Tere hommikust ja raadiokuulaja. Loen tänase pühapäeva hommiku vaimuliku mõtiskluse aluseks teise Timoteose kirja neljanda peatüki salmid seitse ja kaheksa kus apostel Paulus kirjutab nõnda. Olen võidelnud, head võitlemist, lõpetanud elujooksu säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg. Mil issand, õiglane kohtunik omal päeval mulle annab aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist. Keegi on toonud sellise võrdluse, et nii nagu õunapuu meie aias ei kanna sügiseti vilja valitsuse määruse või parlamendi otsuse tõttu. Nii ei tohiks ka meie inimeste vilja kandmine sõltuda vähimalgi määral sellest, milline on aeg, olud või riigivõim. Näiteks laste sündi on meil hakatud seostama liiga sageli emapalga suurusega. Kui ka seadusandja selle heaks kiidab. Alles siis on ka meie rahva loomulik iive kindlustatud. Ja unustame ka seejuures ära, et laps ei ole toode, kelle toome kohale, kui nuku meie arvates juba valmis maailma. Just lapsed on need, kes alles loovad täiusliku maailmaga oma vanemate jaoks. Läbi aegade on lapsed maailma sündinud ja loodetavasti sünnivadki edaspidi ikka ja ainult armastusest mis ei ole ainult meeldiv tunne, vaid midagi palju enamat. Apostli sõnul esimene ja olulisim vaimu vili. Usk ei ole ainult reeglite süsteem, nagu vahel arvatakse. See on elu. Jumal ei kohtle meid inimesi nagu pedantne raamatupidaja kes kõigepealt hakkab lahkama meie väheseid plusse, johtraid, miinuseid. Ta võtab meid vastu alati siis, kui me vastame temapoolsele armastusele. Jumal istutab piltlikult meie südamesse Kristuse vaimu. Et me suudaksime tema armastust külluslikult jagada ka teistele. Õunapuu ei tee vahet, kes tema vilja nopivad kas tema jaoks meeldivad või ebameeldivad inimesed, õiged või ülekohtuse tegelased. Kui me oleme Kristuse vaimuosalised, siis suudame armastada oma vaenlasi ja palvetada nende eest, kes meid taga kiusavad. Kogu eelneva nädala hommiku mõtiskluste teemaks on olnud võidu jooksmine, aus võistlus ja võiduhinna pärimine ehk viljakandmine. Suurvõistlustel, eriti aga olümpiamängudel medali võitnud sportlane teab, et see on talle parim tasu tehtud töö ja nähtud vaeva eest. Äsja lõppenud Londoni mängude kommentaarides on sageli mainitud, et medal ongi nagu sportlase elutöö nähtav vili. Apostel Paulus, kes on oma kirjades leidnud üllatavalt palju seoseid ristiinimese, igapäevaelu ja ennast jäägitult pühendunud võistlussportlase missiooni vahel teeb teised raamatusse kirja neljandas peatükis otsekui kokkuvõtte oma elust. Mis paganat aposl emissioon, muud olid kui üks pidev võitlus. Mitte niivõrd inimestega vaid nagu Teeeffesuse kirjas ütleb meelevaldade ja võimudega pimeduse, maailma valitsejatega, taevaaluste kurjade vaimudega. Me teame, et Paulus suutis oma tegevusega raiuda ukse kristlusele Hellenistlikusse kreeka-rooma mõtteruumi ning avada nõnda tee kristlusele kogu laia maailma. Ta ei vajanud selleks sõjaväge, vaid jumala sõjavarustust ehk usukilpi, päästekiivrit ja vaimumõõka. Lisaks sellele pidid olema pöötatud tõeni, jõude vööga hoidma, seljas õiguse soomusrüüd jalas, valmidust kuulutada rahuevangeeliumi. Et ta sellega suurepäraselt hakkama sai võita, neid öelda. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg. Mil, issand, õiglane kohtunik omal päeval mulle annab. Aga ta ei mõtle ainult endale ja veel vähem sellele, et tema alustatud missioon olekski nüüd täidetud ja lõpetatud. Õiguse pärg kuulub ilmselt kõigile neile, kes apost eeskuju järgides on oma elu võidujooksuringrajal head võitlemist võidelnud ning Kristust ja rahuevangeeliumi maailmale kuulutanud. Kas ka meie nende hulka kuulume? Me palvetame? Armuline jumal, aita meid igal päeval elada selles, mida südamega usume. Ja suuga tunnistame, luba meil hoiduda enese imetlusest ja valevabadusest. Paranda oma armastuses kõik meie vead. Õpeta meile tõelist alandlikkust ja anna meile osa lunastuse viljast. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie issanda läbi. Kelle nimel ei õpetatud sõnadega. Me palvetame. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.