Tere pühapäeva hommikust. Olen sel nädalal rääkinud mõnest sõnast ja pildist, millega on pühakirjas iseloomustatud ristiinimesi. Et neid on rohkesti, sellest on suur kasu, ei kipu ühtegi võtma liiga otseselt. Aga ikkagi on päris huvitav mõelda, kus on mingi sümbolina kasutatud sõna vastavuse piirid. Jeesus ütles oma jüngritele vaatama, läkitanud teid nagu lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid. Nad olgu nagu lambad, maod ja tuvid. Ja veel korraga. Kuskil on piir jõe samastamisel. Clive Lewis ütleb. Kullast räägitakse ilmutusraamatus sellepärast et kuld kujutab taeva igavest kestust. Ei roosteta ja hindamatut väärtust, kes võtab neid sümboleid sõna-sõnalt, võib niisama hästi mõelda, et kui Jeesus käskis meil olla nagu tuvid, käskis ta meil ka muneda. Eile jäi pooleli jutt soolast naatriumkloriid ehk keedusool ehk sool on eluks vajalik aine. Enamik kudesid sisaldab suuremal või vähemal määral soola, nii et soola kasutatakse meditsiinis füsioloogilise lahuse valmistamisel. Kui jätame kõrvale keemiatööstuse naatriumkloriidi kasutatakse riidevärvide, pestitsiidide ja palju muu tegemisel siis igapäevaelus kasutatakse söögisoola toidu valmistamisel maitseainena ning konserveerimisel säilitusainena mõistoli, liha ja kala soolamine. Ainus võimalus nende veidigi pikemaks ajaks sööda vana hoidmiseks. Teises soolo metafoorina ka tõlgendada üpris mitut pidi. Pika kooselu ja ühist raskuste ületamise kohta öeldakse. Oleme mitu puuda või vaka soola koos ära söönud. Uuele naabrile viidi kostiks soola ja leiba, soovides, et toit seal majapidamises ei lõpeks. Mõni vihje teeb haiget, nagu riputaks keegi lahtisele haavale, soola. Vahel on asi tõsisem siis, kui vitsad või naa täis on soolas. Aga mida mõtles Jeesus, kui ta ütles, teie olete maa sool. Kas tal oli vaja ikka oma järelkäijaid nõnda eriliselt esile tõsta ja teistele otsa vastandada? Kas see ei tee neid ülbeks suureliseks? Olen sellele soolaks olemisele palju mõeldud aga ikka ei ole kindel, kas taipan. Ei tea ju, kust punktist peale pilti liiga pigistan? No näiteks vahel käib peast läbi lohutav mõte. Võib olla kristlasi ei peagi olema palju. Piisab, kui igal ajal oleks näpuotsatäis maitseks või millegi tahedana säilitamiseks. Sest kui ka tundub, et ajaloos on toimunud massiärkamisi ning suured hulgad usklikuks saanud on mõne aja pärast olukord endine. 20 aastat tagasi ristiti Eestimaal paljud aga kirikuskäijate arv on praegu sama suur või sama väike kui vene aja lõpul tühjaks jäänud külades veelgi väiksem kui tollal. Ja õndsaks saada tahavad vaid põrgupõhja Jürkad. Kui tallasool. Seda pilti võib tõlgendada ka nõnda, et viimselt, see tähendab, sool lahustub ja kaob eraldi ollusena. Kas ei või olla nii, et minu mina hajub olles oma töö teinud? See võib ühtpidi toimuda nõnda nagu müstik Pauluse puhul, kes kinnitas. Mina olen praegu seaduse abiga seadusele surnud, et elada jumalale. Ma olen ühes Kristusega risti löödud, nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees. Aga mida ma nüüd elan, lihas, seda ma elan usus jumala pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Kuid see võib ehk olla ka nii nagu Jeesuse sõnades oma jüngritele. Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustab oma mina ja võtku oma rist ning järg nagu mulle. Sest kes iganes tahab päästa oma elu hinge. Kaotab selle, kes iganes, aga oma elu hinge kaotab, minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta saaks kätte terve maailma oma elule, hingele aga teeks kahju, või mis oleks inimesel anda ära oma elu hinge asemele? Kirikus on nii kaua neid lauseid kuulnud, et nad on oma radikaalsuse kaotanud ja muutunud lahjaks üleskutseks isetusele. Aga tegelikult on see ikka väga tõsine jutt. Ehk aitab seda tõsidust tajuda, kui seame siia kõrvale ühed hoopis teisest kultuurist pärit värsid ole juba oma eluajal surnud, nii surnud kui surnud siis on kõik, mida sa iganes teed, õige, just nii, nagu sa seda teed. See mitusada aastat tagasi Hiinas kirja pandud budistlik luuletus püüab leida sõnu sama tunnetuse jaoks. Ja banaalsuse eest kaitseb neid mõlemaid asjaolu, et selliseid ütlusi ei saagi keegi järgida. Sest senikaua, kui ma saan veel midagi ette võtta, polema surnud, ma ei ole veel täielikult oma elu kaotanud. Ometi ei ole siin tegu täidetamatu käsu lihtlabase absurdsusega. See lihtsalt väljendab avastust, et inimene ei hakka ühes teises täielikumas mõttes elame enne, kui ta on enda kaotanud. Kui ta ei klammerdaja enam hirmunult oma elu, varanduse, maine ja positsiooni külge. See on püha vaesus, eluviis, kus pole enam midagi kaotada, kuna kõik ongi juba kaotatud. See on elu, mille kohta Paulus ütles ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks vaid kõiges soovitamendid jumala abilistena suures visaduses aus ja häbis halvustuse ülistusega, kui eksite, et kes räägivad tõtt kui tundmatud, ent läbi tuttavad kui surijad ja näe, me elame kui karistatud, keda ei surmata kui kurvad, aga ikka rõõmsad kui vaesed, kes aga paljusid teevad rikkaks, kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik. On selge, et selliseid ei ole liiga palju kunagi. Aga olgem tänulikud, kui mõned on. Sest Kristuses on viimseni kõik omavahel seotud apostli sõnadega. Teie päralt on kõik, olgu, Paulus, olgu apollos, olgu keefas, olgu maailm olgu elu olgu surm olgu käesolev olgu tulev. Kõik on teie päralt, Teie ise aga olete Kristuse päral ja Kristus on jumala päralt. Palvetagem issand, Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi. Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au nüüd ikka ja igavesti. Aamen.