Raadio eks. Oleme peetia Pedaru. Jätkub saade siin me oleme eetris sbeki Pedaru ja üsna pea alustame juttu meie tänase pea külalisega, kelleks on Maarja Tali tuntud stilist, moekunstnik, moeürituste korraldaja, kelle kes on siis üks peamistest tegelastest, tänu kellele jõuab Eestisse Oskar Metsavaht, eesti juurtega moedisainer maailmakodanikke, kuulus mees, kellel on süda õige koha peal ja kes võitleb planeedi heaolu eest. Väga sümpaatne tegelane, kuulame, mida laulab Adeele looga Hounthan kloori ja siis juba jätkamegi juttu. Maarja Taliga. Seljateele, Haumthan kloori üks lugusid, mille valis välja meie tänane saatekülaline Dali. Tere Maarja. Tere. Tere. Tere. Sina oled stilist, moedisainer, kõike palju-palju asju sa teed, aga praegu kõige aktuaalsem asi on see, et sina oled kuulsa Eesti päritolu moelooja Oskar Metsavahi visiidi korraldaja. Et tänu sinule ta Eestisse tuleb ja sina temaga siin tegeled ja ma saan aru, tulebki just otse lennujaamast. Tema parem ja vasak käsi saabus Eestisse. Millal tulevad tema jalad? Härra ise saabub oma abikaasaga homme ja siis veel üks tema tiimi liige. No võib-olla räägime siiski natukene, Oskar Metsa vahistati ja miks, miks sa võtsid siis sellise asja ette, et Oskar siia Eestisse tuua? Nüüd see kõlab niimoodi tohutut pidulikult, mina toon ja viin, tegelikkuses on see, et mul avanes selline väga eriline võimalus detsembrikuus eelmisel aastal teda Eesti televisiooni heaks intervjueerida ja seal olles ma olin täiesti valmis selleks, et et fakt on, et tema vanaisa oli päris läbi ja lõhki eestlane ja et selle fakti najalt me sinna läksime ja, ja me kujutasime ette, et me saame ehk mõned tunnid Kuulsa ägeda disaineriga juttu rääkida, aga see, kuidas meid seal vastu võeti ja see, kuivõrd palju see mees oma nime taustast sellest riigist vaatamata sellele, et ta on siin enne ainult kaks korda käinud, teab ja kui palju see kõik talle korda läheb, siis Need, neli päeva mul kogu aeg trummeldas eriti tagasi tulles kuklas, et et see on selline inimene, kellest peaksid võimalikult paljud eestlased mingilgi moel osa saama. Ja siis ma rääkisin sellest disainikeskuse seltskonnas, et seminar või midagi ja, ja kuidagi asjade, väga sobival kokkulangemisel on ta nüüd siin. Kui mõni kuule veel ei tea, et kes täpselt on Oskar Metsavaht, ta jääbki selline lühiülevaade, et mis tegelasega on tegu ja miks ta on nii oluline. No kõige lihtsam on öelda, et ta on Ladina-Ameerikast ainus disainer, kelle bränd luksusbränd on võitnud luksusbrändiauhinna ehk et see nišš, kus käib väga tugev rebimine, rebimine ja kus võisteldakse tiitli pärast, siis Rolls-Royce'i ja Luiwitoonia ja sellised nimed siis ega sellelt mandrilt ei, ei olegi nagu väga teisi teada see, mille pärast ta on minu jaoks oluline või, või mikspärast väga paljud eestlased temaga haagivad, on tema käekiri ühelt poolt ja tema visuaal, et kui ma esimest korda kuulsin sellisest nimest, esiteks ma olin väga jahmunud, et kuidas on võimalik, et brasiillased või Brasiilias sellise nimega hakkama saab ja, ja Me testisime selle ära, et brasiillased hääldavadki tema nimi, nime metsamaa ja väga paljud arvavad, et ta on juut. Aga, aga see, et on selle nime juurde jäänud, ei ole lühendanud ega muutnud jätta, on selle üle väga uhke ja brasiillased teavadki teda kui, kui metsade kaitsjat, et juba see räägib temast ja tema käekiri, kui ma esmakordselt nägin, siis mind rabas see, kuivõrd Eestis oli või kuivõrd Skandinaavia need värvid, need lõike, et ja, ja tema taust on niivõrd huvitav, et kui tavaliselt inimesed lähevad andekad joonistajad ja, ja visionäärid lähevad kunstiülikooli siis ja, ja neist saavad moekunstnikud, siis tema oli väga tunnustatud spordiarst ja, ja ta kuidagi nii-öelda siis eksikombel sattus sellele teele ja mulle väga meeldib see, et ta tänase päevani surfi käib mägedes, ühesõnaga saavutades väga kõrge koha moemaailmas, ei ole ta nagu peast moekunstnikuks muutunud. Ta on väga normaalne inimene ja see, mida tema on teinud ära jätkusuutlikkuse teemal, et ütleme, et maailmas muutub nüüd populaarseks, siis tema on 20 aastat sisuliselt mõelnud selle peale et kuidas luua midagi, mis on esteetiliselt nauditav, aga samas see ei lenda prügikasti, ei, uue hooaja peale tulles. Jah, tema jaoks hästi oluline teema on keskkond, et kõik selline põlisrahvaste ja metsade eest võitlemine, et räägi võib-olla sellest tegevusest ka natuke, sellest teatakse vähem. Ta on loonud eraldi Instituudi Institute e mis on tänaseks teeb koostööd näiteks Itaalia siis keskkonnaministeeriumiga töötamaks välja, et see on ainult üks haru, nad tegelevad nii hariduse kui näiteks Ipanema rannal on sellised rohetaimede alad, mida see instituut on istutanud, sinna taimi aga siis itaallastega koos näiteks on neil kangaste ja materjalide projekt, ehk et nad üritavad mõelda ja. Luua materjale, kas jäätmed, sest nagu näiteks Amazonases on inimesed, kes, kes toituvad kala püüdmisest ja seal on sellised eelajaloolised hiigelsuured kalad ja nad viskavad nahad minema, siis nemad viisid nende inimesteni teadmise, kuidas naturaalsete park parkainete ja värvidega seda kala nahka töödelda, nii et ta oleks väga väärtuslik, nii et täna kutsi grupp käib uurimas, et äkki oleks võimalik nendelt siis kalastajatele mittefirma ei oma seda, vaid see instituut, kuidas nad saaksid seda väga väärtuslikku materjali osta ja vot selles ongi minu arust väga-väga suur väärtus, et ta mitte ei oma seda kõike, vaid ta loob väärtusi oma. Selle elukeskkonna inimestele, et see jääb kõik nagu sellesse sellesse ringi, et mitte mitte need ei ole tema materjalid ja, ja tema patent, vaid, et ta muretseb selle üle, et selle eest, et, et näiteks vaestes Faweeladesse inimestel oleks tööd See on tõesti väga, väga eriline ja üllas teguviis, et ta on olnud ju ka Brasiilia esindaja Juness koos, et ja lisaks võib-olla inimesed ei tea, et ta on ka eestiaugu aukonsul Rio de Janeiros. See oli hästi huvitav, kuidas neil on Oskleni peakontor ja, ja selle kõrval on siis nii-öelda see aukonsuli maja või noh, tegelikult nad on kõik koos mille ees siis, kui väravatest tuled sisse, sinna ehitatakse rulaparki või rulateed, et need asjad kokku on nagu lihtsalt nii kuul ja ma kasutan seda sõna hästi palju tema tema kontekstis, sest sest ta ise kasutab sõna kuul väga palju terve tema tiim, et kui asi on hea sissekuul. Kas Oskar tuleb siia siis loengut pidama, mis, mis sa arvad, sa on kindlasti juba üht-teist teada mis tal nagu see plaan siin on. Ajaliselt on tal jah, plaan, esiteks reedel toimub esimest korda Eestis selline üritus, kus erinevad disainiorganisatsioonid, kes iga aasta ikka annavad oma auhindu. Tootedisain ja noor disainer, nad on nüüd ühendanud oma jõud ja, ja reedel toimub lennusadamas. Selline suur disaini kaala ja selle mina julgen nimetada kulminatsiooniks, on, on Oskleni show. Ja järgmisel päeval, 22. septembril, mis on laupäev, on hommikul 10 KUMUs tema kõigile avatud seminar. Võin küll öelda, et saal on täis, aga me kanname seda internetis üle, nii et ikkagi absoluutselt kõik, kes on huvitatud, saavad sellest osa, kus kaudu, kus lingilt link on. Eesti disainiauhinnad, punkt ee kaldkriips, seminar ja tegelikult kalainfo on ka see Eesti disainiauhinnad. Seal on ka kogu see kala informatsioon, kuhu kaasab pileteid osta jah, mis, kas need on siis nii-öelda eesti disaini Oscarid jah, ja see, et, et sellele iga huviline saab ligi on minu arust väga eriline, et seal on siis see suur suur lava ja kaala lauad, kus nominendid istuvad, aga et, et kui sul on sellise asja vastu huvi, siis seal on teisel pool lava selline nagu kontsert, tooliread, nii et sellest kõigest tahab osa. Väga põnev, kuulame vahepeal muusikat. Meil on ootel. Antonio Carlos jobimmi lugu. See on vist laine lugu, veenmist. Modjale Aaviolite Oidi lugu, mis lugu meil on hotell olemisest, hoidile? Paneme detaili, aga räägi natuke sellest, miks, miks see, miks see muusikeseda meil praegu mängima hakkab? Kui sa mõtled Brasiilia muusikat? Kui paljusid artiste heliloojaid me üldse teame Brasiiliast ega väga palju nimesid ei ole. Karnevali muuseumide hästi palju igast asju, kui hakkad. Suur maa, eks ole ikkagi ja ja sama vist läheb praegu ikka väga hästi, majanduslikult ka, ega ei ole midagi. Noh, jah, aga lihtsalt, et esimene, mis, mis nagu meelde tuli, oli, lendasin kuulama. Et sellised meeleolu, muusikat bossonoovad, mõnusat, kuulasime kõik mõni mõtles, et ei tea, mis jura muusikas on, siis teadke, et see on väga mõnus ja tänaseks juba tõeline klassika. Fantastiline, sest et paljud asjad mõjuvad meile hoopis teisiti, kui me neid nimetame niimoodi õigesti. Täna meil siin. Me oleme saates külas Maarja Tali siis moeinimene meil ja igast muid asju on ta ka teinud, kusjuures sina ju klimetasid klaverit ka, et vist õppisin isegi klaverit, et kas sa praegu ka seda kaadrit teed, nii nagu kuulasime siin meeleolumuusika siis sees ka seal klaver käis vahetevahel. Ütlen ausalt, et ma ütlesin seitse aastat muusikakoolis ja ainus, mida see kool minuga tegi, oli see, et ma ei puutunud klaverit mitmeid aastaid üldse. Ja nüüd mul on ilus vene antiikklaver, seisab mul töötoas ja ma mängin selle mõttega, et üks päev ma panen küünlad põlema ja mängin, et ma arvan, et ma ikka nagu nooti tunnen, aga ma ei saa öelda, et ma mängin. Mängib, aga jah. Need on need asjad, mida ma tegelikult tõsiselt tahaksin uuesti, nagu õppida. See on mul selles nimekirjas. Ja siis sa pidid valmis lauljaks hakkama näitlejaks. Ja ei, ma olen kõik need asjad niimoodi läbi teinud, et näitlejaks tahtsin, siis jah, kui ma nendes lastelavastustes mängisin ja siis ma saingi aru, et ma olin kümneaastane, kui ma päriselt teadsin, et ma ikka nii andekas ei ole, et ma andsin endale aru, mis rollid ma saaksin, kui, kui minust ka häda läbi näitleja saaks ja kuna mulle jää ei arvud ega tekst suhteliselt hästi pähe, siis see oleks olnud väga piinarikas, nii et hea, et ma seda sain teada ja siis jah, järgmisena ma tahtsin lauljaks saada ja laulmine tegelikult on üks asi, mis, mis natukene kripeldab, et see kaks takti läks nii, et mind otsa kooli kutsuti, aga siis ma jälle mõtlesin kuidagi kainelt, et et aasta 94, et et mis, mis või et noh, ja nüüd ma näen, samal aastal võitis Hedvig Hanson ega ei ole kerge, väga-väga heal lauljal, nagu tema on nii-öelda ära elada hästi, et sa pead ikka kogu aeg nagu iga aasta plaat ja nii edasi, nii et, et ka see Ma tulen korra tagasi selle näitlemise teema juurde, et minu üks noh, ma ei saa kohe, süda sulab lumekuninganna tõesti etendus, mida ma vaatasin igal võimalikul juhul. See oli nii ilus ja tore ja lahe ja äge. Ikka veel, et mu lemmik seal ta oli muidugi Lembit Ulfsak, kes mängis nõunõuniku karges öelda teisele, laulis Aivar Rawayaywaravai. Aga ikka kloor. Ja teada kernel Ja siiamaani hüütakse mul aeg-ajalt Gerda ja, ja, ja ööklubides üritatakse jutule saada küsimusega, et kuidas põder elab ja võtab natuke aega, et aru saada, milles see nali on, aga, aga jah, või, või, ja, ja kui aeg-ajalt öeldakse, et sa ei ole üldse muutunud, mõtlen hetk, et kas see on kompliment või, või pigem mitte koera Rälitis. Lumekuninganna. Ma arvan, et seal kusagil üheksa 10. Aga ikkagi sa ütlesid, et kuskil 10 aastaselt sa said aru, et näitlejaks pole mõtet pingutada, et et sa saaksid siis teha ainult teatud rolle, et üks osaliselt sellepärast, et, et sul ei ole nii hea mälu, aga mis rolle sa siis oma vaimusilmas kujutasid ette, et issand Ma saan tulevikus mängida ainult neid, neid rolle ja ma ei ole printsessi tüüp. Tõenäoliselt ma oleksin mänginud võib-olla karaktereid, võib-olla amme sihukesed noh, ühesõnaga ei ma, see oli nii tõsine töö, et see ei olnud, ütleme siiamaani, kui, kui inimesed, nii nagu sina just rääkisid, et see on kuidagi, see lavastus on kuidagi oluline, ma saan sellest väga hästi aru, sest iga kord, kui oli talvevaheaeg ja jõulud juua ei olnud lubatud, siis see oli niimoodi läbi lillede see, see tähistamine. Aga ma nagu. Ma ei, ma ei seondu sellega, sellepärast et minu jaoks oli see väga raske tõsine töö, ma olin koolist ära praktiliselt kolm kuud Draamateatris tegin täiskasvanud näitlejatega, nii et nemad nemad vahetasid, mina olin kõikides proovides, et, et see selline mul on hoopis teine kogemus sellest ja mind alati rõõmustab, aga ma nagu selles vestluses alati nagu kõrvalseisja või, või ma ei tunne, et kuidagi, et et mina oleks selleks midagi väga teinud või ma ei tea, kas ma seletan. Sest on võimalik aru saada ka, et mul on hoopis teine kogemus sellest nii-öelda näitlemisest ja kuna ma nägin, mis see tähendab, see teksti päheajamine 150 lehekülge, siis ei tulnud lihtsalt, et mul kadus nagu see illusioone. Ja nüüd on hoopis teistmoodi kui vanasti. Minu arust vähemalt minule tundus, et ma tahan näitlejaks saada, siis mulle tundub, et tänapäeva lapsed ja noored unistavad ainult nendest ametitest millega kaasneb kuulsus, et nad unistavad kuulsusest, mitte ametist, sulli ja feimi. Jah, umbes nii. Aga siiski jääb mulje, eks ole, küllaltki varakult olid sa selline analüütiline ja, ja võib-olla isegi eks ole enesekriitiline ja et kus see on nüüd pärit, et kas teil kodus maast madalast juba võeti asju ikkagi niimoodi mõistuslikult ratsionaalselt läbi ja kaaluti vaagiti siis neid erinevaid faktoreid ja nii edasi. Või kust, kust selline lähenemine või, või on see vale mulje nüüd nii-öelda käest kõigepealt, miks ta peab nagu natukene? Sa tead, mina küsisin praegu ja ma teen ise ära. Olime õpetaja koolis keskArsa, räägime minust. Mainis ära öelda selle. Aga kuidas ma ütlen, minu minu ema on terve oma teadliku elu töötanud eesti televisioonis kirjutanud minu hinnangul Ühed, paremad eesti lastelavastused ja tänu sellele on see see nagu teles kasvamine või kogu see pool, et ma nägin seda köögipoolt nii palju, et et sellist roosamanna nagu väga palju ei olnud, et jumal tänu sellele, et ma tõesti sellises vanuses, kui, kui teised mängisid väljas keksu, istusin mina proovides, siis võib küll ja öelda, et ma olin natukene võib-olla varaküps, et mul tuleb see nüüd võib-olla teise ringiga, see selline. Aga minu küsimus on hoopis selline, et Kopli kunstikeskkoolis õppisid. Milline õpetaja oli Tõnu Pedaru? Täpselt samasugune, nagu ta praegu on. Vahepeal vaatasin niimoodi aknast välja, ei öelnud pikka aega mitte midagi. Aga ta oli nagu väga noh, ütleme, et on, mina olen see, et ma ei mäleta, ma mäletan väga hästi inimeste nägusid, aga nimed lähevad segamini edasi. Isegi nimi, olenemata sellest, kus ta töötab või mis ta teeb, et jäi väga hästi meelde. Aga laulmisest ja ei lõpetatud teema täna ära muretse, rohkem selle juurde praegu ei pöördu, aga laulmisest rääkides siis kas sa praegu laulad näiteks dushi alla, aulad või kodus teed midagi stuudios? Seal lood moodi kasse laulab. Kogu aeg, kui raadio ei käi, siis ma kogu aeg mõmisemai laulan. Et siin on kõvasti nii-öelda siis ressurssi, mida võib-olla siis ka noh, mine tea, eks ole, selline tahaks teistele ka laulda, võid, sa laulad. Tegelikult, millest ma sain aru väga palju hiljem, aga ma ei ole esineja. Et mulle tegelikult rambivalgus ei meeldi, et nii kõik need lavastused ja ma tegin pärast teles otsesaateid, no see, see, see, see tappev paanika ja hirm. Ei nüüd kus mul on võimalik teha asju nautides protsessi, aga mitte niimoodi avalikult ja valgusvihus, mulle sobib see paremini. Ehk et. Mulle meeldiks tõenäoliselt väga-väga musitseerida, võib-olla midagi lindistada, aga kindlasti ei tahaks ma nii-öelda nagu muusikuna kontserte anda ja ma loodan, et see rong on läinud. Ma loodan, et sellised helitöösturid, muusikamaastikku tegijad võib-olla kuulsid seda remarki. Aga lähme kuulame vahepeal muusikat. Pietro Keyblel ootab looga mössi, Street tahab ta laulda, miks? Miks? Kittel Key peal, miks see lugu? BDG peal on lapsest saati olnud suur suur lemmik. Selli Piiter, Keibel müsti Street ja meie räägime Maarja Taliga kunagine siis super. Taar ime telelavastusest lumeks. Kuninganna väga piinlik, ei, nii kihvt, see on tõesti, mul on küll alati suur hea meel, kui tuleb stuudiosse mõni lapsepõlve lemmik, keda ma saan intervjueerida. Nii et aitäh, et sa tulid, aga räägime hoopis sellest, millega sa tänasel päeval tegeled. Mis on sinu peamine asi, see Moodyassilistikat mingis vanas intervjuus? Sa oled öelnud, et ma ei ole moedisainer? Ma olen stilist. Ehkki sajulood moodi. Minu jaoks on seal väga lihtne erinevus. Disainer minu jaoks on see, kes ajab oma rida, tal on oma käekiri ja inimesele, kellele sobib, see käekiri ostab tema asju Skilist on suhteliselt hea tabama ära oma kliendi või inimese stiili ja mugandada siis neid rõivaid vastavalt sellele ehk et minu jaoks komplimente ei ole, mitte see, mis disaineri puhul, et oi kui ägedad riided vaid kui inimesele peale vaadates. Kui ta minu riietes öeldakse, et oi kui ilus välja näed. Oota, aga siis oli see, et, et sa, sa ei tee siis nagu omapärast, vaid sa teed ikkagi nüüd kliendi pärast asja, eks ole. Jah, sest mina, minu jaoks inspiratsiooniallikas on inimene, ma ei, pean ütlema, et, et kui on nagu ilus kangas, mis mulle iseenesest meeldib, siis mind inspireeri, see, kui see lilleline kangas on laua peal ja ma hakkan joonistama, vaid mind inspireerib see, kui mul istub üle lauainimene ja siis ma kujutan ette, mis sellest kangast sellel inimesel peaks selga minema. Sest nii see on, et see, mis minu seljas on äge, mõne teise seljas, absoluutselt mitte. Ja minu jaoks on oluline see sobivus. Sest ma arvan, et ma teen väga erilisi asju, aga lihtsalt ma pean kõige olulisemaks seda, et sellele konkreetsele inimesele see asi sobib. No see inimene siis tegelikult peakski olema õnnelik, sest et lõpuks tõu, noh, tahaks ikkagi midagi sellist, mis tal nagu sobib, sest tihti ongi ju see teema üleval ükskõik siis kas kuskil eks seal, pingviinide paraadil või kuskil mujal, et et näed, et no vaatame siis nüüd kuidas sobib ja tavaliselt ikkagi. Moepolitsei on väljas. Ikka käib küll, on liiga kitsas, liiga lai, liiga paljastatud, liiga kinnine kott, ei sobi kingade sobi ja nii edasi ja nii edasi. Ma julgen väita, et minu nii-öelda nišš on, see leiavad üles inimesed, kellel on kas väga minimalistlik stiil või nad tahavadki midagi lihtsat ja nad ei häbene seda küsida, et võib-olla mõne teise poole pöördudes nad tunnevad, et see kuidagi noh, ei, ei sobi või disainerite. Mina teen väga palju kõige lihtsamat klassikalist musta kleiti, seal on lihtsalt väga oluline siluett, milline kaelusimis pikkus, et ta, et ta tooks selle inimese ilu välja. Nii et selles on lihtsalt põhimõtteline erinevus. Jah, see on tegelikult iga naise selline unistus nagu vanasti olid sul personaalne rätsep, et lähedasi õmble ei anna, et lähed sinna, noh, sul on küll mingi ideed, mida ma võib-olla tahan, ma ei tea, mingit pikka ja rohelist, aga ta teab, kuidas panna sinu seljas ilusti istuma, sest et noh, keskmise naise põhiprobleem mulle tundub, on see, et et üks on see, mis on, need moelavadelt on Hudki do nii-öelda moekunst, eks ju. Et noh, see on omaette disaini teema, aga, aga ka selline nii-öelda poemood, eks. See on tehtud sellistele noortele Bilbastele, aga tõeline naine, kellel on ka mingid kurvid, siis tal ei lähe selga või kui läheb suur number see istu ja nii edasi ja nii edasi, et. Mine väga suur erinevus moodi stiil, et kust võetakse, ma saan aru, mispärast brändid iga hooaeg tulevad uue kollektsiooniga välja, see on selleks, et sa seda kõike ostaksid ja iga uus hooaeg oma garderoobi kõik välja vahetaksid, aga tegelikkuses on see, et Need erinevad silueti, pikkused ja värvid ja kõik see, mida sul iga hooaeg öeldakse, et nüüd on see moes. Noh, sa ei saa sobida kõigile ei sobigi ehk et Ma arvan, et just nimelt kui sa ütlesid, et inimesel oli vanasti psühholoog ja rätsep ma olengi see nõuandja, kellega koos leitakse see õige viis näiteks pingviinide paraadil kõige kõige olulisemad on kaks faktorit. Esiteks saade, mitte üritus, loeb ainult see, mismoodi värvid ja, ja see asi televisioonis välja näeb. Ja teiseks see, et ma tunnen, et see inimene tunneb seal ennast nii kindlalt, et, et tal jääks sellest üritusest hea mälestus. Kõik see värvid ja need, see on teisejärguline. Kassalt tellitakse palju pingviinide paraadiks kleite, mis on palju maja või nahad, käed-jalad detailse, enne seal jahi erinevatel aastatel erinevalt aga, aga noh, eriti meeste ja mis mulle meeldib pulmahooajal järjest iga aastaga rohkem tuleb noori mehi, kes võtavad naise ja tahavad olla riietatud näiteks sabakuube ja nad oskavad hinnata materjali kvaliteeti ja head rätsepatööd. Väga väga tore, sest vahepeal mulle tundus, et, et see, kui ma pean tegema midagi, mis meenutab Hugo bossi ülikonda, et see tundus selline mitte minu unistuste tööna, aga, aga nüüd ma näen tendentse, et isegi kui masuaeg, et, et minu kliente ja vähemaks, vaid et need inimesed, kes teavad, mida nad tahavad ja nad usaldavad mind, siis nad on väga lojaalsed. Aga tullakse siis ka vahel, et marja, et nüüd ma olen valmis meeletuseks, teeks midagi pöörast, et mis siis järgneb, et istuge maha. Ei, see ongi, need on minu kõige paremad kliendid, kes ütlevad, et üllata mind, et mul on, näed selline asi, ma pean kuu aja pärast lihtsalt tegema väga hea välja ja sina ütled, meesterahvad üldse ütlevad, et kuule, ütle sina ja veel parem, kui sa paneksid need kingad, mis sinna ülikonna juurde sobivad ka poes kinni ja noh, inimesed on erinevad, aga, aga jah, need, need on need kõige vahvamad tööd, kui kui inimene ütleb, et Goa Ild Aga siis noh, siin maismaa, pingviinide paraad või mis iganes, aga kas siis sinna juurde ei tule siis see, et, et kunstnik ja luu ja on olnud Maarja Tali Mina arvan, et see on teisejärguline, väga paljud eriti meesterahvad teadlikult ei maini mitte kunagi mitte kuskil, kus nad on selle ülikonna saanud, sest see on nagu nende saladusi, ma respekteerin, seda, see ei. See ei ole mulle nii oluline. Minule on oluline see, kui inimene saadab mulle sama päeva õhtul sõnumi, et et ma tundsin ennast väga Nii et Maarja Tali teeb siis selliseid lahedaid asju ja teistega diskreetselt. Muide, Maarja, kas sa oled selle Arno Tali sugulane, mis kevade sellise peategelane? Ei ole emme oma oma sugupuud uurinud ja, ja tegelikult see talinimi on, on võetud nimi ja, ja tegelikult on nii kaugele, kus, mis ajal ARNO elas, oli, olid meile hoopis perekonnanimi Haas. Aga räägi natuke artellieest, et mis sa seal ateljees teed, et sul sealt tuleb igast mingit põnevat kaupa. Ühesõnaga. Kui ma seal rätsepatöös rätsepatoas, nii ma nimetan seda pikka tänavastuudiot või salongi. Selle kõrvale tekkis, tegime emaga koos meie maakodus Toris käsitöökoja ja siis nagu see niimoodi kasvas ja arenes ja mingid tükid kangast jäid üle ja siis ma tegin mõned sisustusprojektid ja tekkis vajadus luua selline kaubamärki, ateljee meeldis ja sobis ja siis haakisid sellega juba mõned üks. Väga armas keraamika, portselanehteid, piisa pähkli ja nii edasi, nii et artilee on on selline kaubamärk, mille alt ma võin teha seda, mis mul rätsepatöö kõrvalt tekib. Tundub, et on vajalik vihmamantleid, vihmamantlid on praegu väga-väga minev kaup. Trükime kangaid ja teeme vildist, oligi. Viimasel ajal on palju juttu olnud. Seda on tehtud ilma maanteeveest ja sest muidu koerakesed saad märjaks on ja jah, on koeratõud, kes, kes seda vajavad. Ja mõtiskleme selle peale nüüd järgmisel hooajal, kui hea aksessuaar on koer ja siis pärast võib-olla räägime vitsaga sinu koerast tõsist, kuulame vahepeal kass kassi. Kaskas tyypinud sain, oli see Maarja, miks sa valisid, kas kassi? Ei oska vastata mulle. Islandi muusikud on ka väga sümpaatsed olnud ja ma mõtlesin, et miks selline tempokam tema, tema, ta sattus mulle sellel ajal mängima minu playlist'is, kui ma koostasin teile lugude valikut. Enne rääkisime sellest, et sinu ateljee teeb moodsaid vihmamantli kesikaatši avadele on teinud ja sul endal on eriti imeilus koera laskamale muut, susi. Et kuidas on siis koeraomaniku elukas, koer dikteerib sulle, kuidas sinu päevane rütm? On ei, tegelikult mitte, meil on alati olnud perest saksa lambakoerad ja nendega oli küll nii, et kui nad said täiskasvanuks kutsikana käisid kaasas igal pool, aga siis läksid kõik uksed põmdi kinni, inimesed ilmselgelt pelgavad mingi koera. Aga selle malamudiga on kuidagi nõnda, nii kiire nägu naeratab kogu aeg, et et pigem on temaga vastupidi, et ma pean kaitsma teda ründavate inimeste eest ja kuna väiksest peale ta on käinud minuga praktiliselt igal pool koosnev teatrisse kontserdile ei võta kaasa. Ja raadio. Aga jah, ta, kuna ta käib Minuga igal pool, siis ta on niivõrd aldis suhtlema kõigiga, nii et tavaliselt, kui mul tuleb klient või sõber, siis kõigepealt susi läheb, ütleb tere ja räägib pikalt-laialt ja ja siis laseb meil edasi toimetada, nii et ta on väga loomulik osa minu elust, et ma kujutan ette, et need inimesed, kes, kes näiteks lapsi võtavad tööle kaasa või noh, võib-olla ei ole sobilik võrdlus, aga põhimõtteliselt ma võib-olla isegi panen tähele, et ma ise loobun hea meelega ettevõtmistest, kuhu susi ei saa kaasa tulla, sest ma mulle väga meeldib tema seltskonnas. No aga kui sõbralik on Eestis, siis sihuke koertega keskkond, et kuidas inimesed suhtuvad, sa juba mainisid midagi, et mõned on vist vaenulikud vä? Või et ühistranspordis keeruline liikuda, keeruline ei ole, lihtsalt peab olema suukorv ja mina oma koeral ei ole harjutanud seda suukorvi, siis talle kohe üldse ei meeldi ja, ja ma tean, et psühholoogiliselt kui suurel koeral on suukorv, siis inimene just nimelt kardab, aga mulle tundub, et Eestis on on palju paremini kui mõnes teises skandinaavia maas sest seadused ei ole nii vaenulikud, aga meil oleneb väga palju sellest koha nii-öelda, kes on need inimesed, kes seal korda hoiavad või majandavad, et et niukseid, naljakat arstid, et ma võin jalutada väga peenesse vanalinna restorani koeraga ja mulle öeldakse, et äkki te soovite privaatruumi, siis koer saab lahti olla ja väga paljudes kohvikutes, kõigepealt saab sussi oma vee ja siis vaatame, kas mina mulle kama nüüd tuuakse. Aga samas on jälle täiesti teistsuguseid reaktsioone, et ehituspoodi näiteks või koeraga minna, et siis ma ei saa aru ja saavad üksi valima vannitoa sisustust. Ma tavaliselt valin nüüd neid kohti, ma saan aru, et kui mulle ukse peal ütleb kuri onu, et küsimuse peale, et miks, miks ei tohi koeraga siseneda, et sellepärast, et mina nii ütlen siis maali koeraga või ilma, ma ei lähe sinna tagasi, et minu valikud on need, et ma käin turgudel kus, kus võib ja üldiselt ma olen oma trajektoorid kuidagi niimoodi sättinud. Kas sinu koer, eks ole, ma saan aru, ei hammusta ja kas ta niimoodi, noh, kuidas sa ütlesid, suhtleb, kas ta siis ka tuleb ja limpsib. Oja kui sa, kui sa oled sellega nõus ja kükitab temaga suhtlemiseks, siis ta raudselt lakub su näo puhtaks. Aga selle koerte ammustamisega ka on selline asi, et see on ring. Kui, kui last hoitaks kuni täiskasvanuks saamiseni kuskil lukkude taga ja siis päästetakse pääseta seltskonda, siis ta kindlasti ei oska seal käituda, ta kardab, ta reageerib halvasti, koertega on täpselt sama moodi, et, et kui, kui mõne terve elu eramaja aias elanud koeraga minna linna, siis ta tõenäoliselt kardab prügikasti ja igaks juhuks haugub ja näitab hambaid. Minu koer ei, ei ei karda müra, võõraid inimesi. Et see kõik on tänu sellele, et see on nagu tema keskkond, et ta on seal kodus ja noh, mis ei tähenda, et ei, ei tule olla ettevaatlik, et koer on ikkagi loom ja aga, aga noh, kuna meil reeglina inimesed ei oska loomaga käituda, et see kui väikelapse ema küsib, kas koer on sõbralik ja järgmine hetk lükkab niimoodi koerale nina alla või laps võtab ümber kaela kinni. Siis kui koer ehmatusest või hirmust reageerib, siis jääme meie. Et ma üritan seda arvestada, aga, aga ma nagu loodan, et meil selles mõttes midagi muutub, et see looma linnapildis nägemine on nagu normaalsem. Et see inglise sari, mis jookseb pärastlõunal õhtul, kus on inglise linnades, on lambad muru peal, nende jaoks ei ole midagi erilist, aga kui Eestis selline pilt, siis oleks tõenäoliselt kõik ajalehed kirjutasid, et noh, sellest ma räägin, et, et tegelikult kui koer käitub hästi nii nagu inimene, siis ei tohiks olla probleem. Mis lisaks koerale temaga tegelemisele lisaks artellieele rätsepatööle kõikide nendele moesündmuste korraldamisele, et millega sa veel oma nii-öelda aega täidet sisustada Just kas sul jääb aega vaba aega? Kuidas see lõõgastus, mis on sul veel mingeid selliseid mõnusaid meelistegevusi, mis sa teed, kui sul kui siis jääb aega, ei ole jah, tõesti. Aega peab tegema sellepärast et muidu sa ei jaksa teha neid asju, mida sa pead tegema. Aga mulle meeldib väga süüa teha. Ja mulle meeldib. Käia kontserditel ja, ja kinos ja jalutada metsas ja midagi sellist erilist linastada, räägime söögitegemisest, meil on just tervisliku toitumise nädal enne käis siin meil just tagurpidi Lavka inimene rääkis sellest mahetoiduringist, eks, et sa saad tellida endale otse talunikel mingi kastide ja mõnusad värsked, et maakaupa ei pea seal supermarketites rüsele, ma võin, ma ei tea, mingi Teko poodidest mingeid välismaa kaupa sööma, et kuidas sul selle nagu toiduainete kui sellisega olnud, et ma olen aru saanud, et inimesed, kes kokkavad nende jaoks mingist hetkest ongi kõige olulisem see tuur aines. Millestki. Nii nagu sa valmistad, eks ole ka rõivaid või midagi muud, Caliga sees seal on ka, on ka seal. See on nüüd nii ja naa, et. Jah kohalik ja, ja mahe, siis on kõik hästi tore, kohati mulle tundub, et Eestis on see trend ehk et väga paljud asjad on ülehinnatud ja, ja tulevad tegelikult nagu samast kohast on teistmoodi silt peal, et, et mina nagu väga selle lainega ei ole kaasa läinud, aga ma üritan teha selliseid mõistlikuid valikuid ja, ja noh, see on küll tõsi, et meil brasiillaste saabudes ma mõtlesin, et mida, mida neile nagu tehasest nende jaoks mango mahl või et puuviljad ja värske, et see on hoopis teise maitsega, et tegelikult, kui kui üritada Eestis aasta ringi tervisliku salatiga hakkama saada, siis see keemia, mida sa tegelikult sisse sööd söö oma kartulit ja jahukastet ja sa oled tegelikult tervem, et nad kõikide nende voolude ja õpetustega käib minu arust kaasas see, et kaine mõistus, mis pakub Selle ühe korraliku käntsaka sealiha kartuleid. Su minu õde kasvatab lambaid Lõuna-Eestis ja ma teen väga head lambakintsu kohe ikka nii, et ahju terve tükk ja siis lõigatakse seal Aga kas Oskar Metsavaht muidu on andnud ka mingisuguse noh, kuidas sedeli jah, Raider, mis ta sööb ja joob. Ei no ma olen hästi üllatunud ja küsisin, et, et kas on, ei ole allergiaid, ei ole eelistusi. Saab näha. Jah, aga inimene surfab. Tegeleb mägironimisega värske, sihuke värske peaga õues värske õhu käes imega. Ongi võib-olla see tervik, erson lille maikuud, eks ole, ja siis sa sööd ka. Ja ma arvan, et Brasiilia köök on ka lihtne, et see on samamoodi, et ei ole mingi nagu prantslased, et peab marineerima kolm päeva enne ja et sellist nagu peenutsev vist seal ei ole. Aga neil on ka vist hästi ikkagi lihapõhine ja siis on puuviljad ja siis sellist nagu kartuli või kartulilaadset, et toita neil ka jah, Brasiilia talupojad karnevalid jõudsingi jälle tagasi jutuga Oskar Metsavahi juurde, kes siis sel nädalalõpul Eestis külas käimas, et võib-olla meenutame ülemendi tähtsamad asjad, mis tema visiidiga seonduvaid, et üks sellise seminar, mis on siis laupäeva hommikul ja 10-st hakkab kumus, eks ju, mida saab vaadata, kust disainiauhinnad c Eesti disainiauhinnad? Ee kaldkriips seminar, millest ta räägib seal seminaril. Seal on kolm sellist paneeli, ta räägib kõigepealt sellest saamisloost ja see, et miks ja kuidas ja mis siis teine on puhtalt, kuna kuna tema, disainer, kes on tema kõrval 15 aastat olnud on kohal, siis Nad räägivad põhjalikult detailidest, oma kollektsiooni loomisest ja märkidest ja mis on oluline ja ka materjalidest, mis on nende puhul hästi põnev ja, ja viimasena pööravad tähelepanu ja räägivad sügavuti sellest samast instituudist ja mille, mida nad on selle läbi saavutanud ja mis on, mis on tulevikuplaanid. Ta on ka filmi režissöör, mis filme ta teinud on. Nad on teinud mitmeid, neil oli vennaga koos, tegid filmitriloogia kõrgmägedest, kui nad seal surfamas käisid, aga praegu seda on teinud Brasiilia rahvusmuuseumiga koos selliseid nagu filmiprojekti lühifilme. Aga oma kollektsiooni juures ta väga paljud pildid ja nii-öelda meeleolu pildistab ja filmib ise ja videote videomaterjale on väga suur osaga nendes šõudes. Et tal on nagu see selline visuaalne keel ja läbi põimitud, kus inimene need signaalid saavad, Sa saab, et mis on huvitav, nende kollektsioonide puhul ongi, et et nad ei, Nad ei tööta nii nagu tavaliselt moekunstnik, et ta saab sellised vihjed, mis värvid ja, ja seelikupikkused on moes ja siis üritab muganduda nii et see siis vastaks sellele trendile vaid temal on mingisugune impulss, mingisugune mõte. Et tal on näiteks kollektsioon Uutions, mis ta ütles, et Brasiiliasse kriitikud nagu ei saanud hästi aru, et, et tal oli kogu kollektsioon põhimõtteliselt indi koga värvitud sinine noh, peaaegu valgest kuni tumesiniseni, et seal ei olnud neoonvärve ja, ja triipe ja ruutu ja, ja selleks sa pead nagu omama samasugust aru saama esteetikast kui tema, et, et see meeldiks sulle. Ja nüüd see kollektsioonid, mida Eestis näidatakse, on, on näiteks endast sama, kus me peaksime siis nägema Rio päikseloojangu värve ja palme ja muud säärast. See on väga tore just enne sellist kaamos pealetungi vaadata selliste Endlas. Et see suvi, mida meil ei olnud nüüdsest loodetavasi ja see on nagu haavale soola raputamine. Jah, et Maarja Maarja valik ronis ka muusika täna siis mänginud, et kui oluline selle nagu muusika on meil nüüd siin. Lõpetuseks ütle see asi ka ära. Ka väga, väga kuulad ka palju ja hästi. Mina täiesti teadlikult valin muusikat selle järgi, et näiteks kui ma pean koristama, siis mängib trumm ja bass ja kui ma üritan nagu pruutkleiti luua, siis ma panen oma valikus siis pulma. Ma olen, võib-olla panen Rahmaninovi, aga jah, muusika väga-väga mõjutab ja läheb korda ja, ja see, et ma nagu leian aeg-ajalt ikka veel näid neid uusi lemmikuid, keda siis et minu jaoks muusika tegelikult hästi palju nagu ka lõhnad viivad mingisse hetke tagasi või, või on mingiks märgiks ajas. Lõpetama jääv lugu Steitub Sovilt. Räägi ka, miks sa selle valisid. Kui ma õieti aru saan, siis on võimalus Oskar Metsavahiga pidutseda. On jah, selle muusika sajand. Kui kõik asjad, et Oskar on seekord väga kätte saada, siis sellesama seminari õhtul ehk siis laupäeval, 22. on algusega 10 õhtu. Sellises restoran loun siis number üheksa, tema pidu ja seal kaks kolmandikku steit of võist astub ka üles, et loodame, et kõik huvilised mahuvad. Kära oma kahtlen selles, aga siis peab olema vaatama seal juba alguses on järjekord ukse taga inimesed üritatud sisse pressida. Igatahes Oskar Metsavaht sel nädalavahetusel Eestis tema kutsus siia Maarja Tali, Meie tänane külaline, aitäh sulle, Maarja, kõike head. Aitäh teile.