Tänaõhtuse luulekava on Nikolai Nekrassovis loomingust koostanud Salme kuningas. Esitab Heino mandri. Saate režissöör on Astrid Relve, muusikaline kujundaja Tõnis Kõrvits. Noored aastad elu piduva ja töö Mul neelas väsitav ja pikk. Ei ma saanud olla luuletaja, kes on vaba, laisk ja õnnelik. Aga siis, kui piinad üle keevad südamest, saab võitu, muresööst, värsse, loon need rõõmsamaks, mind teevad välja, viivad argipäevatööst kõrgeks kiita neid ei ole alust. Paeluvad vaid lihtsaid südameid. Liiga nutt, mis vestab ehtsast valust kunagi ei jäta külmaks mind. Ei ma neile rahva austust nõua, minust kauem kestva nad vabaluulet pakkuda ei jõua, minu värsid karmid, kohmakad, loovad kunsti, anda nad ei jaksa. Ent meis siiski elav veri keeb. Lisan Lake'i viha kätte maksta. Armastus, need värsid soojaks teeb. Armastus, mis kaitseb kõike seda, mis on elus ülevat ja head. Ja mis kroonib kibuvits sõdega kaitsetu poeedi pead. Kui rohkesti nüüd kannab uhkeid vilju, mu kodu, pin. Pead paisuvad, nurm tuules, häälib hilju. Nälg piinab mind. See on mu saatus, selliseks mind taevas maailma lõi. Ei, leiba, mis on võrsunud orja vaevast ma süüa või. Ma läksin heinaturule, kus trahve hääli kostis naisk, nägin seal noort talunaist. Ta oli häbipostis. Ei tulnud rinnast ühtki häält, Roosk välkus vingus aina. Näe muusalema, ütlesin su õde on see naine? Mispärast ei olemas Teppide lind, kes mu kohal, kui pilgates mind seal lendab, kes kõrgusi sinetavaid kalliks pidades vabadust, vaid asjatud soovid. Mis kasu on neist üle saatuse? Seadus on meist. Kui on sombune päev kui on kottpime kui on looduses sügisemaru südant, usk nagu roostetus, sööb loiult, jõuetult ahistab aru. Paned väsinult padjale, pea. Õhtuks vaikis ja selgeks läks taevas. Seal väljadel uitmise tund. Puhtalt heliseb sammude kaja. Tiigis segasin hanede und, kulli, poja soust minema ajan. Kuidas õppust, märgates mind, kuidas lehvistes nõtkust ja jõudu. Koorem möödudes kemisepteel Kirbetegati lõhnale linna. Terav külma, seal haistmismeel mõtted, värsked ja kerge on minna. Hingab sügavalt väsinud põu, karge looduse ilu. Sind läidab rõõmsa ühine nooruse jõu. Suure priiusetundega täidab jälle tegusid jäänudes hing, nagu nooruses trotslikud sirgub. Meenub möödunud aastate ring. Ujub tammiku kohale, kuu, läbipaistev jää, ääretu puhas on see iga põõsas ja puu seisab hääletult otsatus luhas. Keset põldusid hiilgavate vee täis, kui hüveta, puin vaid Harr ju maha tallates valgus devarrigeerima. Nõiamustriks öös liit. On kui sa keset valguse järve hõre metsatukk paljon tal hilissügisel toredaid värve täis, kui heledapaituse all. Sünge tammepuu muretu vahev juba eemalt sai, eraldab meid kaaren, kohmakas mõtete aher vanal kuusel soos uinakut teeb aega kaunimat olla ei saa hilissügisest. Kõike siis annab oma lastele emake maa. Kuldses orus on Liina. Sind kannab orast nurruma. Sinu südamete jahistaks piin kuigi seisaks seal vaikusehetkel kodukülagi silma ees, siin? Ei nüüd märkaks, kes kullaseid saade. Mõtlen mõtet, mis painab mu hinge. Minu tahtest on suurim ta sundvastu seismatul. Oks elus armu sulle osaks sai, vähene, üha elasid teiste jaoks üksi kaid sedda, kõikide suhtudes pidid seisma ja vaenuga kohtudes laste heledaid abituid päid oma rinnaga varjama jäid. Äi puhkes kohal, Sadalusid temalöökisid suletud suul, surres lastele õnnistust, palusid. Andeksandi veel, sosistas huulil. Oma mure nii põlise palava sinu rinnale, armas metoonda. Sulle laulu nüüd mõru ja halava oma viimase lauluma lood. Anna andeks, et kannatus sisendanud, ei see rõõmulaul olema team. Appi hüüdes poolemat, isendan. Ahita, armas või hukkuma pean. Laulan kahetsuslaulu, et pojaga tunneks kaases armastav meel et sealt tuli see silmaveeojaga säilijat mult peseksid veel. Sooja südame sinult sain rindu, sinult vaimu sain uhke ja prii. Anna mulle ka võitluse hindu välja, õigele teele mind vihm. Elu piires SIND jõhkedena jäisena. Eva maisena liikusid siin sinisilmsena heleda päisena ahtail huulil suur sõnatu biit. Keset laienemisahistas toorelt ülikaunis. Sa kustusid noorelt. Ja neid tänagi nõnda mu ees ilmud kuupaiste säravas kees. Mul tegusid hinda. Kohtupäeva mu üle, pea nüüd. Sinult, õiglusepüüdja sain rinda, sina üksi, võid näha mu süüd. Mis on vaenlased, kuigi nad laimavad mind, see kõik ainult uhkemaks teeb. Hirmsam piin, kui nad kunagi aimavad niikuinii minu südames keeb. Vii mind siit, kus on askeldus, tühine selle verise ahina seest võitlus leeri, kus osa on tühine surra kõrgete sihtide eest kelle elujõud kasutult märmastus oma surmaga tõestada võib, et ta teadis, mis tähendab armastus. Jääd südadal kartmatult. Leis. Tühjad unelmat. Asjata mind ülev loodus neist joob oma, sundis naistes ääretult vabadust, rind, muistset kirge ja õhinat, tundis hetkeks jälle mu rõhutud meel. Kõikkagemingu tulle ja võitlus otsustab siis, kuhu langeb kaal. Head päeva näha sain. Ei orja Venemaal. Ja lauluks korraga saab kõik, mis südames ja kuju omandab mu salavõttiski elu. Lugeja mind vaevab vana piin maitsinulema pihtida võinud seda kõik oma teod su kohtu ette viinud. Kui noore see aasta vast oleksin sõtta teotahtega nord jälle asendus. Nüüd üldse ta ei taandu. Kus on viga? Kas põhjuseks ei ole minu iga? Sest vanadus on juba tulekul? 50 on sõbratoorial mull. Ka teie noored kõrva taha pange iga teo eest kogu elu eest kord kohtu ette kutsub iga meest üksi jumal, kes on õiglane ja range. Seal vanadus. Teeb minutilise oma margapuuga kõike ära vae ja kõige väärtust ja lõpphinnanguid jagab suure suuga. Kõik minule on ammu tuntud siin maast madalast, ma tean neid kurbi vesi, mis voolavad nii loiult hiljukesi kui sageli siin olen kaldade ilma uidanud ja kuulanud mõtis, kelles jõekohinat. Eks kuus ei ole selles maanurgahing, ta vaev ja muremees. Häbi sulle, mu süda, miks süngeks saad? Kes on sinule uudis, et siin üha paisub ja sageli mööda maad veereb laimulaviin. Las ta tulla, mis siis, ära tagane? Sooja sõnaga meiti, kes teab, kui me kunagi mullal magame? Keegi meeles peab? Töötada Sizavita, mul sina, töö on rõõm ja elu minu jaoks. Veel üks ilus pilt, teeb mulle piinahävitajat meeles, ei kaoks. Ära nuta, vargsi looda, parem naera, laula siis on hingel soe. Uusi värsse samuti, kui varem minu armsatele ette loe. Ütle sõbrale, et kiidad teda töösse, kindlusta nii õhinal. Palun tuli taganeda. Kaob udu, mis sind piiranseni sulaul, kord rändab mööda maad. Häid päevi sul on olnud napilt, kuid kordsa rõõmsalt ringi käid ja lõikamata põllulapp, pilt, põimat, valminud viljapäid. Sul on õigus elada veel kaua. Minu põlv ei ole enam pikk. Minu au ei ela üle hauasisest. Küll kurb, kuid loomulik. Jahmulaps ei loitsima üle aja jääma kuulsus kestva säraga võitlusse. Egas olla luuletaja, aga luule, olla võitleja. Ainult see, kes tervelt annab enda aja suuri sihte teenides võideldes, et vabastada venda. Kestma jääb see hiiglaheitluses. Teadmiste külva ja koduma rinda. Kas ei leia viljakat pinda? Seemned ei ole head, süda on kartlik või jõudu, on vähe töötut, kuid töö sinul korda ei lähe. Harvad on tuumakad pead. Kus on siis nemad, kes õhkuvalt palgel korvid täisterasid? Julgelt on jalgel usinalt külvates varasel valgel edasi teel. Minu muusa ei ülistanud saale, kuhu koondub aadel, eliit? Sama võõrame, kogume maale nagu tulles, nüüd lahkun ma siit. Seisin üksinda võitluse marus juba noorusest peale, ju siis saatus mulle vaenlasi varus. Aga sõbrad? Need, võitlus, Keit viis. Nende laule neil laulda ei lastud. Kuke said vaevalt alanud teed etteheitvalt, nüüd vaatavad vastu seintelt minule tuumat portreed. Väsinud olen nii ränk oli teemise elus, sai osaks mu soole kuid tagasi vaadates märkan, et see samm siiski on parema poole. Kõike maitstud on, mida veel sooviks. Nüüd on ööund, ei tule niipea. Kui ma õige kõrt paluda prooviks mida paluda ehtija. Ükski pisar ei näitada valu, ükski nurin ei tõuseda suurt temagi aredais töömehe kätes, kogu ilm muutub õitsvaks maaks. Etne maitsesta, võiks kunstide lättest kirgi, unelmaid nautida. Läks. Teada tahaksin veel enne surma täitsa kindlalt käida õiguse teel. Jätt, kündja, kes harib su nurme pik pilvitud päeva, näeks eel millal läbi külade tuule, kui see vitsutab viljade merd enam kajamask, kaebeedi, kuule tulvil pisaraid, valu ja verd. Ma väsinud olen. Ränk oli tee, mis elus sai osaks mu soole. Kuid tagasi vaadates märkan, et see samm siiski on parema poole. Luulekava Nikolai Nekrassovis loomingust esitas Heino mandri, muusikaliselt kujundas Tõnis Kõrvits.