Ilusat puhkepäeva hommikut teile kõigile. Natukene mõjutas minu tänast külalise valikut homne argipäev, õigupoolest see, et algav nädal toob meieni arstide streigi. Nii et meditsiin on tänase jutusaatemaastik, mina olen Margit Kilumets, saate sead tervikuks, Viivika Ludvig. Ja minu tänane külaline on Põhja-Eesti regionaalhaigla operatsiooniõde Elle. Tere hommikust. Tere hommikust. Meeleoludega te homme, see on esmaspäeval, tööle lähete, Ma ei tea, kas teil üldse on tööpäev, homme? On ikka, on ja operatsioonid ka toimuvad. Aga teie sees, mis toimub? Ausalt mitte midagi, ma olen selle meditsiinipärast nii palju südant valutanud, et, et seekord ma otsustasin, et et ma eriti ei mõtle selle peale, et ma lähen tööle, teen oma tööd, seda enam, et operatsioonid toimuvad. Et, et operatsioonituba eestreigi lähen, teen oma tavapärast tööd. Te ütlesite, et olete meditsiini pärast palju oma südant valutanud. Aga ometi kunagi te otsustasite selle ameti kasuks, miks? No see amet meeldis mulle väga, et sa hakkasid üpris vara lapsepõlvest kuskilt sisemusest tuli, et ma tundsin, et meditsiin huvitab mind. Kas just medõeks, kas just operatsiooniõeks, kas arstiks seda ma ei teadnud, aga mind kiskus kuidagi meditsiini poole. Ja nii see siis läks, et ma alustasin metkooliga ja kui see oli läbi siis ma töötasin mõnda aega operatsiooniõena ja siis edasi otsustasin, et, et lähen Tartusse arstiteaduskonda ja siis ma läksin, sain ülikooli sisse ja olin ülikoolis lühikest aega. Ja siis tuli armastus. Armastus tuli enne ülikooli. Aga kui nüüd küsida, no ma ei tea, võib-olla see on pisut intrigeeriv küsimus, aga kui palju te oma elus olete kahetsenud, et teist ei saanud arsti? No on selliseid nõrkuse hetki ka olnud ka, et et paar korda olen kahetsenud. Aga ma olen ka aru saanud, et, et mu elu läks nagu ta läks. Samas ma ei kahetse oma elu. Ma olen õnnelik inimene, et mul on väga kena elu olnud. Et ja ma saan aru, et ma ei saanud siin elus kõik, ma pidin tegema valikuid. Ma tegin sellised valikud. Ja nii ta on ja ühtpidi ma ikkagi ju olen meditsiinis. Millised need omadused on. Elle, mis peavad inimesel olema, kes tahab saada operatsiooni aegs. No päris päris palju omadusi, alustame siis kõige tähtsamast, et tal peab olema hea tervis, sest see on vaimselt raske töö ja ka füüsiliselt raske töö. Et operatsioonid on väga pikad. No vähemalt need operatsioonid, kus mina olen osalenud, et ma olen üle 30 aasta töötanud onkoloogiliste operatsioonide juures, et need on pikad operatsioonid, pikad stressirohked, operatsioonid ja siis peab olema hea tervis, hea närv. Siis sul peab olema soov, õigemini huvi meditsiini vastu huvi operatsiooni vastu. Sa pead soovima seda haiget aidata tegema kõik, et see lõikus õnnestuks, veitsa operatsioon õnnestuks. Sellised sellised omadused aga täpselt niisama palju, kui te aitate patsienti aidata, see ju tegelikult ka neid arste, kes operatsiooni teevad ja nii nagu lüli seal kahe sellise silla vahepeal just just nii ta ongi. Et tegelikult kõik me töötame seal, et operatsioon saaks toimuda, on operatsioonitoas tegelikult väga palju inimesi, kellel igalühel on oma roll täita ja igaüks peaks nüüd väga hästi oma rolli täitma. Ja operatsiooniõde siis konkreetselt valmistub selleks operatsiooniks, varustab aparatuuri ja instrumentidega. Peate olema arsti parem käsi, ar, isegi rohkem, isegi rohkem. Jah, et sa, sa pead teadma, milline operatsioon tuleb, sa pead teadma, millise kirurgi sa koos töötad, sa pead teadma, mida segi urg soovib, sest iga igal kirurgil on ka veel omad soovid. Sa, sa pead neid teadma, sa pead kiiresti-kiiresti talle looma võimalused, et ta saaks rahulikult muretult opereerida, sest tema, tema stress on seatud operatsiooni ja selle operatsiooni tegemisega ja mina pean nüüd looma talle siis kõik selge, et ta saaks rahulikult töötada, et kõik instrumendid tema kätte jõuaksid kiiresti. Ja kui ta küsib seda asja näiteks, et siis on liiga hilja mul hakata otsima, et ma pean selle enne lõikust kõik läbi mõtlema, mis võib vaja minna. Nad peaksid kuskil väga lähedal olema ja, ja lõikuskäiku pean teadma ja, ja ma pean üks sam kirurgist ette mõtlema. Ema küsib siis asi peaks olema juba minu käes, et kui, et kui ta küsib ja ma hakkan seda asja otsima, et siis on juba hilja, see, siis juba lõikus takerdub, et see peab olema selline sujuv, sujuv koostöö. Et mul peavad kõik asjad valmis olema ja ma pean teadma, mida see kirurg soovib. Kui teile arst ei meeldi, kui teil on näiteks ei ole keemiat ja kas te saate öelda, et ma ei taha selle tohtriga opereerida? No tegelikult ei saa, et need on sellised väga ekstreemjuhud, et no aga on teil elus tulnud sellistesse, et ei, mul ei ole tulnud, mul tegelikult on tulnud selline asi, et ma töötasin küll oli üks konflikt ja päris tõsine konflikt oli ja see inimene minu meelest käitus halvasti. Ja siis Ega ma ei tahtnud ta ka väga koos töötada, küll ma oleks valinud kellegi teise, aga operatsiooni plaan tehakse ja sa satud kokku sellega, kellega sa satud. Ja, ja siis siis ma unustasin ära selle haige huvides unustasin ära, nii et ma aitasin tal igati kaasa, ta saaks normaalselt tööd. Noh, ta, ega tal ka minuga ei olnud kerge töötada selles mõttes, et tal oli pisut ebamugav meie konflikti pärast, mis oli juhtunud, aga aga ma ei teinud mitte midagi sellist, et tal oleks halb või et haigel oleks halb või või et, et ma viivitaks ei annaks talle instrumente või teeks talle seal nägusid või mitte midagi sellist ei olnud, et mina olin, mina jään iseendaks, mina olin ikka mina. Et sellised sellised asjad tuleb opitoas ära unustada, et kas sulle keegi meeldib või sul keegi meeldi? Jah, tore on töötada, kui sul see inimene vastas meeldib, et siis keemia sujub ja kõik iseenesest läheb hästi kiiresti ja, ja kuidagi kergelt tunnid kaovad mängeldes, et sa, sa nagu ei saagi aru, et sa, et sa teed tööd, et aitad 11 ja, ja see on hästi meeldiv, et selline meelt, selline keemia tuleb alati kasuks töö juures. Aga, aga et kui on selline inimene, kes sulle ei meeldi, siis sa pead sellest üle olema, et sa, sa, no sa pead nii professionaalne olema, et sa pead sellest üle olema. Ja sest vastasel juhul kannatab haige ja seda me ei tohi lubada. Te teete päris palju operatsioone koos oma abikaasaga. Teie mees on Eesti üks legendaarsemaid, onkokirurge Ants Vaar. Kas oma mehega koos operatsioonitoas olla on keeruline? No meil ei ole see keeruline olnud, et vastupidi, ma ütleks, et meil on see isegi väga kerge olnud, et et vanasti me sattusime, töötasime rohkem koos, nüüd järjest vähem, aga temaga oli väga hea koos töötada ja, ja vot operatsiooni juures olemine see, see on ka selline rollimänge, et kõigil on seal oma roll. Ta on minu mees, tema opereerib, kirurg on võtnud, teinud operatsiooni käiguplaani, ta teab, mida ta teeb, ta opereerib ja nüüd mina, Assisteerin või instrumenteerin ja aitan teda. Ja see ei ole nagu kodus, et, et kuule andsed, tead, ma ikka praegu ei saa, või et tead, sa teed valesti või, või teeme ikka teisiti. Vot vot vot sellised asjad, nagu seal lõikuse ajal ei toimi, et minul on oma kindel roll. Et mina olen operatsiooniõde-mina, talle märkusi ei tee. Mina ootan siis, kui tema viivitab või, või, või kui ta soovib teisiti või mina, mina, juhe, juhend on nagu tema järgi. Et ma teen nii, et temal oleks hea opereerida, et tal kõik sujuks. Ja, ja tema on selline rahulik ja enesekindel kirurg, et temaga on väga-väga hea koos opereerida ja mitte üksi, mitte üksi minul, vaid seda räägivad ka teised operatsiooniõed. Ta on enesekindel, väga rahulik, väga tark, väga hea käega kirurg. Temaga on hea, et selliste rahutumate kirurgidega või kes endas kahtlevad või, või kellel ei tule välja või kellel ei lähe nii, nagu nad soovivad või nendega on kindlasti raskem koos töötada. Aga, aga noh, kogenud õde saab ka nende kirurgidega hakkama, et vahel on seal vaja natuke toetust või psühholoogiat või, või, või, või mida mida iganes. Aga abikaasaga meeldis mul jah koos väga töötada ja ja kui midagi ei meeldinud, siis ma ütlesin talle seda kodus aga mitte kindlasti tööl. Aga milline ta on operatsioonisaalis, kas ta on teistmoodi mees kui see mees, kes teil kodus hommikul kohvi joob? Ma ei tea, kas ta joob kohvi, muidugi, ei, ei, ta ei joo kohvi. Kohvijoaga no ma ütlen kohe otse välja, et mulle meeldib ta tööl rohkem kui kodus. Et kodus või tööl on ta selline hästi avatud, sõbralik, naeratab rohkem. Avaneb operatsioonisaalis ja avaneb, avaneb, ta avaneb tegelikult patsientidega rääkides, et teda on kõige ilusam vaadata siis, kui ta patsientidega räägib. Et kodus on ta võib-olla rohkem sissepoole pööratud. Kodus on ta kodus, on ta mees, haigla, kirurg kaks erinevat rolli ja tegelikult on ju nii, et te saadate ta hommikul puhanuna loodetavasti heas tujus, puhta särgiga ilusti tööle ja tulen saate tagasi, mille või kelle väsinud mehe, väsinud mehe, kes tahab süüa, kes tahab juua, kes tahab värsket ajalehte ja kes ei taha üldse suhelda, kes ei taha suhelda, enam eastane, ära suhtlenud. Ja siis, kui kui ma olin teda päev läbi ootanud, jõudis ta mul väsinuna koju. Siis ma sõitsin, jootsin ta ära, andsin talle värske ajalehe ja siis ta ütles mulle, ainus ainus asi, mida ta ütles, et Elle, palun vaata, et poisid seal toas tasemini oleks. Teil on kaks poissi, meil on kaks poissi, aga meil on neli last. Ja, ja tegelikult on nad kõik juba päris suured, kõik on suured ja nüüd nad on kõik täiskasvanud. Kuidas te selle meeletult raske töö kõrvalt olete jaksanud ennast jagada töö ja kodu vahel on see alati olnud selline pilvitu, see jagamine. Minul küll ja no ma ütlesin juba, et ma olen õnnelik inimene, et et mul on võib-olla seda rutiini elus vähem olnud. Et Ma olen saanud töötada poole kohaga ja see on kohutav luksushaiglas töötada poole kohaga, et sa, sa see on nagu sa tegeleksid oma ühega oma hobidest. Et raha ju tegelikult selle eest makstakse nii vähe, et minul, mul on ta ikkagi rohkem hobi eest. Et siis ja, ja kui poisid olid väikesed, siis mu mees soovis, et ma oleksin lastega kodus ja siis ma kuus aastat oli lastega kodus, nii et see raske aeg, kus sa pead oma lapsi lasteaeda saatma ja siis edasi tööle minema, vot minul, minul nagu sellist perioodi elus olnud ei ole, mina olin oma lastega kodus, ootasin oma meest, ootasin oma lapsi, koolist, tegin süüa. Olin koduperenaine, tegelesin oma perega ja siis, kui, kui lapsed said suuremaks, kui see kuus aastat oli läbima, läksin tööle, ma läksin siis jälle poole kohaga tööle. Ja nii on mul nädalas vabu päevi, kus ma saan tegeleda oma koduga, oma aiaga, oma mehega, oma hobidega, kunstiga, muusikaga, millega iganes, et ma jõuan ära taastuda. Et kui ma lähen haiglasse, et siis ma olen puhanud inimene, aga see on kohutav eelis, see on kohutav eelis teiste teiste õdede ees. Aga kui te vaatate neid oma kolleege, kes ei saa seda endale lubada, sellist elu, nad elavad. Nad elavad päris rasket elu, et iga päev tööl käia. Kui sul perekonna õnn veab sind alt, kui sa jääd üksi oma lastega, sul on väike palk siis üks töökoht sind ära ei elata, siis töö võib sulle meeldida, mis iganes sa võid olla väga tubli õde aga siis sa lihtsalt hakkad otsima öövalveid või lisa nii-öelda lisatööd hakkad endale otsima, siis sa kurnad ennast ära. Sul on töö, sul on lapsed võib-olla ebaõnnestunud abielu. Et siis läheb raskeks ja, ja füüsiliselt ja vaimselt. Ta pidi läheb siis väga raskeks ja siis siis sa oledki selline inimene, kel, kellel on raske teistele midagi anda, sest sa vaevalt saad iseendaga hakkama, et seda, seda on sageli väga kurb vaadata. Et väga-väga kurb vaadata. Neil viimastel nädalatel juba kuudel on arstidest väga palju räägitud. Õdedest üldse mitte nii palju. Vaidlane teie arvates on ikka õet jäävad varju, medõed jäävad alati arstile varju, et nii see on, et nii on see meie perekonnast, mina jään varju oma mehele. Ja õed jäävad arstidele varjuhaiglas. Et nii, nii see lihtsalt on kord jah, et tõdedest võiks rohkem rääkida, et see tõstaks ka nende enesehinnangut, et nad on ju tegelikult väga-väga vajalikud inimesed, haiglased õe elukutses on niivõrd ilus õe kutset, õde on ju nagu ingel haiglas. Ta on selline mutter, mis hoiab nii palju lülisid koos, kui see mutter ära võtta, siis kogu see konstruktsioon vajub laiali. Et noh, minu meelest ka nagu haigla juhtkond jälle ütleb, mis need õed jälle tahavad ja mis palka neile ja kes nad üldse on ja et nagu selline suhtumine, et ma ei saa seda öelda opitoas, et et minu, minu, minu, noh, need arvamused on ka erinevad, aga mina ütlen nii, et minul on väga head ülemused, et ükskõik, mis probleemiga ma nende juurde lähen, nad kuulavad mind alati ära, nad aitavad mind. Et mina, mina ei saaks öelda, et minusse suhtutakse halvasti, kindlasti on ka teisi, kes midagi muud arvavad. Et üldiselt te näete kõrvalt seda, et õed ei saa nii palju austust ja, ja sellist tähelepanu, nagu nad vääriksid ja eriti operatsiooniaeg, sellepärast et nemad ega patsienti operatsiooniõest ju mitte midagi, ta ei tea ju, mina pesen ju sel ajal käsi juba, mul on kõik operatsiooniks instrumendid tuppa toodud aparaadid töösse pandud, kõik on ette valmistatud, siis tuleb patsient, raami peal tuleb ta või õigemini, operatsioonilaua peal tuleb ta operatsioonituppa. Tema ei tea, et mina seal olen, ta ei tea seda. Ta suhtleb ainult kirurgiga. Narkoosiõde võtab ta vastu operatsioonituppa, esitab talle mõned küsimused, tuleb narkoosiarst, esitab talle jälle mõned küsimused, tutvustab ennast operatsiooni ühest tegelikult ei teada mitte midagi. Et ja vot nii ongi, et patsiendid ei tea operatsiooni õdedest midagi ja nad jäävad kuidagi väga-väga varju, nad jäävad. Võib-olla Neil on tunnustusest puudu, et neid tuleks nagu rohkem tunnustada neid märgata või kuidagi kui sageli seda ette tuleb, et arst, mõni teie osakonna arst või keegi, kellega te olete opereerinud, tuleb pärast väga rasket operatsiooni, ütleb, et Elle, et aitäh, et sa seda tegid, et ma ei oleks kuidagi ilma sinuta saanud. Ei, ta nii ei ütle, sellepärast et ta ei arva, et ta ilma minuta saaks, ta arvab, et ta saab, ta saab ilma minuta, ootame, me jõuame väga huvitavasse kohta, et arstid on suhteliselt, mis sõna nüüd kasutada, et nad ei solvaks. Aga noh, ülienesekindlad ja veendunud, et, et see, mida nemad teevad, on maailma kõige tähtsam, jah, seda kindlasti nüüd mina ütlesin seda, mida te ja seda kindlasti, nad on enesekindlad, aga nad vajavad ka enesekindlust, et nad peavad endas kindel olema, et teist aidata, seda üdini seda halvustada ei saa. Aga nad ei tunnista enda kõrval sageli teist kolleegi, rääkimata siis veel õest, et eks nad sellised, et eks nad, sellised on sellised tähed, meil kõik, aga üks hea kirurg, ta nagu tippsportlane või superstaar või midagi sellist, et tema ja maailm. Aga teda aidatakse tegelikult päris kõvasti, et on see et ta operatsioon õnnestuks, et seal on palju inimesi, kes ja, ja tegelikult on see ikkagi nii, et me aitame patsienti, et kõik patsiendi huvides, mitte niivõrd kirurgi huvides kui patsiendi huvides, aga, aga me me kõik tegeleme operatsioonide tuvas ühe ühise eesmärgi nimel. Te kindlasti vahel mõtlete enne uinumist selle peale, kuhu see Eesti meditsiin võiks parasjagu teel olla ja noh, täna pühapäeva hommikul tõesti väga palju numbritest ja arvudest ja, ja kõigest, sellest ei tahakski rääkida. Ja teil on kindlasti oma visioon, milline võiks olla Eesti meditsiin umbes 10 aasta pärast. Kas tõesti on siis nii, et, et kui sa lähed arsti otsima, siis peate võtma sõnaraamatu kaasa, et temaga saaks võõras keeles suhelda. Ja see võib kergesti juhtuda, kas arstide osas, aga kindlasti kindlasti õdede osas, sellepärast et nii nagu Eesti taanlased on kohutavalt õnnelik, kini, õnnelikud inimesed, et nüüd need meie tublid, nad on ju meie tublimad õed ja arstid, kes tegelikult lähevad Soome. Et see meie kullavara läheb ära ja nad saavad seal väga-väga head teenindust ja Eesti inimesed saavad Soomes väga-väga hästi hakkama. Nüüd meie peame mõtlema, keda meie sisse hakkame tooma, soomlased omakorda lähevad Rootsi, Norrasse, sealt edasi kõik see palgaküsimus. Ja, ja nüüd meie peame hakkama mõtlema, et keda meie nüüd hakkame siis sisse tooma, et kas venelasi, ukrainlasi, kast Türk klassi, kes on siis nüüd meie siis abi personal, need õed ja siis ka mingil määral arste, kes nad siis on, millisest rahvusest nad siis on, et see, ma usun, et see on meie tulevik, sest soomlased ju meil ei tule? Et meie, meie peame võtma mingit muud rahvust, et see on selge, et nad tulevad ja ei aita siin streikimine ka ega midagi, ega ma sellesse streigist väga ei usu. Et, et noh, ega numbrid on mullegi võõrad, aga ikka öeldakse, et raha ei ole, raha ei ole ja, ja noh, eks meditsiini inimesed on väga kannatlikud inimesed, me oleme aastaid ootanud, et riigil on raske, et teistes sektori teised sektorid vajavad rohkem raha kui, kui meditsiin. Et me oleme aastaid ootanud. Aga me oleme nüüd ma olen ka nüüd kainelt mõelnud, et mis võiks see palk, kolla, et Eesti õed ära ei läheks, et siis ma mõtlesin välja sellise reaalse summa, et, et mis see palk oleks, et ma arvestan seda, et me elame Eestis, et Eesti tingimustes Eesti riigis ja ma arvan, et see võiks olla 1000 eurot kätte, mitte õele, see oleks see palk, kui õe õed enam nii kergesti Soome ei läheks. Aga, aga nüüd see 1000 eurot, et aa, ja siis ma konsulteerisin veel teiste õdedega ka, et ma mõtlesin selle ise õhtul välja ja mu hommikul konsulteerisin õdedega, et noh, et mis te arvate, et mis see palk võiks olla, et et, et pidurdada õdede äraminekut ja nad käisid välja seal täpselt sedasama summa, et võiks olla 1000 eurot kätte, et siis siis nagu peataks selle mineku. Et jah, nii see on, et tulevik on tume, tegelikult aga aga et kuna ma juba algul ütlesin, et ma olen selle meditsiinipärast niivõrd palju südant valutanud, siis siis ma olen endale ise endale teinud asjad selgeks mõelnud. Et inimene, kui sa ei suuda muuta maailma, aga sa suudad muuta iseennast ja ma rohkem tegelenud iseendaga enda panusega meditsiini, et ma, ma tunnen, et mina ei suuda muuta Eesti meditsiini ja ma tean ka seda, et mina ju enam Soome tööle ei lähe. Et mina olen üks nendest õnnelikest inimestest, kellel on võimalus töötada eesti meditsiinis. Et minu majanduslik olukord lubab seda lihtsalt, et ma olen selle üle väga-väga õnnelik. Te näete hommikust õhtuni väga kurbi situatsioone, mitte võib-olla iga päev, aga, aga te näete inimesi, kes, kes tegelikult mitte kunagi terveks ei saa, vähemalt päris terveks. Kuidas ta selle Vaimse poolega toime tulete, et õhtul näiteks mitte sellest mõelda või, või et seda inimest haiglas kohates ma ei teagi, te kohtate teda kusagil mõnes teises palatis, et ta tuleb ja küsib näiteks teie käest, et kas mul on lootust ja mida te siis talle ütlete? Jah, võib-olla ma neid inimesi ei näe, kes operatsioonil istung käinud, aga noh, meie abikaasa patsiente, et meil on, meil on väga sageli, meil on väga sageli need teemad ette ja väge väga sageli need patsiendid, kes me teame, et, Et kirves on ta pea kohal, et kuna see kirves langeb, et me ei ole jumalad, me ei tea seda, aga aga, aga me teame, et see ei kesta väga palju aastaid. Kuidas sellega toime tulla, kui ma noor olin, ma mäletan, ma olin siis 25 aastane, kui oli üks meie juurde, lausa koju tuli üks patsient, noormees, kellel oli see minu, ta oli oma haiguse lasknud väga-väga kaugmina, ei tea, mis on nii et te peate nüüd natukene seletama. Ütleme nii, et noh, tal oli vähk. Et ta oli oma haiguse lasknud väga kaugele areneda. Ta häbenes sellest rääkida. Ja siis ta viimasel viimases hädas tuli ta siis doktor vaari juurde, et kas veel saaks midagi teha. Tegelikult see ei olnud enam mitte midagi teha. Ja, ja pärast, kui see noormees minema läks, noh, minu abikaasa muidugi kuulast ära, vestles temaga ja, ja kui see noormees ära läks, siis ma ütlesin, et tants, et et ta nii nii noor, et et ma ei taha, et ära sureb. Ja et kas, et kas sa mitte midagi teha ei saa ja ma hakkasin nutma ja ma ma tõesti südamest nutsin. Ja siis Ants ütles, et noh, ega seal palju enam midagi teha ei olnud. Aga ta tegeles kuni surmani selle patsiendiga ja vaata, see ongi väga tähtis selle asja juures, et, et, et sul sinu ees ei panda ust kinni, et kui sul on jäänud elada, aga ütleme nädal või kuu või aasta või kaks, et sinu ees ei lööda ust kinni, et et sinuga ei ole enam midagi teha, mine koju ja oota surma. Et tähtis on see, et sa selle inimesega ikkagi tegeled, et isegi siis kui sa tead, et, et tal on nii vähe järele jäänud, et ta ei ole üksi. Ja aga mina tegin tookord sellest sellest korrast tegime endale järelduse sellised, et ma pean olema professionaal, et ma pean olema inimesele toeks, mitte iseennast haletsema, et näed, kui kahju mul on, ta sureb ära, et see ei ole professionaalne, et nii ma ei saa küll õde edasi olla, et käisin selle sügavalt järgi ja, ja üldse nooruses paar paar sellist haiget on olnud, kelle pärast ma olen nutnud ja siis ma otsustasin, et ma enam ei tee seda, et ma katsun natuke professionaalsemalt käituda ja ma katsun lihtsalt talle toeks olla, talle midagi, midagi ilusat öelda või toetavat öelda või tema kõrval olla või et see meditsiiniõde, see on ju selline ingel, kes ei lahku inimese juurest ka siis, kui tal on väga raske. Jah, kohe tuleb silme ette mõni film sellisest kinoklassikast kullavaramust, kus sidemetes näitud mees sõjaväljal ja siis tema kohale kummardub selline hästi lõhnav, puhas, õitsev, kaunis meditsiiniõde, et see on see tegelikult see, see ilus, ilusam pool kaunis kujutelm, mis meditsiiniõdedest meil on, eks ja, ja aga nii ta võiks olla, nii ta võiks, see on see, miks läksin mina meditsiini õppima või selline kujutlus ja seda kujutlust mina enda hingest ära ei laseks, et muidu ma ei suudaks, me suudaks muidu seda tööd teha. Minu mina. Ma olen nii naiivne, et minus on ikka see mõte. Te ütlesite, et tuli aastaid tagasi patsient teile koju ja ja loomulikult ma tahan nüüd küsida, et mitukümmend Ta on läinud, te olete, ma arvan juba rohkem kui 20 aastat kindlasti abielus olnud üle 30 et, et kas ikka veel helistatakse teie uksekella ja ikka veel heliseb lakkamatult mobiiltelefon teie mehe, ma ei tea siis töölaual, et kuidas te seda piiri tõmbate, millest see patsient ikka veel tohib üle astuda ja kuidas ta oma kodu ja oma eraelu kaitsete? Noh, ega me tegelikult ei kaitsegi, ma arvan, me oleme ikka meeditud meedikud 24 tundi, et tegelikult me tõesti kaitse seda, et kui inimene on ikka hädas, siis, siis ta abi saab ja see telefon heliseb ikka tegelikult mitu korda päevas, et kui ta pole täna helisenud, et, et siis siis on natuke naljakat ja ja sageli helistatakse just mulle. Et palun, et kas sa saaksid doktorvaari käest küsida seda või teist või kolmandat, et ma ei soovi teda segada maid, tahan küsida, et kunas ma võin tulla või kas ma võin tulla või et mina olen nagu selline sekretär ja vahelüli sageli ja mis on ju väga tore ja, ja, ja et te saate natuke filtreerida seda, et näete, et on tõesti hirmus väsinud, siis ei pea ju kohe selle jutuga lagedale tulema või? Jah, jah, just just just et, et ma, et ma palju asju tegelikult kodus nagu korraldan ära. Et just neid telefonikõnesid Ja mõnele vastus mõnele küsimusele oskan ma ka ise vastata. Et nii, nii jah, nii läheb. Kas te korraldate ka oma kodust sellist meelelahutuslikku poolt, et ikka oleks tore teada, mismoodi siis selline meditsiiniline perekond näiteks lõõgastub ette, et kui teil on olnud väga-väga raske nädal, siis, siis ütleb Elle reede õhtul, et nüüd ja mida te siis ütlete? Kõige toredam, mis mulle endale kõige toredam on, on see, et kui ma korraldan pühapäeval või vahel ka laupäeval, kui ma korraldan lõunasööke ja kui kõik lapsed saavad tulla ja lapselapsed saavad tulla, et see on meie jaoks selline selline tore tore, see on nagu püha kõik jõulud ja ja kõik pühad ja kui lapsed kõik koos on ja pere on koos, vot see, see on tore, et see on väga lõõgastav. Ja ka see on tore, kui sõbrad käivad. Sellised seltskondlikud lõunasöögid, hea veini ja heade sõpradega ja see on tore, aga vist esikohal on lapsed, ma arvan, et, et lapsed on kõige-kõige armsamad, kui lapsed tulevad, sest et nad enam kodus ei ela ja ja kui nad tulevad, siis, siis kuidagi mul on tunne, et ma olen jälle noor ja et lapsed on kõik mu ümber ja et ja lapselapsed kallistavad ja kõik saavad läbi musitatud ja et see on nii armas. Mis teie leivanumber on, mida alati oodatakse siis kui on pidulik lõunanäiteks, mida, mida lapsed loodavad, et te teete ikka lihasöök, peab see olema ikka mitu potti liha. Et ma, ma tegelikult olen arvanud, et kui ma üksi elaks, et et no minu hobi ei oleks kindlasti mitte söögitegemine. Minu hobi on hoopis midagi muud, et see on kunst, see on õmblemine, see on ma ei tea mis iganes muud, et Aia aia eest hoolitsemine, et, et see, see ei ole toidu tegemine, aga ma olen sattunud sellisesse perekonda, kus peab olema kolm korda päevas ikka korralik toit tehtud ja nii ma olen siis õppinud seda sööki tegema ja ikka lihatoidud ja, ja kook vahukoorega sinna peale ja ikka sellised korralikud, ei mingid taimed toitlustega, näki võileib, et see meie peres läbi ei lähe, eks te ise olete nad ikka selliseks kasvatanud, eks ju. Jah, seda ütlevad paljud jälle, et sa oled ära hellitanud oma perekonnaga. Mul on aega selleks olnud ja soov ja ma olen neid väga armastanud. Kas teil on aega näiteks reisimas käia? On reisimine, tahab raha, aga õnneks meil seda raha on ikka jätnud, jätkunud võime teinud, nii et meil jätkuks raha reisimiseks. Minule meeldivad väga kultuurireisid, et kui ma kuskile lähened, siis just see peab olema kuidagi kultuuriga, mitte nii, et lähme lõõgastume, sööme, joome ja sõidame kolama autoga ringi ja, ja ma ei tea, et, et mulle nagu selline väga ei meeldi, et minule meeldivad kultuurireisid, et kui ma, kui ma kuskile maalse sõidan Prantsusmaale, Itaaliasse, kuhu iganes, siis ma soovin ikkagi tutvuda just selle kultuuri ja selle maaliga. Ja mul on alati kaasas raamat, et et 50 klassikut 100 maali, mida sa elu jooksul peab nägema ja siis mõõtsin üles maaligaleriid ja, ja vaatan, et ma juba eelnevalt kodus uurin järgi, et milliseid maale mul on võimalik seal näha ja siis ma lähen ja vaatan neid maale, et mulle see väga meeldib. Aga abikaasale jälle meeldivad rohkem sellised lõõgastusreisid. Ta on väga merelembeline inimene. Et õnneks ta elab ka mere ligidal ja me oleme ju tegelikult pärnakad ikka ikka meil kõik, see on seotud väga merega. Teda kisub ookeani juurde, et tema tahab kuskil kevadel väga vara veebruari lõpus, märtsis puhata ookeani ääres, et hävitada, et lihtsalt lamada kuumal liival, lugeda raamatut, käia siis ookeanis suplemas, ta ujub väga ilusti. Et, et need on siis tema reisid ja, ja mina siis istun selle päikesevarju all pimedas galeriis. Le sageli olnud niimoodi, et nendes Nendes ookeanireiside juures ei ole neid maale nii väga vaadata, et need lähevad siis Grancanaariale rohkem need reisid. Et me siis istu, ma siis istun ikkagi päikesevarju all ja vaata, Ta on siis raamatust neid maale rohkem, et ja me oleme kokku leppinud temaga nii et teeme siis vähemalt kaks reisi aastas, et üks on siis Temase päevitusreis nädalane ja teine on siis minu kultuurireis ja tal on lubatud siis hotelli või siis kohvikusse jääda, ajalehte lugema, sudokusid hindama. Et siis mina kui mina kappan, siis mööda neid galeriisid ja kirikuid ja katedraale. On teil kodus palju kunsti? Väga palju ei ole, sest et ma ei riputa üles kunsti, mis mulle midagi ei ütle, et ma riputan üles, need, need teosed, mis on, mis mulle midagi ütlevad, on mulle kallid. Et väga palju kahjuks või õnneks ei ole. Aga te ise ma noppisin selle välja kusagilt ühest lausest, et mulle meeldib teha kunsti või kuidagi see oli, et kas te maalite või ei, ei maali. Et ma olen rohkem kunstiimetleja kui maal ja et ma olen selline ilu nautleja, et mul mul ise ei tule välja. Et kodu kodukaunistuse juures ka näiteks, et ma, ma kaunistan ja kaunist on küll. Et, aga, aga siis see tulemus ei meeldi mulle. Mulle meeldib professionaal professionaalide. Abi jah, just, et, et kodukujunduse juures ka, et ma kasutasin oma hea sõbranna Tiina Mangi abi. Et mul Tiinaga on üks maitse ja Tiina lahkesti mind aitas ja mulle meeldib see tulemus väga siis oma aia. Ma rajasin ka nii, et kolm aastat käisin, lilled peos Klumpsi jääklomp tänna, aga tegelikult see rahuldust ei pakkunud, et siis ma palusin üllagi Richalkovile, ta kujundaks minu aia ja hakkasime ise, teostasin selle, aga tema siis kujundas selle aia. Et ja siis skulptuuri oma aeda, ma valisin ka jälle skulptori, kellel ma lasin kuju aeda teha, nii et, et mulle meeldib selliste professionaalide abi kasutada. Kes, kes mulle meeldivad, mitte mitte igaühe abi, aga, aga inimese abi, kelle töid Ma tean ja tunnen ja kes, kes mulle meeldivad. Meedikud peavad hoidma ennast heas vormis, me oleme täna rääkinud sellest heast tervisest päris palju. Kas see tähendab teie jaoks aiatööd või lausa mingeid spordisaali, jooksurada ja spordisaali kindlasti, et et ma troopika tulin, ma olin nooruses, olin ma võimleja, tegelesin akrobaatika, sport võimles võimlemisega pisut balletiga. Ja siis, kui tuli aeroobika, siis ma nii vaimustasin sellest. Siis ma hakkasin aeroobikatrennis käima, siis just poisid olid väikesed ja see oli nii tore, selline koduperenaise vaheldus ennast välja elada seal aeroobikatrennis Kadri Liivaku juures käisin aga aga hiljem hiljem selles. Hiljem tekkisid diski probleemid majaehitusest, aia ehitusest, pikkadest staatilistest seismisest operatsiooni juures ja siis oli mul operatsioon ja pärast seljaoperatsiooni pärast seda ma enam ei tahtnud sellist aktiivset sporti teha. Et siis siis ma pühendasin ennast rohkem sellisele aiatööle ja et füüsi füüsilisele tööle, ütleme siis lihtsalt rohkem tasakaaluks siis sellele Staatilisele seismisele, operatsiooni juures ja, ja väga toredad jalutuskäigud, jalutuskäigud mere ääres. Et vot rohkem sellised selline selline füüsiline pool on mul praegu jäänud, et aktiivset sporti ma ei tee. Te tegelikult vähemalt teie abikaasa võiks juba olla pensionil, eks ole, ja ta on pensionär ja aga ta teeb ikkagi veel tööd. Ta töötab praegu poole kohaga, mis on väga-väga mõistlik koormus talle, see sobib talle väga hästi. Tal on väga palju patsiente, kes ei raatsi idast loobuda ja kes on lausa öelnud, et oi, doktor Vaared, kuid ära jääted, mis minust siis saab? Ega midagi ei saa, et elu läheb edasi ja tegelikult tuleb peale palju häid kirurgia, häid arste ja et mitte midagi ei juhtu. Aga pool kohta sobib talle praegu ja las ta, las ta töötab selle poole kohaga, et et see suvi oli ta palju kodus ja ma vaatasin, et ega see kodus olemine ainult ka talle hea ei ole, et see poole kohaga töötamine on just paras talle, et kuni kuni ta tervis seda lubab. Ma kuulan teid praegu, olen kuulanud juba õige mitukümmend minutit ja ma saan aru, et te olete küll operatsiooniõde, olete seda tööd teinud suure pühendumusega, terve elu, aga teil on teine amet veel, et et te olete. Te olete ikka oma mehe, kuidas seda, kuidas te ise ütlete, mitte et ma olen terve kohaga oma abikaasa Ants varinaine ja poole kohaga haiglas operatsiooniõde, nii on mu elu olnud. Et neid kirurgia, neid meie tippkirurge tuleb ju niimoodi hoida, et nad kaua vastu peaksid noh, tuleks ja et kodu ja tagala, et see on tegelikult ikka väga-väga tähtis, et kui sa, kui sa sealt töölt lähed ja sul on kodus tagala, et ja sa tahad sinna minna, et see on, see on ülim, mis olla saab. John Kennedy isa on öelnud, et perekonnaõnn, see on kingitus jumalalt ja tegelikult ma arvan, et nii see on ja kui sul see õnn on antud, et siis peaks seda 10 küünega hoidma. Et ma tunnen ise, et nüüd meie rollid on tegelikult vahetunud, et eelmine aasta oli raske aeg ja me kolisime meie Se onkoloogiahaigla, kuidas ma siis ütlen, nüüd lagunes, õigemini me liitusime juba viis, kuus aastat tagasi põhja regionaalhaiglaga ja me kolisime siis Iiult mustamäele, oli selline väga stressav ja väga raske aasta haigetele kirurgidele õde petele absoluutselt kõigile. Ja siis seal oli, oli raske aeg ja siis mind paluti, et kas ma ei töötaks terve aasta ühe kohaga. Ja siis ma võtsin mõneks ajaks täiskoormuse ja, ja siis juhtus nii, et et minu mees ootas mind õhtul koju, mitte mitte, mitte asjad ei olnud vastupidi, oo kas ta tegi süüa näiteks? No vat see ongi, et ta ju ei tea, kuidas meil kahvel ja nuga asuvad, et ega see leidmisega on tal raskusi. Aga teate, kui ta oli ära keetnud, lihtsalt kartulid mulle. Ta oli pannud veel need pajalapid sinna peale, et need kartulid ei jahtuks. Siis ma arvan, et see oli maailma parim gurmeetoit, mis oli, et, et see tegi südame soojaks ja siis öeldakse, et kõik sul elus tuleb tagasi nii hea kui halb ja siis ma vaatasin, et et see on tõesti nii, et ka hea tuleb sul elus tagasi, et need kartulid olid väga-väga väärtuslikud ja maitsesid, aga. Meil on laua peal tegelikult terve virn plaate, aga me oleme kasutanud ära. Kahjuks või, või ma loodan, et kuulajate rõõmuks selle tänase saate aja jutu rääkimiseks ühe loo. Me jätame seda saadet lõpetama. Ja nüüd Elle, teie saate valida, et kes siis laulma jääb ja võib paari sõnaga öelda ka, miks. Ma arvan, et las olla siis Notterdamde, Pariis muusikal kellest lugu, kas Pariis on midagi, mis teid ikka jälle tagasi kutsub, kutsub, kutsub sinna ma lähen kindlasti tagasi, et ma olin Pariisis, augustikuus oli Pariisis rajamiseks vist üks kõige halvem kuu, sest siis pariislased ise puhkavad pluss siis on väga palju turiste. Ja siis ta oli, oli, oli väga rahvast täis. Ma tegelikult kartsin väga-väga kaua Pariisi minna, ma arvasin, et Pariisi minnes, et ma peaks oskama paremini prantsuskeelt ja tundma paremini prantsuse kultuuri ja et ma pisut nagu kartsin kogu aeg ka siin edasise seda Pariisi minekut, aga kui ma sinna läksin, siis ma muidugi armusin Pariisi nagu kõik, kes seal käivad ja ja ma tahan sinna ikka jälle tagasi minna. Teisel ajal mitte, mitte augustikuus. Ja kui me selle loo nüüd mängime, siis võib-olla see on nagu väike selline veksel, et sinna ikka tagasi saate. Aitäh, Helle vaar selle vestluse eest. Palju jõudu kõikidele Eesti arstidele, aga ärgem siis unustagem õdesid, kes kõik ikka nende kõrval seisavad, et nad saaksid oma tööd teha ja meil patsientidel oleks oleks elu parem, aitäh jutusaatesse tulemast. Mina olen Margit Kilumets ja saate aitas kokku panna Vivika Ludvig ilusat pühapäeva.