Enne südaööd kuulete täna Friedrich Schilleri ballaade. Kava on koostanud Ehatamm. Muusikaline kujundaja Heiki Soome. Ballaade esitab Heino mandri. Lõukoerte õue juures hooganaloogilist suures on kuningas frants. Aukandjate saatjate seas on ja rõdudel kirevus reason, daamide õrn elegants. Ja kui kuningas viitab sealt alla Puuri väravad lähevad valla ja väärikalt, nagu neil viis astub lõvi sealt siis ja vaatab ja lõikan vaka. Haigutab, raputab lakka, turjal pingu, kord tõmbab naha, kuid haigutab taas ja heidab laisalt maha ja lebab maas. Ja kuningas viitab taas. Kohe avaneb teine puur ja välja kargab sealt hiigelhüppega suur ja vihane tiiger. Nii kui see lõukoera näeb. Ta pöörates jääb seisma ja sabada lõhku, rabab, dalai, katab keelt. Aga muudab meelt, hiilib lõukoera selja taha ja heidab seal urinal maha ja lebab maas. Ja kuningas viitab taas. Kohe vaotub jälle prelveravagaar. Välja tormab leoparde paar verejanused ründavad otseteed, seal tiigrid need käpahoobiga tiiger eemale viskab. Ning lõukoer ajab end sedamaid müürates üles ja kõik jääb vait. Uuri, esine ruum, tapachinust on kuum ja pikali laskuvad kiskjad. Seal ülalt, kus kaardub rõdukarniis. Õrn kinnas libiseb alla siis ja liivale jääb, seda näeb. Iga mees just kiskjate ees. Ja Bildes on sõnade Downia tuum, kui lausub preili kuni Kund. Noh, rüütel Delors, armanni kuu nagu vannute Mullede iga tund ekstest Kemu kinnas, siis üles seal. Nees alla tõttab, ei kanna pealt ja miskiks ohtu ei hinda vaid otse koleda sõõri seest just kiskjate eest. Julge käega ta tõstab kinda. Ja kogu härraste imetlev summ. Silmapilguga Hirgustum. Siis ta kinda toob üles ja terve hoov teda kiidab, täis kiha ja kaha. Ning tõeks on minemas rüütlisoov, sest nüüd, kus on täidetud armuproov, tõrkuda kuum, kuni Kund ei taha. Kuid kinnas lendata näkku seal. Tänu ta Mayydista eal. Ja samas rüütel ta jätab maha. Polükratesse sõrmus. Talle oma lossitornis seistes ja pilku saamasele heites täitsa rahulolu oli, rind. Näed siin minu meelevalda. Nii vaarao kade juttu algas. Eks ole, õnn hoiab mind. Sa elad jumalate, armus neis valitsepsus, ketrice arvamus, kes olid võrdsed sinuga, üks elab neist kätte, maksa ei õnnelikuks kiita ei jaksa sind enne, kui on löödud ta. Need sõnad olid vaevalt lõpul, kui käskjalg tuli kiirel tõttud ja teatada imileetusest. Nüüdisanud heida ohvrid tulle ja punutagu pähe sulle pärg värskest loorber lehtedest. Su vaenlast tabas viskeoda, Mil saatis kuulutama sõda polüüdoros subjalik hea. Ja saadi käe siis tõstab, kust Allam hirmsal vaagnale veri mustal üks mõlemale tuntud pea. Ja vaarao taganeb teise õudu. Kas on su õnnel siiski jõudu ning jätkab mures pilguga? Pea meeles, laine heitlik tuju võib kergelt võtta tormikuju. Su emme lahed võib hukkuda, saab vaevu vaibuda ta sõna, kui rõkkab juubelduse kõma, ühtäkki kajab rannakailt seal metsa enam tõstmas Maste suur laevastik, mis kalleid laste. On koju kandmas kaugelt mailt. Nüüd lausub kõrge külaline rind täna tunneb sinu nime. Ju homme on unustanud sul teada Kreeta relva vaprus, sealt ohustab sind raske taplus, peamaale astub vaenuganud. Ei jõudnud veel ta lõpetada. Kui rõõmuhõisked kajas sadam ja 1000 suud seal hüüdis või. Meile otsas rasked vaenuvaevad torm hävitas kõik reeta laevad on lõpetatud, sõjasõit. Tõepoolest, õnn su kojas peitub mul raskeks südamed, essee, täik segamatult rõõmu, nemad ei luba surelikule. Ka mul on olnud õnnese edu, sest iga minu tööd ja tegu on taeva selgelt soosinud. Surm siiski pärija mult röövis. Nii jumal minu südant proovis nüüd õnnevõlg mul tasutud. Sa kardad kannatuse valu, seepärast jumalatelt palu ette õnnes oleks mure, lõin sesseegel tundmata mure iial õnnelikult, sure. Nii helde pole taevavõim. Kui muret jumalad ei anna siis sõbra nõgusa meede skanna endise õnnetuks tee silm, lase käia vara üle ja kõige kallim südamele. Sa võta, viska merre see, see sõrmus üle kogu saare on minu kõige kallim aare, vürst vastab talle hirmuga. Ründmustele annan nüüta. Ehk jään siis nende silmis süüta. Ent teise päeva koiduvalgel noor kalur tuleb rõõmsalt valgel ja ütleb nõnda vürstile. Mul oli kalavõrku läinud, teist säärast pole silm veel näinud. Mult isand võtta, kingiks. Seal kokk, kes kala lõhki lõikes ju tuli jooksuga ja hõikas niimoodi üliehmunult. Näe sõrmuse, mis isand, kandis see kala tagasi taas andis OM ei eal ei võeta Sult. Siis ütleb kohkunud külastaja. Jätan maha, selle maja ei taha sinu sõprustki. Sind tabab jumalate kohus, kui jäänud on mulgi elu aus. See öeldud, lahkub kiiresti. Peeker kes julgeb vee hauda laskuda, mis voogab me jalge ees kulp peekri sinna, nüüd heidan ma, kes rüütel või sulas, mees sealt mulle toob karika tagasi, jälle ta vapruse tasuks, saab endale selle kaljul seistes, nii kõneles kuningas kohal ääretu, põhjatu v. Käes välkustel kuldne karikas, vee keerusis, kaduski see. Veel korra, ma küsin, kes usaldab sinna kuldkarikad voogudest otsima minna. Ja kuulas pealt seda rüütlite ring ta ümber ja sõnatuks jäi. Kõik vahtisid vette, kuid ükski hing peekrit endale tahtvat, ei näi. Vürst küsis veel korra, kas keegi ei taha kõike arglikult vaikides, vaatasid maha. Aga näe, rajab teed läbi kaaslaste rea üks, kes ohu ees kartma ei löö. Son kannupoiss, noor tal püstion pea maha heidab, tavantleja v. Jahmatus haarab vapraid vasalle ja daamitasimetlust, vaatavad talle kui kaljuserval kaaluvalt veelda pilgu veevõrgule, lõi oma sisu alt põhjast, krüptiseneel jälle müürates tagasi, tõi veesaadetud otsekui Kumedast õuest vahtu. Pritsides tõusid mere tumedast põuest Teiskisaya Ulgeid ja müür, geid laht. Pidu peavad seal looduse väed. Et taevane ülestab kobrutav vaht ja kuhjuvad lainetena aed nõiakatlas, mis raugeda üldse ei taha. Nagu Merisaks veel ühe merega maha. Kui viimaks v keris naisvaibuvad ju keskvahutust haigutas all sünkuristlik must nagu põrgusuu, nagu põhja ei olekski tal ja vesimesi üles tungimas Zlatkas musta lehtrisse tagasi valguma hakkas nooruk jumala hooleks, end usaldas nüüd Dalaintesse hüppes ja siis ümberseisjate seas kõlas ehmatus, hüüd kohe keerista endaga viis ja haigutav kuristik põhjatu sületäis saladust jäädavalt sulges seda üle. Suur vaikus on kaljul, kõik jälgivad meetod, mis Kumedalt kohiseb all. Üks mõte on kõigil, mis tarvitab verd, ei ole sealt pääsemisest all. Minut minuti järele ootuses kulub ja kuristik järgist õudsemalt uluk. Ja olgu seal põhjas ka kuningakroon ja tehtagu kuningaks mänd, kui selle sealt päevavalgele toon. Liigodav on mulle see hind. Ei algne sellele pilku heita, mida merede põu tahab meie eest peita. Ta küll mõnegi laevamise eksinud teelt on neelanud, ähvardab haud. Kuid tagasi jõudis vee kurgust veel tükk masti või küljelaud. Ja heledam aina kui tormi müha kohin. See paisub ja ligineb üha täis kisa ja Ulgeid ja huikida laht. Pidu peavad seal looduse väed taevani, üles läheb kobrutav vaht ja kuhjuvad lainete mäed. Ja saadetud otsekui Kumedest Goest sünge kisendus kajab vee tumedast põuest. Kuid mustade voogude süles, näe luik, valgena oodatud meest seal vaeva peekriga vasaku käeta kõrgele, sirutab veest ja parema käega ta agaralt sõuad ja veatult ta saagiga kaldale jõuab. Kui armas võimale karastav sõõm, kui aplalt job valgusta silm ja vallandub ärevil vaatleja, rõõm, ei võitus anda, halvema ilm ei kartnud noor, vägime lainete valle ja pääseski eluga. Au olgu talle. Sealt tuleb ka ümber, juubeldab ring. Ja kuninga ette vaevub mees oma tütrele, kuningas viipab ning kuldkarika kõikide ees sees särava viinaga täidab. Nüüd ruttu joob noormees ja nõnda siis alustab juttu. Olgu aastaid veel paljume, kuningal, kuldpäid päikesekiirtes on hea. Kuid hirmu sohhisandon voogude all ei jumalaid kiusama peame juhatas sellele pilkusid heita, mida meie eest nemad nõuks võtnud on täita. Välkkiirelt alla mind kiskusid veed, kuid sügavast metsikul vool Uuskeeris tormas kokku, põrkasid, need heitles vihaselt vooluga vool. Mind haaras kui tuulispask, nägin täis õudu, et vastu panna ei ole mul jõudu. Nii vihases voolus, mis kaasa mind viis. Ma olin kui abitu tuust. Kuid kaljust ma õnneks sain haarata siis ja pääsesin surmasuust. Kui ime läbi seal rahnude tipus korallipuu küljes karikas, kus all oli purpurpunane öö merre põhjatu, õudne malm. Mind ümbritses ääretu vaikuse v või harjumatu silm salamandrid ja lohesid tuhandet tõugu imeloomi, ma nägin keskpõrgulõugu. Seal kubises 12 olendist hirmsasti kobaraid tigedust täis. Käänlasid Salvasid teineteist alalõpmata võitlus, seal käis mõõk alusel, nägin, kes luurata, seisid ja vihaseid merefiäenesid haisid. All sügavik ümber veekiskjate ringvee, tohutud massid, mu peal keskmonstrumeid, ainuke inimhing kalju küljes rippusid seal veekõrbes, kes kiledaid koledaid paiku kus iialgi elavaid häälejaid laiku seal märkasin. Kett sirutab ju kõige hirmsam vee, hiidlaste laest oma haarneid mu poole. Koralli buumul hirmuga libises käest. Tulin veekeerises üles, kuid seekord mu õnneks kandis mu üles. Ja võttis tumm imestus kuulajais maad. Ja kuningas lausus. Sa tõid algtagasipeekri ja endale saad lisaks saadaga sõrmuse võidmis karikast kallim on 1000 võrra. Kui voogude põhja sa tungid veel korra siis kuningatütrel läks haledaks meel teie soovide täide Juviis. Miks öelge isa, teist korda veel elu ohtu peaks panema siis. Ja kui kedagi saata just tahate sinna siis mõnide vapress, rüütlist võiks minna. Käekuningas tõstise kohinal lõid üle karika kokkuvood. Parimaks rüütliks pidada võid kui peekri veel tagasi tood ja naiseks veel täna saad vapruse tasuks Meitsi, kes praegu siin rääkis su kasuks. Kui kuuled noorkannupoiste õhtusi, neid tal kahtluse vari kaob. Ja nähes, kuis rosina ühetab mehid ja kahvatult murule vaod vastu seismatu soov täidab noormehe rinda ja teenima sööstab ta lubatud hinda. Küll kõrgele, voogasid vahused, veed ja kuristik maskiga õu. Ja uuesti algasid tagasiteed. Küll värises, oota, jäi põu. Kui palju, veed üles ja alla ei käinud. Enam noorukit, keegi ei näinud. Heino mandri esituses kuulsite kolme Friedrich Schilleri ballaadi muusikavalik Heikki Soomelt.