Programm tere õhtust, kirjandus saateks pakume täna üht helilinti aastast 1979 aga tõttan kohe ütlema, see pole vananenud. Tegemist on luuleklassikaga ja klassikuks saanud esitajaga. Saame jälle kord kuulata Heino mandri häält aga panime neid pöörlema helilingi saate, mis on salvestatud aastal 1979. Sajandivahetuse suur belgia luuletaja Emil Ferharen on demokraatia ja progressi tööstuslinnade mässude ja ülestõusude laulik, kelle luule tänu mõttetugevusele ja sügavusele säravale esituslaadile ning oma näolisele väljendusvormile kujutab erakordset nähtust belgia kirjanduses. Verhareni väärtus seisab tema oskuses tabada olevikus tuleviku arengusuundi oskuses näha ühiskondlikus võitluses tõesti progressiivseid jõude ning nende poolele asuda oskuses kuulda ja oma loomingus kajastada läheneva revolutsiooni hääli. Johannes Semper tõlkis Veehaarani luulet ja avaldas 1929. aastal valikkogu, milles on kronoloogilises järjestuses ligi 100 luuletust 20-st kogust. Tänane luulepõimik ongi koostatud mainitud raamatust. Valik luuletusi. Verhareni luule mitmepalgelisus võimaldaks esitada kõige erinevama kallakuga valikuid. Ent tänane on autori looduse lembeluulest peamiselt kolme kogu põhjal, mis moodustavad suure ajalauliku ja tribuuni dünaamilises loomingus nagu vaikse saarestiku keset Dorvitsevat merd kui väljenduda Johannes Semperi sõnadega. Peale looduselamuste kajastuvad enamikus neist luuletaja ja tema elukaaslase suhted. Luulekava koostas Linda Viiding. Esitaja Heino, mandri muusikaga kujundas Jaan koha. Juba pikaks veninud päevad ahkunud novembrile välja talve laotanud hulk päevi pole udu enam lahkunud. Vihmaraju lagendikud sopaks saavad. Tuul põhjast küla vahel vingub, lõhub seal rõskus rohelisi laike seina. Siis tuleb lund, mis hõigutav ja rõhub kõik kõrred enda alla. Iga heina käib kõrgelt laine kallast piitsutades. Tuul, pesa, tõuseldabki, kulli, küüsil ja oksjon raputab neid kiitsutades. Algaskedelemis Ridanevat lüüsil. Ja kuskil kaugelt umbset tundu, kuuled, kui kõminat maailma otsatusest. Seosed vihisevad mööda nukrat tuuled. Ja tühjust kajab nende põhjatusest. Mao oigab maru käes, mis järjest kangeb. Mets kiunub nagu laps ja Tüginaksub latv rängast vajutusest, lohke langeb simplõksubjaskox sealt puruks, praksub. Torm, Tigeneb kujule kesa käändub või keerutab end läbi tõvesla maantee või üle kõnnu, millel rohi maandub. Puit suuri murdes põiki üle maantee. Ei leidu uudses tühjaks jäänud väljas. Comeni õider hobukoormat rinnev. Või hulkuv varras, mõni kerjus näljas, kes komberdades liigub külas linna. Või karielajaid, kes koju väärub. Tuul Kurivastu kõristades Grape või hiiglavares, kes nii loiult taarub ja tiibu liigutab kui mustilate. Ja kaob, siis kustub tuumaks laotuses kui selle valus rõhk Distkümnid jaotab ning täidab kurbusega pika aja kui selle vaaruv kaugel hääbuv kaja kõik kõhtu valud jälle lahti paotab. See vahel on nii õrn, et vaevalt tajud, kui kõrvades seal väsimata elab. Kurb jumalaga sellele, kes elab ta kehvi sõnu kuulatama vajud kus mõni lill või õige. Ja laine Rahkimise mürin, tuult raudteesildu vastu piitsutab baraki ait ning ladu kiitsub Antsüklonites sillad, jaamad, kuurid, nii läbi puurit, et aina arvuvad meil katuseta sambad, kui torm lööb sisse hullud hambad. Mast Räksatab ja puri Laksatab mu laeva ankur nakatab. Zeniidi võetud koos, nii sööstub öösse mu raevunud laev kesk merd. Mõelge, milline mind ootab võikus, mis öödes Homnam Tuulsest joobunud äikest ja millist, ah ükskõik kus mul oodata langetõbist päikest. Öelge kus on kalju, kus see haud, kus on see kirst, see kirstulaud, kus on see surm, kus on see turm, see saatus, pime, kus on see piin või ime, mis minu laevu. Põhjaväljad sünged pilve Kahad kihutasid sügismäärad, haad, Kuvemetes terav välgukannus kihutasid vetelmerede annus vankrit veeretades mürarikast läbi öös nipilkasest, Jeppikast. Nad paistsid üleni kui mõras. Mastid löödi äikestele risti, laevaninalaine alla kisti ja siis kadus purjed, keerad kokku laev, kui surnu. Murru lainet, rautlevat müürid üleslahinguteks olite ürit, valge neeluline valvas vaht kuni algas rahe, tuulte jahtkoerana lõi hambad, nende säärekontiumbus varjas kogu Horizon. Kirglik rahu, õhtu lõhnav helgus, õis, viirukina, mida suvi jagab. Õhtu raugetav ja sulav, selgus kuldsängis ühes maaga, õhtu magab. Saada enda ja teiste üle võit. Ja kaduda siit kaugustesse ära. November puhub hullutuul ja Kadarikuste lõhki rebeneb ning puhanguteks rebeneb et külas seinu kõngutada ja uksi lõngutada. Novembri hullunud tuul kardämbrid igas talus kookaivu pinnadel. Nii maha, jäetult kõiguvad. Karv, tämbrid, viimses valus kooke pinnadel täis meeleheidet hõiguvad. Novembri tuulelt kahmata esipuu langenud lehti oma sülle. Novembri hullunud tuul Liboksilt linnupesi ja põgeneb taas külla. Novembri metsik tuul, ei, kui terrasse viil suurt lumehanged, ravib. Raud kraašina lund kaabib. Seal raevus talvetuul novembri metsik tuul. Lauda tuhme, aknaruute suusopi topid klaasitükke tuuste tulnartsudeks nituuseldab novembri metsik tuul. Must Veski paatial kingul käed, tiivad õudselt pingul, alt üles, ülalt alla ähmid, tuult, äikse sähviv kähmib. Mustveski niidab tuul. Novembri hullutuul. Onni kõrval kükitab ja kurdab kepi najal ning torni poole palvetab. Tuulega katus tükitab ja õlgi helvetab, mingil õõtsub ümber iga maja, sealt sestap surnuaiale, kõik ristid segamini virutades, need langevad kui surnud aiale veel käsi enne välja sirutades. Kas olete te näinud tuul? Novembri hullu tuult täis poisil hirmu puhuvat ristteede sajakordses sõlmes ja külma häda sulu võt. Kas olete te näinud tuult, nii palju eksimusi, hirmu külivat? Kas olete öid näinud, kus kuute alla tooma läinud? Kui pendinud külama aia härjad, kõik karjusid kui marus, loomakarjad. Se otsetumus, kanarbikus. November lõõtsub hullutuul. On ei kuule, ühtki kaikust, ei häält. Kuuennuste vaatab päält ja valva Paikustamis tukub, on imelikus selguses silmapilk. Kuises helguses on puhas igaväes. Vaitlema lemmikjärv loopilguks hirmutava petteveedilt, mis kõlksatades kukub roolt vette. Kuid minu peos on sinu käed sõma silmadega, kindla piirised mu ümber ja mu ette. Et on nii et on nii mahesest üle meiega kahe meid peesitavaiks tiivuks on püha usaldus ja kõigi asju, rahu, mida kahtlustuse jäämastaga ainsaks viivuks. Ja kuigi vaikiksime ning varjuledaksime pää kohal, sinu juuste helgus? Südametes käärib mingi pelgus. Ent meie armastus, see nagu põlvitukse paluks. Et õnn ei muutuks valuks. Et õrnus endisena võlvituks, nii meie kõigi teiste üle diivaks. Jäätmesaatus kedagi ei riivaks. Ning kui kord oleme nii maha lööd, et kuuleme vaid meeleheidet ümberringi siis andeksandi toovad ööd täis armastust ja sooja hingi. Kuid lilledega ehib ennast iga kuru ja kogu maja nendes ilutseb siis puhtaid tiiki keset muru. Kui suuri vesi silmi, pilutisep. Kes teab kust kaugustest nii palju vastseid linde soetunud, kel tiivad helgelt päikesest? Hõretava Vikerkaalset pilku, õhk värisemist varjust pehmub linud kastes nõretava puuoksalt lendu, ehmub ja poetab tilku homsesse hommikusse, pillut. Nii palju habrast läbipaistvat luulet. Säraksid, kui õhus prisma killud. Jääd kuulatama, Lätit. Tiivalööki kuuled. Kui kaunid on su silmad selles suhtes, mille hüve tiigid ringi Särelevat, kuld, päikest enda suhtes. Subale kiirgab meelekohad, väärelevad, täis elurõõm ja jõud, nii hoogsalt täidab südame kõik nõud ja üle äärte ajab. Su käsi minu kätt siis äkki vajab. Et seda vastu südant vajutada. Kõik selles aias meid on nagu iseendast hakanud armastama. Ja meie neid niisama eemaldame liiliat järjest suurduvat ning päeva roosi mullas juurduvat leek, ilme, lehti laotavate ümberringi, mis mõtlesid põletavat meie hingi. Ja sirel sirutab siin oksi ning müüri vahelt ronitaimi sigid. Teel lihtsaid lilli näeb või mõnda floksi, et nende kasvatame Sammeligi ning murule. Meie rada käib üle, märkab suve kestes, kus üks või teine taiminud, katsu põhjendada ja vaadata neid silmi kastes pestes. Nii elame keskrohuaeda lihtsatena ei ennast pingutes, ei teisi sundides. Ja kogu ilmunud puhas värske kena. Me armastuselgi, kui oleks alles algus. Me tunneme, kuidas läbistab meid kahte, see suve täieline valgus. Me Kehra südamesse tungides ja vallutades meie tahte. Nii suur on ümber vaikimine et kuuldub hõljumine ka udusule. On tund, mil vargsi tuppa tuleb, ma arvan, mis on nagu kerge tuul. Või ving. Mu suudlus vajub tema filmile. On tund, mil olen lambi läitnud Mil käe pannud teise kätte. Päevaarmastus on täitnud südamed kui läbipaistvad lätted. Mingi õnn ses vastastikku pihtis. Kõik, mis me lausume. On üsna listis õun, mille kahekesi söönud võilill, mis lahti löönud kesksambla rohelust. Või sahtlist leitud kirjast mullusest üks sõna üles äratades meis õrna mälestust ükskordsest, hullusest. Nii kogu õhtut üles äratades. Õige vara päeva alguses käin tee pealt oma tavalisi ideid, peenraid, põlluvahelisi, käin tuules üleni ja valguses. Ei teagi, kuhu jalgelt minna. Kald on rinnus Aivar rõõm ja kõik mis tarvis, käsud-keelud köik, kui kive, veeretab mu tolm ja tald. Käin uhkelt, armastan maad ja õhku ning olen joobunud, olen hull, ma peaksin elugema pulma ja tahaksin kõik takistused lõhtu. Ma käitun hämarasse heina, kus lilledel ma suudlen, tuli suid. Mind haarab jõe käsivarte värin, Makarrastum siis laman, puhu taas lähen juhiks võttes juhuteed läbi metsa, kus ma lehti närinud. Neid ning kui tänini mu aastad olnuks kõik mõttetud ja saamatud vaid haudu kaevanud raamatud ning päevade osutunud nagu koolnuks. Kas tõesti üldse kunagi maailma ja inimesi olla võis? Kell viirastus seesama õis, mis täna nõnda joovastav pusilm nagu esmakordselt tuuli puus ja oksi nagu laineid meres. Mul igavene noorusveres kõik selle väikse Aldundada, uus, mul kallid oma silmad, käed ja keha. Ma oma juustest tunnen rõõmu. Tahaks ju suuri sõõmu maailma seda enda osaks teha. Kokäike läbi metsade ja sa kus ise laulad, nutad, kisad, kui sa oled hullustusse visad ja elad ennast kogu ilma kaasa. Luulekava Belgia luuletaja Emil Verhareni luulest koostas Linda Viiding, esitas Heino mandri. Muusikalises kujunduses oli kasutatud Arnold Schönbergi klaveripalu. Ja nüüd kuni keske uudisteni, kuulake, palun Hans Schenke mansi muusikalist pilti. Kevad.