Tere teatrisõbrad vikerraadio stuudios on Meelis Kompus ja 20-st teatrisaade on alanud nädal selgust paari eesti teatrijuhtimisstruktuuridesse. Kui Tallinna linnateatri direktori kohal jätkab tiheda konkursi järel Raivo Põldma, siis Ugala hakkab koos kunstilise juhi Margus Kasterpalu ka juhtima Heiti Pakk. Ta on varem lavastanud nii Vanemuises, Endlas kui ka Kuressaare linnateatris. Heiti Pakk alustavaga Ugalas tööd novembrist ja lubab ka lavastada. Näidki trupiga kontakti loomise oskus ja kogemus on olemas, huvitavamaks väljakutseks seal Ugalas saab kindlasti selle lavataguste jõududega hea jutu peale saamine ja üksteise mõistmine, sest tema on ikkagi väga palju meeldinud. Lauljatar Hedvig Hanson esitles sel nädalal raamatut jutustamata lugu, mis räägib traagilise saatusega näitlejannast Ellen Kaarmast, näitleja Tõnu Kilgas emast ja Hedvig Hansoni vanaemast. Vaatamata lühikesele elule jõudis Ellen Kaarma Vanemuises mängida üle poolesaja rolli ja saavutada publiku lemmikust staatuse. Aga hüplik, isiklik elu, ideoloogiline surve ja konfliktid. Kaarel Irdiga viisid emotsionaalse näitlejanna kriisini misjärel ta teatrist vallandati. Ellen Kaarma suri mõned aastad hiljem, olles ainult 45 aastane. Huvitava kokkusattumusena langes raamatu esitlus ja Hedvig Hansoni lavadebüüt Vanemuise muusikalavastuses. Muun läitexpress. Samasse nädalasse. Ma tahaks küll mõelda, et see on nagu täiesti mingi müstiline moment, jällegi muidugi on uhke tunne olla seal suurel Vanemuise laval, kuhu tegelikult minu vanaema ei jõudnudki, sest et sellel ajal mängiti Vanemuise väikses majas, kuna suur maja ei olnud lihtsalt veel valmis ja ma pean ütlema, et esietendusel enne esimest lavale astumist ma mõttes küll palusin oma vanaema, et ta annaks mulle selle jõu ja energia särada ja ma tundsin, et väga mugavalt ennast laval Draamateater, tänaõhtuste etenduste, nii on paar tundi veel aega, teatris juba kibe töö käib. Tänases mängitakse suures saalis kolm õde ja üleval väikses saalis on kavas kalkun publikuteenindaja, Evemaidete praegu võtate katteid maha, toolidelt toolidelt katteid maha. Saali perenaine võtab esimestelt ridadelt, nii et välisuks peab olema lahti kella kuuest ja meie oleme ka oma postidel. Nii et see on siis see hetk, kui tegelikult maja peab olema valmis ja publik saab tulla ja ei ühtegi valget fotodena, eiei katetest ei ole üldse juttugi. Silo võtad seal poolt, et ka neid katteid maha. Siin on sooli perenaine, sina Reinart. Aga mispärast Totteid Symbian tegelikult tuntakse selleks, et kui hakatakse ära võtma lava või panema uut lava, et siis toolid ei saaks tolmu. Standard mugakked, kuidas need ülesanded siin teil ära jaotatakse, kes nagu siin Eve ütles, kes läheb kavu müüma täna õhtul ja kes milliseid ridu siin katadest vabastab? See on niimoodi, et meile tehakse graafik ja me käitume vastavalt graafikule. Mulle isiklikult meeldivad niisugused postid, kus ma saan inimestega suhelda rohkem sõnu ukse peal. See on põrandaperenaine, ma pean juhatama neid kogu aeg kohtadele. Kavade müüja, kelle käest palju asju küsitakse, nii et mulle meeldib suhelda. Mis need põhilised küsimused siis on, kus ma kohtun? Kindlasti jah, et kui ma lähen selles reas, et kustpoolt algavad väiksed numbrid, kus poolt suured numbrid, siis. Et ta peab tegelikult olema väikses saalis, on olnud üks juhus, kus esimese vaatuse vaata sära ja siis avastas, et oi, et ma pidin tegelikult ühte teist etendust vaadata. Selles olukorras alustasime koos ja ütlesime siis, et kas ta siis tahab ikka minna sinna väiksesse nüüd ta vaatab seda hea meelega ja vaataski siis suure saali etendust. Minul eile oli marki etendusel ja kui tükk lõppes, siis kaks neiut pärast käivad ringi ja otsivad, kus seal väike seal, kus on kontakt ja mina ütlesin, oi kontakt juba algas, teine vaatus viin ülesse ja ta ütles, et me ei ole esimest vaatust näinudki masina, kust te tulite, siis ta ütleb, et aga ma olin siin markid vaatamas. Ja siis me sakutasime nad ikkagi teist vaatust vaatama, sest piletid olid neil kontaktile. Nii et juhtub. Mis teha sellises olukorras? Esimest hoopis teisel lavastusele ilmselt jah, ainukene asi on see, et kui tõesti inimesed tulevad valesse saali ja nad üldse ei vaata ju, kuhu saalina tulevad, istuvad siin ja siis tekib veel niisugune dialoog, et minu koht ja minu kohtiasti selgub tegelikult ongi teises või kolmandas saalis. Neid probleeme on ikka päris palju ja ma praegu rohkem ei sega, tõid selle peal päris palju neid kotte juba maha võtta, aga räägime pärast edasisest. Kena. Juhtub seda sageli, et seal ei ole heliseni ei juhtu. Aga on ikka vahetevahel. Tulime täpselt praegu tuletõrje, mitte õppusetega instrueerimisel. Korras, nii rohumaju. Külge, kas Eesti inimesed on rohkem sellised, tulevadki teotuse tunnike varem ja naudivad oma kohvi ja võib-olla väikese võileiva või või joostakse oma mantliga. On ka niisuguseid, kes on enne kuut juba ukse taga aga kuuest tahime alla lasta, sest garderoobi inimesed ja alumine paar Avaku hästi. Kas on siis niimoodi, et praegu, kui kellaga poolele kuuel lahenema ja publikult veel ei ole, on sellele natukene vabam hetk publiku tellijatele või? Noh, meil on need need ülesanded, et me heme need katked ära võtma, siis on tõesti juba ja see on tehtud, siis vaatan kontrollima, tähendab, juuksed peavad enne olema kinni, kui publik siia tuleb, panen õiged tuled põlema ja kontroll line need uksed, kus näitlejad etenduse ajal käivad. Et oleks niisugune väike pragu vahel. Ei oleks kindel jah, et ta pääseb sealt läbi. Juhtub mitte piletöör tõttu, vaid vaheajal, kui inimesed ribad ja lükkab näiteks lifti ukse kinni ja siis ei saa sealt, aga meie ikka püüame meeles pidada siis, mis ukse kinni tähendab, põrandaperenaine on ju kogu aeg siin, nii et silm peab kogu aeg olema lahti, et Jaan, kus, mis toimub ja jooksen siis ruttu selle ukse juurde, kui kuulen, et seal midagi on. Seda publikuteenindaja etenduse ajal kohvikusse jalg üle põlve ei lähe. Ainukene asi on need kavade müüjal, on õigus minna saali etenduse ajal ja mitte ainult õigus, vaid ka kohustus, et tema tagaksis saalis korra. Mis see tähendab, noh, äkki juhtub midagi? Meil on tihtipeale olnud ja tõesti tihti inimesel hakkab halb või nii, siis lähed kohe välja ja lähed sinnapoole nüüd, kus midagi juhtus või nii ja on ka, muidugi on selliseid, kus mõni segab ja mõni on väga emotsionaalne, hakkab mängima kaasa, meil on olnud selliseid? Ei noh, ütlevad repliike vastu ja. Kodus, ja et jah, niukseid, ehmatuslike asju ja vahest ei ole mõni noh, ega me ju ei näe, kes tuleb, kui palju on midagi võtnud või niukseid asju on ka pilt bioloogias, tähendab siin on väga palju peensusi. Ongi huvitav see, et kui tuttavad tulevad teatrisse ja ütlevad, kui tore koht mina vanaks saan, ma tulen ka. Miks tahab vanaks saama? Aga meie noored eriti ei taha nagu ma ei tea, kas nad kardavad seda vastutust, tõesti, siin on iga posti otsas vastutus. Näiteks 16. loos on märguanne, et kõik pluusid on korras kinni ja siis alles näeb põrandaperenaine eht ahhaa. Nüüd on esimene rõdu korras, nüüd ma võin ütelda, minul on ka kõik korras. Lähen ütlen inspitsiendile Anvar või seal on valmis, see siis tähendab sudo tegelikult inspitsient ei alusta kirjutatud ei, ei, aga enne seda on muidugi kaks märguannet. Tuledega antakse märku viis enne seitset. Kas kaks minutit enne veel millegipärast inimesed ootavad, et kolmandat haige olnud? Ma tahtsin just öelda ja siis jäävad hiljaks, aga kolmandat ei olnud, kuidas ma tean, tulla ma sind, kust te võtate siis mõnitel? Minul küll olnud kolm, neli m2 ja siis ütleb veel, aga muusikat ei ole, masinad Estonias, muusikat ka Viljandis on ka, olen nüüd Ugalas paar korda kaasas käinud kavasid uimas promoti seal siis kaks tulede pilgutamistega lõike ja, ja aga need hilinejad, need on meil ikka ja tere saatja, kus, kus, kus kohad põrandal. Minge siit sisse, sealt head ja paremat. Palun. Hästi-hästi ruttu. Nendele järgne viiendale korrusele. Nihuke tunne jookseks ise kaasa või näiteks ära või. Koor minutid ja sekundid. Seal on valmis Publik on valmis, võime alustada, palun võta saali, valgus maha ja palun heli. Nii see nüüd siis tähendab tungimiseks kõik oli kõik valmis, jah. Ja teil on selles mõttes eriline, tulvab on jälle laval ja neljapäeval. Tore, et ta jälle meie seltsis. Kas vana ilus komme Loitlejatele lilli tuua sulle lauses? On ikka lemmik on meil Ita Ever, võite arvata isegi, ja muidugi, kes veel väga tihti saabun, Viire Valdma, noh, need on niuksed, üksikud, kes hakkavad väga silma. Taavi Teplenkov. Klenskaja jah. Aga on ka neid, kes on, kui on näiteks esietendus, sõitsime, kui me teame, et nendel ei ole Nonii teatrilinn, see on nii kahju. Ma ei tea, millest johtub mitte sellest, et neid ei armastata, aga no niisuguseid asju, nii et lilli tahetakse tuua ka näitlejatele veidi tulevikusoove meeldib saada ja meeldib, et on öeldud, kes on olgu või lihtsalt fänn, aga jah, et on need mitte lihtsalt niisama, et kuskilt on võetud. Kõnnime jala all, siis Ita Ever tavaliselt küsib. Kirjeldage, missugune see inimene oli ja Ita Everi puhul muidugi see kollased roosid, kollased, tulbid kollane, ükskõik mis ilus. Lembit Ulfsaki ja Merle Palmiste kannid tulevad Peterburist. Kas te saate aru, missugune tuleb üks abielupaar? Nad käivad vaatamas kõiki nende tükke ja mõnda mitu korda. Aga paljude usukeses mäletatakse telefilmides ilmselt jah, ja siis on selline lugu, et need tulevad, need juba tunnevad meid ka kõikeni. Ja meil oli väga hea tõlk, kes tõlkis vene publikule otse sünkroonis. No tõesti, imeline jaga veebruaris ta läks ära ja need, see abielupaar kuulis, et enam tõlget ei ole ja teatena tulid järgmine kord, litsid. Hakkasime eesti keelt õppima. Võrratud inimesed ja nad tulevad ja nad säravad juba kaugelt tulevad nii kui noh nagu perekonnaliikmed. Tullita möödub ainult, kas õhtu muna üllatusega pakkunud ja see paarikest Peterburist käib, siin tuligi täna etendusele. Pööritas silmi, ma ei uskunud oma silmi, täitsa igatsesid juba meid ja on kolmeks päevaks kõik kolm õhtuti istuvad teatris ja Eesti matus, see pidin nende peas olema. Need muudkui tulevad ja nii rahul ja meiega rahul. Muidugi. Siis, kui ma olin olnud umbes paar nädalat tööl ja, ja teadsin enam-vähem, et mida me tegema peame siis panin kirja niisuguse loo. See on kujunenud meie hümniks piletööride hümniks. Kui mult keegi tahab teada, millist ametit nüüd pean, püüan tööd kõik ritta seada. Mis Deepiletter, kas tean. Piletöör on kõigeteadja, uste kardinate, seadja koolikohad, kõik tal peas töötab külastaja heaks. Oskab perenaine olla, loosis rõdul põrandal jälgib täpselt õiget kellavaheaeg, kui lähedal kilbi karbist õiget valgust vajutada tuleb, tal tähendab etenduse algust loožist 16 ülevalt oskab kavu müüa hästi liita numbreid, rahatähti, naeratus ja mesi, seal on tal varuks ukse pääl. Tööl saab lilli kanda, näitlejale laval anda. Iga näitleja saab pere. Oleme kui ühtne pere. Garderoobis, kui on vaja külastaja riideid andes, ületame jaksu raja uhkelt riidetaaka kandes. Tegelikult kõik on hästi naerusui, teen kõik, kuis kästi ning on tulvil teatri aurast. Tühja sest, et peatööst aurab. Kui teda ausalt oma tööd koju saad, siis enne ööd. Draamateater töökat hindab oma kohta väärib kindlalt. Kui sa soovid jääda on. Helin. Kristallist, kooli ja mängukaardid vastust ei anna. Ainult. Endast õde, anna. Nende kees. Ära karda pealseks ei tuuma ega ta rahandi noolt asuksima. Elus lähedal meediumi. Kes kui musa nende uurida ja ta nii ootab? Nende kuulidega mees ootab meeli. Draamateatrisse jäme, aga ka pisut pikemaks. Nimelt viibis sel nädalalõpul Eestis meie aja üks kuulsamaid briti näitekirjanikke David Edgar kelle näidend nelipühad tuli draamateatrilavale sellel kevadel. Üldse on David Edgar kirjutanud üle 60 teksti nii teatrile, raadiole kui ka televisioonile ja tema töid lavastatakse kõikjal maailmas. Eestis viibis David Edgar esimest korda. Neljapäeval vaatas ta Tallinna linnateatri lavastust Amy seisukoht ja reede õhtul Draamateatris kolme õde. Kui viimane pakkus hea üllatuse moodsa lähenemise ja veetlevat rolli täitmisega siis avastus pisut teises mõttes oli ka briti näitekirjaniku David häri Amy seisukoht Anu Lambi ja Sandra Uusbergi ka peaosades. Lavastaja Mladen Kiselovi oli näitlejate mängu muutnud üsna kehaliseks. Üllatav, kuna Eestisse tulles hoiatati mind, et eestlased on pigem vaoshoitud isegi endasse tõmbunud ja emotsioonitud, ehk siis umbes nagu britid, aga laval näitlejate mäng oli energiast pulbitsev ning kehaline ja ma nautisin seda väga. Royal Shakespeare Company taustaga näitekirjanik on Suurbritannias arvamusliider. David Edgari kolumni ei puuduta ainult kultuuri vaid ka poliitikad ja ühiskonnaelu laiemalt ning ta ei häbene öelda, et nii nagu draamateatris mängitav nelipühad on suur osa tema muustki loomingust. Just poliitiline. Teater on juba liigagi kaua jooksnud televisiooni ja filmisabas, mis on valeteater, on väike ja odav meedium. Teater saab olla päevakajaline. Sa võid lavastuse valmis teha väga lühikese ajaga. Teater võib olla radikas reaalne, tulla ise publiku juurde kohale ja öelda välja mõtted, mis on just sellel ajahetkel aktuaalsed. Ehk siis teha asju, mida televisioon ja film iial ei suuda. Iseasi, kui valmis on publik nägema teatreid kui vahendajad poliitilistes või laiemalt ühiskondlikes dialoogides. David Edgar saab samuti aru osa publiku võimalikust kahtlusest poliitilist sõnumit kandva näitemängu suhtes. Aga Eesti on unikaalne maa terve Euroopa kontekstis just teatri mõjujõudu vaadates. David Edgar tuletas meelde meie mullust miljoni piiri ületanud teatrikülastuste arvu. See on suurepärane tulemus. Eestis on teatrikülastusi suhtarvuliselt kolm korda rohkem kui Suurbritannias. Teatri jaoks on see imeline hoida ühe maakultuuris nii tugevat positsiooni. Ja David Edgar jättis siinkohal õhku küsimuse sellest, kas me seda siin ise ikka päriselt tajume, kui võimas relv see on ning kui suur mõjujõud mõtete vahendamisel Eesti ühiskonnas tervikuna on just teatril. Sellel õhtul tõstis teater mustad purjed. Jälle valudes ja naerus paindusel. Mustad Ta ei hakka. On minu eilses taeva. Tumise ongi Mei edu. Kurvalt peidame end sinises rüüs. Siis kui surmas saab Metu Lily Paap teist lõke keset kurbliku mest roose. Ärkamisega sain makstud unegi. Õhtul põlevad meis lambid. Tuleb see, kel halastust ei ole. Ning näed muiates sa iseenda algust. Jälle tõstab teater õhtul mustad purje. Jälle valudes ja naerus paindu. Mustad vajaka on minu eilses taeva. Aja möödumise ongi meie edu. Üks viimase aja üsna palju räägitud lavastusi on pealkirjaga lõpus on kõik õnnelikud ja kui ei ole Siis pole see lõpp, tegemist on monotükiga, mida mängib NO teatri näitleja Rasmus Kaljujärv, kes on meil ka stuudios. Tere, Rasmus Terimeni. Kuidas sa, Rasmus, tegelikult jõudsid selleni, et ennast laval maksma panna, päris ihuüksinda teha monolavastus. Alguses lugu jookseb tegelikult möödunud aasta suvesse jääb õhuteatrisse, kus mame juuni alguses tegin ühekordse aktsiooniga. Üksinda osalesin ja see oli üsna edukas ja mul endal oli ka hea tunne sisse ja sealt see tasapisi noodi kujunema hakkas, et võiks veel midagi proovida ja võib-olla siis mitte enam ühekordset aktsiooni, vaid midagi teha, mis jääkski repertuaari püsima. Ja siis läks aastakene mööda, tuli suvi kätte ja ja see pakkumine teatri poolt tuli, et aga Rasmus, miks mitte teesis? Nad oleksid proovisaali ja ma saan aru, et see lugu on sündinud ikkagi mingisugustest improvisatsioonidest. Ühtegi sõna sa laval ju ei räägi. Neid pabereid, mida ma prooviperioodi jooksul kirjutasin, neid on ikka omajagu, et kui need nyyd uuesti sirvima hakata, et kus ma oma mõtetega ära käisin, siin need mõtted on seinast seina. Mul hakkas väga meeldima see klouni kujundanud ja ma hakkasin mängima mõttega. Puhas tunne või emotsioon või kurbus ja armastus ja iha ja kiusatusele. Et kuidas neid manada proovisaali siis niimoodi, et seal ei oleks tekstikatet sellele? Mind köitis mõte, et publik tuleb proovisaali ja ta näeb ühte meest kes teeb midagi. Ja sa ei saa nagu päris täpselt aru, mida ta teeb, et sa näed, et on üks mees, kellel läheb hästi ja kui tal läheb hästi, siis ta voolavalt õnnelikke, kui tal läheb halvasti, siis ta on siis ta nii kurb, nii kurb, nii kurb, valab pisaraid. Aga miks tal läheb hästi, miks ta läheb halvasti, sellest ma nagu aru ei saa, aga ma näen, et tal on suured tunded. Mind köitis söömata. Proovisaal iseenesest on juba selline koht, kus proovitaksegi Kas see proovisaal on, ma saan aru, ikkagi üks väga oluline kujund selles lavastuses publik võetakse nööri otsa, sõna otseses mõttes liigutakse läbi teatrimaja ja esimene koht, kus maandutakse proovisaalist. Jah, proovi, seal on selline koht, kuhu tavaliselt inimesi viida proovisaalis on ainult näitlejad ja, ja siis lavastaja, proovisaal on mingi selline püha koht, kus välisjalanõudega ei tulla. Kodused mured jäetakse ukse taha ja proovisaal on koht, kus peab tekkima hästi usalduslik suhe inimeste vahel. Et julgeks proovida julgeks katsetada ei julgeks. Mis kõige tähtsam julgeks eksida. Et selles mõttes proovisaal. Selles lavastuses on ka jah, väga märgilise tähtsusega. Kas sinu armastatud näitlejale proovisaalis tööd? See vist on nüüd ajaga hakanud muutuma, kunagi mulle meeldis rohkem ikka etendusi mängida, aga nüüd järjest enam ja enam jäävad paremad ja huvitavamad hetked kahjuks või õnneks proovisaali. Nii suure publiku ees siis julgus eksida on, võib-olla kaob ära kuidagi. Et sa pead ikkagi mingit kvaliteeti näitama, küsima proovisaalis oma kolleegidega usaldusliku õhkkonna, seal juhtub igasuguseid asju. Nojah, see on koht, kus ei tohi midagi nagu varjatuks jääda, sest et see hirm võib-olla mingis olukorras natukene rumalaks jääda ja ikka väga kapitaalselt eksida see istub ju sees ikkagi, aga just sellest üle saada ja, ja siis võib-olla. Valesti jah, aga ma olen veendumusel, et head, ilusad ja õnnelikud hetked proovisaalis saavadki tekkida läbi pisarate läbi alanduse läbi halvasti tegemise. Kukud pikali, tõuseb püsti ja sealt sünnib midagi uut, ilusat. Kui palju sul on proovisaalis olnud just selliseid hetki, kus sa tunned, et nüüd Ikka oli ja kas me üldse püsti Sooneda? Ikka tuleb ette ja kõigile iga prooviperioodi ajal. Need inimesed, kes seal on, kohtuvad omavahel iga iga jumala hommik, hakkame uuesti ehitama, hakkame uuesti proovima ja katsetama. Tulles tagasi selle lavastuse juurde, lõpus on kõik õnnelikud ja kui ei ole, siis pole see lõpp. On see sinu kui näitleja jaoks ikkagi mingisugune täiesti uus lehekülg tõestuses endale? Sellele on väga raske vastata, sellepärast et mulle tundub, et need arenguetappe saab paika panna mingisuguse ajalise distantsi pealt. Et mul oli. Möödunud laupäeval alles esietendus, et ma praegu ei oska sellele niimoodi vastata, et kas midagi minu kui näitleja arengutees muudab või ei muuda. Kuna me mängime etendus edasi, see kogemus on kestev ja nii värske, et ma ei oska seda puhta nagu lehena praegu analüüsida. Aga. Et võib-olla on niimoodi hirmutanud äkki enne seda, kui sa publiku ette läksid, sest tegelikult publiku võtad no teatri fuajees kohe vastu, esimene asi, nad kohtuvadki seal sinuga astud sisse, pileti saab sinu käest. Jah, võib-olla rääkisin ära küll. Brändi, aga neid on seal veel. Neid on seal veel õnneks. Aga kõige raskem on, ma arvan, see vastutus, et sa oled ikkagi ihuüksi ja kõik üks õnnestumine või ebaõnnestumine sõltubki sinust endast. Et sul ei ole võimalik toetuda partnerile. Et minu partner selles lavastuses on väga tugevasti publik. Ja üritan nende peale toetada nii palju kui võimalik ja neid usaldada. Ja loota, et nemad usaldavad mind. No see on küll kulunud ütlus, et publik teeb etendus, aga kui kindel sa saad olla selle publik? Kui peale vot see kaasatulek on ka, et kes kuidas kaasa tuleb mõni tuleb ülevoolavalt kaasa, mõni natuke natuke vastu ja mõni ei taha üldse kaasa tulla, aga kõikide nende tunnete emotsioonide pealt, mida publik endas kannab, on võimalik midagi ehitada. Ka täielikust vastu põkkimiseste negatiivsest saab näitleja mingisuguse impulsi ja selle pealt annab juba midagi ehitada. Et seal ei ole nagu vahet, siis kas publik tuleb sinuga kaasa või tule sa pead vastavalt sellele nagu enda seda rolli sättima siis. Kindlasti on seal vahe, kui publik tuleb kergemini kaasa, siis mõnes mõttes on see lavastus, saab olema ka kergem. Kui ta tuleb raskemalt kaasa, siis, siis peab näitleja rohkem pingutama. Aga mis nende esimeste etenduste põhjal võib öelda, mis on mängitud, et eestlane üldiselt oma isegi panin tähele seda tollel etendusega ma ise viibisin jamaga, ise olin nende hulgas, kes läksid ikka istuma igaks juhuks sinna tagumisse ritta tont teab, mida ta meiega tegema hakkab. Ma arvan, et see kuju on üsna arvamus, on ettearvamatu. Aga publiku rahustuseks peab ütlema, et ega ma midagi väga hullu nendega ei korraldaja. Teiste teatrikülastajate silmis niimoodi natuke lolli olukorda sattuda, et äkki ta justkui nagu eeldab, et nad mängiksid nüüd vastu ja mida ta siis minult ootab, et publik on ka nagu tegelikult sellesse proovisaali miljöösse pandud, et ma võin eksida praegu ja äkki kukub jube lollisti välja käinud, aga selleks ongi proovisaal. Me võimegi eksida, tuleme siis kokku, eksime, sa julgustaksid publikut, et mängige minuga kaasa, siis. No aga muidugi, see on huvitav nii mulle ja kindlasti kogemus ka publikule endale. Kas seal on mingeid kriitilisi kohti ka nii-öelda, kus on oluline, et publik ikkagi reageeriks, vaid just nii reageeriks, sest vastasel korral võib see nagu muuta kogusta süžeekäiku? Ei, peab nüüd minema. Ei, ei, ei, selles mõttes ei ole, et, et see päris niisugune lavastus ei ole, et ma saaksin kanna pealt järsku ümbergi keerata ja midagi muud tegema hakata, et ta on väga tugevalt punktid, on paigas, mida peab täitma ja kustkaudu minema. Seda ohtu ei ole, et kui publik istub seal niimoodi vaikides ja keegi midagi ei reageeri või keegi just näiteks tuleb lavale no seal on, et sa viipad, et tule, tule ja teeme selle asja ära ja mis sa siis teed, kui mõni tütarlaps tõuseb püsti ja noh, hea küll, siis teeme. Aga on sul need klaariteetseedee? On ikka, muidugi peavad olema. Sa saad seal kasutada ka kõikvõimalikke näitleja tehnikaid, olgu need siis miimika, žestid, hääled, mida sa teed, pantomiim, et kui mugavalt sa ennast tunned nende vahel lülitades ja läbi selle seda lugu rääkides. No ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma tunnen ennast väga kindlalt ja väga mugavalt eksiks paras julgustik, tähter näitlejal ei ole. Ja ma kindlasti ei saa öelda, et ma näitlejana valdan kõiki neid tehnikaid perfektselt, et ma katsetan, proovin, üritan iga etendusega ennast lihvida, järjest paremini hakata tegema. Pantomiim on selline asi, mida õpitakse eluaeg. Et siin mõne kuuga midagi selgeks saada on üsna üsna mõttetu ja lootusetu. Et ma ikkagi võtan nendest tehnikatest oma ja rakendan seda omamoodi. Et ma ei järgi neid reegleid, mis on võib-olla kehtestatud proovisaalis. Sa oled öelnud, et sa tundsid ikkagi sellist ängi ja üksindust ka, mida see täpselt tähendab ikkagi? See tähendab, ma olin üksi seal. Eks sealt see tunne tuli. Esimese perioodi ma olin üksi ja siis loomulikult tulid mul abimehed. Aga üksinda proovisaalis mässamine seal midagi täitsa teistsugust. Üksindus on niisugune tunne oli. Meil on selline hirmutav hirmutav, aga ma ei ütle, et ta oli halvav. Ta ei olnud nagu hetkekski seda, et nüüd laseb pea täitsa norgu ja, ja kõik on läbi ja enam edasi ei saa. Ta ei olnud halvav tunne. Ta oli kummaliselt kriipivat niisugune ärev kõige laiemas mõttes positiivne inspiratsiooniallikad olid. Oled seda tüüpi? Kes proovisaalis peab nagu väga täpselt, kõik saama paiku. Hakka või pigem sa nagu sulle meeldib täiendada etendusest etendusse sul nagu roll muutub läbi etenduste läbi mängida, seda ma arvan, hea kindlasti muutub. Täiesti raudselt muutub. Aga see, kas proovisaalis mulle meeldib rohkem kinnistada või jäta otsi lahtiseks ja publiku peale minna, proovima ma arvan, et see sõltub väga konkreetsest tööst, mis käsitleb. Et noh, selle konkreetse lavastuse puhul ilmselgelt publik on väga oluline osa. Et seal sai mingisugused punktid proovisaalis enda jaoks lihtsalt paika panna ja siis oodata, kuni publik tuleb hakata nendega nagu. Seal ma loodan, võtab igaüks enda jaoks mitte oma loo, vaid ta võtaks seda kogu seda asja kui mõnes mõttes mingit rännakut. Tundmatu suunas läbimaks mingisuguseid kohti ja tundmaks mingisuguseid tundeid, olgu need siis positiivsed või negatiivsed tunded. Aga su enda jaoks, mis lugu see selline on, kas räägid? Ei taha neid väga palju rääkida ning see mingite isiklike tundmuste ja tunnete pealt ikkagi lähtub? Mõni sündmus elustabki. Kas sa tahad, et ma ütleksin, et selle sündmuse nagu sa tahad öelda ei taha, siis ei taha? Ei taha? Sa oled peaaegu et 10 aastat olnud teatris öeldakse, et see 10 aastat esimene 10 teatris on kuidagi see, mis justkui näitab midagi ära. No mina vaidleks sellele vastu, kuidas. Kuidas sulle endale tundub? Ei, ei, ei, ei. Kui ma ütleks praegu, et jah, midagi näitab, siis ma väidaks, et ma. Ma olen kuidagi jala maha saanud, tean väga hästi, kuidas see teeamet käib. Ei, ma ikka olen veel vasikas, kes ahmib rohtu ja tahab teada saada, kuidas see värk käib. Täpselt. Peotrikk üllatab. Ja jumala värk ja ma loodan veel, et ta üllatab veel aastakümneid. Aga kuidas sulle sobib see no teatri suur tempo, milles noh, palju ka räägitakse, et kõik näitlejad ei ole sellele vastu pidanud ja on valinud teise tee siin hooaegade jooksul sillalt no teatrisse praegu jäänud. Jah, ma olen jäänud, mulle väga meeldib, on ta siis kuidagi pingelisem? Ma ei tea, kui öeldakse, et on ju siis on, mul puudub kogemus teistest teatritest töötamisest juba kuus aastat, ma töötasin kaks aastat Draamateatris ja siis tulin no teatrisse, et noh, võib-olla siis on intensiivsem võib-olla selles mõttes, et kuna meil on väike trupp siis me mängime peaaegu kõikides tükkides, et võib-olla selles mõttes küll intensiivselt, et kui suures teatris on seal trupp ikkagi noh, 30 35 40, isegi näitlejad, siis teen võib-olla hooajas kaks lavastust, ülejäänud aeg mängid neid. Et selles mõttes on meil küll ind intensiivsem. No sul on erinevad tööd ja, ja peaaegu et võib-olla igal õhtul oled laval erineva asjaga seda laadimisaega ikka peab käiama. Jah, peab, et selleks on vaba päev. Pühapäev, mis sa siis teed? Kui on pühapäev vaba päev siis ma üritan veeta aega oma oma sõprade-lähedastega, eemaldada sellest teatrimajast, teha muid asju, mõelda teiste asjade peale. Facebookis liiguvad väga sageli Tour d öö ja tulge öisesse linna sõitma. Üks selle asja eestvedajaid jah, võib nii öelda küll, meil on juba tekkinud tükki 10, kes sellega tegelevad, sest see üritus on kahe aasta jooksul paisunud juba niivõrd suureks, et päris kahekesi enam hakkama ei saa. 10 tükki näinud on siis nüüd kokku olnud kahe suve jooksul. Järgmine reede on 10. ja hooaja viimane. See on sõpradevaheline tore idee, mis on väga laialdast positiivset vastukaja leidnud inimeste hulgas, kellele meeldib jalgrattaga sõita ja mitte sõita jalgrattaga selles mõttes, et spordi mõttes vaid lihtsalt veereda saada, kokku, vahetada, muljeid, rääkida, juttu, sõita ühest kohast teise ja pärast võib-olla siis Juua pokaal veini jutt rääkida, neid inimesi on päris palju, kes seal osalevad seltskonnale mõtlen paisunud ja paisunud nagu iga korraga suuremaks, eks ole. Jah, viimane üritasime, seal oli 500 inimest ja möödunud üritus Tallinnas oli meil juba 700 inimest ja see on ikka päris muljetavaldav vaatepilt, kui 700 jalgratturit veerevad mööda Tallinna tänavaid. No seda ei oska arvata, kui kunagi alustab midagi, et sellised asjad nagu paisuda suuremaks üha meie esimesed sõidud olid ikka jah, niimoodi viie 60 inimesega. Kirjutame nulli taha. Veel, sa tegeled ühe huvitava asjaga, mis nimetatakse rassinguks või? Jah, kas on rassist, Rasmusest või selle asja nimi ongi rassib, või mis see on rassist jah, minu hüüdninast siis pärinev tegevus, rassing noh lihtsalt öeldes, tähendab see seisan sirgelt keset pilti. Ja võimalikult kõrgel punktil, kas mõne posti otsas, mõnel katusel korstnat? Jah, nii see on nagu kujunenud möödunud aastal isegi ei mäleta, kust ma selle esimese pildi tegin, siis panin selle Facebooki üles ja see sai kuidagi kuidagi populaarseks. Esis ristiti see rassinguks ja peale seda ma olen neid pilte teinud. Jah, kell neli hommikul mõne varikatuse peal näiteks jah, miks neid sõimasid huligaansuses ükski nimetav ei tea. Ja kuidas sa rasus, leiad sellist tasakaalu ikkagi hingerahu. Kas seesama teema, millest tükk räägib lõpus? Kui õnnelikud, et sina sellise sisemise kindluse endas leiad, kõik on hästi. Mu vend ütles ükskord, et trass saab õnnelikuks alles siis, kui ta saab aru, et ta juba on õnnelik. Võib-olla aeg on siin, jah, võib-olla ongi siin ja see ongi see hetk, see ongi see hetke, aitäh sulle, Rasmus, aitäh. Järvede lappide Ülle härmaniitide len, pohlade poeg, mina olen vaevakaskede Wen pohlade poeg, mina ole vaevakaskede pohlade poeg, mina ole põdrasambliku, see öös oma silmad leidsin. Südis järvede ees oma silmad, ma leidsin sügis, järvede veejärved kordavad taevast. Pilved lasuvad taevast, mis seisab kaskede kitsaste õlgade hääl. Taevast, mis seisab kaskede kitsaste õlgade. Et mina olen vaevakaskede Wen pohh, lade poeg, mina ole vaeva kaskede vend. Õde, poeg, mina, põdrasambliku, see oma silmad. Ma leidsin sügis järvede vees. Oma silmad, Maleidsi sügis. Järvede veejärved kordavad taevast. Pilved lasuvad taevast, mis seisab kaskede kitsaste õlgade taevast, mis seisab kaskede kitsaste õlgadega. Tänane teatri mõte tuleb äsjaselt juubilarilt Aarne Ükskülalt, kes jagas oma vaateid lava tööle ja üldse elule Jaan Kruusile antud raadiointervjuus aastal 1996. Kui Aarne Üksküla on mitmes intervjuus andnud mõista, et proovisaali miljöös, et tema jaoks moto vähem patramist pikem samm, siis kodutööst rääkis ta ka selles intervjuus väga huvitavalt. Ja peab suutma jälgida elu ning inimesi. See on niivõrd huvitav, kuidagi enesestmõistetav, kui sa oled näitleja, ma enne, kui ma ei oleks, ma ikkagi võib-olla jälgiksin, aga nainiti näitlejana. Ma mõtlesin, et noh, ma kaubamaja ees nagu pole tänapäeval mahtelliti seista. Olen seisnud ka ja vaadanud, kui olen hooldanud oma naist või kes kaubamajas rohkem leiab tegevust kui mina, aga näiteks trollisõit Tõnismäelt linna on ikka iga kord väga põnev, sest seal on niivõrd kummalisi suhtlemise vorme kummalisi kohandumisi, nagu teatrikeeles öeldakse, inimestevahelistes suhtlemistes, nii et ega see sõit ei ole sugugi igav. Seal on palju jälgida. Tegelikult mulle tundub, et inimesed on rõõmsad ikkagi selles mõttes, et noh, see ige kallast ära ja ükskõik, mis praegu on, ei saa ju lõpmatult olla kurb, kuigi on kurbi momente ja ja on raskusi. Mäletan ühte asja ma kogu aeg vaatan seda asja, et inimesed hakkavad nurisema ja muud tuvad nagu nukraks jääb kurvaks aga kunagi kesvasõber Ivo Linna esinemas narkonaistelaagris ja seal oli üks naine, kes oli joonud mingit mööblilakki marindga või ma ei tea, mis seal mööblilakki nimi oli Ataline ruum nagu neeger, aga ta oli Euroopa nägu, aga näost pruun. Ja Ivo küsis, et aga kas sellest jääbki pruuniks või heina, sinna läheb üks neli-viis aastat, kui ta taastub, see nahavärv, et kui vahepeal juurde ei võta, tähendab meiega nagu tahame kohe selle pruuni asja maha kraapida, mis meil on sellest marinkas rahvale sisse sellest meie Marin, kas nii-öelda ei saa ju see, kui vahepeal juurde ei saa, ainult? Kuidas siis on, kas oleme vahepealse 16 aasta jooksul marinkad peale rüübanud? Jäägu igaühele omaette arutada. Soovime ka meie Aarne Ükskülale kõike head ja tugevat tervist. Teatrisaates kohtume aga kahe nädala pärast. Saate pani kokku Meelis Kompus.