Laulust lauda ei kaeta. Ilu, bodoy, higi pannakse Padaie kätevaeva vaagen osse. Enamann mured lauli alla, kui on rehedexi alla. Rehe peksan, see unustan laulu, laulan teist, tuletan, Tänane eelne luulekava on koosnetud rahvaluulest täpsemini kosjalauludest. Sest eks kevad ole ju ikka see aeg, mil noored inimesed kokku tahavad saada ja kokku ka elama jääda. Kava on koostanud Inge Trikkel, loevad Rita Raave ja Hans Kaldoja. Muusikaline kujundus on Ülle Kilvet. Karimul mängib gaasikusse, talled tantsivad tallermaa alla. Isemine mängin männi otsas, käopojad põuessagi. Kägu kukub kuuse otsas. Kulla neiu, hella neiu. Anna mu pojad minule. Ma teen sulle kolmed, kingad ühed puused, teised luused, kingad, kolmandad kivised. Puusetteinma pulmas käia, loosed ilmalusti lüüa. Kivised Killessa, käi. Oh seda ilusat aega. Oh seda kena kevadet. Juba liigub lehti, puusse. Lehti puussa rohtuma. Aassa Nadcum, Nõmmela Pedakas kiigub soosse kasekene hernes hiiessa hobune kukub kägu, kuusikussa laulab neiu kiige pea alla. Mõistke, mõistke, mehed, noored, mõtelge, naise targemad, kes viib arulta heinavikat, viib arulta heinanuga nõmmelt. Abeda ka kirves koorib kasekese hunt viib hiies ta hobuse karu, täku, gaasikusta küla Peigu hella vända. See viib neiu kiige pealt. Magasin mari Mäella nägin und magades. Viigipuutoa issa Kohla puukojale, Wella särab suuri sauna. Teeella. Õunapuu oli õue peanna. Haru kask oli aida tilla heidekene ennekene. Mõista mu unenägude. Tütarlapsi lapsukene, mis on Sesta mõiste, mis ta, mis on ju enne mõistetud. Viigipuud sul joodu viinad? Kohla puud, sul käisid kosjas särapsu saaja vanema Arukask sinuga äärmukene õunapuu, Su õnnekene. Neli on neiduda, peressa, viis on noortonoorikuda. Tuuba loodada, küsikse ahju halguda. Anuxe pada Vetta palvel, eks kibu nutab nuustikuda. Meil oli üksi, maksis kaksi, seisis seitseme, Eessa kannab 10 mehe kübara, üheks au aiakse. Luu aastal lusika varred, pügala son, piimapütid, leiva raasud raamatusse. Neli on neiduda, peressa tuba on, põlvib õhku täis, säär luini säsi täis, kedre luini kerpu täis. Kerbud kõntsid, kõrred suus, täied läksid nurka, pakud jalas, igas tunnis tõmbas ivad tunni taga hammustasid. Ei, ta ei käi mõista, mis need poisi Meida põlgsi leve lälli meid küll Laidi külavillemid vihassi. Et meil helme peenikesegaala kirja meil Kazine. Ma küll kooli kosti jälle pääsid ärgastma kõnelde külaveli Vellekeine, mis sa siiski seepärast, et meil Helme peenikeisegala kirja vaikasine. Kui ma ele osta helme, kui magasva Kattagana Eledensa Helme kõrra kasvadensagaala kirja. Vennakene vennikene, kui lähed naista, võte majja. Püriekestabüüde Maie, ära otsi uhkeida, ära vahi valgeida. Võta vallalt vaene laps, otsalt orja järgimine. Ilo ei panna pada je ega valgust vaagenasse. Töö aga pannakse pada käte vaevu vaaginasse. Võta naine, Mustokene Musta muljub tööda teha, muljub moira õpetada, teeb ise t tab teisi, käib ise, karitab muida, veab vemmal ta järele, kannab kaigast kaenlasse. Ilus istubki toassa tena keerib Kamberissa, valge vahib varju peale, vahib valge käte peale. Ära võtku talutütart talu tütrel targad sõnad. Ära võtku peretütart peretütrel pikad mokad. Võtad vallast vaene lapsi, ei siis puudu puhast särki, puhast särki, pehme ase. Kus mina kuulen räägitavat räägitavat naeratavat ennast ju teotatavat. Seal mina kõnnin kõrgemini. Pean pea püstemini õlanukil, õigemini jalad maha, vajutan nii kui teibad, teravad. Ei, mina peatab õue, pista silmi, lina, sisaie kulme, ei kulu Alaie üles tõstansiidi silmad, siidisilmad, kulda, kulmud, siidinarmad, silmiltagi kulda, narmad, kulmeltagi, hõbenarmad, otsaista. Oleks meesi minulla oleks kaasagana alla mis seal sõidab, Teedame, ta aeleb Aruda mööda hobu alla, kui see ahju ise päälkuise päeva kübar kui kiriku kellavöö, kui linna lipurje. Kingapaelad kui kibemed, säärepaelad, kui sädemed. Kuib see mees ei võta mind, ei võta teist, ei jäta hobudel alla hallitagu ise pääle päevitagu sadul selga, Sammeldugu kübar pähe kolletagu vööle vööditagu. Meie Tammneb, tantsi maie kõrre kuuskleb kõndi May. Visa kuusk läheb veeremaie. Meie tammel, kullakingad, hõbedase tormad pea alla. Tare tahab tantsimist, põrand tahab põrumista, tuba, uus juhtumista, seinaveered sõtkumista. Taganege, taganege, talad. Põgenege, põgenege, barred. Seiske seinad sinnapoole. Sööge langud, jooge langud südamesta, sööge langud, julge eesti, jooge langud. Südamest on tehtud söögid ja olge hästi tehtud, joogid. Sööge langud, jooge langud, ärge laugud põue pistke. Ma olen hoolas otsimaie kavale järele katsuma yhe Mavi langu, tantsi May maha, siis Matsakad sajavad. Joo kurku, kanna kaela, võta vastuvaski rinda, keeli, jalad, koduie viivad sääred sängi, seavad põlved põhku, poevad labajalad voodeie riiskal moondeõlle pääle. Kaljundeiste kalja pääle. Vingundeiste viina pääle ei ole kodu, kedagi ei ole majas midagi. Pere sõi Pedaka juures lapsed männi ladvas sagi. Mina õiskan, miks joyska maha murraks, ub rätikus. Tibu tillerdab pihussa. Jüri jõetagune või Marimaa-alune kus seda pidu peeti ja sedajagu jagati, naise õnne annetti, kähar päida käänati. Mull anti musta ja rumala, tõrvaskandu ja tõsine kuubial mustaga minema tõsisega tuttamaie, kus oli hoitu seal ujutin, kus oli vett, seal virutin, kus oli loiku, loputasin. Nisukesed kaasakesed üle aia langukesed, misuke meesi, minul nisuke kaasa kanala minu meesi märsisepa, minu meesi karbisepa teeb aga märsileiba mööda ja karbi kalade mööda. Orjal on Se uusi märssi, uusi märssi, uusi karpi, uued viisud karjas. Ella ütlen uuesti ümber jälle uuest Uusile sõnule, paremine lauludele, misuke meesi, minule misuke kaasa kanala meesi, kui see kõva kuuski kange kui kalevipoega. Uhke, kui olevipoega. Armas kujale. Kui see laule lugesid, Rita Raave ja Hans Kaldoja