Tere hommikust ja raadiokuulaja. Eile õhtul kustus Londonis 30.-te kaasaegsete suveolümpiamängude tuli. Väga paljud inimesed üle terve maailma elasid kaks viimast nädalat olümpia lainel. See iga nelja aasta tagant korduv suursündmus puudutab alati ka neid, kes ise pole sporti kunagi harrastanud ja selle vastu tavalised, võib-olla vähe huvigi tunnevad. Kui ka keegi meie omateetides toob olümpialt koju kuldmedali muutub ta automaatselt rahvuskangelaseks või isegi pühakuks. Kelle medali kullasärast me nii või teisiti kõik osa saame. Väike rahvas vajab ja armastab oma kangelasi. Mäletame ülevaid hetki, kuidas olümpiasangareid on kätel raekoja platsile kantud. Nende nimed on kõigil suus. Nende järel tahavad paljud noored joonduda. Need on peaaegu religioossed hetked, kus me võitja taustades usume rohkem kui muul ajal oma rahvasse ja tunneme uhkust oma riigi üle. Aga nii nagu kõik päevad pole vennad, ei too ka meie sportlased mitte igalt olümpialt kaasa kirkaimat medalit. Kuigi meie ootused võivad olla isegi põhjendatult suured, ei tohi meestele täitumata jäämisest ameti hiljem kedagi risti lüüa. Sport on võistlus, kus reeglina võidab küll omal alal tugevam kuid oi, kui palju on ühel suurvõistlusel neid tegureid, mis tõstavad lõpuks ühe pjedestaali kõrgeimale astmele ning teise sama tugeva ja võimeka sellest aust ilma jätavad. Palju on vaieldud selle üle, kas olümpial on tähtsam võit või osavõtt. Meie ajakirjandus on viimasel ajal loonud halvamaigulisi mõiste nagu olümpiaturism mis tähendab seda, et kui ikka medalilootust ei ole, poleks mõtet suurvõistlusele minnagi. Mäletan aegu, kus öeldi vastupidist. Et juba olümpiale jõudmine on igale sportlasele võit kuhu tegelikult ju vaid parimatest parimad pääsevad. Kui prantsuse ajaloolane Parun piirite kobertaan 19. sajandi lõpul olümpialiikumise taaselustas olid tal eeskujuks antiikolümpiamängud, mis olid Vanas-Kreekas ennekõike religioossed pidustused. Jooksuvõitjal oli au süüdata tuli kreeka peajumal Zeusi templi altaril. Kui ka antiikolümpiamängude traditsiooni lõppemist neljandal sajandil seostatakse tavaliselt kristluse võidukäiguga, kus paganlike jumalatele pühendatud pidustustel ei saanud enam kohta olla peetakse selles sügavamaks põhjuseks siiski juba Rooma ülemvõimu ajal alanud allakäiku mil ajapikku loobuti paljudest mängudega seotud eetilistest tõekspidamistest. Näiteks tohtisid algselt olümpiamängudel võistelda ainult need kreeka mehed kelle hingel polnud mingit veresüüd. Hiljem on pärjatud olümpiavõitjateks isegi rooma keisrid kelle eetilises puhtuses vaevalt kindel olla sai. On märkimisväärne, kuidas apostel Paulus oma Korintose kogudusele läkitatud esimese kirja üheksandas peatükis seab kristlastele eeskujuks just sportlasi. Pole oluline, kas paganate postre pidas silmas antiikolümpial võistelnud või sealsamas läheduses Korintose maa kitsusel toimunud istmuse mängudel osalenuid, kui ta ütleb. Eks teie tea, et kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik. Kuigi auhinna saab ainult üks. Jookske nõnda, et teie selle saate. Ja jätkab siis. Ent iga võistleja on kasin kõiges. Nemad küll selleks, et saada närtsivad pärga. Aga meie, et saada nartsematut. Olümpiamängudeks valmistuv ja sealt kuldmedalit ära tuua ihkav atleet, tead täpselt, mis talle on lubatud ja mis mitte mis tuleb talle kasuks ja mis kahjuks. Apostel tahab meile selle näitega öelda, et kui juba närtsiva pärija ihalejad näeb kaugemale tänasest ja elab selle nimel olgu selleks antiikolümpial saadud õlipuuokstest pärg või tänastel olümpiamängudel kuldmedal siis kui palju enam peaksime meie kristlased, kellele on tõotatud kadumatut, pärga igavest elu elama ja võitlema selle võitmise nimel?