Tänase keskkava pealkirjaga koidu laulikule on koostanud Vallo Kepp keda teame kui telefilmide tegijat. Oma luulehuvist on ta otsinud kokku 115 aasta jooksul Lydia Koidula-le pühendatud luuletusi ja valinud 16 autori tööd. Me kuuleme lauluisa Kreutzwaldi läkitust Liidia Jansenile Jakob Liivi leinaridu Koidula surma puhul. Eliise Auna mõtteid Koidula pildi ees tema sünnipäeval. Debora Vaarandi, Artur Alliksaare ja Mart Raua luuletused 1943.-st aastast kõnelevad sellest toest, mida Koidula luulerahvale tol ajal anda suutis. Juhan Smuuli luuletus on avaldatud ajalehes päeval, mil Koidula põrm kodu mulda kanti. Saateleidude hulka kuulub ka Otto Gross Schmidti luuletus, mis ilmunud albumis kiired 1901. aastal, kuid oma kunstijõu poolest ulatub üle oma aja. Kuulame veel Jakob Tamme, Ado Reinvald i, Karl Eduard Söödi, Ain Kaalepi, Friedrich kuulbarsi, Anna Haava, Valmar Adamsi ja Bernard Kangro loomingut. Luule põlvkondade sidet väljendab seegi, et neid palu siin saates ette lugema on tulnud Doris Kareva. See on tänase naisluuletaja kummardus Emajõe pikule. Ja Heino mandri kummardus on määratud ammusele tuttavale läbi mitmete lavastuste. Tõlk, luuletaja silmist läks loodusesse väes. Loodus sai mõte ja tungi, mis luuletaja käes. Ja õhk ja muld ja vesi on elu ja õhku täis. Avaldavad mõtteid, sest vaim neil võõrsil käis. Ja luuletaja süda on õhus, mullas ja vees. Ta tuksub seal otse nõnda kui luuletaja sees. Nii allikat vaatas päike ja allik, hiilgama lõi. Tal on, kui oleks endal see valgus, mis päike tõi. Aeg talve tulekuni oli külm ja pime. Päev ruttu väsis, tuisku keerutas tuules. Kui sündis see, kes koidust võttis nime ning päiksetõusuks puhkes eesti luules. Aeg oli Nalja karm. Head sõnad rahva mõttes. Kui väsind linnud värisesid külmas kastes siis tuli koidulaulik maast neid üles võttes suu juures soojendades lendu lastes said sõnad elavaks. Hommik oleks äkki üle taeva tulnud kui kuulis, aga kui sa äratati teretades eestimaa poegi tööst, kel kuumad kulmud Neid laule hõisatesta leegitsev ja helluv hing edasi isamaale oma suures armus. Jäi pettumuste kõledusegarmus. Ning küsis koidulaulik kurb ja üksi olles. Sa särad päiksepaist teel ja õitset kevadisel teel kus looduslukud lauluks loob seal suvidest vilja toob. Imemuinastubees. Ta õnnistas sind hälli sees. Sest vaikiv laanes linnu heal, kui sinu kõla kostab seal. Kui teised luusil Taaramäel siis hõiska, sina taevaväel. Sest vabatiivul tahan sind kiita. Kaunis künnilind. Olen kurbioonine, kui sinu heale helise ei jõua, oota, kannata. Pohla, laula, ilmad õitsema. Kui mõeldes noorel eal mööda metsi suisa peal lilli käisin otsimas ei mul olnud iial mahti lasta oma silmavahti enne käia vaatamas, kas meil kaunil roosikeste lokkas ikka kasv. Mälestuse armiga jooksin koju rõõmuga. Andku taevas iga kauni roosikese. Ükskord, kui ma ilm leigeks läinud, mul süda külm võiksin mõlemate vilu mälestustes soojendada. Uuest meelde tuletada endist kevadise ilu. Kus mu kodukatust koidukiire mahel naeratusel kullatas elevalendaja päikse viire, kuni hälliserva ulatas seal ööbik tasalaulu ajas hõbe Heali õhku, lautas. Kuidas lindu laulab sulasuupill? Õrna Healt, mis hingi ühendab missa heljukile pilve õlavennad isamaale pühendab õnn ööbik minu lapse meelel lillelaane ette kujutas, äratas mind kuninglikul keelel vaimuõnne heljul ujutes. Kuldab Eha kahurite suid ja väsib päike. Ta istub mere sülle. Kas telli müüril seisab üksik ta. Ja väsimatult edelasse vaatab. Mis on tal seal. Kas ootab kaugelt ohvrigati, mis Andrease lippu? Oht on meil leinavalu võõras mullas, magad koidule eesti Jeepi. Miks ei Eesti salu andnud sulle paika puhata? Keskkahetseksin nutuga, mu väike vaene koduma. Kui elu marus mehaavas Corp pead sina surema. Kes tuleb siin? Vale, kes ehitab sind lillega, kes seab sul risti kalmule? Vaen vaene rahvassa? Mind Emajõe laanid siis küll saavad nutma valuga ja koidukannid kenamad mind kurtvat pisaratega. Siis metsad pilve poole tõesti tõsta latvu uhkuses. Vaid kurvalt kohisevad nad Lenin kõigis Eesti hiiedes. Ja ööbik, Eesti õitsilinud, Rõõmu hääled raugenud. Kuis võib veel hõisata, tasu, kui armas rahvas langenud. Ja meelespea sinilill ei taha nemad õitseda. Sest et neid Eesti õrnem, neid ei tule enam nappima. Koidula on koju jõudnud laente rinnalt rannale. Aastatel on aja merel tiivad pandud, õlale. Täht, mis pimeduse põue paistis taevast kukkusta Sügise on suveaeda vara tulnud vaatama. Kasehaljalt laadalt langes märtsides üks lehiklinnak lõpetasid laulud. Koidula läind unele. Koidula, kes 100 surma ema eest võis sureda heitis ema rinnanaale põhja, mulda magama. Laulu lõkkeloit Lep lendab üle helkova Eestimaa. Tema keerun kuuled ikka ühte nime. Koidula. Mis ta laulis, mis ta lausus tungis eesti elusse? Sest mis südamest on tulnud leiab jälle südame. Xa närtsinud Preius pidu alles algab Isamaal. Miks sind võitis surmaidu tulevase õnne raal? Tasa lehvib luule vaimu leinas üle maarjamaa. Leinav eta kallim, kaimu lahkunud, kadunud Koidula. Lahked taga laululeegil heljupsinud mälestus. Helju tulevasel Aegil. Nagu pühapäratusse. Xin tehin sünnipäeval, luuletaja, seesti, naiste palavuse, päike ja luuletuste lõbudus ja läike, mis hiilgab hellalt üle meie aja. Kuis õnnelik see rahvas ja see maja. Õnnelik mu Eestimaa, sa väike. Ehk sind küll ähvardanud, äge äike. Sind kaunistas su tütre kandlekaja. Rõnge armse maade silmis tungib taevaline tõde. Jamiti nii armas mahevaade. Kustu tab, kuis nii, kallis, mulle see palge. Küll ei näinud sind iial, õnnis õde. Su pildist paistab palavuse valge. Rõhutud ma tema vaevad ja mured ja valuorjus, mis muljutsu rahvale, silmi ja suule. Kõik, mis ta kannatas needes vaikides talus. See oli Koidula osa su elust ja luulest. Kõik tema lootused, rõõmud ja uinuvad kired, mida sa nägid ja kuulsid ta Koidus ja tuules voolavat laulavad nii nagu jõiksanud nired kogu see suures ja tulises isamaa luules. Tee viis sind eemale Eestist, kuid mõte jäi siia kiskudes südame valjusti, valusalt kaheks. Peotäies mullas, liig. See on su põrm, mis jääb puhkema sünnime mullas. Kuid tema luulesse jätsid hinge ja vere. Mil kõikjal kostis vaimu surma vale Su arm kui koidu Ühe Loitma lõi kuist tulisena süttis armu ime et pühaduseks tegi kodu nime. Sest südamest sai loide lööma ja see ülendanud aia karme pitske. Toon tuimunud meeltel helgeid valgus, vihke olnud pilk käsuse vetel hülge ja Velika paeseid kaldaid peksab jahe uhk on kirjaneitsi surmast saadik elu kõrgeskaartes käinud üles-alla mõne aasta puhkolnud, kosutav ja sulnis südamele ning tuge saatnud maises otsimises. Me leidnud ennast võimsas trotsimises ses vastu astunud ajalöökidele. Kord rahvas üles tõusis elu kevadele kui see, kes minetanud põrguhaua. Ta lõhkus käte ümbert vangi raua ja astus tõotatud radadele. Kuid täna jälle õhkkond sumbunud vaske ja viires istumas kummitusi, maarne niive Loitmas helgeid tuletorn. Ning ajameel on mõõdet perrasesse Laske. Kutsub luule, tõrvikute kuma, helki üle rahva hõimetuma. Kes ja kas sinu, sina, tema saatust. Kuid täna seisame, rabeleme laius. Kas olematuks Armu soojus hajus? Kas märgid taevad, ennustavad isa maatust? Kui valgusesse vaatab, selge pilk meie ümber avarduvad õilsamat maa ilmata siis unustame häbis maha löödud silmad. Jälle pikas vereriides astubisama. Jälle verelilled tõusevad pinnast. Aga kas veel laule tärkab sinna kuhu langevad pisarad? Siis, kui meil jamate murestroidumas tulen sinu juurde läbi kauge aja. Uue päeva, ülev kuulutaja. Kallis, tähesin Koidula. Kauges linnas süda ola igatsusest kaeb kuni Oland kalmule kõrgu bluule. Lukku pandud vaevas soola, hõiskama jääb ööbik Emajõe. Laulab varastest õnnetustest Karegaljusest rahvast muremeelsest kangekaelsust uhkest rannikust, mis imekaunilt puhkenud vastutuuli kargeks haljuseks. Kui siis ainsaks armuks paisub hinge loit Isamaa Su kõrval kõik need rasked tunnid seista. Ustav ohvri valmis, kuni üle ilma lendab kõrge koit. Särafoveeres heljud kauni müüdina, kui riius koidu, kulla tikiti. Ent võlud mind mõõde vaimus, lüüdja Su olemise traagiline tipp. Kui püüad, pilk mu hinge, siluett must mööda läheb Eestis andar. Su igatsused olid hiiglasuured ent milles elasid? Ei olnudki maailm. Nii musta mulda igatsevad juured, kui ajab juuri seinal maalit, lill. Ja unes kõndimine vastu iha algab su suurest elust, kadunud on suur toonida. Su tulevik su minevikus algat. Näe, sirelite Rus kitarri on üle aia rippumas. Hing nagu lendu tõuseks rinnust, suu oleks laulma Kippamas kes pühapäeva pehmet sära ma rõõmsalt käin ja mõtlen, sest et Koidula linnast tulles võis tõusta tiigi treppidest. Noor kevade tal õie vihma kord siin on pähe kallanud. Ta jälg on sedasama pinda, nii palju. Kordi tallanud. Sama värsket kevadõhku täis, see on mul samuti Ani olnud seesama igatsus, mis teda on mindki siia linna toonud. Ja äkki on, kui oleks kohanema teda Tiigi tänaval? Kui liiguks veelgi vana saias Ta kaunis kuju puude all. Käi kiriküüt toomemäeveerul kevade õhtune õitselind, aia kaugusest Emajõe ööbik. Kas jälle haljendad eestimaa kevadise elu ja iluga ära heitsid, mida siin tarretanud ja 100 laulu mulle? Vanud. Nüüd kudu päikese kullatee. Mul soojendab südameelule Nüüd kevade jälle kuningas, kes hangunud laulud mul lunastas. Sest usuusumaa Eestimaa ei elunutute võideta. Kus piisaks sulanud lumejõud? Ei, seal sigine kuripõud. Küll tali ähvardab täna veel. Kas ei olnud lõokese hääl kes lauliku sõrmeotsalt sind teretab, haljas Eestimaa? Kas sügis enam ei seo sind? Kas lumi ei kauem sind, kata rind? Jakob Tamme, Mart Raua, Ado Reinvald i, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Karl Eduard Söödi, Ain Kaalepi, Jakob Liivi, Otto Gross Schmidti Friedrich kuulbarsi, Anna Haava, Eliise Auna, Juhan Smuuli, Artur Alliksaare, Debora Vaarandi, Valmar Adamsi, Bernard Kangro ja Lydia Koidula luuletusi lugesid Doris Kareva ja Heino mandri. Loodushääled olid Fret Jüssi helisalvestuste hulgast. Selle saate koostas Vallo Kepp.