Suve lõpus helises toimetuses telefon ja üks naise hääl, keda kohe ära ei tundnud, küsis pikema sissejuhatuseta. Kas te teate, et riigi ringhäälingu omaaegne teadustaja on Austraaliast Tallinnas ja homme sõidab ära? Kui soovite kokku saada, vaata siis on võimalik külalist leida. Ooperilaulja Tõnu pahmanni perest. Leidsime ja kutsusime Ellen Pärna, kes neiuna kandis pahmani nime. Seejärel lühikest aega oli Olbri ja edasi Pärn tänast raadiomaja vaatama. Proua tuli koos elukaaslase ja sugulase Tõnuga. Raadio poolt olid vastuvõtjad peadirektori asetäitja Margus Hunt, kes muide alustas oma karjääri just diktorina. Ivar Trikkel, kes ringhäälingu ajalooga rohkem kursis kui kutsuja toimuma. Ilmselt sobisime. Vaevalt istunud hakkas meenutuste kera kohe veerema. Siin on kõik nii tore, me olime Estonia teatris teateid, stuudiod olid kõik, me olime kõik nord, trupi inimesed koos, väga lõbus ja tore oli. Kas te tahate nimesid ka mõned nimed? Kui meelde tuleb, siis Leenelebas. Andres Birk. Olime kõik väga head sõbrad ja noorik ja meie pidime teadvustama muusikat ja ühtlasi kõnelejaid sisse toome Sully libeckile stuudio kõnelejate jõuks ja pidime lugema uudiseid ja ideid, meil olid need. Ja need me pidime, kaks oli ühe paned ruttu peale, tuleb järgist. Mul on väga hea meel teiega kohtuda meie raadiomajas, sest meie jaoks on kõigile olnud väga südamelähedane see aeg Eesti ringhäälingust, mis kestis kuni 1940 ja ja seepärast ma ütleksin teile lihtsalt mõned nimed, mis ehk teele midagi meenutaksite. Millal te ise töötasite ringhäälingus? Mina hakkasin peale, arvan, seal 35 või 36 a, see on väga ilus aeg. See oli ringe nagu kuldne aeg. Ilus aeg, nõlime nii uhked oma riigi ringhäälingu peale, vabariigi ajal, lõpus, meil olid kõik kõige paremad instrumendid viimase aja sõna ja Türi. Kas nii tappev ja, ja, ja sellepärast ma tahakski nüüd nagu natukene küsida, mida te sellest ajast mäletate, ütleme näiteks niisugused inimesed nagu kes teiega koos pidid ka ilmsesti töötama. Need olid Irene, lebasin niin, eks. Selles mõttes ja Ireenelebas ja, aga ma ei tea, mis temast sai. Tema elas väga kaua veel, ma kujutan ette, et mõned aastad tagasi olles ta Tallinnas, suri natuke momentidest aastani. Ja siis Felix mooride. Muidugi tema oli see, kes meid nii-öelda utsitas. Me pidime õiget keelt rääkima, meid passiti peale, et me räägime õieti eesti keelt. Seda ka mäletate, kui Mari Möldre Rootsis tegi nii palju pahandust, et kõik valitsuse jutud rääkisid selles avalikus saates ole ette võtta, oli tore, ta oli nii toores ja kust tema nüüd on? Vanemad on suur ja surra, oh, me nägime kõiki neid seal ja siis, kes mulle väga meeldis, oli Hugo Laur Kuda, ma näitan ja murdeilmakümne üheksandal aastal kõige populaarsem raadius. Jaa, jaa, aga ta oli nii tore, rahulik just need murded mulgi ma neid lugusid rääkis, luges ja rabas kirjutas ju saatis ju kirjasid saime ja, ja kõik oli hästi. Riik ja rahvas oli nii kena aga pärastpoole muidugi olid igasugused saated muutusid, siis küsiti kasvõi see, et kas te ise ka usute raid ja, ja siis, kui tulid venelased, siis aga mul oli soldat püssiga olitav ukse taga, justkui ma saaks midagi teha tehnilisest talitusest tumma välja, kui ma midagi ütlen. Ja siis tuli aeg, kus me kuu aja jooksul mitte keegi rääkida. Ma ei tea sellest evakueerimiseks rääkida, muidugi. Ja seal on üks huvitav juhtum, mis ma räägiksin. Me esimesed saated olid tantsingist ja siis meid saadeti Poolamaale, et seal oli torn Sandsi ometigi paar kuud ja siis hakkasid venelased tulema pealseks Mika lääne poole ja viimased saated olid Rostokis. See oli siis idatsoon siis tõi. Muidugi sel ajal me kaotasime kõik kontaktid oma suvises, ma ei teadnud, mu vend ei teadnud, kus meil on, ma ei teadnud, kust mu abikaasa on ja ja, ja seal olid kõik juhtumised, mis olid vahepeal ja siis minu vend oli, ta oli Soomel soomepoiss oli jälle Talleks, Rootsi oli, ma ei teadnud, kes ta oli ja tema kuulis minu häält tantsigist. Ja saatis kirja. Ellenowbree Lando, Sander, Reemalduse pissis. Ja tantsiti ja ma sain selle kätte. Sedasi me saime kontakti. Nii et see oli üks niisugune huvitav juhus just niisugusel ajal, kui kõik oli väga pahupidi pahupidi. Vaadake, teie ütlete, et Eesti Raadio evakueerunud släng Saksamaale meil jälle kirjutati vahepeal raamatutesse ta evakueerus Leningradi. Nojah, osa siin, tenn. Nojah, aga siis oli lõppude lõpuks Saksamaal olid põgenikelaagrid ja siis sealt lõpuks olime kõik põgenikelaagris ja sealt hakkasime siis katsusime, et me saaksime kuskile nagu meie läksime Austraaliasse ja seal. Ma arvan, et kus maani ja siis antakse eestikeelsed saated iga nädal vähemalt Korniagi Melbourne'is, Melbourne'is ka on Melchiori siin hulk aega juba on saartel ja, ja sits, Adelaide is on ka ja see on kestnud juba aastaid tegelikult ja arvatavasti kestab veel tükk aega, nii kaua kui on neid inimesi, kes veel räägivad küllalt puhast eesti keelt, siis võib oletada, et see kestab edasi. No teie mõlemad oleksite nagu kõrvaltänavast ja eluaeg siin elanud, kui võtta selle keele ja keelepruugi ja, ja sõnavara järgi melon õnneks, peaasi et me kodus räägime, eesti keelt ära unustanud selle tõttu lastega õ-tähega saarlased ikka niimoodi, et oleks Saaremaalt ja aga muidu räägivad, kõik lapsed räägivad kõik eesti keelde, kirjutavad eesti keelt ja siis saame nalja nende kirjadega kui tulenevad toredad sõna sekka, mis on võetud sõnaraamatust. Natukene võib huvi tunda ka lapsed ja lapselapsed, kuhu nad hinnanud ümber maailma. Noorem poeg on praegu seal härraskämbers Austraalias, aga vahepeal on kah reisinud ringi. Ja noorem tütar on ka Sydneys Austraalias, aga ka praegu. Nii et ja üks vend noorem vend, on mul California usk mis elukutse peale järeltulijad on läinud või valinud. Katsusime Nad on endale kõige paremat, mis vähegi võimalik ja see on kõrgharidus. Kõikuna saanud oma kõrghariduse ja töötavad vastavalt oma erialadel. Nende juures me oleme käinud kaunis tihti tegelikult selle viimase 10 15 aasta jooksul. Ja rutiinse suur reis jätkub ju see viies kord minna Ameerikasse. Ja ainult minna sugulasi ja sõpru ja, ja perekonda vaatame ja esimest korda oli meditsiin Eestis ja meie perekond on nii kasvanud, siin meil on nii suurepärane, oli kõiki neid tundma õppida. Meenutasime aegu. Mis see on siis üle 50 aasta pärast? Aga mida te viimasel ajal olete veel teinud, jätame palju vahele, ühe jutuajamise sisse kõik ei mahu. Millega Austraalias siis päevad täidetud said või kuidas te seal olete? Kõigepealt muidugi kasvatasime lapsi ja ma töötasin riigiraamatukogus ja siis 13 aastat tagasiteed olid, Eesti grupp oli seal litsid, Ellen, õpetameid laulma. Ja siis hakkasime väikest kämberas, me elame ja siis alustasime ühte väikest koori algus, inimesed, kes ei olnud ennem laulnud ja ja ja seda ma tegin, 13 aastat olen käinud oma kooriga, oleme käinud teiste kooridega koos laulmas ja eesti päevadel Merboni Eesti päevadel oli viimati veel laulsime kaasa kõik ja nüüd ma olen täiesti pensioni peal. Ma kuulsin, et oma sünnipäeva pidades siin Eestis kaheksakümnendat seal nii ilus sünnipäev, seda võib daamide puhul ka välja öelda. Olite olnud nagu peadirigent, nii et inimene, kellel kõige rohkem sisu on see õige, elukaaslane oskab sind tõelda. Ma võin ainult niipalju ütelda, et 13 aastat ta tegi oma tööd väga hästi ja ja siis, mis sai tehtud, oli vist kahel õhtul, käisime ka Torontos 1984 ja muidugi Melbruni ESTO 1988. Mis nüüd puutub, kas osasse möödunud laupäeval siis jah, siis jälle on, tegi väga hästi, ta juhatas. Mis laul see oli, see oli? Kungla rahvas. Siis. Kui neid vaadata, siis on tunda, teil on energiat ja füüsiline vorm on väga hea. Kas te olete ka spordiga seotud või on see jumalast antud? Ei, sportiga ei ole ainult muusika ja ja, ja elurõõm jah. Täitsa õigus. Ma kuulsin sugulaste käest, et olite suure munamäe võtnud ühe hooga, oo jaa, kõige kõrgemale ronida ja enne ei pidanud, kui oli platvorm käes. Ja nüüd ma käisin alles eile Patkuli trepi peal ja ronisin üles ja vaatasin tornide väljak kyll oli tore. Kodu-Eestimaa ilus kängurusid meil ei ole. Kruvisid ei ole ja aga me sõitsime Eestimaa peaaegu läbi ülevalt Tallinnast alla võrusse ja veel munamäe otsa või munamäele. Igatahes ilus, äärmiselt ilus loodus. Ja mind pani üllatama just siin eesti põllud on väga heas korras. Toredam oli näha, et igal pool üles ehitatakse, tehakse midagi. Kõigepealt juba esimene mulje oli siin Tallinnas, kui sa näed, et inimesed tõesti midagi teevad ja töötavad, igal pool on näha, et tellingud on ümber majade pandud ja inimesed töötavad. Kavandatakse ja samuti maale välja sõites on näha, et taluhooned ei ole mitte kõige viletsamas korras, vaid ta on juba inimesed hakkavad midagi tegema ja kui seda meelde tuletada ja siis paistab, et te olete sellest ajast peale milla eesti kroon, tulite Well sisse siis sellest ajast peale, nähtavasti on töö käinud ja läinud edasi väga kiires korras ja manaatidelt ja tuleb meelde, oli aeg, kus Saksamaal oli peale sõda, umbes kolm aastat oli vähemalt sõjast mööda, keegi ei liigutanud ühtegi varemed, mitte kuskil. Esseesid Rushuunid hunnikutes, kaua sellest ajast, kui pommitamine oli. Aga kui tuli Saksamaal uus raha või võiring, siis umbes kaks või kolm päeva hiljem oli näha, kuidas sakslased hakkasid neid kivisid puhastama, varemetes väike naaber, käes, puhastati kivid ja pandi nad ilusti virna ritta ja tüür hakkas käima Saksamaad ja Saksamaa, nagu te kõik teate, ehitas ennast ülesse mõne aastaga. Ja loodan, et kas Eestis juhtub varsti? Ei solile ennast kiita, aga tundub ka Eestimaad tundes on ju pidevalt ringi sõidetud ja sõpru on väga palju, tuttavaid on palju, et me kohati vist jah pärast krooni tulekut tõesti känguruhüpetega, vähemalt kaubanduses, teeninduses ja väikeehituses oleme edasi läinud. Ja ma arvan, et see tõesti nii on. Ja paistab, et teil on inimesi, kes suudab, vaat ja võtavad üle neid teadmisi, mis välismaailm on juba aastate jooksul omandanud ja edasijõudnud ja te võtate need väga kiirelt, kuna teil on inimesed olemas, kes on võimelised võtma. Ja isegi eile ma käisin vaatamas siin. Ringi ja leidsime, et siin on inimesed, kes on täielikult võimelist ühte kui teist näiteks elektroonika alal võtma ja, ja praegu juba tegutsevad sellel alal. Nagu äkiliste kohtumiste puhul tavaliselt juhtub hargnes ka meie jutt väga mitmes suunas ja alles tagantjärele taipasin, et võinuks kolleegi omas ajas enam pinnida ning huvi tunda, mismoodi diktorite õpetamine ja passimine ikka käis. Kuidas sulle, Heino, kes oled praegu Eesti raadio kõige kogenum diktor, tundub, kas teadustajate kool endiselt vajalikku tähelepanu leiab? No praegu üldse teadustajate osa on natukene väiksemaks jäänud. Vanasti oli meil lugemist palju ja kui nüüd võtta neid stagna aastaid, kui nendega võrrelda, siis muidugi koormust peaaegu üldse ei olegi. Ja eks me võib-olla kipume natukene ka rooste minema selle tõttu. Kui kuulata Ta Felix moori vanade helilintide pealt ja pärast sõjajärgseid diktoreid, siis tundub, et see hääl on kuidagi tõstetud ja nagu kõrgelt loetakse. Millega sa seda seletad? Jah, võib-olla tõstetud, aga võib-olla ta oli ka välja voolitud ja võib-olla tänasele kuulajale liiga välja voolitud. See oli võib-olla liigne tehnika näitamine praeguste kõrvadega, kuulates aga, kuulates Felix moori praegu ja jättes kõrvale selle, et ta võib-olla on nii nagu koturnide peal siis paneb imestama see tehnika tähendab see, mis sealt kostab, kuidas on kõik häälikud välja voolitud ja see on asi, mis praegu ei ole Eesti raadios kuigi suure au sees. Praegu öeldakse võib-olla rohkem mõtet. Ainult et kui tehnikat ei ole, siis ei tule see mõttega minu arvates nii palju esile. Sest ju ütleme ka mõni klaverikunstnik või viiulikunstnik alustab heliredelit mängimisest, et näpud saaksid lahti, et see kõik see joru, mis ta seal ajab, oleks briljantne. See oli Felix mooril tõesti briljantne. Tõsi on, et paarkümmend aastat tagasi eesti keele õpetajat ei salanud, et nad vahel kui kahtlesid, jäid tähelepanelikumad raadiot kuulama raadio diktorite, et kuidas ta selle uue sõna või uue poliitikategelase nime hääldab, et siin tehakse seda õigesti. Nüüd on läinud kõik palju vabamaks ja võib-olla liiga vabaks. Sellest on kahju, kui ta hakkab omasoodu voolama. Aga nuh, teadustaja töö on juba kord seda esitada, mis talle ette antakse ja nüüd ma panen sind sinu igapäevasesse ossa. Ma sain hiljaaegu külalistelt kirja. Nad märgivad, et on juba mõned nädalad tagasi Austraalias. Meie ümber maailma reis oli väga huvitav, aga neli nädalat kodu Eestis pärast viitkümmet aastat oli kõige suurem elamus. Ja üllatusena tuli austav kutse Eesti raadiosse, veetsime meelita vaja sõbralikus vestluses. Huvitav oli ka näha Eesti raadiohoonet moodsate seadeldist, aga me käisime muide raadio kahes. Ja edasi, et saadan paar fotokoopiat New Yorgi ja Toronto lehtedest, vast saate neid kasutada parimate tervitustega, Teie Ellen ja Juku Pärn. Ja, ja ta ikka teadustate joone peale siis ole hea, loe teise teadustaja meenutusi, mida Andres Birk omal ajal siis kümmekond aastat tagasi Ameerika lehes meenutas. Ole hea. Alustasin oma tööd teadustajana kuuendal veebruaril 1937, millele lisandus aasta hiljem kaastöö muusikaosakonnas. Riigi ringhäälingudirektoriks oli kolonel Friedrich Holbrei saatekava juhatajaks Hanno Kompus. Saatekava ja päevauudiste toimetajaks Karl kesa muusikaosakonna juhatajaks Vardo Holm, kuuldemängude toimetajaks Felix Moor ja kooliraadiojuhatajaks Jaan Rummo. Orkestrit dirigeerisid Raimond Kull ja Priit Nigula, kelledele hiljem lisanes Olav Roots. Tehniliste osakonda juhatas insener August Losmann, bürood Richards, Saving. Teadustajateks olid Irene lebas Menning, Liibeek, aneelin Vardo Holm ja Andres Birk. Nende ridade kirjutaja. Hiljem töötasid teadvustajatena veel Ellen Bachmann Olbri ja Robert koha. Riigi ringhääling, nagu nimi juba osutab, oli riiklik ettevõte. Kuna raadiokuulajad maksid iga aparaadi pealt niinimetatud raadiomaksu mis ei olnud eriti suur minu mälu järgi 20 krooni aastas siis töötas riigi ringhääling reaalse eelarvega ja oli suuteline selle piirides endise majandama. Aastal 1937 valmis uus saatejaam Türil, millel oli tol momendil kõige moodsam ja kõrgem raadiomast Euroopas 196,6 meetrit. See raadiomast, mis oli ühtlasi antenniks, koosnes 13-st osast. Alumise osa ülemistel nurkadel asusid suured isolaatorid milledele monteeriti, ülejäänud 12 sektorit masti üldkaal vastas ühe vedurikaalule ja masti ise jättis väga elegantse mulje. Ühel raadiomasti välisküljel oli raudredel, mida mööda sai ronida masti tippu. Üles-alla ronimine kestis kaks tundi, nagu mulle ütles kolonel Olbri, kes seda alpinismi mitmel korral oli harrastanud. Kord Türi saatejaama külastades tahtsin ka ise masti tippu ronida, kuid ajapuudusel jäi see kahjuks sooritamata. Mast kõikus kõvasti suurte tuulte puhudes, kuid oli hästi monteeritud, nii et tuuled seda purustada ei suutnud. Türi saatejaama võimsus oli 50 kilovatti, võimalusega seda edaspidi veel kahekordistada. Saatejaama oli hästi kuulda naabermaades Kesk-Euroopas ja mõnikord isegi kaugemal. Näiteks saime kord kirja Seiloni saarelt, kus keegi raadiokuulaja oli Türi saatejaama kätte saanud. Töötasime kesklainel. Riigi ringhääling alustas oma tegevust esimesel juulil 1934 jätkates osaühing raadioringhäälingutööd. Raadiokuulajate arv oli tol ajal ümmarguselt 19000. Eesti vabariigi lõpupäevil oli see arv pisut üle 100000. Nagu alati, on inimesi, kes ei soovi makse maksta. Nii oli selliseid ka raadiokuulajate hulgas. Neid nimetati raadio jänest, eks ja nende püüdmiseks töötas eriametnik, kelleks oli härra Esop. Kui raadiojänes kätte saadi, siis tuli tal tasuda trahv ja loomulikult ka kuulamismaks. Härra Esoppi elukutse oli meie oludes väga omapärane ja andis head materjali karikad turistidele. Riigi ringhääling asus tol ajal Estonia teatri- ja kontsertsaali vahelises hoones. Siseneda tuli nii-öelda suveaia kaudu, möödudes esimesel korrusel asuvast baarist teisel korrusel asuvast valgest saalist, siis veel kolmandal korrusel asuvast punasest saalist jõudes siis neljandale korrusele, kus asusid järgmised ruumid. Ooteruum, telefonikeskjaamaga tehniline talitus, direktori saatekava, juhataja ja teiste toimetajate kabinetid teadustajate stuudio, solistide stuudio tiibklaveriga ja veel üsna pisike stuudio loengute ülekandmiseks. Seda väikest stuudiot nimetasime ahvi puuriks. Kuigi me sellega lektoreid alahinnata ei soovinud, kuid ruum oli tõepoolest äärmiselt napp. Järgmisel korrusel asus sinine saal, mis oli riigi ringhäälinguorkestristuudioks proovid ja ülekanded, samuti bürooruumid. Veelgi kõrgemal oli veel kuuldemängude osakond, millel oli eriaparatuur heliefektide segamiseks ja peale selle veel kolm eri akustikaga stuudiot. Üks neist oli täiesti ilma kajata, kust kanti üle tegevust, mis toimus vabas õhus. Töötasime väga piiratud olukorras stuudiote vähesuse tõttu ja oli ette nähtud uue raadiohoone ehitamine Kadrioru rajooni 13 stuudioga kuid ettevõte jäi pooleli Nõukogude liidu esimese okupatsiooni tõttu. Peale selle asusid riigi ringhäälingu mikrofonid veel Estonia teatris ja kontsertsaalis, kus toimusid ooperite ja kontsertide ülekanded. Neid tehti ka veel jumalateenistuselt, staadionilt, kohvikutest ja nii edasi. Reportaaži de tegemiseks oli vastav autonimetusega hõbehall, millel oli ka aparatuur helilõigete tegemiseks mida tehti tol ajal veel heliplaatidele. Nii oli kuuldemängude osakonnal mitusada heliefekti peale tavaliste nagu äike, müristamine, torm ja nii edasi. Oli nende hulgas erilisi efekte, nagu näiteks aida ukse krigin ämbrilaskmine, kaevu, vankri login maanteel ja nii edasi ja nii edasi. Ta oli meil suur kollektsioon oma lõigatud heliplaatidest rahvaluule alal, pillimehed, lauluemad ja nii edasi. Kui juba juttu heliplaatidest, siis muusikaosakonnal oli umbes 7000 mitmesugust plaati sümfoonilisest, ajaviitetantsu ja populaarmuusikast. Kõik olid kiirusega 78 tiiru minutis, kuna long play-seid sel ajal veel ei fabritseeritud. Suurettevõttena tahaksin nimetada Eesti muusika heli plaadistamist, mis toimus aastal 1939 enne teise maailmasõja algust. Riigi ringhääling sõlmis lepingu inglise firmaga His Masters Voice umbes 120 heliplaadi produtseerimiseks eesti muusikast sümfoonilised palad, kantaadid, koorid, vokaal ja instrumentaalsolistid ja muud. Heliülesvõtted tehti vahast matriitsi telemis viidi Londonisse, et meist seal normaalsed pressitud plaadid valmistada. Sõja tõttu jäi kogu see materjal Londonisse ja kohale jõudsid vaid vähesed proovib alad, mida siis ka saatega vas kasutasime. Üheks selle aktsiooni algatajaks läbiviijaks oli maestro Olav Roots kes sel ajal oli riigi ringhäälinguorkestri dirigendiks koos Raimund kulli ja Priit Nigulaga. Teatavasti suri Olav Roots 30. jaanuaril 1974 Bogota linnas Kolumbias kus ta oli sealse riikliku sümfooniaorkestri dirigendiks. Kõikidel nendel heliplaatidel oli kurb saatus. Kui venelased pommitasid Tallinna linna märtsis 1944 siis tekkis tule kahiga Estonia hoonete komplektis ning heliplaatidest jäid järele vaid ümmargused tuhahunnikud. Kaevisid tules väärtuslikud pillid orkestri stuudios, tiibklaver, harfid, kontrabassid ja nii edasi. Nii see on. Eesti Raadio on üle elanud nagu me kõik erinevaid aegu. 34. kui osaühingu asemel jätkati riigi ringhääling, kuna edenesid asjad jõudsalt. Riiklik nivoo lubas, kohustas. Praegu kuuleme, et raadio tahetakse alluvuses ja juhtimises viia korrus allapoole. Ühe ministeeriumi valdkonda. Ajaloolist kogemust silmas pidades on tõusu andnud just vastupidine samm. Elame-näeme. Ehk jõuluvana toob paremaid uudiseid. Aga ei tea ta stiilselt aega, milles täna enim juttu oli Eesti raadio teadustaja diapopulaarsemad, esinejad üle 50 aasta tagasi. Siis laseme lõpetada vanameister Hugo Lauril. Näed võtnud 11, hõlme siin talveõhtuga. Jäänud vaiki org ja põssa mets, lumi heinama. Võtnud 11 hõlma, siin talveõhtuga. Üks täheke veel udust korduvvaated kaob ka. Näed, võtnud 11 hõlma on talveõhtuga. Ma vaatan aknast välja, kui rahul heinamaa võib, lühiajaline vaikus on üle kaugema. Rõõm ei valu, mis minu rinnasse näed võtnud yks teist hõlma. Siin talveõhtuga.