Tere hommikust. Eile tuletasime meelde, kuidas eestlase ütle samadele, et nad on linnus mäe otsas. Nagu Jeruusalemm või siis Tallinna Toompea kants. Metafoori Ta on palju inspireerivamad kui täpsust. Taotlevat definitsioonid võimaldavad edasi mõtelda ka siis, kui kujutlus kulgeb kogemata kaugemale kui ütleja mõte. Nii paneb ka see pilt edasi mõtlema. Luteri kiriku hümn algab sõnadega üks kindel linn ja varjupaik on meie jumal taevas. Ta hoiab meid kui kilp ja mõõk. Ta aitab kõiges, vaevas Martin Luteri originaalis mis tegelikult on 46. psalmiparafraas, kõlab see ain Fester purgist Unzergot. Kui tohiksin teha ettepaneku tõlke kaasajastamiseks, ütleksin, et selle võiks maakeeles sõnastada üks kindluslinn ja varjupaik. Olukord, et inimene, leppides oma võimetusega olla täiuslik. Tip püüab olla haardekam mis tahes mõttes ja suunas annab talle vabaduse, piiridest ja vallapääsemise iseendast. Inimene nagu lobaczewski maailm, mille äärt ta kunagi ei saavuta, ehkki päralejõudmine on mõeldav. Kannatuse maailm ei ole viimselt reaalne. Ja see, kes usub ning mingis ulatuses on ka kogenud sellest väljapoole pääsemist saab rõõmu osaliseks. Tõeline rõõm on jumalariigi rõõmu peegeldus selle maailma pimedusse uppunud merepinnal. Ja selline inimene võib rõõmustada kelle tahes tühisestki rõõmust, nagu Paulus ütleb. Tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga tõe üleda rõõmustab kaasa. See, kes teab, et Jeesus on maailma ära võitnud ei saa enam olla norutavalt kurb, tunnetades kõige viga asust. Ta paljude teisi inimesi ärritavate seikade puhul tüünelt Vaikneb võiks öelda. Äraolev ei tegutse pühas vihas üliagaralt millegi vastu ega poolt. Ja see ei tähenda, et oleks tuime hoolimatu. Lihtsalt talle ei ole kiusatust rabeleda ja rapsida piirkonnas, mille haardes tema on väljas. Tal pole midagi kaasinimeste sekeldamist vastu ega himustada nende tunnustust Uku Masingu pildiga. Ta on nagu saar rabas. Ta ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukaist uusi saari. Kuid ta olemasolu lihtsalt olemasolu tagab, et kõikjal rabast võib kerkida uusi saari. Piltide voorus on see, et ükski neist ei kirjelda ammendavalt ning seetõttu võib ning otse peab kõrvuti kasutama mitut mägilinnus ja saar. Rabasoos viitavad samasse kanti seismisele kindlusele kes võib süüdistada jumala valituid. Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib end surma mõista. Kristus Jeesus on, kes suri, pigemini üles äratati. Kes on jumala paremal käel, kes palub meie eest kes võib meid lahutada Kristuse armastusest. Kas viletsus või kimbud vaatamine või jälitamine või nälg või oht või mõõk. Selles kõiges me saame täie võidu tema kaudu, kes meid on armastanud. Palvetagem. Issand Jeesus, võtta vastu oma kaljukindlusesse. Sina ei anna oma järelkäijatele arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõõdukuse vaimu. Täida rahuga üle mõistuse, nii et ükski jõud ei saaks lahutada sinust. Aamen.