Need olid väliselt väga rahulikud ja tasased päevad suve lõppu Vormsi saarel pansionaadis Elle-Malle kus põllumajandusministeeriumi initsiatiivil härra Kalle põld oli see, kes otsis inimesi, kes muretsevad meie metsanduse tänase ja homse pärast. Nad paluti kokku ja ühise laua taga ja mõtteid oli palju. Muret ja ettepanekuid samuti. Kokkuvõtet ei olegi kerge, tehasest värske ja seisukohti on palju, kuid ometi ometi paljuski mõtte tühildusid, kuid mitte kõik. Professor Artur Nilsson, teie panite väga moodsalt neid tähtsamaid mõtteid kirja. Kaasaskantav arvutiekraaniga töötas kogu aeg. Milline on teie esimene hinnang sellele laiapõhjalisele kokkusaamisele? Kokkutulek oli õigeaegne, pisut hilinenud. Ja et kokku said erinevad arvamused, see ainult aitab meid kiiremini tõe juurde jõuda. Kuigi vaevalt nüüd selle niisuguse tõe juurde saab jõuda, mis, mis kõigile ühtemoodi hästi istub. Aga igal juhul Eesti metsanduse tulevik kangastus osavõtjate silmis selgemini kui, kui enne seda kokkutulekut. Metsaülem Toomas Ehrpais metsameesteringkondades tuntud kui väga ettevõtlik agaria aega tunnetav mees. Mul jäi meelde teie esinemise algusest see mõte. Allmehed on nad era või riigimetsamehed üldse, rahvas saavad omavahel väga hästi läbi ja saavad aru, et tööd tuleb teha. Nad tulevad vahel siis sisse, kui kõrgemalt poolt. Mehed hakkavad samu asju arutama. Kuidas seekordne nõupidamine, kas mõrasid, tuli juurde või või jäi neid vähemaks. Ma arvan, et metskonna silmis vaadata seltskonna poolt, vaadata siis ilmselt isegi vähemaks. Sest et minul oli siiski oluline see, et saime enam-vähem paika selle suuna, kes siis otseselt ikkagi hakkab tegelema selle metsa tagasi tahtiga, selle talumehega selle omanikuga, kuigi ta omanik Meil ei ole. Tähendab, et see nõunik peab olema kindlalt valla juures ja põhimoment oli kahe päeva jooksul see, et ta hakkab palka saama maakonna metsaametist, seega jääb see majanduslik ja valvepool. Ühesõnaga üheselt on nüüd tõlgendatav et see oli minule nagu võib-olla kõige tähtsam. Härra Leonard Polli, Eesti erametsaliidu eesotsast. Te olete väga aktiivne, kui metsaasju arutatakse ja seisukohti oli palju parandusi, tegite, ettepanekuid tegite ja ka teid korrigeeriti, aga see ühel niisugusel suu soojal nõupidamisel kõik on küllalt aru saada. Mida teie kannaksite selle kokkusaamise plusspoolel. Jah, see oli omamoodi huvitav kokkusaamine. Ja eks siin koorusid needsamad seisukohad ja vastuolud välja, mis olid üldiselt teada. Ja selle kahe päeva jooksul me siiski suutsime ka terve rida selliseid probleeme tõstatada. Me jõudsime enam-vähem ühistele arusaamist hästi, kui näiteks erastus agentuur ütleb, et erastamine Eestimaal läheb väga edukalt. Siis maareformi kohta ja ülamaaomanditekke kohta me seda mitte öelda ei saa. Ja see omanik erametsaomanik tekib väga suurt päevadega ja paljudes on see ajanud nagu eesti rahva tülli. Kuigi see maa ei ole suur väärtuslik omadus kahjuks praegu. Ja see nõuab ainult suurt ööd ja kapitali mahutust ja kedagi rikkaks ei tee. Seetõttu peaks aru saama kõik ametkonnad, et me peaksime seda maaomaniku, seda maainimest võimalikult aitama võimalikult tegema talle soodsamad tingimused ja nii erialaliselt kui ka seadusandlikus tõlgendamisega igati aitama. Nii maa-ameti, metsaameti, maksuameti kui teiste ametite poolt, sellepärast et ega kahju on, kui tekib mitte omanike, vaid ametnike riik, q praegu maaelu tahab nagu oma suunamisega minna. Aleksander Leemet, riigi metsaameti peadirektori esimene asetäitja, kui metsaga ka tegelevate ettevõtete juhid või noh, teatud rühmad kokku tulevad, siis metsaamet saab kriitikat ja, ja te olete mitu korda on öelnud, et ja selgitanud, et see ei ole sageli põhjendatud, et ega riigimetsamees ei ole Eesti metsa ja oma rahva ja riigivaenlane, aga varasematest aegadest vaadatakse riigi suunas kuidagi liialt viltu. Kas nüüd siin, kus kõik olid koos seda viltuvaatamist, oli endistviisi või, või, või on seda vähemaks jäänud? Ei, ma ei saanud aru, et just nüüd sellist päris viltuvaatamist jaga paljustki kriitikas ja selliste etteheidetes ütleme metsale ametkonna suunas peab kahtlemata nõustuma, ega me ei ole need sugugi mitte paipoisid ja me teame kuskohalt ühiskonnast me tulime. Aga samas mul hakkas tähelepanu, et ikka ja jälle puudub meil info vahetus ja tihtipeale mis rebast üllatav, et see, mis toimub, ütleme, riiklikus metsa ametkonnast, kas ei saada aru sellest või isegi üleüldse ei teata sellest midagi. Ja selles on kahju ja minu jaoks oli üks laiemaid tulemusi, kuigi see juba asi enne käis, aga täna sai ta paljuski täiustatud, tähendab idee ikkagi panna riiklikul tasandil tööle metsandusnõukogu, kus osaleksid kõik ringkonnad, kes vähemal või suuremal määral on kaasarääkijad metsaküsimustes, olenemata metsatööstuse metsamajandus, olenemata omandivormist ja ma loodan, et olevikus, kui saab ära määratletud selle metsandusnõukogu konkreetne statuut, tema funktsioonid siis sellises seltskonnas ma usun, et kõige keerulisemad küsimused suudetakse lahendada kõige parema konsensuse tasandil. Ja selle tõttu ma usun, et tulevikus riigi ametkondadel on tunduvalt lihtsam ka oma tööd korraldada. Sõna võtsid vanad lõvid, meie metsanduses, aga nõupidajate hulgas olid ka kaks daami ühessay vaated, sekretär, kes pidi kirja panema neid keerukaid ettepanekuid ja teksti lihtsustama. Võib-olla te tutvustate ennast? Mina annan Kohila valla metsainsener Siiri Treimann. Nii neid kirja pandud asju on päris mitu, aga milline tundub teile teie töö seisukohast, et see hõlbustab edaspidi asjaajamist metsa ümber ja omanike õiguste jaluleseadmisel? No mulle meeldib kõige rohkem, et meie seadused ja kõik tahavad olla enam-vähem ikka omanikukesksed. Ja et probleem oligi meil, kuidas lahendada metsa probleemi lähtudes omanikust? See on meile praeguse omaniku probleeme on kõige raskem ja kõik seadusandlus peabki võtma selle endale aluseks, et kõik peab lähtuma omanikust tema tahtest. Mis te arvate, see ettepanek, mille tegi metsakorralduskeskuse juht Ülo Viilup, et anda omanikule tema valdused ja varad tagasi nii-öelda mõõtmata kaardi järgi, et siis oleks peamine paigas omanik on olemas ja kõik see muu, see täpsustav töö ja edasine asjaajamine oleks teisejärguline. Või valla poolt vaadates ei saa ka päris nii ümardatult asja ajada. Selleks muidugi ideaalne variant, kui oleks sellised võimalused olemas. Paraku on sellist võimalust, et kaardi järgi tagasi anda on vaid üksikud juhud ja enamjaolt on ikka see asi võrdlemisi komplitseeritud, kuna omanikke on palju ja järelt omanike järeltulijaid on ka palju. Ja enam-vähem see maade jaotus on muutunud tunduvalt võrreldes 40. aastaga ja sellised kaardi järgi tagastamine, ideaalne variant. Kui seda oleks võimalik, siis võiks seda muidugi rakendada. Omanike teke on meil praegu väga pidurdunud ja iga asi, mis aitab kaasa selle omaniku tekkimisele on väga tänuväärt. Nüüd need ettepanekud, mis kirja pandi üks tuli Artur Nils soni poolt ja alguses mitte kõik ühe hoobiga, nagu ei saanud seda selgeks. Ja ma arvan, et võib-olla ka kuulaja jaoks tuleb see välja öelda ja natukene selgitada. No pealkiri võiks olla, et üks osa Eesti metsast on tööde tegemiseks blokeeritud, võiks teha, aga justkui ei saa, ja teil oli niisugune ettepanek, et saaks küll. Ettepaneku olemas on lühidalt selles, et õigusvastaselt võõrandatud tahad, millele ei ole käesolevaks ajaks tekkinud õigustatud subjekti võiks võtta metsanduslikus käibesse. Kuid igaks juhuks võiks säält müüdud kasvava metsa. Kännuraha kanda erifondi või eriarvele, seni kuni selgub selle maa tulevik lõplikult. Kuna aga selle kannuraha vastu ei ole praegu õigustatud nõudjad tähendab, puudub omanik siis võiks selle arvelt naturaalselt krediteerida meie toormenappuses vaevleva metsatööstusettevõtteid metsavarumis ja, ja puidutööstusettevõtteid. Ja see peaks olema abinõu, mis oluliselt kiirendaks kodumaise metsatööstuse arengut ja valmistaks teda toime tulema paratamatult peatselt suureneva metsaraiemahuga peale kõige muu. Kui tõesti mõnel erijuhul peaks ilmuma või mingil moel veel tekkima õigustatud subjekt nendele aladele siis on võimalik temale sellelt samalt eriarvelt laekunud kannuraha koos selle alaga tagastada. Et ma arvan, et see lihtsalt võimaldab ühe praegu tükk aega juba blokeeritud olnud ressurssi Eesti riigi ja rahva hüvanguks käiku võtta. Selle ettepaneku puhul jäi eriarvamusele Leonard Polli. Ja ma ei tahaks sellega nõustuda, et õigusvastaselt võõrandatud maadel kasvavaid metsi enne kui omaniku küsimused ja talude kujunemise küsimus lõplikult selgeks saab et neid võtta metsatöötlejate poolt intensiivselt kasutusele. Sellepärast et kinnisturaamatusse kantud talud on nii imepisikesed, Need on vaja suurendada, eriti metsamaa osas. Samuti väga palju on taotlusi maade vahetamiseks, milleks peab olema reservmaa olemas. Samuti ei ole kaugeltki selge veel kõigi omandisuhted ja omandi tagasitaotlejate piilitlus. Sellega seoses oleks nagu nagu hennatlik, enne, kui kõik õigusjärgsed maaomanikud on otsustanud, mida nad oma maaga teevad et hakata läbi raiuma neid paremaid kättesaadavaid metsaosi mis praegu arvata nagu ilma omanikuta jääksid. Õnneks enamus neist vastuargumentidest on muidugi arvestatavat, kuid ei ole absoluutsed. Nimelt kui need alad võtta metsandus kusliku käibesse nii nagu kord ja kohus ette nähtud korras raiuda arvestuslangi piires ja sealt laekunud kannu rahaga kanda erifondi või eriarvele siis tegelikult see raha panga protsendina kasvab kiiremini kui neil aladel mudel olnud küpse või üleseisnud metsa rahaline väärtus. Ja seega omanik, selle asemel et midagi kaotada, tulevane omanik, kes seda maad ostab või või rendib või muud punud kasutusele võtab, ei kaota praktiliselt mitte midagi. Pealegi, kui need maad lähevad müügile, siis tähendab see seda, et nende müügiväärtus on lihtsalt selle võrra odavam kui palju vähem seal müügi hetkel on kasvavat raieküpset metsa. Järelikult see ei takista ka nende tsiviilkäibesse laskmist. Nii et ma ei näe siiski nendes vastuargumentides põhjust selleks et jätkuvalt blokeerida niisuguse ressursi kasutuselevõttu, nagu seda on mets, mets ei ole võimalik lõpmatuseni hoida ta, kui ta on küpseks saanud ja kasutusele võtta siis tema edasine hoidmine toob enesega kaasa juba majanduslikke kahjusid. Teda ei ole vaja hoida lõpmatuseni, vaid teda tuleks hoida niikaua, kui maaomandisuhted on selged. Seda on aga vaja otsustavalt kiirendada kõigil võimalikel moodil, et saaks kiiresti maaomanik ja n neid hakata nüüd intensiivselt kasutama. Siin aasta või kaks ei loe metsa juures mitte midagi ja ma olen veendunud, et mind toetavad selle seisuga juures nii Talupidajate Keskliit kui ka erametsaliit. Ettepanek. Arvamused ja ka põhjendused on kõlanud ja eks elu ongi niisugune, et kõik ei ole lause alati ühene. Kuidas vaatab metsaülem olukorra peale, et kõik omanikud ei ole veel selgunud ja osa metsa jääbki esialgu omanikuta, mida see tähendab igapäevases metskonna töös? Sest et praegult olen pandud riiklik metsavalve kõik eraomanduses olevate metsade ja tagastatud metsade peal ikkagi metskonnale. Väga teretulnud ütlused esimeseks märtsiks 95 peaksid kõik omanikud tähendab subjektid kindlaks tegema oma otsuse kas ta võtab selle metsa asi või ta loobub sellest, sest pealt on väga palju inimesi kõhklema hakanud. Algul ei osatud arvatagi, et tuleb maksta ka maamaksu, kuni see on kõigile selgeks saanud. Peale seda on hakanud inimesed kõhklema. Siis muidugi see seda mäe tervitame väga, et need maad, kus ei ole omaniku Tavaks, et seal peal alustada pea kasutusvaiete väljaandmist. Teie metskonnas on ka säärast kogemust, et omanik võib-olla ka veel tulevane omanik, keda te teate ei asu enam selles piirkonnas, aga metskond on pakkunud oma abi. Olete leidnud sõbralikult ühise keele, mida selle metsaga peale hakata, kuidas teda hooldada ja nii edasi, mida metsakorralduskava ette, et võib-olla see on erand, mis teil on, aga seda tasuks siiski natukene avada, sest selles peitub midagi. Ilmselt ta on üks see samm kus, nagu metsaomanikud peaksid ühinema kuid seda ühinemist tegelikult ei ole ja praegult, kuna meil on tõesti kontaktvallaga metsaomanikega, ma arvan, kõik kogu kogu ümbrus rahvaga siis on paljud läinud seda teed, et tulevad metskonda ja paluvad, et võtke minu maaringile. See tähendab ilmselt seda, et inimene tahab oma metsamaad säilitada, nad on vanemad inimesed, kui nad ei suuda seda teha. Tähendab, ja ma arvan, et rendilepingut veel ühegagi sõlmitud ei ole. Kuid ilmselt nende soov on, et metskond tasuks nende eest ära maamaksust, see on põhiline ja võib-olla siis kolmake kütet ka viisi koju. Maksuga on juba säärane lugu, et maksjale tundub alati suur ja vahel isegi üleliigne. Aga nüüd on juba praktika näidanud ja inimesed on rehkendusi teinud, et see maks, mis tuleb metsa eest maksta, ei ole teps mitte nii väike ja kuidas valla poolt vaadates need arvamused on? Loomulikult ei ole see maksustamine praegu päris õiglane Anija metsa olemas, sellist, mis annab kohe raieküpset toodangut, tähendab raieküpse, seal saab toodangud, inimene saab seda panna enda teenistusse, seda metsa aga on ka olemas metsana kultuuride viie 10 20 aasta vanuseni kus tuleb ainult tööd panna ja kus praktiliselt midagi peale kaika või hernekepi võtta ei ole. Ja maksupoliitika peaks siiski arvestama inimese kulutusi ja tööd selle metsa kallale, sellisel metsale ütleme anda, kas soodustusi võib maksuvabastusi ja siis sellise metsa pealt juba võtta täie rauaga, kus on võimalik saada küpset toitu. Erametsaliidu poolt vaadates need maksud omanik. Kuule no sellest me rääkisime siin pikalt ja need on vaja omaniku seisukohalt läbi läbi vaadata. Muidugi paljudes on ka informatsioonipuudus, millest ka siin räägiti ja informeerituse võib olla tendentslikus milleks ma pean ütlema, kahjuks ka see mikrofon ei ole olnud päris pooletu mõneski saates. Nii et tahaks võib-olla selliseid võrdseid ja, ja optimaalseid võimalusi kõigile selgitada oma asju. Sellepärast et tõesti on asi nõndaviisi, et meie metsad võiks palju rohkem anda. Me kuidagi ametkondlikult püüame neid asju Kahestuda vaid kolmestuda isegi ja samal ajal siis välisinvesteerijad, naera. Nemad ütlevad, et kui te ei oska ise oma metsi kasutada, ise ei oska seda asja organiseerida. Meie ostame kokku ja viime selle välja ja see on, see on loomulik, et see, see nii toimib ka edasi ja kahjuks laieneb. Metsaliidu poolt oli esindajaks siin nõupidamisel nende tegevdirektor Andrus Ilumets ja, ja tema ütleb nüüd kohe välja need seisukohad, mis juba paberile pandud. Tahaksime, et võetakse vastu turu tasakaalu rikkumise vastased abinõud. Esiteks oleks siis selgitada turu tasakaalu nihkes saavad ettevõtted, kuulutada nad nõukogu poolt turgu valitsevateks ettevõteteks vabariigi konkurentsiseaduse paragrahv 16 paragrahv 17 järgi. Teiseks piirata turgu valitsevate ettevõtete tegevusvabadust Eesti majandusruumis nendele riigi omanduses oleva metsa müügil imiteerimisega nii maakonniti kui vabariigis tervikuna. Piirang kehtestada meie arvates kuni sisenenud onu korrastumiseni esialgu tähtajaga esimene jaanuar 2000. Mida te mõtlete turu nihkesse viivate ettevõtete all või milles on siin see oht või mure? Turgu võivad nihkes, saad ettevõtted, kes omavad. Selles samal turul tegutsevate ettevõtete ees mingisuguseid eeliseid. Ja praegu omavad neid eeliseid väliskontsernide tütarfirmad, kes tegelevad, tegutsevad Eesti majandusruumis ja Eesti majandusruumis ei oma võrdseid tingimusi Eesti kodanikkonnale põhinev ettevõtlus. Nii et mõte on selles suunas kaitsta oma ettevõtet, oma tegijat, oma inimest, oma metsa, oma riiki. Mõte on nivelleerida, noh, võimalused. Meie Eesti majandusruumis. Et ei oleks kaugemalt tulnud tänu oma paremale arengule eeliseid ja ja Devist kardate, et kui me ei hakka õigel ajal vastu, siis ühel päeval on meie maal peremehed teised võime vist lihtsustatult nii-öelda. Me kardame, et Eesti kodanikkond ei saa oma ettevõtlusest omanikutulu. Metsakasvatuse poole pealt tegelikult ikka metskond peab tegema ära oma piirkonna hooldusraiet sest oleme kümneid kordi seda öelnud, et raie on üks metsakasvatuslik võte. Ja milleks siis üldse metsa ametkond paika on pandud, kui tema seda metsakasvatuslikku võtet ise ära see? Ilmselt ma arvan, et see mõte leidis ka toetust. Nii härra Tootsi poolt härra Polli poolt, nii et, et ma arvan, selle poolt ollakse küll. See ei ole enam selline suur patt, et metskond ise raiub. Põld on tegelikult lai ja metsad vajavad raiet. Mulle tekitab üllatus, kui ühes vallas võib mitmes vallas isegi maakonniti on ära lahendatud, õigustatud subjektide küsimused on hakanud toimuma, registrisse kandmist on hakanud toimuma kinnistusse kandmist, siis samal ajal on, seistakse mõnes vallas nagu nullis. Aga siin on ainult kaks põhjust, see on kas erinevad ametnike tegemata jäänud töö või siis seaduste mitte tundmine või nende vale tõlgendamine. Nii et mina näen siin ühte võimalust, et üks ülle, millest ma rääkisin, on infod, tõeline vahetamine ja tõese info vahetamine ja teine, mis me ilmselt erinevate ametkondadega peame kiiremas korras käima panema ametnike välja. Kuulaja saab aru loomulikult, et kahepäevast ajurünnakut pooletunnise kõneluse sisse ära ei mahuta. Sellepärast korraks igale osavõtjale aitäh ja nagu öeldakse, lõppsõna, mida ta peab veel tähtsaks öelda, arvestame võib-olla mitte niivõrd iseennast kui kuulajat, kes tõesti tunneb meie metsanduse arengu vastu väga suurt huvi. Ma tahaks öelda seda, et vald on muidugi huvitatud, et iga metsatükk, mis on tema piirides, saaks endale omanikku, kes on omanik, see ei ole üldse meie jaoks niivõrd tähtis, tähtis on see, et omanik, vald ja metskond leiaksid endale korraliku koostööomanik, saaks abi nii metskonnast kui vallast ja et metskond ja vald ei oleks omavahel nii, käiks mööda nagu võõrad, vaid et kõik paberid, mis ühele jõuavad, jõuaksid ka teisele edasi seadusandluse poole pealt inimeste abistamise poole pealt. Ja et oleks niisugune sõbralik seltskond sellel maal. No mina arvan, etet päeva jooksul siiski, nii kuluaarides kui ka täna läbis, läbis üks selline teema, et ikkagi kes ikka juhib seda omaniku metsa ja, ja kes seda riigi metskonda ja ma arvan, et siin on üheselt selge, et valitsus on pannud selle selle suure koorma kandmise riiklikule metsaametile ja, ja siin veel teisi kõrval paralleelstruktuure moodustada, juurde luua. See vist on nii, et ainult soovin, soovin kõigile metsaga tegelevatele inimestele. Et hoiaksid ikka ühe mütsi all. No siin mu kallis naiskolleeg, võttis mul sõnad suust ära, aga ma täna ennem ka ütlesin seda välja, et üks asi on selge, ükskõik mis vormi või stiili või keegi otsib ja sellest tekivad, võib-olla erisused siis üks on päris selge, et kõik nii erametsaomanikud ja kogu rahvas on sellest selgesti aru saanud, et Eesti mets on Eesti rahva tugi ja, ja kui me niiviisi tõelised seda suudame mõelda, siis ma usun, et ka ühiselt saame nendest jagu ka oma probleemidest. Jääb üle lisada veel seda, et metsameeste pere on aastakümneid olnud kaunikesti monoliitne. Ja ega ta praegugi eriti nii luik, haug, vähk stiilis ei esine. Kuigi jah, seoses eri eri ametkondade erinevate huvidega on mõned eri suundades kiskumised esinenud. Kuid selge on see, et kõik need Tirijad tahaksid tirida meie metsandust ja Eesti maad ja rahvast arengu ja positiivses suunas. Ja ma julgen loota, et tulevik ka selle üksmeele leidmise osas on parem kui Olevik ja hilisminevik ka tänu sellele koosviibimisele siin meeldival Vormsi saarel. Tõepoolest, kõike siin kikkis kõrvaga kuulates jäi küll mulje, et seekord istusid need inimesed ühes paadis. Kui nüüd jätkuks seda ühepaadi leidmist ja koos sõitmist edaspidi, siis ma usun, see, mida te soovisite. Ta hakkab tasapisi täituma. Ja siin on ka vastus härra Polli märkusele, et selle mikrofonihoidja on jäänud vahel erapoolikuks. See on sama viga. Ring on olnud ahtakene ja kui Kalle põld, kes väärib tänusõnu, et säärane kokkusaamine teoks tehti, põlluministeeriumist ütles, et metsanõustajad, nõunikud peaksid olema agressiivsed, kes tulevad ise talumehe juurde erametsaomaniku juurde, siis mina ütleksin pisut teisiti. Mikrofoni armastus saab olla kahepoolne. Kui mõlemalt poolt on huvi kontakti võtta, esineda, arutada, siis läheb asi ladusamalt ja ma usun, et meil on reserve siin tõepoolest, et laiemal rindel edasi minna. Ma ainult tahaks veel lisada, et Eesti rahvas, võtke oma maad tagasi.