Tere õhtust, siin mari tarand, et alustada kirjanduslikku keskkava, milles kõlavatena sügismotiivid eesti luulest. Ja see luulesalv on rikkalik, on, mida valida. Õieti olengi raskuse ees. Sügis on siin meie laiuskraadil luuletajaid väga ja väga inspireerinud. Ja sügisel on nii mitu nägu. Alates vaevu määratutest sügise märkidest, mida luuletajad on leidnud ja näinud. Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha. Pihla puusal marjakobar ja männikus on kanarbik. Juba Kaselasalt lehed langevad ja edasi. Nii kõle, kõle sügise hall on taevas ja mustal maa sajab ja sajab. Mata. Ja inimeste hinges liiguvad sellega seoses ka mitmesugused mõtted, on rõõm küpsusest ja saagist tänulikkus. Elu vastu. Aga tulevad ka nukrad hüvastijätumotiivid, sirm ja vaprus kaduvikku peale mõeldes. Leebe hüvastijätt, resignatsioon tunneteskaala on siin väga lai ja looduse inimhinge sidumine kuidagi väga nägelik. Aga kui sügise luulest mingisugust valikut teha, siis peaks vähemalt raadios niimoodi luulet ette lugedes ikka arvestama ka seda, missugune see on tegelik loodus ja ilm väljas. Ja tänavu just nimelt tänini peaaegu on suvi kestnud ja me teame, et kalendrisügis algab õieti homme. Niisiis olen ma siin täna niisugune luulediskor, kui te seda sõna mulle siin pahaks ei pane. Vahendaja, kes pakub nii nagu muusikasaadete puhul tihti tehakse üksikuid palu. Kommenteerides neid mõne sõnaga või põhjendades oma valikut. Ja esimeseks olen ma valinud katkendi või lõigu ühest sügisluulekavast, kus tõepoolest on tervikut taotletud ja meie sügisluule pärle kogutud. Ja meie kuulame siit praegu ainult mõned üksikud palad. Esitaja Silvia Raidla. Tuul käib tühjal rannal ringi, nutab tasa, otsib kingi, tahab laane taha minna. Suvi maeti eile sinna. Kuku Gusson kullerkupud. Hõissa, kus on õnnenupud. Tuul käib tühjal rannal ringi, nutab tasa, otsib kingi, tahab laane taha minna. Suvi. Miks ta maeti sinna? Sõnal rasked rajud käinud, küll on läbi küla läinud aasal härm ja helin ringi. Tuul käib üksi, otsib kingi, nutab, tasa, tahab minna. Kingad kuldse viivad sinna. Kõrs kahiseb lagedal aasal veel sügise tuult, ei seal on, kui seisaks ta des kui seisataks ta une sees. Ja nagu läbi une, ta tunneb kevade tuul, et ta näeb veel mesilast väikest, kes mahla imetleda, suurt küll, kõik see on ammu kadunud. Kuid kõrrel veel meelis, seal. Kõrs ahistab rõõmuga naeru. Kuid naerul on sügisehääl. Kõlasid Ernst Enno, Jakob Tamme luuletused helisalvestis muide, on ligi 20 aastat vanad. Nüüd aga Gustav Suitsu tuulema samast saatest. Euroobitsenud pärtlipäeva rajud puud esimestest koltunud lehtedest maast käinud üle rängad külmad sajud. Nüüd raskes terast kaugel lendablest, kus aastalõikust juba tuulatakse. Tuul puhub läbi Rehealustest. Nüüd uudseviljaveskil jahvatatakse. Näe, pilvemüüri vastu kerkib tiib ja uusi Ahtmeid, Parsil ahetakse käes sügisene pööripäev. See viib mõtteväljadelt, mis maameest kiitvad. Kui lahja on su oma põlluriiv? Siin põhikirdeiilid, noorust viitvat? Ei pärjaks ole iial valminud Su pööripäevad päikest, tormi liitvat. Kui väe oled salmiks Palminud. Looja nõudlikkus iseenda vastu kellas sellest luuletusest. Raadiovõimalused lubavad meil kuulata sedasama klassikalist pala veel teiseski esituses. Nimelt Heino mandri on selle helilindile lugenud 35 aastat tagasi 1964. Euroobitsemalt pärtlipäeva rajud puud esimestest koltunud lehtedest maast käinud üle rängad külmalt sajut. Nüüd raskes terast kaugel lendablest, kus aastalõikust juba tuulatakse. Tuul puhub läbi Rehealustest. Muid uudsevilje veskil jahvatatakse. Näe, pilvemüüri vastu kerkib, tingib ja uus jahtmeid. Parsi lahetakse. Käessügisene pööripäev. See viib mu mõtteväljadelt, mis maameest kiitvat. Kui lahja on su oma põllurind? Siin põhikirde hiilib noorust niitvat ei pärijaks ole iial valminud Su pööripäevad päikest, tormi liitvat. Kui vähe olid salmiks palmi? Hea kuulaja. Me liigume eesti sügisluule lõpututel radadel. Kui otsida eesti sügisluulest motiive, mis väga paljude autorite loomingus esinevad kas või motiivi, kui üksikut kujundit, üksikut sõna, üksikut taime või üksikut valguse pildistust, siis kindlasti võime öelda kanarbik, kuldkollane, kask, aga panite tähele? Saate algul kuuldud Jakob Tamme luuletuses oli ka mesilane sügisene mesilane või üldse mesilase ja mesipuu kujund eesti luules on iseendast huvitav. Me teame, et Mart Raual on Ühes hilissügise luuletuses Mets mesilane, kes tormituult trotsides viimse pisara met viib oma juba härmatunud pessa. Paul-Eerik Rummol on read. Kuidagi mul ei ole võib-olla praegu nii täpselt meeles, aga viimaste astrite seas sügis käib radu märgi suurmesinik tuleb näokate peas ja murrad must kõigile kärgi. Sügis jälle küpsus, kogutud kogutu, see vili, mida saab teistele anda. Kanarbik muidugi, Juhan Liiv. Kanarbik, oh lilleke, nii kõle, kõle sügise. Aga kulda koob kanarbik, teisal aga Viivi Luik, keda võiks ka aastaaegade luuletajaks pidada. Tema luuletustes on aastaaeg väga sageli isegi kuu nimetusega koos väga täpselt fikseeritud. Ka temal on kanarbiku kujund ja see on ühes tema õige noore hea luuletuses. Kurb lilla kanarbik. Hiljem tuleb ta kanarbiku juurde veel mitmel korral ja kas pole hästi öeldud seegi? Otse sõrmede vahelt läheb kanarbik ära ütlemata ühtki lauset. Kuldkollane kask Juhan Liivi kuldkollane kask või see, mida maalis Aleksander Suumann püüdes saavutada kurbuse kinnipüüdmist lõuendil. Kuldkollane kask on eesti luule üks kirkamaid puid, aga see sõna ise kuulake kuldkollane, kuldkollane, kui ilus ta on, kui vastav sellele, mida ta ütelda tahab. Neid kuulame üht Henrik Visnapuu luuletust, väga tuntud luuletus, ka klassikate klassika, aga kus see kuldkollane on? Lõpuni välja mängitud. Lugejan Toomas Suumann. Kuldkollane on park. Kuldkollane on süda, kaks sammu kuldsel kadumisen. Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda. Kaks käijat kuldsel kadumisel kaks käijat kuldsel kõnelusen. Kuldkollane süda nagu sügis. Kaks sammu kuldsel kõnelusen. Kaks südant kuldsel kõnen nagu sügis. Kaks südant, kuldsen, kõnen, kuldsem olen üks ühen, teine teisem, kollendusen. Üks minu süda, oman, kuldsen olen. Ja teine sinu teisem kollendusen. Kuldkollane on park. Kuldkoldseid puistab lehti, tuul, kuldseid liblikaid Me pääle. Kuldkollane on teekold kuldseid puistab lehti, tuul teele. Kas nüüd korrale või hääle. Kuldkollase vastand on must või õigemini porikarva kartulimaa. Viivi Luige nimi oli juba mu huulil ja nüüd on mu käes Viivi Luige suhteliselt hiljuti ilmunud valikkogu, kus on kogu tema loomingu paremik ja siin jälgima tulivõtja motiivi. Leian selle vähemalt kahes luuletuses. Kuulake. Värsket kartulit võeti juba võtja, juus oli hall. Vanad õunapuud varjasid tuba Mirtimise akna all ja läikivat postkaardilille ja käekirja, kaardi hääl. Ja tuhme ustavaid prille. Mis vaatavalt seisid seal tuul jooke, lõi kartuli pääseid ja mustendas metsaviir raskeid kive, südame pääseid. Kuldas üks päiksekiir ja keerame lehte. Luuletus pealkirjaga meeles on. Aeg on kulunud ära. Hale hakkab, sest mulgi linnud lendavad ära. Õhus on udusulgi. Taevas siniseks muutub selgeks ja sügiseseks otsekui aknaruutu. Kaugel mu ema peseks. Taevast jäin silmitsema. Kõnelda muust ei saa. Meeles on oma ema ja Eesti kartulimaa. Kui koelat mulda segasin ma. Ja peenarju lõpule viis. Õrn õhtutuul kellade helina mäed kõrvu mul kandis siis. Üks hing on jällegi kodu, läind, on rahule saanud üks rind mis sa oled ka teinud, kus sa oled ka käinud? Must maa, muld katab nüüd sind. Mu süda. Kas sinagi rahule saad? Kort tulevat tilka see tööd. Kuid seni ma segan veel koelat maad, teen lõpuni välja pääl. Ööd. Seesama kartuli Vettumatiiv, aga hoopis kaugemast ajast kuuldud luuletus on Marie Heibergi. Eks tun. Tumaid ja ilmselt meie elule klassikasse jäävaid palu ja lugeja oli Liis Bender. Betti Alver, luuletaja, kelle najal on kujunenud minu luulemõistmine, minu luuleilm, ta on mulle väga armas, aga tema loomingut peast läbi libistades ei leia sealt nii palju üksikuid konkreetseid looduspilte loodusmaalinguid. Neid leidub küll tema poeemides näiteks. Aga looduspildi sealt alati niivõrd segava filosoofilise teemaga, et paljast kirjeldust nagu ei jäägi. Kui neid sügise teemat otsida, on siiski Betti Alver eestlasele väga tähtis, sest just tema nõtke sule tõttu oleme kõik lugenud Puškini suure sügislauliku sügispilte. Aga Betti Alver ise on aastaaegadest ühes oma luuletuses nõnda rääkinud, et ei valida oma sõbraks, edevat kevadet ega Me maiast suve ega jõukat sügist, vaid tema valib oma sõbraks nukra talve. Nüüd aga kuulame siiski Betti Alveri luuletust pealkirjaga sügis. Aed kiirgab kollastest Maas püramiide õlgmatil asub üliküpsi vilju. Üks naine hõbedaga, tikid riides. Lehtmaja kinnisele astub hilju. Ta käel, mis tõrjub laubalt juukse kahlu on veidi tõmm pähklikoorte varjund. Ning aimub, nagu oleks elumahlu ta jooma troopilises kliimas harjunud. Näol kuumad kiired kuuletab ta õhust. Kui märguanne kajab linnu kriisk. Ta tunneb, kuidas südasuvel rõhust veel hõõgub kehas iga verepiisk. Entarglikuna elab juba vaimus. Talhangede ja suure rahuaimus. Kui pilved kähinnal käisid üle madala taevalae tuli taseme, tundis sügis kaelas vihma, vettinud krae. Sügisel leiutas pööraseid Pille ja olime sajandil vist kõige rahutum, kõige raskem, kõige sügavam komponnist. Kui ta kõrgel katuserendil ö helinat esile tõi. Vastu vihmaveetoru maas köiejupiga lõi siis ta meeletu mühina mõjul kottpimedas õige peaulus korraga kogu elu kaasa, karjusid kiviseinad. Teadlik luule kuule, tundis muidugi ära ka siin Betti Alveri luuletuse Andres Otsa esituses. Alveri seos sügisega on sügavam, kui ma ennist kohmakalt kirjeldada veetsin niisamuti tunnetega ära Schopeni kurbuse, mis praegu kõlab. Kurvad on sügise kõlad veel kõrvus mul kurgede kruuksed ja haneparvede hala hallide pilvede all. Ning koltunud lehtede kahin. Kui tuli tuul eest, leides laastatud põllud ja raasitud Laaned ta oigama hakkas, ei taha, ei taha, ei taha ja meie mu südame sõsar kes kümneid ja kümneid kordi õite taastulekut näinud. Ei saa ju ta traagikat tõsiselt võtta. Rohkem põhjust küll oleks meil kahel päid toetades teineteise õlale natuke nuuksuda. See oli Kersti Merilaasi luuletus sügisaastast 1963. Aastaid hiljem 1979 kirjutab Kersti Merilaas luuletuses Vapramäeveerul. Sügis on tulnud mu tuppa, järeldal jäljed märjad. Kapil kõhutab kõrvits, soemüüril sibulad, pärjad turdumas pudeli põhjas, punase pipraga, saunad kelleni seenepütid, kelle need pähkli paunad. Tunde lahkuvaid lendab kumisev Kellakägu. Pilku peeglisse heites näen oma ema nägu. Punased piprakaunad, kõrvits ja sibulapärjad. Sügis on tulnud mu tuppa. Sügise silmad on märjad. Ja neid Kersti Merilaasi luuletus sügise hämarus. Ja pange tähele, et see on kirjutatud aastal 1956. Miks sa tuigut tuulekene udus annus ekseldas uigud tuigud vastu ruute piiskadega peekseldes leinad lahkunud laante haljust, kureparvi kurtma jäid. Või sa siin mu akna taga kõiki norgenutas käid? Nägid sajus, saastunud põlde. De kurba viljatust, kuulsid kaarna küüsi sattunud linnupoja kirjetust. Liigutas ehk lille saatus, külma kahus, kohtuv roos. Või sul eilsed kummitused, viirastusi tuduvoos, vägivald ja ülekohus, häbiväärsed, hirmu ööd. Ja sa nagu hoiatades jälle vastu ruutele ööd. Hallis sügishämaruses, tarember halades, hõigut, uigud südamesse, sügis nukrust, vanades kõigist kantud kannatustest. Vaibuma on visamad välja põdemata valud, peidus hoitud pisarad. Ja jätkame veel. Kersti Merilaasi loominguga kuuleme pala lõikus Mare Martini esituses. Kes on see kes nii vargsi üleöö? Me põõsastesse Halla lõngad, Palmis. Enne õhtut lõpetati töö. Ja kõik. Ja kõik on lahkumiseks valmis. Eks kaugele endist moodi sina mäed ja väljad täis on laste rõõmsat mängu. Kuid sina kõnnid eemale ja näed et päev on vajunud sügisesse längu. Viis sarjast kõlkad lendu tõmbetuul. Nüüd jääki imetled. Kuid kallistandi. Kuid tead jah, tead, et kogumise kuul puu juure külge juba kirves pandi. Pea lapse käsi lahkub ema käest. Ja isa majas varisevad talad. Näed, meie tee on alla minna mäest. Ja kõrgust käivad hoopis uued jalad. Võib-olla see, mis unena meil näis. Ja mis me ukselt nagu ime hoidus. Saak teraks tulejate vilja täis ja tõeks, kui leib neil iga päev ses toidus Head kuulajad. Me kuulame vanamoodsat luulesaadet väga subjektiivset valikut eesti luule sügismotiividest. Võidaks ju öelda, et kas selle saate autor kavatseb püsida ainult sügavas klassikas, jääda Navesti oma Enno Suitsu, Alveri Merilaasi? Jah, noorematest näiteks Viivi Luige juurde. Nii see ometigi pole. Alles hiljuti hoidsin käes üht üsna uut luuleraamatut. Selle autor on Karl Martin Sinijärv. Ja ometigi ei loe ma sealt praegu ette deva üht sügis luuletust, mis koosneb ühestainsast sõnast. Aga see sõna on ühe kuu nimi ja see kuu ei ole meil veel käes. On september, millest jällegi Eesti klassikasse läinud hetked ja meelisklused on kirjutanud näiteks Paul-Eerik Rummo. Me oleme siin taga ajanud üksikuid kujundeid kuldkollast kaske lillat kanarbiku hilissügist, mesilast noka värisev haab on üks eesti sügisluule meeliskujundeid. Olen vahel mõelnud sellele, et kas muistend haavalehtede värisemise põhjusest on rahvusvaheline aga samas leidnud, et see peab olema ikkagi tekkinud niisugusel maal, kus haab, kasvab, kus haab sügiseti punetab. Haavalehtede värisemisest on kirjutanud murdeluuletuse ärtu Ratson. Punast värisevate haaba. Oleme kõik vaadanud mõttes Kõrboja, Anna ja katku, Villu silmadega. Aga neid veel korraks Viivi Luige juurde. Sest tema luuletuses on tõepoolest see sõna september. See on jälle üks Viivi Luige noorpõlve luuletus äärmiselt lihtne, aga juba siis suurt luuletajat, ennustav. Kollaseid lehti on puudel. Punaseid ka liblendab, okstel ja tuules. Täis on neid maaõhtu, septembris on vilu. Väriseb, haab nukrad ja heledat ilu. Pakkuda saab. Talv juba kusagil astub. Leegitsev haab. Võtke see ilusalt vastu. Praegu veel saab. Täna paar tundi tagasi kui ma väljast tulin, oli imesoe Lähedal on aga juba sügis ja lubatakse olla nii isiklik, et ka sellesse saatesse panna üks oma lemmikluuletus Juhan Viidingu sügise mees tema enda esituses. Sügise mees tõmbab koomale hommikukuue õhtul ja õhtu kuue seal. Sügise mees läheneb oma südamele, suleb suu, suudleb unes kõiki suve naisi, vaatab ühe ja kõneleb kinnisilmi, käed ristimaaga ja taevaga sügise mees aimab kodutut tuna oma algavat rändu koju. Oli õitest kirendavas ja usun, et tuleb taas, aga nüüd on lehedki maas, aga nüüd on lehedki maas ja mulle meeldib see aeg ja mulle meeldib see aeg. See aeg on meelega üks. See aeg on meelega, üks oli lõhnav, suvine ja usun, et tuleb taas. Aga nüüd on pilgud maas ja tuuled undavad taas. Ja mulle meeldib see aeg ja mulle meeldib see aeg, see rõske sügise aeg, see raske sügise aeg. Ja meel on meelega kurba ja meel on meelega kurb, on sügise salakeel see kurbuse kodukeel. Kurbusekeeleni lisamenüüd selles mahedas õhtus August Sanga Igi optimistlik. Siin seisan ma all, õunapuu, on selge päev. Septembrikuu suur vaikus, puhtad karged, vormid on olnud esimesed tormid, üks viimne vili ladvas tukub, ma raputan õun alla, kukub ma hambad sinna sisse löönud ja aegamööda maitstes söönud. Ja kuskil kaugel mühab meri ja vaikselt nõrgub vilja veri mu huultele ja jälle saavad need punahellaks nagu haavad. Kes siis ma seisan, süda peos kui tühi kruus, kui loetud teos nõutu näoga seisan ega tea, mida teha südamega. Ma kraabin augu aiamulda ja ise piilun, kas ei tulda? Jää süda musta mulla puuri ja puhka seal ja ajajuuri. Ja jälle seisab siin kord puu ja kus on puu, seal on ka muu, on õitesadu kattev radu ja okste vahel valvab madu ja suudlused ja laste kilkeid ja nutt ja naer, aplaus ja pilked ja õunte vaikne putsatus. Ja tähistaeva otsatus. Suitses lõõts ja kärgi võeti vuras vur, Janistet võeti sulamett ja värsket vahaaidas anumat nüüd täis. Juba tuul käib kurjast kaarest. Sammub sügis põhjakaarest. Päikeseni paisub pilv, tume pilv täis, külma sadu. Poetab õied, kanarbik. Tuleb vaikus. Valge vaikus. Taru nurka tardab pere. Lakkab lend ja sumbub sumin. Jääb üks vaevukuuldav kumin. Ootus näha päikest, oht. Head kuulajad, see Silvia Laidla viimati luges, oli Hando Runneli luuletus. Aga kõik need tänase õhtu helilindid valisid, järjestasid teile kuulamiseks. Mari Tarand ja seni pluss niitsin. Nüüd aga ilusat suve lõppu, sest homme algab sügis.