Jälle nii äreva ühineda hüpled mu hõlma all õigi teda liigutad end nagu lendav lind. Kukkus. Veedame tänase õhtu Mart Raua luulega, tema sügismõtete ja meeleoludega deme armastusega oma maa ja rahva vastu. Luulesena toob teieni Heino mandri muusika valist Tõnis Kõrvits. Hüvasti ütlema tulin, rutasime randa kätt sulanduma sõrmede sulinal, kivide külinal kandade all. Tänan sind tänama, lähen lähen välkkiire hõbekelguga, tõusen kõrgele üles suure unistuse lume viilulise jäämäe üles. Kes õnnistuse, kuld, vihmane retuse, kastanisalude kumerad, hangede, Lundmain ampsu rannal, kogu talv, ei ainsatki valget päeva, ei ühelgi sammul Rudina jalgade all. Aga seal, kuhu ruttan, on ööd praegu valget tuttavat tornid teretavad mind keskmise taeva heleda hõõgumise taustal. Ja tuttav meri, see sinu kauge vend, KEDA sügism arvude raugedes kütkestab jää. Ka tema lainetab praegu õitsemisaegsete tuulte lõhnas leebuses. Igal teel igal teel, seal, kuhu ma lähen ja kuhu ma kuulun teretab mind minu kadunud ema. Kadumatu keel, mille varjatamatestki varjundites saan ma aru nagu kõige lähema kõige armsama inimese sõnatus silma vaatamisest. Aga varsti, kui valge ristikheina õitseb, seisad mu rahvas külg külje kõrval, suu juures, suvise mere laugel rannal ja kogus südamejõuga kaugele kuulus annab, et selle väikese mure mullasema keel võib küll laulu elavas tuules tõusta igavesti kõrguste poole ning kosta rahu ja vendluse vastu kaevatesse kaugustesse. Kuula sinagi siin. Minu kodumaa meri on niisugune meri, kes laulu nii südamejõulist on kuulnud rohkem kui ükski muu merimaailmatuultes. Kuulajad ja need on inimesed, kes tulevad ja lähevad ja laulavad kes elavad ja jäävad elama oma tuulema, kinnisel kamaral. Nii palju, ma ütleksin veel et see su suur unistus oli siiski ainult su kujutuse mäng, lumeviiruline jääsinine. Kuid see teine, see õige väike, ma arvan, suur oli ikkagi väiksem. Ja väike oli suurem kui suurus. Sest selles oli tõeline tuul, tõeline päike ja inimesed. Aga neid ma pean minema. Hüvasti. Ole sa terve tuule ja päikese eest südamerahu ja selguse eest, mis kohises minusse sinu kõrgetel kaljustel randadel. Oksa õrnaldes sambla Rikmet. Ühel tüvi on hargnenud mitmiks, aga teine on selles ihakam. Vanad puud nende Corbasel koorel on ammuste haavade armisid rattarummu tõst pakastest karmidest. Aga õites nad rõõmsad ja noored. Nad oleksid rõõmsad ka marjades. Vili valmib punased tuled. Hallrästad Ausmetes karjades, nagu katk neile kallale tuleb. Löövad tuuniseks hommiku õhunet, kui saama karv puudesse, saabub Jaklas, Nad rebivad, lõhuvad mu pihlakad, pea ei, kur saagu. Siis lähevad kiiruga kisaga. Õhus lendleb veel rohelist puru. Ja puudel, käskazel murul on maas nagu verepisarad. Nii tulevad igal aastal, nad ei unusta vahele ühtki tee teabe aegle löömata laastama, kui süttivad kobara lühtrit. Kuitke abislades säsis, ei unune kevadtuuled ja soojad suved. Viimse pungani endast teavet Nat kännu kõduni meeles peavad nad et õitel Anne Mets meediume, mahl marjades Võrru ja punane. Hiline sügise õhtu on selge ja karge. Esimest härmatist korjavad raevunud puud. Tähedam teravad Linnutee, haprana hargneb. Hõredad sagarad riivavad kiilakad, Kuut kustuvad aknad. On aeg juba südaöö paiku. Kündides puhkevad põllud sõitudes teed. Halve tähtede vahel on täielik vaikus. Hääletult jäätuvad loikudesse laimeta veed. Tuttavate metsa äärde minnes ei pimedus, salge mulle siin sedagi, kuhu ei ulata silm. Tean kogu ümbrust. Sest siis minu elutee algas, avanes murede rõõmuks. Käsi mul kerkib ja poolelisammule jalg Kustrisse vaikus küll kõrge haarata tuule mis kohiseb üleval tähtede all. Ei olegi Tuuls tiivad teritanud pilku Jetta ärale toetades end, näen, kuidas lindude lendrewi tähtasid, riivab hiliste luikede hiline lõunasse lend. Lend, unistus, lend nagu mõteteid, julgus õigelikke ainet, nii kindel, rahulik rüht, tõuscovid, uisud ja tormid või pakased tulgu ühtlaselt, võimukes on nende tiibade rüüt. Lennake toredad linnud. Istub ja vaatab teekäija täitleja rännaku tähisel teel. Mõndagi mõtet meil teiega kaasa on saata kaugelt, kes tule. Minu maa, minu rahva õnn, minu maa ja mu rahva mured. Suuremad on minu enese elamisrõõmust, võidusast nagu meri on suurem ühe laine vahusest, viirust, põldude ääretus, suutäiest, leivast, tuuliste metsade kohin, üksiku lehe liminest. Ja Ta ise on suurem sellest piskust, mida ma silmaga näen. Ning kogu rahvas nendest, keda ma kättpidi teretama. Kuidas aga rahvas ei sure maad maha matta, ei saanud? Tulime seekord nii sügisel hilja millestki rõõmu võiks leida, somees metsima, raagus ei õitega vilja, külm juba konareid kahutab teel. Kunagi mullusu siia sõites sätendas puhas pidulik talv. Suvel kui tuli ehk siis aed oli õites nüüd mitte midagi igav ja hall. Tühjuson isandaks põldude ilmes, vaikus ja lagedus lõppenud kõik tööd. Jõgi on udus ja taevase pilvepäevadel päikseta taheta, nüüd. Need on hilissügise ilmad, just nagu polekski tuttav sõu. Kuidas küll rõõmsamaks saada, su silmad asjata hommik näib otsivat nõu. Vaikides nukrust Me varjame endas. Siis aga kes seda arvata võis? Härmat pihlakaoksale lendas? Leevike lumiste latvade õis. Kell tiksub tuttavalt jahiga kuid sind ei ole täna selles kambris mu ees lekendamast suured söed ja teine tuli põleb vanas lambis. Meil tänane on veidi tähtsam päev. Ja minul sulle tean, on mitmed võlad kuid käed ei ulatu ja silm ei näe. Nii nagu mõnes vanas laulus kõlab Tibsula Linda visalt liuglev suusk, kui tegime ringi, taevas pilves püsis. Kuid tunnen ikkagi, et iga kuusk, mis vastu tuli, sinu järgi küsis. Ei ole ilmu ega aasta aegumis mälestuste kaudu. Meid ei seoks. Nii väga meeles, oled julge praegu nagu hoiaksin su kätt peos. See miskit müksas kord ja kohe tabas mu põlvi kõlisedes kerge hoop. Supähklikuid nii mulle sülle 100.. Ma tean, kus salateid ja põõsaid tean, kus ringi kasvasid, kord vihmakastes su käes nad vaikselt painutasid pead ja rõõmsalt noogutasid lahti lastes. Ekskirjad käi, eks varsti jälle näe. Kuid seekord lahus videviku peame. Ja kuna täna meil on tähtsam päev soodustavad laas Maburen pähkli peale. Ma vaatan taevast arvata Joskades pilvedes on vihm või juba lumi. Kuid järsku sügis, kõhinates kostab metsmesilase tume suvi, vastutuulest raske lennud. Ja rahulikul vanamehe jõuga siis tumepunasesse lõvilõuga, ta surub end. Seekord me läheme nii öisel ajal, et ainult meile kuulub kogu tee ei märgi silda silm vaid sammuga ja sest udu varjab käänulise v. Ei paistab postidega heki pajud ei sõitmisega seismas ühtki tuld. Jalg tunneb teed, januliste lõhnas, tajud, kus kaerumi karjamaa, kus kõrs võimul. Maantee sa oled puhkusetavalvel ühtsoodu avatuna, ootad vait. Sest ööd kui päeva suvel nagu talvel on, tulin ja leidub lahkujaid. Külvenes õhtupäikese vajudes looja eha viier raagus latvades rõhtu hõõgus punase vasena tuul mõne tasema hinges veel hoo ja rauges lehtede jäätunud prügis. Viimsepäeva nisu õigutas sügis. Pööriöös selge külmade tähtede tulvas veeretas vaikselt igavest telge. Aja samm tasa, taganes külade magades unustus ulmas polnud ainsatki käijat teedel. Tuhad jahtusid kustunud leedel. Dinajas valgus viimaksis taevasse virgus Härmudele vitses talve algus, vaikus vihises varestest. Kõikides taredest suitsusid sirgus. Päev oli kiire, mul võõravõitu tuisata, tormas linnas õhtul just enne minemasõitu kadus mulk kinnas. Rohelist kirja, valget ja musta laadal. Ei tea, kes ta kudus mitte ei märganud Kunnas või kus tõrutades kadus. Paremas käes kogu kohvri raskus. Seisin kui vigane, nagu käetu. Kohmetunud sõrmed tuulises taskus olid nii mahajäetud. Rongega kihutas jaamast jaama kuni pidurdas hoo ja laskis armsalt ootajaid saama kättpidi tere sooja. Samal õhtul Toomast lõngast sõlmitses vaikselt peaaegu Hardel parajaks loetud silmade rõngast vardale vardalt välgatas sõrmedel haljasterast pilkugi tõstmata üles. Lõngad liitusid kolmest kerast, kuduja süles. Nüüd on mu mõlemal käel oma, jäägu ainult parima kinda pehmuses. Tihti ma tunnen nagu tere. Kuid sõnad, kui suu juurest kossid hingeõhust veel soojad. Ja korraga nägin ma kaugeid kohti. Lagedad teeääred Kuldjate Kaseduckede vahel, mida ma kunagi ei ole näinud. Sirget postid seisid seal sirgeks reas ning neil oli tõmmatud viis traati nagu nootide jooned. Pääsukesed lennunõulised neil nootide joontele olid istunud viisiks sõnadele, mida ma kuulsin. Seal kaugel teises otsas. Sinu kõrv oli viiulivõti. Aeg-ajalt mõni noor lind pingul, varvaste väsides vahetas kohta meister viimistlus veel 100 viisi, mis oli meie vahel. Kui kõneaeg oli täis, paiskusid pääsukesed lendu, väledab arvena tuuliste pilvede alla. Aga mõned neist tulevad tuleval kevadel meie räästaalustesse, et meelde tuletada seda laiali lennanud laulu. Lauljad lähevad laiali mööda külasid, linnu lähevad laiali nagu õhtused linnud õnnelikult väsinud päikese paljusest päevast. Heateeteile eelised tuhandet tööguta põllule merele, loo lõhnade luhale. Head teed teile eneste vinguma, laste südamete linnupesades uutel lauludel kasvada laske. Uus laul. Laste kasvab külmade tõmbetuulte ees, teda hoidke, siis kasvab toitke teda usuga laulu jõusse. Küllap siis kasvab uus laul üle maa, üle vee uutest 1000-st suudest. Laulujõud. See on see, mis mure, hämarat palged paistab hõõguma rõõmsalt ja julgelt kui välgu valgel laulujõud. See on see, mis unistuseside kumas tõstab tegude terasvasarat. Piks puruks löödud puudest paiskab ta taevasse tagasi.