Võib-olla siin tasuks teemat jätkata ka uute visioonide tutvustamisega. Nimelt on Johannese ilmutusraamatus esitatud kaks suurt linna visiooni. Ja need kaks linna visiooni hõlmavad endast peaaegu viiendiku raamatu mahust. Ja võib mõneti öelda, et ilmutuse raamatu nägemused nagu suunduvadki neisse kahte linna visiooni. Ja need linnad on siis ühelt poolt paabel, teiselt poolt Uus Jeruusalemm. Ühelt poolt linn negatiivses tähenduses, teiselt poolt linn positiivses tähenduses ja ilmutusraamatu seisukohalt on linn kõrgesti arenenud liini ja kultuuri ühiskonnapildiks. Eks kultuur algab tegelikult ju juba lihtsast põllumajandusest, areneb edasi siis külakultuuris ja sellest edasi on keerukas linnakultuur. Ja seda kõike on näha mõlema linna piltides. Ilmutuse raamatu kaheksateistkümnendas peatükis jutustatakse, mida kõike, näiteks selles linnas Paabelis leidus. Härra linna sisse voolavad kaupade nimistus on umbes 30 artiklit esitatud küla, seal erinevad riided, küll mitmesugused ehted erinevate materjalide esimehed, jõukamate inimeste hoonete sisekujunduseks. Kaupade nimistus ei puudu ka eksootilised kosmeetikavahendid, samuti külluslikult on näha seal toiduaineid. Kuid loetelu lõppu kuulusid ka eluskaubana inimesed, orjad. Ja seda linnapilti iseloomustab ka inimeste väga mitmesugune tegevus. Seal on inimesed, kes tegelevad kunstiga, teiste osaks on tootmine. Käsikivide hääle räägib toitlustamisest. Lambi valgus viitab ühisele tsivilisatsioonile võrreldes näiteks loodusrahvastega kuid seal on jutuga üsna tavalisest perekonnaelust ja seega on linn pildiks kõrgesti arenenud inimühiskonna kohta. Ilmutusraamatus on linn esitatud niisiis positiivselt kui ka negatiivselt ja positiivseks pildiks on siis uue Jeruusalemma pilt. Need kaks linn on omavahel vastandeid ja vastandlikud on ka nende saatused. See, mida paabel ison kurjust teinud halvasti. Seda teeb jumal uues Jeruusalemmas hästi. Tegemist on siis piltidega kahest suurest skulptuurist. Millistes aga siis valitseb täiesti erinev võim? Kui nüüd linnapilt annab kahte erineva tunnusega linna edasi millised tunnused siis näitavad negatiivse linna olemust ja tema langust. Võiks öelda Negatiivse linna üheks olemuslikuks tunnuseks on jah, tema langus, mis seostub vabaduse väära kasutusega. Ja negatiivse linna vabadus väljendub oluliselt just sidumatuses. Tähendab, inimestevahelised sidemed, tekivad need kergemeelselt jälle purustatakse, sõlmitakse lepinguid, neid rikutakse, sõlmitakse abielusid. Nendel ei ole kuigi püsivat väärtust. Ja seda pilti võiks võib-olla iseloomustada ja ilmestada lehelangemisega puult. Kui lehtede sealt puu küljest hakkab alla langema. Võib-olla ta tundma näeb, kui ta saaks tunda, et kui hea on mul nüüd olla. Ometi olen vaba, enam ei ole oma vang puu küljes tehned senised moraali ja ühiskonna seaduspärasused ja normis need mind enam ei seo. Aga midagi olemuslikku muutub selle lehe juures. Varsti kaotab ta oma mahla, kaotab oma värvi oma lõhna ja varsti viib teda edasi lihtsalt tuulehoog või tallab teda inimese jalg. Nüüd, ilmutuse raamatus iseloomustatakse veel olemusliku tunnusena Paabeli kultuuri kui jumalavastast kultuuri ja lõpuajastul koonduse jumalavastane ning antikristlik kultuur just kristluse vastu. Kui jälgida Paabelist toimuva kirjeldust, siis näeme, korraga voolab pühade inimeste veri ja paabel ana puh joobunud sellest verest. Ja võiks öelda, et paabel, mis siis kristlasi tapab tunnistab end lõplikult kohtuküpseks. Kas seda võib mõista ka nii, et kristlus on kultuurivaenulik? Eitab kultuuri. Kuigi Paabeli juures näeme, vaata, on, et on tegemist ju küllaltki kõrge kultuuriga linna langusega ja nii võiks tõepoolest mõista, et kristlus on kultuurivaenulik, siis ilmutuse raamat seda siiski ei kinnita. Nimelt inimeste andekus, nende võimekus Edasi, aga see kõik on jumala and. Ja võib täiesti veendunult öelda, et jumal soovib kultuuri. Piltlikult öeldes jumal soovib just nisust hea positiivset kultuuri evangeeliumides ja kristlikus sõnumis see, mis pühakirjale toetab, ei ole üleskutsete kultuuriehitusele. Kuid kahjuks kasutati paberis jumala ande ja kultuuri valel eesmärgil. Ja sellepärast tuleb kohus ja karistus ja tuleb ka kõige ilusa ja kauni häving, mis seal kaablis tõeliselt olemas oli. Aga mida kujutab siis Johannese ilmutusraamatus teine variant, siis variant positiivsest linnast? Positiivse linnana on seal nägemus uuest Jeruusalemmast ja nüüd raamatu autor on seda linna visiooni kirjeldanud kõige põhjalikumalt kõige detailsemalt. Paistab, et raamatu autor, eesmärgiks ei olnud mitte niivõrd negatiivset külge näidata Ta vaid eelkõige just positiivset ja tema soov oli, et kogu raamatu mõttekäik võiks suunduda sellesse positiivsesse, sellesse ülesse ehitavasse, millessegi rõõmsasse. Väga oluline on omada head tulevikuperspektiivi, tähendab seda teadmist, kuhu me oleme teel ja õige eesmärgiteadvus kinnitab, innustab, annab ka nagu uut jõudu. Selge eesmärgi Päeval suudab inimene väga palju korda saata ja saavutada. Ja seepärast ilmselt püüdis ka raamatu autor nägemust uuest Jeruusalemmast anda võimalikult täpselt edasi sest ilmutuse raamatu eesmärk on siiski ülesehitav, positiivne ja nüüd pilte uuest Jeruusalemmast, väljendad ka jumala armastust inimeste vastu. Seda nimetatakse ka jumala armastuse nagu kolmandaks laineks. Selle mõttekäigu kohaselt jumala armastuse esimeseks laineks oli maailma loomine. Pühakirja kohaselt polnud maailma loomine mingi õnnetu juhus või mingi jumalik kapriis vaid see oli tõeline võimas armastuse väljendus. Jumala armastuse teiseks laineks peetakse selle mõttekäigu kohaselt jõule suur reedet, ülestõusmispühi ja nelipüha. See tähendab jumala armastuse. Teine laine toimus Jeesuse Kristuse isikus tema kaudu. Ja nüüd see kolmas laine on ootamas tulevikus ja seda ongi püütud edasi anda ja näidata selle uue linna. Pildi kaudu. Uue Jeruusalemma visioon annab mitmesuguseid asju edasi. Aga kuidas ta esitab seda vagadust või elu selles uues linnas või selles uue linnapildis? Võiks öelda, et uue Jeruusalemma visioon protesteerib usuelu kitsendamise vastu puht personaalseks, mina sina vagaduseks ja rõhutab jumala eesmärki Justini ühiskonda kus on lõpuks inimesete vahelise osaduse ja suhtlemise probleemid lahendatud ja ka ümbritseva maailmavajadused rahuldatud. Me võime igapäevases elus näha ka kristlaste juures teatud mina, sina vagadust, see tähendab niisugust usuelu, mis puudutab ainult jumala ja selle konkreetse inimese vahekorda. Teised inimesed need temasse ei puutu, peab tema mure, on ainult oma usuelu, ainult tema enda osadus jumalaga. Aga uue Jeruusalemma fessioonis on ikka näha inimeste osadusring, kes seal jumalaga suhtlevad. Seejuures küll. Sellises osadus ringis suhtleb jumal ka iga üksikuga, näiteks ilmutusraamatu 20 esimeses peatükis on öeldud, et jumal pühib silmist ära kõik pisarad, see tähendab igalt ühelt tema pisarad. Ja teisalt uue Jeruusalemma visiooni on haaratud, see kollektiivne mõte on haaratud kõik elualad. Seal on nii poliitikateadus, majandus, jumala riik tungib ka välissidemetes. Ja uus Jeruusalemm ei ole mingi üksi seisev muus maailmas isoleeritud nähtus, ta on avatud väravatega, linn ja jumala lähedus oma tervendava ja elustava jõuga muudab inimeste elu. Ja selle tagajärjeks siis on surma ei ole enam haigusi mitte ta puudub kõik see, mis muidu kuulub surma juurde. Ka inimestevahelised probleemid leiavad seal õige vastuse. Eks me ole kogenud, kuidas inimestevahelised suhted lähevad sageli nagu ilma nähtava põhjuseta no täiesti sassi ja nagu mingite deemondlike jõudude mõjul. Nüüd seal selle visiooni kohaselt saavad ka inimestevahelised suhted uue kvaliteedi. Seejuures tuleb tähele panna, et uue Jeruusalemma ja üldse uue maailma südameks on isik Jeesus Kristus see Jeesus Kristus, kes kord maailma eest oma elu andis. Selliselt sai uue Jeruusalemma elukvaliteet ei tule mitte lihtsalt nagu iseenesest vaid just Kristuse isik kujundab inimestevahelisi suhteid ja eelkõige on temaga ka seal vahendajaks inimesi jumalaga. Kokkuvõtteks võiks siin selle koha peal öelda, et ilmutuse raamatu sõnumi kohaselt on Kristuse järgijad juba praegu Ennast spaabelis nagu välja murdnud ning on tuleviku karavanina teel sinna uude Jeruusalemma. Ja juba nüüd sellel teekonnal kingid Kristust teatud eelkogemusi nagu eelmaitset sellest tulevasest aga tõeline jumalariigi suurus ja täius ilmneb seal meie. Teema lõpetuseks veel üks küsimus. Kui nüüd oli jutt uuest Jeruusalemmast, aga Johannese ilmutusraamatus on veel huvitav selline teema. Mileenium ehk siis 1000 aastane rahuriik. Need pildid kuidagi sarnanevad. Kas. Uue Jeruusalemma pilt ja selle tuhandeaastase rahuriigi pilt, kas need on siis seotud või nad asuvad täiesti lahus? Jah, üheksa poleemiliseks teemaks on nägemus tuhandeaastasest, rahuriigist. Ja selle nägemuse alusel on neid, kes ootavad siia maa peale üht erilist rahu ja õitsenguaega, mis siis kestaks 1000 aastat. Ja et siis tuleb üks kohutav võitlus. On teisi, kes arvavad, et see rahuriik on juba möödunud. Et sellest annab tunnistust käesoleva sajandi hävingute ajalugu. Et enne seda aeg oli see tuhandeaastane rahuriik. Tõsi, see rahu ei olnud mitte võib-olla nii piltilus ja utoopiline, nagu seal ilmutuse raamatu kirjelduses temast võiks aru saada. Nüüd, süvenedes ilmutuse raamatu sõnumisse, võib öelda, et see 1000 on siin kvaliteeti määrav arv. Sellega oleme jõudnud jälle juba saate alguses olnud arvude sümboolika maile. Ja selle kohaselt siis kogu elu ja eksistents selles riigis toimub jumaliku kvaliteediga. Ka kõik kurjuse jõud on nagu selle arvu tuhad kvaliteediga seotud ja hukka mõistetud. On huvitav tähele panna, et selle rahuriigi asukohana ei ole nimetatud mittemaad maakera. See selles mõttes on jäänud lahtiseks vaid on selgesti mõista, et see rahuriik on seal kus Kristus valitseb. Samuti kui seda sõnumit uurida, tuleb esile. Sellel valitsusel ei tule lõppu. Ja seega tõepoolest pildid sellest rahuriigist ja uuest Jeruusalemmast kattuvad. Tähendab samadele asjadele vaadatakse üksnes erinevatest vaatenurkadest. Ja võiks ka öelda, et õpetus tuhandeaastasest rahuriigist on nagu ilmutusraamatu lõpp kordiks ilma selle lõppakordid, ta jääks nagu midagi olulist puudu. Kuid see ei väljenda mitte üksnes ilmutuse raamatu teoloogiat, vaid see väljendab ka algkristlikku õpetust Kristuse päästest tema tulemisest, meelevallas ja väes. Ja siin on jumalal nagu oma kogudusele oluline hingehoidlik sõnum tähendab sellele praegusele. Või kui me mõtleme esimese sajandi lõpu tollasele või võime mõelda ka läbi sajandite et sellele kõikuvale ja heitlikule positsioonile sellele juba on nagu jumalariik tulnud, aga veel mitte oma täiuses. Sellisele kõikuvale olukorrale tulev lõpp tähendab ära kaotama usku. Praeguse labiilsuse asemele tuleb kindlus, rahu, püsivus. Kõik kurjuse jõud saavad püsivalt ja lõplikult seotud. Nad kõrvaldatakse ja saabub elu, mis on uus, mis on jumaliku kvaliteediga. Inimesed saavad näha Kristust tema tõelises olemuses tema austa meelevallas. Et see on selle raamatu viimaste peatükkide kinnitav ja julgustav mõte ja seoses nende mõtetega esineb ka see arv 1000 väga rõhutatult. Me oleme nüüd. Mõningaid pilte Johannese ilmutusraamatust käsitlenud siin kahe saate läbilõikes. Johannese ilmutusraamat on kristlaste üks raamatuid, mis püüab anda vastuseid teispoolsuse küsimustele. Ja tuleb ka lõpetuseks siiski kokkuvõttena öelda, seda. See ilmutusraamat ei anna küsimustele üks-üheseid vastuseid. Palju sõltub lugeja teadmistest, tema päritolust, traditsioon, joonist või lähenemist meetodist. Aga võib-olla see on olnudki jumala plaan, selleks et see raamat jääks oluliseks või et seda raamatut kasutatakse üldse otsimaks vastuseid küsimustele teispoolsusest.