutunnus Mumbus. Kuigi nüüd sunnib mul must kass 100 korda päevas üle tee, oled õnnega koos haaranud Lõvisüda ja Matilda svee selga. Pulmad jäävad ära, haara lihtsalt, pole enam elumees. Anna lisaisa lõikas tal munad maha. Ta on loomaarst, mitte sõbra tilguvad, siis kiiskas lihavõttejänes orav, parem narr Keplikute kassiklippi, kes okei, kas pole memmekad, nad murravad müüte näiteks üldse meeldigi süle, kui parajasti ei käi mürgel Matilda kasutab ülbet lükkamist külaliste mütse. Kiiver jalaluude ümber, kus on tugev kossumeeste lõhk küljes haarad imelist vaid on kraanikauss lamab seal plekile servas nagu Peep taimla prooviks silma tüdrukute bikiine selga. Ööseks sätivad end juba teise kaissu diivanile hommikul kraabivad magamist, usku etteroad sissehingamiseks, uhke muidugi kukalt aitamas käivad uinunud, kiisud ja palun vaheta aga kassiliiv ära. Haarad ja Matilda võib-olla jäävad hiirtel alla, igatahes praegu õõtsuvad rütmis kaasa. Mis asja klotsid kähku kõlari maha.