Stereopühapäeva järgmine külaline Taavi maid sutt, vana muusik, on minule hästi tuntud. Küll ei ole aga mulle kõige paremini tuntud tema viimase aja üritus, kant toores vagantes. Nüüd ma taavi mõttes küsingi su käest, et mis asi see on ja miks on ta tehtud. Kant toores vabantoson stuudio ja ta on registreeritud Teatriliidu arenduskeskuse juurde teatri- ja muusikastuudiana. Ja tehtud on ta sellepärast, et nagu viimasel ajal kõik või väga paljud, kui mitte kõik inimesed või grupid püüavad saavutada iseseisvust siis seda püüdsime saavutada ka meie, seda eelkõige loomulikult loomingulist iseseisvust. Vaja oli seda sellepärast, et me tegeleme, nagu sa juba ütlesid varase muusikaga, mis hõlmab keskaja muusikast, kolib rokini välja. Ja seal see just see muusikaliik, mida ei ole võimalik üheski riiklikus õppesüsteemis õppida. Ja ühelt poolt me soovime ise koos mängida, seda muusikat teha. Veidi on stuuda juures ka küllalt palju õpetajaid, kes on oma ala fanaatikud ja nõusk madiaatmisega edasi andma ja samas selle õpetuse järele nõudmine reaalne nõudmine tõesti ka suur olemas. Sa lõpetad praeguse teema niimoodi, et õppimise vajadus on suur inimesed nagu tahaks seda muusikat õppida, nõudlus on, aga kas ka kuulajaskond on, järelikult esineskond saab olema suur, kui õppureid on palju siis peab olema ka meil ka publikut, kuidas sul on praegu tundunud? Mulle tundub? Publikut kui sellist ei ole varase muusika kontserditel küll mitte vähem kui teiste tõsisema žanri kontserditel. Kuid probleem publikuga on iseenesest mõista olemas. Ja see, see on suurem, üldisem, kui seda võiks muidugi lahata, aga küllalt palju aega võtaks ja need värvid siis läheksid küllalt tumedaks, nii et kas meil on see eesmärk see publikuprobleem? Ei, ma arvan, et täna on meil naguniisugune saatelõik sinuga, et võib-olla see vääriks eraldi saadet. Aga nüüd ma tahan küsida ikkagi selle seisukoha pealt, et ma nagu püüan sisendada praegu kuulajatele, et aega on raske, aga kõiki asja, mis on ilus ja hea meie ümber, tuleb märgata ja seda tuleb teha ja seda tuleb arendada ja kus sa saad kõik, mis on vaja selle muusika tegemiseks, noodid, helimõtlen, niisugused näited, plaadid, kassetid, pillid, seal peaks olema üpris noh, esmapilgul raske teostusega idee. Ja seda ta kahtlemata ka on, eriti oli see raske muidugi algusaastatel. Ajapikku on kogunenud kokku täiesti arvestatav noodikogu. Ja siin peab kohe ütlema, et varase muusikamängijad on lihtsalt püüdnud teineteisele maksimaalselt vastu tulla ja sellist nootide monopoli nagu kellelgi ei ole, tähendab et selles mõttes on see demokraatia meil nagu juba varasemalt peale hakanud, sest kui kellelgi on hea noote, keegi teine tahab seda mängida, siis me oleme seda püüdnud alati soosida. Väga valus küsimus on olnud ka aastaid ja on seda kahjuks ka omamoodi edasi. Pillide probleem. Sest meil kaubandusvõrgus ei ole aastaid, mis aastaid kunagi ei ole olnud ühtegi pilli müügil, mida saaks kasutada professionaalsus kontserttegevuses vanamuusika alal. No nüüd ei ole uue muusika jaoks, rääkimata vanamuusikast klassikalist klarnetit, trompetit, klaverit vist, mis teeks korralikku häält? Nojah, siin on lihtsalt aktsendi erinevus, sellepärast et meil on olemas riiklik õpetamissüsteem, kus mul on võimalik koolist laenata pill või kui ma lähen teatrisse või orkestrisse tööle, siis on mul võimalik saada orkestri pill mis ei kannata reeglina välja võrdlust maailma tippklassi pillidega. Ja ma räägime klaveritest siis siis Estonia klaverit võib-olla ei saa päris Steinway kõrvutada. Aga ometi on nendel pillidel võimalik õppida, igal juhul on võimalik siiski ka arendada täiesti arvestatavat kontserttegevust. Ja siin tulebki see väike vahe sisse. Rääkisin ennemgi, et vanamuusikud on väga sõbralik rahvas omavahel konkurents nagu puudub, mida me võib-olla levimuusika iga kord ei märka. Tihti on seal lood vastupidi, et püüame võib-olla mingit materjali või mingit võimalust teistelt eest ära võtta. Ma arvan, et kaudselt oli see vihjega meie kõige esimesele kuulsamale vanamuusikakollektiivile, Hortus muusikusele. Ja nüüd on niimoodi küsida, et kas praegune aeg võrreldes selle ajaga, kui alustasid nemad oma vanamuusika tegemist siin Eestimaal on kergemaks läinud või on ta mõnes mõttes raskem, kui sa nüüd praegu võrdles sedasi Hortusega? Mis mõtted sul tekib? See on väga keeruline küsimus, et tihtipeale meie tegemist püütakse ka Ortusega võrrelda seal mõneti meelevaldne. Ma pean kohe ütlema, et meie suhted Hortus musicus mängijatega on väga head. Nii mõnedki meie stuudio õpetajad on ise õppinud harutuse mängijate juures. Ja, ja meil on viimasel ajal olnud õnn koos musitseerida nii mõnelgi kontseritelega viimasel plaadistusel. Ja kui nüüd jutt olles nootidest, siis meid on Hortus ka väga paljud nootide probleemid juures aidanud. Ja kui me räägime konkurentsist, siis Hortus on saavutanud sellise taseme, et nemad meie konkurentsi nüüd küll, vot ma ei pea ju see vist ikka muusikas ka niimoodi on, et kui kui tase on tõesti väga hea siis tippmuusikud konkurentsi ei karda, võid tunnevad headmelt võimalikest kolleegidest, kellega teha mingisuguseid suuremaid ühisprojekte küsimuse, teine pool oli, et kummal on kergem, aga samal ajal Hartusele praegu meil sellele nüüd ühest vastust ei ole, sellepärast et Hortuse algaastad olid väga rasked. Kui me räägime materjalide hankimisest, nootide pillide informatsiooni. Ja ka sellest, et siis oli see muusika täiesti noh, põlu all. Ja teda ei võetud absoluutselt tõsiselt. Ja see oli ikka täiesti läbi sellise kiviseinaronimine, mis õnnestus ja sügav kummardus sellele ansamblile. Aga teistpidi nad tegid asja, mida keegi teine ei teinud. Neid juhendas väga see veendumus, see oli uus ja see idee toitis ka neid endid. Võib tekkida õigustatud küsimus, et kui neid toitis idee meid idee ei toida, et siis on meil midagi väga viltu. Idee toidaks ka meid, sotsialism hakkab läbi saama. Ja praegu on juba ajad, kus on tähtis ka edukus. Ja selleks on meil jäänud lihtsalt palju vähem aega. Vanamuusika üldse, läänes on professionaalsel tasemel samuti kaup nagu iga teinegi. Või siis aga rikaste inimeste eralõbu. Sest pillid on kallid. Praegune tendents on meil iga asjaga kaua muusikaga ju minna läände, praegu räägid läänest. Aga ma tean ka seda, et sa oled tihtilugu käinud idas. Ja hämmastav on see, et seal vist on palju inimesi, kes tegelevad vanamuusikaga ja huvituvad sellest ja kuskilt Moldovas natuke absurdne, et kuskil Venemaa sügavuses mängijaid ja võib-olla pillimeistreid ja kas see tundub sulle kummaline või ei ole, see on mingil määral ikkagi loomulik. Ei, see ei tundu kummaline, sest Venemaa on nii suur, tohutu territoorium, inimesi sealt palju. Aga me peame tegema selget vahet, et kui meie mängime Euroopa muusikat, siis on see meie muusika. Jalutame Tallinna vanalinnas siis igalt poolt hoovab selle ajastu hõngu ja me saame aru, et et meie ei mängi tõesti hiina muusikat, kuigi see võib olla põnev. Ja kui mängitakse muusikat kaugel Venemaal Lääne-Euroopa muusikat siis seda tehakse huist ja neil on lihtsalt tohutu palju raskem saavutada selliseid sisulisi tulemusi. Aga see, et seda tehakse, on põhjendatav sama asjaga. Et see oli vahend põgeneda reaalsuse eest, tegeleda millegi muuga, nagu meilgi seal oli. Ja on praegu orentaal niukseid, kõikvõimalikud alad, väga papid, loomulikult ma ei välista, eitas süvenemist. Aga ju sedasi ikka siin on kaugemal raskem teha. Aga Venemaal on neid inimesi, kes selle muusikaga tegelevad üllatavalt palju, eriline buum oli kuskil 80.-te aastate alguses ja sellest ajast peale hoogustus ka vanade pillide tegemine, sest võimalustest oli eespool juttu. Aga väga heade kätega mehi on suure vanema peal palju. Ja just praegu on võib-olla saabunud aeg, kus nende toodang on saavutamas või saavutanud täiesti arvestatavat kvaliteeti. Muidugi ausalt öeldes, eriti hinna osas, sest meil jääb võimalus, kas suhelda vene pillimeistritega või püüda osta läänest kõva raha eest. Küsin ühe prouaga sõjalise küsimuse Sult ka. Oleme mõlemad õppinud sinuga. No ütleme veel nõukogude aegses muusikaõppeasutuses ja kas või muusikaliteratuuri õpetamise juures on kõik see materjal jagatud ju mingitesse perioodidesse ja iga perioodi kohta on ette nähtud teatav maht. Kui palju meile, kellest või millest siis muusikas räägitakse? Kas sulle kui vanamuusika tulisele, pooldajale ja viljele ei tundu näiteks, et tegelikult see, see aeg ütleme, kuni Haydni, Mozarti ja Beethoveni, et kas mitte siiamaani meie haridussüsteemis või meie muusikaõpetuses ei ole jäänud natuke nagu varju selle perioodi kajastamine see on tegelikult nagu laiem materjal võib olla teame, teame endast ikka natuke liiga vähe. No see on ilmselge, et ta ei ole proportsioonis romantismiaegse muusikaga. Aga tihti teevad noored õppurid mina ise omal ajal nende hulgas selle vea. Pida mingist õppeasutuses, seda, mida seal ei õpetata ja nördinult jätavad kasutamata need võimalused, mida mingisugune õppeasutus siiski pakub. Kui me võtame neid puhtpillimänguseisukohalt, siis romantiline kool annab siiski mingisuguse üldmuusikalise baasi mis ei ole kaugeltki ideaalvariant. Kuid selle hästi omandanud on siiski ka mingisugune reaalne võimalus asju ümber õppida. Rääkisime enne publikust ja ma tahan nii küsida, et Tallinna vanalinn on üks tõeline pärl ja, ja ta on meie jaoks suur väärtus. Kui saaks äkki ühitada need kaks asja tehes nagu suurt missiooni. Ja näidates ja, ja, ja võib-olla sisendades selle muusika tõelist seadust vanalinnas mängides. Kas Meie linnapildis ja suvises võlas Tallinnas on väga kohane mängida tänavanurkadel ja platsidel seda muusikat, mis peaks nende majade juurde kuuluma? Põhimõtteliselt vastuolu muidugi ei näe. Küll aga võib tekkida probleeme sellega, et Tallinna linna nagu nurgad on suuresti hõivatud. Ja see, mis seal toimub see ei sobi. Sa tabasid naelapea pihta, ma sinna sihte singi tegelikult. No, ja kas sa seda ei olnud nii väga raske tabada, sellepärast et meil võib olla ju suur demokraatia, igaüks võib teha, mida tahab, mul ei ole selle vastu midagi. Aga kui raekoja kontserdi ajal raekoja all on külalisansambel kombel ida poolt mängimas rahvuslike keelpillidega ja samal ajal kõvasti lauldes siis me ei saa enam rääkida isegi mittesobivusest, vaid sellest, kas seda siiski saab lubada. Eetika küsimuseks. Kahtlemata. Kui palju oleks vaja reklaamida, salvestada ja plaadistada vana muusikat, ma mõtlen kasvõi nii, et meil on väga palju levi ansambleid Eestis ütleme nii väikse vabariigi kohta ja väga palju välja antud plaate nende poolt. Kas nii kirev peaks olema ka vanamuusika plaadiriiul? Meie raekoja platsi plaadipoes on seda igal juhul mõtet teha. On küll, aga siin on väga lihtsad põhjused, miks seda siiamaani tehtud ei ole. Ühelt poolt võiks rääkida muidugi kõigepealt sellest, et Tallinnas ei ole peaaegu ühtegi kohta, kust on võimalik saada kvaliteet salvestust stuudio varase muusika salvestamiseks ei ole küll mitte sobilik koht. Kui me räägime üldse autentsest musitseerimisest, mis loomulikult on tinglik, seda ei saa võtta sõna-sõnalt ja siis üheks näitajaks on muidugi ka plaadi peal see, kui salvestus on tehtud ruumis, kus muusika omal ajal kõlas mitte keeratud helipuldi nupust. Ja selliseid kohti nagu Tallinnas praktiliselt ei ole või kui on, siis seal lindistamine on tõeline kunsttükk, sest iial ei tea kuna see hakkab mingi pirn surisema või kunas lendab lennuk üle või või Lagedil võib hakata ootamatult jääminek, mis võib kogu lindistuse ja rikkuda. Ja need on lõpmata palju selliseid puhttehnilisi probleeme, rääkimata veel ka tehnilisest varustusest, sest meil lindist soovijaid on muidugi palju. Ja Suhe kergema žanriga. Et kas näiteks sama palju olema, ma arvan, et isegi peaks sest kergem Shan on ilmselt päevakajalisem natukene. Sest see, mis on hea täna-homme, see enam ei sobi hästi, võib-olla kuulata viie-kuue aasta pärast laiemale kuulajaskonnale. Aga varasema muusika hea esituse säilimisaeg peaks olema pikem. Head muusikat ja hästi esitatud muusikat tellitakse tihti kontserdile mingile pidulikule sündmusele, igalaadset, muusikat. Kas on teil ka olnud tellimise ja tähtede esinemusi teenite selle pealt hirmsat raha? Meil esinemison saaks kuidagi muidugi väga nuriseda, et meil need need üleliia palju oleks. Ja huvitav on see, et minul endal on eriti palju olnud, sest selliseid pakkumisi nii Moskvas kui ka Leningradist ja väga headest saalidest Leningradi filharmoonia väike saal ja väga paljud teised tõesti väga head esinemispaigad siin kohapeal kahjuks praegu on õhkkond natukene sumbunud. Suundumis all sa pead silmas kontsert, elu nähtavasti kohapeal. Aga on ju igasuguseid kinniseid üritusi, kuhu nähtavasti on kavalam muusikat. Ka seda tuleb ette vaid see on otsesest sõltuvusest nende firmade ühelt poolt kultuurihuvist ja teiselt poolt ka jõukusest, sest praegu hakatakse raha üha enam ja enam lugema. Ja tihtipeale arvatakse, et kui pakutakse viitekümmend, rubla, siis on tohutu rahatunnitöö eest, arvutatakse sellega minu nädalapalka joonel, siis jääb mulje pilli võtnud laenutusest. Noodid on mulle juba pulti valmis pandud. Ja ju nad siis on vaimus leppinud ka juba ansambli lehest lugemisega kontsadel elitaar kultuuriga tegeleva stuudio oma finantsidega konkureerida mingisuguse tootva asutusega. Ja sellepärast tundub, nagu küll igati loomulik või kui mitte loomulik, siis vähemalt kohaneda, et oleks võimalik leida mingi nurgakene Tallinna vanalinnas. Aga hoolimata sinu saate teemast, sellist optimismi mul siiski kahjuks ei jagu.