Maailmapilti. Tänases maailmapildis kordame saadet Tõnu Õnnepalu raamatust Princess. Kõigepealt kuulete vestlust autori endaga ja saate teises pooles avaldavad arvamust kaks lugejat. Kaur Kender ja Mart Nurk. Mõtte arenemise ajalukku on läinud paljud mehed sellise seisukohaga juba enne Kristust, et leida lahendust enda sisestele ja välistele probleemidele võiks inimene otsida iseendast. Kas see oligi teile eesmärk pöörata inimene iseendasse? No see see nõuanne, et otsi iseennast ja kõik lahendused on iseendasse, see, see on tõesti vana, aga samal ajal on paati vaja kuidagi täpsustada või juhendada ja, ja niisugusi nüansseeritumaid nõuanded, sest, sest lihtsalt nii-öelda ma kardan, et aitab inimest, vähe öelda talle, et et noh, vaata endasse, otsis ennast, et sa ringi vahid. Sest tegelikult see iseenda otsimine tähendab ka ringivahtimist selles mõttes, et see kogu maailm tuleb kuidagi viia iseenda sisse, ütleme nii. Ja siis seda uurida. Sest kui me tõmbame väga terava piirini siin olen mina oma nende probleemide ja ja hädade ja, ja lootustega ja siis on ülejäänud maailmas kuidagi nagu teravalt vastandub mulle kuidagi takistab mind või ma püüan sealt mingisugust kasu lõigata või tuge, tuge saada, siis ma arvan, et siis siis ei tule midagi välja. Aga just aru saada sellest, et selle enda ja, ja maailma vahel mingis mõttes nagu piir ei olegi. Ma arvan, see on selle õpetuse niisugune sügavam sisu, aga aga selle arusaamiseni päriselt jõuda muidugi ei ole. Niisama lihtne rääkida on lihtne. Ja no ma arvan, et raamatut kirjandus, kuivõrd ta on kirjandus nagu tegeleb ikka sellega, see ongi noh, niisugune tema kõige universaalsem ülesanne. Kas inimesel peab olema mingi ajend selleks, et iseendasse pöörduda? No ma usun, et ikka mingid sündmused tõukavad meid tagant Noh, isegi alati ei ole ju selge, milline sündmus oli sündmus võib-olla võib-olla kuid või isegi aastaid, enne kui jõuab kohale selle selle tagajärg või mingisugune sisemine areng, mis sealt algas, jõuab selleni, et et sa teed mingi sammu näiteks, kas või selliselt igapäevaselt rajalt kõrvale või äkki äkki näed asju hoopis teistmoodi, oskad esitada endale mingi küsimuse, mida sul on senimaani õnnestunud osavalt vältida? Enda endasse vaatamine käib mingis mõttes alati teise inimese kaudu. Jaa. Ja üks vigade, miks, miks ei õnnestunud endasse vaadata, on ka see, et, et enda ja teise inimese vahel on see barjäär ja niisuguses harjunud igapäevases olukorras on see barjäär noh, küllaltki niisugune kindel, suhtleme ja, ja kõik on kenasti, aga aga noh, tegelikult on niisugune väga kindel distants, mis ei lase mis ei lase meid teiseni ja ja sellepärast ka iseendani ja seal selles niisuguses Ootamatus olukorras, kus nagu mingit igapäevaselt reeglid enam ei kehtinud seal kõik need, need neli inimest, kellest on põhiliselt juttu kõik nad kuidagi jõuavad iseendale lähemale just teiste kaudu. Võib-olla see, see inimlikkuse universaalsuse tunne tekib seal sellest, et tegelikult need tegelasi ja nii mitu ja kõik nad kuidagi peegeldavad 11. Samas näib, et mida lähemale inimene ise endale jõuab, seda enam tunneb ta üksindust. Kas üksindus on paratamatu? No selles mõttes on ta ju paratamatu, et inimene otsib lõppude lõpuks ikkagi üksinda või, või noh, see tema eluülesanne kuulub ainult Talle. Aga ta otsib sellele lahendust. Kõigi inimeste abil nende läbi, kellega ta kokku puutub. Ja selles mõttes ei ole, ei saagi inimene üksi olla. Päriselt, noh, ta võib, inimene võib isegi istuda metsas või koopas nagu eremiit pole aastaid. Aga seal seal on temaga võib-olla siis tema õpetajad ja temasugused, vaimsed eelkäijad ja, ja nii edasi. Võime olla üksi üksi olemata on ka mingis mõttes nagu küpsuse tunnus või et kui endadefineerimiseks ei ole just vaja iga hetk enda kõrval niisugusi inimesi, kes annavad sulle hinnanguid või kuidagi määratlevad sind, aga teine inimene võib tuua igal juhul mingisuguse teate mis on meile vajalik, inimesed on? On selles mõttes nagu inglid, et nad toovad meile teateid meist enestest. Ja neid võib olla hädasti vaja neid teateid, aga aga mis me selle teatega edasi teeme, kuidas, kas ma seda oskame kasutada, kas ma seda, kas me üldse kuulame? Juba iseasi, see see puutub ainult meisse. Nagu iga samm, mis me teeme, viib meid tegelikult edasi ja kui olla küllalt tähelepanelik igal hetkel selle suhtes, mis toimub sinus ja sinu ümber ja teiste inimestega Võime edasi liikuda väga kiiresti, kui me oma igatsused ja lootused väga sõnastame, me anname neile vormi, et et me tahame seda igatseme sinna või sellist elu. Ma arvan, et see tegelikult juhib meid teelt kõrvale. Sest selle me oleme võtnud kuskilt väljastpoolt teiste inimeste eludest ja raamatutest. Sellest, mida peetakse igatsust väärivaks Aga mis see meie meie eneste igatsus on? Seda seda ei ole keegi enne sõnastanud ega kujutanud ja see selgub meile alles pikkamööda, kui me, kui me edasi liigume Üks üsna läbiv motiiv selles raamatus on see motiiv. Kas inimene, kes on süüdi? Nojah, see küsimus seal kerkibki. Et kuidas inimene saab olla süüdi. Et kas süü ei ole väljastpoolt peale pandud või õieti süü ei ole millegi puudumine. Iga inimese juures on selle süü taga hoopis-hoopis midagi erinevat. Süüdi võib olla ka midagi tegemata, midagi omamata midagi põhjustama. Jah just nimelt. Kas see võiks olla nagu inimese jaoks tupiktee? Ma arvan küll, et sugune süüle keskendumine on on tupiktee, kuigi seda ei saa jälle öelda niiviisi, et see just on. Võib-olla võib-olla on inimene, kelle see just viib edasi ja tegelikult annaga mingis mõttes niiviisi juhtubki. Ta mõtleb selle süü peale, kuni ta lõpuks nagu näeb, kus kohas õieti tuleb see mõte. Selles mõttes ei, ei saa ju soovitada nagu prepresseerida oma oma mõtteid ja tundeid, vaid vaid pigem lasta neil välja kasvada. Mulle jäigi selline mulje romaani lugedes, et tegelikult on seal üks tegelane veel, keda ei olegi nimetatud. Ja ta ilmub kord häälte seda ilmub kord mägedes Hiloitis. Võib-olla võiks sellele nime panna kõiksus või? Või oli see ainult minu ette, kujutas? Nojah, temaga ongi selline asi, et me ei saa teda nimetada, kui me nimetame, siis ta juba on see Ja ma ei saa isegi öelda, tema. Aga. Kui on tunne, et midagi on küllap siis on. Miks kukkus teose lõpus leinakägu? Kas see tähendab, et inimesel ei olegi lootust enam? Sugugi mitte, no ma ei, ma ei saa nagu autorina anda seletusi väga palju selles mõttes, et kui ma kui ma räägiksin lihtsalt lugejana, siis ma lihtsalt avaldasin oma arvamust ära kõik see, mida ma tundsin. Ja seda ma võiksin ka teha, aga ma, ma ei saa niimoodi kahestada nagu kuulaja jaoks, sest autori seletused on, on lugeja jaoks. Ma kardan, et piiravad iga inimene ju loeb, loeb raamatust seda, mida ta mõtleb südamesse on talle oluline. Jaa ja see raamat on tema jaoks tõepoolest avatud, aga kui mina kui autor astun veel pärast lavale ja ütlen, et tegelikult ma mõtlesin seda tegelikult see on, see on nii, siis ma sulgen ju paljud teed. Sellepärast ma ei, no ma lihtsalt ei, ei saa neid seletusi anda, aga, aga ma arvan, et see Leinakägu on kuidagi nii erinevalt mõistetav, nii nagu käo kukkumine, seal kajab mägedes edasi-tagasi nii. Ja noh, ütleme nii nagu vanaema ei uskunud tegelikult, et käe olen õiguskägu, vajab käojaani. Seal ilmub aeg-ajalt tõesti hästi soe kuju minevikustanaema, nüüd on tõeliselt nauditavad vanaema repliigid mida sinna aeg-ajalt poetab. Vanaema on ju kaamer. Märk minevikust, märk millestki, mis on kindel, turvaline ja püsiv. Võime öelda nii, et kui ta on siin, siis ta on, siin ta on. Ta on võib-olla hoopiski see osa meist, mis meis on kindel. Noh, mis oli vanaema ise iseeneses iseenda jaoks, seda me ei saa kunagi teada. Eriti veel, kui ta, kui ta juba surnud on. See on mingi side iseenda kujunemisega, ma arvan Ja noh, mitte ainult selline harmooniline side vaid, vaid ka selline vastu vaidleb ja vabadusele pürgiv ja vanaema on ka piirav, mitte ainult toetav vahel vahel on ka ju nii, et et miski, millele me väga armastame toetada, ka piirab meid, me ei julge sellest toetuspunktist lahti lasta, edasi minna. Hoiame käsipuu otsast kinni. Mida vähem neid piiranguid tajume piirangutena, mida enam meil õnnestub nagu nende piirangutel vahel läbi minna, oma teed leida ilma neid murdmata ja lõhkumata rinnaga peale jooksmad rusikatega tagumata seda seda vabamalt me tegelikult oleme. Mulle jäi meelde veel üks mõte sellest raamatust paljude teiste kõrval, et me elame tegelikult sunnitud olukorras melamine korjede ühiskonnas. Me oleme sunnitud kõike tegema. Olles inimene, oleme me sunnitud omama Colema, kuuluma. Küsimus on selles, et kas me oleme sunnitud kas palju sellest ei ole? Kas sellest sundusest ei ole ainult meie soov või meie meie hirm, et mis siis saab, kui kui me oma, kui me ei kuulu, kui me tee seda või teist? Aga tegelikult siis ei pruugi saada mitte midagi erilist? Võib välja tulla, kui kui julgeda kas või natuke proovida, mis saab seda orjust, pakutakse välja muidugi noh, väga laias valikus ja, ja kui kui mitte küsida, kas vajalik on siis, siis sellesse võib täielikult kaduda, loomulikult. No see on selge, seal seal konkreetselt on, on küll juttu Saksamaarikkast, väikelinnast ja niisugusest ütleme siis, lääne tarbimisühiskonnas, alati on võimalus endalt küsida, kas, kas see on see, mida ma mida mina vajan. Aga muidugi see nõuab mingisugust jõupingutust. Kõneldakse kõikvõimalikest ummikutest ja küsib, eks selle, kas inimesel ja maailmal on võimalus pääseda võimalus pinnale jääda, sellest enne juba juttu oli, et tegelikult inimene ja maailm seal piiri vahel ei olegi, nii et küsimus inimese jäämisest on tegelikult küsimus ka maailmajäämisest ja vastupidi. No just nimelt, sest sest selle kohta me küsime, ega me küsi selle kohta, kas universum jääb. Universum on tõenäoliselt meistika pikema ealisem ja ja seal, ütleme printsess siiski on sellest juttu seal näiteks üks, üks tegelane, võime öelda, on see kosmosesond, pioneer 10, kes on välja lülitatud ja enam ei anna oma signaale, aga raha ei ole jah, sest raha asjale ja no ei ole mõtet. Aga, aga siis seal kuskil ajaleheartiklis mõeldakse, arutatakse selle üle, kuidas ta kümnete tuhandete aastate pärast ikka on teel ja võib-olla ka siis, kui inimkond on juba hävinud, kasvõi sellepärast, et äike plahvata võtab ja siis kosmosesond ikka lendab edasi kuhugi tähtede vahel astet olevaid. Et kunagi oli, kunagi oli inimene. Tegelikult noh, need aastatuhande lõpuküsimused ei ole, ei ole päris need küsimused, vaid ikkagi ikkagi need inimese tee küsimused. Et milline milline see maailm on või jääb meie jaoks või milliseks ta muutub või vigastada meie jaoks jääb teiste sõnadega, kas, kas, kas meid jääb või kas kas jääb neid neid mõtteid, mis on mõeldud, kas kas see tee, mis on käidud, ei ole, ei ole olnud ilmaasjata, kas ei ole olnud tupiktee või mida me praegu käime, no selles on küsimus. Aga no ma ei usu, et ükski tee on tegelikult topiti, see võib meile ju nii tunduda, aga aga küllap ta ikkagi kuhugi viib. Teedel ei ole lõppu ja tegelikult isegi pöörama ning, ja läheme tagasi ning aga ka see on edasiminek, sest kasime, näeme teed hoopis teisiti, kui me läheme teises suunas, me näeme hoopis teistsuguseid asju ja vahepeal on üks otsas ja vahepeal on võetud, vastaks otsus ja, ja veel teised inimesed on võtnud vastu igasuguseid otsuseid ja ja on hoopis teine päev ja teine aeg ja kõik nii edasi, selles mõttes. Ei maksa võib-olla nii muretseda, sellepärast et kas ma olen tulnud õiget rada, kas ma ei ole võib-olla kuskil teinud saatuslikku eksitust? Muidugi, me kõik see, mis me oleme teinud, on meiega. Ja seda enam muuta ei saa, aga just tuleb mõelda sellele, mis, mis samm teha siis järgmisena. Arvestades kõike seda, mida me oleme siiamaani teinud. Maailm ei ole halvem ega parem, sellepärast et see halb ja hea on on kõik meie jaoks. Maailmal. Tõenäoliselt ei ole mingit hinnangut selle kohta, kas ta on halb või hea selleks tarvitsebki, kas väänalt mõelda kas või mõelda sellele, kuidas väike maakera tiirleb kuskil ümber ühe tähe? Ja siis, siis kuidagi muutub see nähtavaks, et see see meie halb ja hea on ikkagi meie jaoks. Mitte maailma jaoks, kui me mõtleme maailma all ainult noh, võib-olla õige lähemat ümbrust või mulle seda ühiskonda, seda ajahetke, kus me elame, siis, siis loomulikult tulevad need Albi hea kõne all. On kombeks öelda, et inimene on see, mis ta on ja ega inimene ei muutu ja. Mingis mõttes, see on ju ka tõsi, kuna ta tõesti ei muutu tihtipeale veidi palju jah. Et elab oma elu ära ja see ei tähenda, et ta ei või ta ei või muutuda. Ja on ka küllalt näiteid sellest, et inimene võib muutuda. Võib-olla see ei olegi väljast arusaadav, aga. Aga üldiselt on ka, kui on muutus, kui julgetakse teha mingisugune samm, siis seda näevad ka teised sellest tegelikult saavad kabi teised, see ongi see ongi see abi, mida nad saavad saada. Kui meile midagigi selgeks saab, siis, siis sellega sellega koos on lootust, et saab ka veel kellelegi midagi selgeks. Selles mõttes otsing on ikkagi noh, ütleme kollektiivne või noh, kõik otsivad ja kõik kõik leiavad midagi enda jaoks. Kas enda jaoks tähendab siis ka teiste jaoks? Ja mingi nagu me nüüd ringiga oleme jutu alguse juures tagasi, et kõik toovad kõigile teateid, nagu inglid. Jah kuskil evangeeliumis kivist oli kirjas, et vahel on, on inimesed enese teadmata külaliste pähe ingleid vastu võtnud. Ja ma arvan, et kui mitte väga piirata oma no kasvõi suhtlusringi või noh, neid inimesi, kellega me läbi käime või või noh, suhtuda ka inimestesse, keda, kellest me midagi ei tea, näiteks avatult. Me ei tea, kes ta niisugune on või või mis ta on, või mis ta üldse teab. Et kui ära kuidagi ära kuulata, vastu võtta see, mis tal mis ta ütleb meile praegu, võib-olla võib-olla see ongi midagi väga olulist meie jaoks. Võib-olla võib ka inimene olla hingel iseenese teadmata just kellelegi jaoks ja tal võib-olla see, see teade tuua kellelegi nii, et ta seda ise ei teagi. Nonii see tihti juhtubki, ega ma ise ise me ka ei tea, mis me kelle, mida me kellelegi tähendame. Võib-olla räägime kellelegi midagi mis meie jaoks on nagu küllalt tavaline või selge vä. Aga tema jaoks võib-olla midagi väga olulist. Need on asjad, mis ei saagi vist kunagi lõpuni räägitud. Lõpuni ei saa nii nagu see teed ei saa lõpuni käia. Ja lõpus ei olegi küsimus nagu raamatut siis selliseks raamat nagu viib kuhugi, tähendab nii tema kirjutamine viib kuhugi kirjutaja, kui noh, eeldatavasti ka lugemine viib lugeja, kui, kui, kui see raamat mingi kontakti leiab lugejaga. Ja ega me seda raamatut sulgedes olgu siis kirjutaja lugejana siis ei ole meile veel selge, päriselt, kuhu me oleme jõudnud. See selgub ka alles mõne aja pärast ja ja järgmise raamatu või järgmise mingi teo juurde asudes alustama juba hoopis kaugemalt. Maailmapilt. Ja nüüd kuulame, mida arvavad Tõnu printsessist kaks lugejat, Kaur Kender ja Mart Nurk. Kui suured Tõnu Õnnepalu loomingu austajate üldse olete? No ei saagi öelda, et oled ühe kirjaniku loomingu austaja. Mingi asi, lähedane on, siis võtad selle asja endale sisse, elad sellega või elad sellest ja selle sees. Ja nii on see suhelistanu raamatutega, aga nad on nagu minu eluga osa minu elust. Mina olen väga suur, Tõnu Õnnepalu Emil doga rohkemgi kämildode loomingu austaja. Kui inimene on võtnud sellise vabadused nagu autorikujundi üks osa on, on pseudonüüm Emil Tode, siis ma printsessist rääkides võib-olla üheksanda sele Emil Done nime juurde. Emilduda looming. Mulle meeldib, alates piiririigist. Eesti Kirjanduse, 90.-te minu jaoks üks tähtsamaid teoseid. Printsessiga võib-olla ma ei tea, võib-olla on sajand tähtsamat teha. Mulle meeldib minu jaoks. No selle suure sõjamehe ees, kes printsess Tahad ma võtan mütsi maha, kuidas printsess suhtestuvad Tõnu Õnnepalu eelneva loominguga? Väga toredalt suhtestub selles suhtes, et kui nüüd vaadata piiririiki, lugeda põnevust meeles pidada tõelist põnev lugeda piiriliik nagu tuletas meelde selle, et väärtkirjandus peab olema huvitav lugeda. Või oli siuke sisse jäänud selline väike piinat, kui tegemist on väärika väärtkirjanduse vist see peab olema selline. Siis paneb nagu mõtlema, mida ei ole huvitav lugeda ja mille käes tuleb nagu vaevelda või kirjandusega seostes selline piin. Spirwick nagu murdis selle barjääri Brexiti ära. Ja printsess on selles suhtes lähedalt ja kaugelt sellega seotud, et on põnev lugeda ja ta ei ole piiririik. On nagu suur samm ja teises suunas. Mina nagu ei pigem julgen öelda, et see on kohe täiesti teine raamat. Tõsi küll, võib-olla samast asjast, et kui lugeja hakkab nagu näpuga järge jaama ja ja tõepoolest eelmistes raamatutes oli päris palju sellist kannatust ja otsimist et siis siis ta võib ju seda niimoodi vägistades näha ka printsess siis, aga võib ka teisiti võib näiteks niimoodi, et eelmised raamatud olid otsimised ja aeg esitada küsimusi siis printsess on nagu aeg vastata ja nende vastamistega Nemilode hiilgavalt toime tulnud. Just ja lõbusalt mulle selle raamatu loost nagu rääkinud, millest see raamat räägib ka, noh, TSN alati raamatu puhul on kõige huvitavam. See raamat räägib ühest toredast noorest ilusast naisterahvast kes tegeleb siis oma millega ta tegeleb oma armastusega. Tegeleb nagu oma elu elamisega, satub siis nii ja teistpidi sündmuste pärast siis Saksamaale Saksamaa ühe vene perekonna juures veedab oma päevi, mis seal kõik siis toimub, seal selline võiks olla selle raamatu nagu. Siis on see üks võimalik lugemise viis, teine võimalik, ainus võimalik lugemise viis minu minul on lubata, kui siis pakkuda teine ja ma loodan, et lugejaid on palju ja ma loodan, et, et suurem osa neist igal juhul mõtlev osa neist leiab sellise oma versiooni, kuidas seda raamatut lugeda. Ja mulle tundub, et sinusse ühe inimese lugu ei ei olegi niivõrd tähtis, et kirjanikul on. Olnud sellist hingelist ja vaimset kapatsiteeti jälgida tervet hulka inimesi ja, ja loodud on õhkkond kus, kus toimub hulk tegevusi ja see õhkkond on selline, kus ükski ei ole vähetähtis. Ja austusega me alustasime, siis selles mõttes on see kummaline raamatut siin on nagu kõigisse ja kõigesse minu arust alates kujuteldavast lugejast ja lõpetades tegelaste ja probleemidega, mida käsitletakse, suhtutud hästi aupaklikult ja üldsegi mitte aukartlikult sellest, nagu see lõbusus ja nali. Nii et mitte ühe tegelase lugu, vaid terve hulk lugusid, nii kuidas lugeja lugeda tahab? Nende tegelasteni välja, kellele väga vähe lauseid on pühendatud. Igalühel on selline, mitte mitte see, et harjavarrest pauk tulema, et igalühel on mingi väike funktsioon, aga igalühel on saatuse võimalus mingi põhimõttelise lahenduse võimalus, õnnelikuks saamise võimalus, kui. Kui rääkida tõtt, õnnelikuks saamise võimalust? Ma läksin muust ma rääkinud raamatust, ma rääkisin sellest nagu su seest raamat ise, noh minagi ma ei kujuta ette, millest see raamat on see, nagu, kui nagu hakata neid tasandeid või noh, üldse kirjanduse puhul saab tasanditest rääkida, kui hakata neid tasandeid üritada nagu lahutades ikka kogu aeg, tundub, et see oleks nagu liigategemine sellele raamatule, nagu printsess kesis printsessile liigasuta. Seal on nagu see, et et ütleme sellised mõtisklused nagu elule ja siis nende mõtiskluste dünaamika ütleme, mida selles raamatus on palju, mis nagu erinevate sündmustega seostub siis nagu. Selle võiks nagu vahel on niimoodi, et ühel leheküljel on selline mõte, et mõtled, et näed, et see on siin on selline mõte, millest teine kirjanik võib-olla oleks terve raamatu kirjutanud, antakse sulle ära niimoodi ühes lauses hästi, kergelt, hästi, lõbusalt, siis läheb jälle edasi. Nii et kui hakata nagu nuhkima mingi konstruktsiooni võime Jaanika kallal, siis on võimalus sellest raamatust peamist üldse mitte kätte saada, et aga, aga millest see raamat on, ma julgen ikkagi öelda, et see on raamat vabadusest ja õnne leidmisest. Armastusest, armastusest, jah, võib-olla armastuse kaudu, kui mis oleks liiga lihtne vastus. Et see raamat õhkab sellist otsinguvaimu ja tegija vaimu umbes nii nagu soo, õhkab öösiti auru ja tuul toob kaugelt teateid. Ja siis on siin veel sellist mõnusat nagu olemist ka, et nagu liikumised, otsingud toimuvad vahel nagu selles raamatus väga sellistes naljatades suundadesse noh, ühe hetkega nagu jäetakse kogu teadaolev universum selja taha lennatakse sisemaailma sisemaailmast jälle välja, selliseid huvitavaid, nagu liikumisi. See raamat on, kui tihedalt täis. Tegelased järjekindlalt julgevad kogu oma senise kogemuse ja ilmatarkus nagu selja taha jätta, esitada endale esimest korda enneolematu küsimus ja, ja vastata sellele siis mitte nii, nagu on vastatud vaid nii, nagu neile tundub. See on ka tore, et ütleme just seesama asi, et ühes lõigus võib-olla nagu rohkem kui vall terves raamatus ja siis, kui nagu ütleme, kui Hanna selle nagu mõtleb, siis see nagu mitte ei ole see, mitte ei ole tal nagu mingi indulgents, kui tal mingi tuleb, mingi nutikas mõte pähe võtsin nagu lihtsalt üks mõte mõtete seas ja üks mõte, ükskõik milline mõtted on siin nagu ei päästa, päästab nagu tegemine. Päästab olemine. See on tähtis. Just nad on kõik tegijad inimesed isegi kui nad räägivad nad paljudest olulistest asjadest, räägivad prantsuse keeles kohe lugejatele rahustuseks, et kõik on tekstis kommenteeritud sõnana raamatut, kui just puudub selline eriline iluhuvi ei ole vaja kätte võtta, eks ole. Isegi kui nad räägivad nendest olulistest asjadest ja teevad seda prantsuse keeles, siis on lausa anna nagu mõtleb, et et miks prantsuskeeles ja isa Aleksander on ju venelane, kellega seal nii mõnigi oluline vestlus toimub, aga sellepärast, et siis ta jääb nagu meeldivalt kaugeks ja ja õhkkond kujuneb raugeks ja siis on nagu see vajalik distants. Tegelikkuse erisus tuleb paremini esile, sest omakeelne omakeelne sõna maailm saab nõnda märkamatult reaalsuseks, et see võiks nagu ohtlik olla. Sellist arutlust vedades, kus sulle tundub See omakeelsuse saatus ütleme üldse, nagu selles maailmas on nagu suhteliselt samasugune ilmselt nagu selle peategelase saad või nagu on selle raamatu saates ka või üldse nagu Emildade raamatutes otsast, aga nagu kõik ei saagi nagu omakeelsest keskkonnast või nagu paratamatu. Kui sa mõtled maailmasuuruseid mõtteid, siis sa pead seda mõtlema nagu maailma keeltes. Kui sul on tunne, et maailmasuuruseid tundeid siis paraku ilmselt maailm vastab sulle ka maailmast oma keeltest. Aga samas mõnika raju hea meel, et see raamat on just eesti keeles kirjutatud, see on täiesti selge, et teatud pinged, öise teksti alateadvus, millest viimasel ajal korduvalt rääkinud oled, et et see tuleb ikka kõige raiumalt peale või käte või hinge just, just seda keelt mööda, millesse, nagu esimesed sõnad ütlesid. Jah, ega ütleme, Emil todel nagu ei ole eriti valikut selles suhtes, et mis keeles ta põhiliselt nagu kirjutab või noh, see on see keel, milles ta kirjutab ja ja see, see on nagu, see ei ole mitte ainult ühtpidi protsess. Kirjutamisega minu noh, mulle tundub üldse, et on niimoodi, et on nagu kahte sorti andekaid inimesi. Ühed on, tegelikult on kolme sorti, ma pärast räägin ka esiteks on need, kes nagu ütlevad vanas keeles uusi asju ka väga toredad inimesed mõtlevad uusi mõtteid, kasutatuna, keelt, siis on need, kes loovad uut keelt. Ütlevad uues keeles vanu asju. Vahel antakse siis, kui ilmselt rahvas on hästi hea olnud. Siis antakse üks mees, kes teeb uut keelt, ütleb uusi asju korraga, sisu ja vormi, möödapääsmatu ühtsus. Et need ei olegi kunagi lahus olnud. Kuigi neid on üritatud lahus vaadelda igast Asjonäritatud. Võib-olla korra pöörduks veel tagasi selle juurde see ilus mõte, mille sina algatasid, et et uued küsimused ja, ja uued vastused äkki tooks näite. Mõtlen seda just seda kohta, kus Anna ja isa Aleksander meie paar siis räägivad sellest, et kristlusest räägivad. Isa Aleksander ütleb, et ja kristlus on tühi, annad nagu ehmatab vist isegi veidi vä. Siis isa Aleksander läheb edasi, aga midagi jää, see on kindel. Aga midagi jääb. Kasvõi seesama, et et kui sa elada tahad, siis rebi süda rinnust ja siruta päikese poole. Eksistentsiaalsest mõttes me elame alati getos, alati midagi liiga vähe selleks, et et olla õnnelik, kuidas kellelgi, kellel raha, kellel armastust ja ei tõmbaksin üldse võrdusmärki et või, või sellist suure suurem ja väiksem märke, et mis on siis tähtsam. See on raamatus ka väga ilusti välja toodud, et igalühel on nagu oma mammona ja isa Aleksander ütleb väga ilusti, et see raha mammona, et see on küll ikka kõige hullem pettekujutus, mida inimestel olla võib. Rahaste mammona suhtumine, et samamoodi võib igaühe noh, näiteks mõne inimese ristiusk võib tal olla mammona see, mida ta kummardab arulagedalt ja endale küsimusi esitamata. Selline eksistentsiaalne vabadusi, eksistentsiaalne nagu olemise võimalus ikka nagu lähtub, nagu nii palju, see sõltubki nagu valikutest. See on see, et kui on nagu kõige pimedam öö ja kõige rohkem üksi olla, kes sa siis oled? Sellele küsimusele peab nagu vastus olema. Et kui sa oled näiteks nagu pätt ja siis, kui sul on nagu kõige raskem hetk, kas siis oled ka pätt? Kui sa oled nagu sa oled tõeline, kui sa oled otsustanud, et nagu armastusega sinu tee, siis kas, kas, kas kõige raskemal hetkel on armastus või nendest nendest valikutest ja nendest otsustest sõltub see, et, et kas inimesel see eksistentsiaalsed küsimused nagu saavadki üldse kunagi vastatud? Sellepärast et alati on võimalik, ükskõik kui hästi sõnas, tunned alati on võimalik nagu mõelda selle peale et hakata mõtlema näiteks järgmise kuu korteriüürist või inimesed on ise ju mängu põlguridena, inimesed ise nagu ei taha seda mängu, mille nimi on siis elu ei taheta mängida ja alati on võimalik nagu seda rikkuda ja alati on võimalik kehtestada uusi reegleid, mis nagu tegelikult selle selle eluga nagu kokku sobivad. Võib-olla siin, kui jutt läks juba mõnes mõttes ka majanduse asjade vabaduse seostele, siis see raamat on selline. Mina julgen öelda, et ikka väga osav retsept selle kohta, et kuidas seda kokteili siin avanevate piiridega maailmas keeta. Et ei ole nagu vahet, et kas Emajõe ääres seal tassib briketti naabrimutiga jutu või või siis oled, oled Saksamaal need, see majanduslik asi seal justkui on esmapilgul parem. Ja siis oligi üks võimalik lugeja kommentaar, mida me oleme kuulnud, oli see, et nojah, et mis neil seal viga nagu tõsistest asjadest mõelda, et seal on rikad. See luge oli jätnud tähele panemata, et tegelikult annal ei ole mingisugust kindlust tuleviku suhtes. Ja tuleb nagu penni näpu vahel veeretada, aga see ei tähenda, et ma kogu aur lähebki penni veeretamisele. See tähendab lihtsalt seda, et osa aega tuleb tegeleda sellega, aga tõde on kuskil mujal. Noh, kellel on kindlus tulevikuks või noh, mul näiteks ei ole notari pitsatiga kinnitatud saatuse garantiid, et ma olen homme elus või noh, see on nagu me kõik teame, kuidas õudne pettus, eks ole, üldse olla võiks, sest me ju kõik teame, kuidas see lõpeb või noh, varem või hiljem loome loevad kokku, panema lusika nurka ja ongi kogu moos, eks või noh, surm tuleb nii või teisiti, kas me tahame või ei taha. See suur hädaldamine sinna vahele, see tuleb nagu sellest, et kõik tahavad hirmsat moodi kohale jõuda juba kindluse ja turvalisuse maailmas olla ka teele minna ei taha keegi. Räägiks sellest leinaga jaoks? Täpselt täpselt sama mõte seoses sellega. Raamatul on selline võimas lõpu ma üldse ei ole nagu ei mäleta viimasel ajal, et oleks lugenud raamatut, mis nii lõpeb, see on umbes niimoodi, et vaatad, et lennuk lendab siis ta jääb ühel hetkel taevas seisma, seal keegi vaatab aknast välja, ütleb sulle midagi olulist. Ja noh, sellega pole enam tähtis, mis lennuk teeb, kuidas nendega midagi meeletu kiirusega kihutavat korraks ilma sellise kaotab oma inertsi või? On nagu täiesti vaba. See on nagu see tunne, mis lõpp tekitusega kujundist, lääneks niipidi, et meie versioonid ja siis üks selline võimalik kõrvaltpilk veel. Minu versioon on nagu selline väga lihtne või et leinad. Eks leinakägu niisugune asi nagu nime andmine minu jaoks, sellise, millele. Ürggängile. Minu jaoks selle nii esimesel lugemisel ja siin on ikka tugev annus seda sellist ikka see sõjamehe teed. Isa Aleksander ka seal korduvalt ütleb, mitte korduvalt, aga, aga see on tal nagu meelesse viljateraprintsiip piiblist, et selleks, et sind palju saaks, pead sa nagu mulda langema, et kui sa kuskile tasku vahele vedelema jääda nagu hoitud korralikult oled ja turvaline, et siis ei tule mitte midagi. Ja sama siin noh, kõigil on nagu selline uus minek ees. Ja paratamatult see tähendab millestki loobumist. Et see on nagu leinakägu olnule, siin on sellist nukrust ja melanhooliat veidi, aga samas noh, võib olla täiesti kindel selles, mida Aleksandri õde Marfa ütleb. Ütleb, et kirsiaiakohta, mis tal seal kodus oli ütleb, et jäetav kui sünnikaga Danny viisu viidele Natšid, et aasta otsa, et ma ei näe seda enam kunagi seda kirsiaeda, aga ma olen seda näinud ja see tähendab seda, et et on alles leinakägu ei ole sugugi traagiline, aga ta on möödapääsmatu, kui me tahame kohale jõuda, siis me peame nagu. Ennast lahti, tõmbame minema. Ega surma mina nägin, seda nimetatakse surma ei saa karta, kui sa tead, et ta tuleb või siis ei ole enam võimalik nagu karta, kuidas sa siis teda kardad või kogu selle heinakontseptsioon üldse nagu leinata kogu aeg nagu teisi või sellele võimalik leinata iseennast. Aga siis võib-olla pakuks veel selle kolmanda pilguga võimaliku me oleme nagu hästi ehedalt enesekeskselt seda asja vaadelnud, ainus võimalus mul korras. Aga et nüüd leinakägu seal nad istuvad ja siis on niuke rauge keskpäev ja, ja midagi seisab ees ja midagi on läbi saanud. Nagu ikka, kui ollakse hetkes. Ja siis kägu nagu kukub ja anna mõtleb, et et vanaema kunagi neid käoandmeid ei usaldanud. Aga ikkagi mõte läheb tal edasi, siis ta mõtleb, lähete hommikune, see oli see hoolekägu õhtune, see on see õnnekägu lõunane lõuna on endal nagu ei tule meelde, et lõunane leinakägu. Võib-olla see tähendab seda. Ma loodan, et ma ühtegi lugejat ei ahista, pakkudes välja sellise kontseptsiooni, siis tuleb vaadata inimese elu perspektiivis. Lapsena ja noorena, kõiksugu toimetused hakkad nagu küpsema loobumised, minekud, loobumised, minekut, selline noh, mõnes mõttes kõige rajuma eluperiood. Ja õhtul on õnnekägu. Nii et me võime seda vaadata nagu, kui hästi teha ja kui need leinad ja urbused ja need kaduvad päevad väärikalt vapralt Siis on õnn igal juhul tulemas. Nii nagu võiks õnn olla tulemas, siis anna Aleksandri suhtele. Hetkel Leedust leinaga vanad ju istuvad seal kahekesi. Morfon, suremus morfata õieti üldse. Morfa teeskles kogu aeg, et on hästi vaimustuses mägedesse minekust. Tegelikult ta tahtis Volga äärde tagasi, võib-olla aga jääks selle põhikujundi juurde siin. Mis sa arvad sellest, et võta need hommik lõuna ja õhtu nagu eluliste perspektiivi nende tegelast minema eluloolises perspektiiv ja tegelaste saatuse perspektiivis? Lahti, et kas nii on võimalik? Ma arvan, et on ainult tähendab noh, mingit sellega nagu ei ole nagu mingit probleemi, palju egotsentrilise mul selle kujundi lahti lugeda, lihtsalt et mis, nagu lein on. Et kuidas siis pleina protsess nagu käib, et keegi sureb ära ja siis sa nagu tunned ennast selle pärast viletsalt. See on siis läinud, eks ju, selline hästi nagu isiklik või noh, nagu alati nagu leinad siis, kui ise millestki ilma et nagu või leina nagu põhjustab siis see, et teise inimese nagu kujuteldavad käitumised, kui ta oleks edasi elanud, oleks taganud siis jällegi mulle nagu suurema rahulolu läinud. Teiseks on surmahirm. Surmahirmuga on seotud ilmselt selline asi nagu surmanaudingut, mõeldes, kui palju nad mind leinavad, kui kaua nad mind leinavad. Et nagu sellest nagu lahti saab nagu tunnistada, et see on nagu niisugune paratamatus, siis noh, mina näiteks üldse ei imesta, et ei tule meelde, et lõuna ajal leinakäiguga Ja siin jällegi isa Aleksander ju räägib ka otseselt ikka sellest kalmukünka vajadusest ja ja mis asi see on, mis inimesi nii selle tegelikult ju välja mõeldud surma küljes kinni hoiab. Et, et see on see elamise julguse vähesus. Üks võimalus nagu saadet lõpetada sellest lõbusast ja targast raamatust. Üks selline kõike kokkuvõttev testilatsioon välja võtta ja ette lugeda, aga aga. No kui selline testilatsioon oleks võimalik, siis ma usun nagu Emildada andekus, ta läks selle nagu paremini teinud oleks selle ühe lause siis avaldanud, eks ju, ühe lõigu. Aga noh, siis ma näen seda raamatut esiteks ikkagi nagu tervikuna või noh, tegelikult ainult tervikuna ja kokku võtta, kuidas. Usume loomulikult nagu lugeja andekusse. Et iga lugeja ise teeb endale selle testi inflatsiooni ja võib-olla seda koguneb veel. Mitut setud sorti. No selge on see, et, et selline selle raamatu nagu kokkuvõte ei ole selline epileptiline kramp, eks ju, ja samamoodi on selge see, et, et see ei ole selline võib-olla orkastiline purse, aga võib-olla ongi selles nagu selline tegemise ilu ja dünaamika, iluolemise nautimine ja siuke Ja võib-olla see väike kokkuvõte, arvestades kõikvõimalikke erinevaid interpretatsiooni, mida me juba kuulnud, lugenud ei märganud olema, et et see raamat on ehe elu ja mida igaüks sealt leiab sõltub ikkagi eelkõige temast enesest, et kes leiab rõõmu, ju see siis on rõõmu otsimas. Kellele tundub, et maailm on minemas hukatusse ja üks kirjanik on seda kirjeldama, siis palun väga. Jätkem otsad lahti. Võib-olla meiepoolne veel isiklik, selline jumal kui ilus raamat. Hüva, minu poolt väike tsitaat viimase aja lemmikmuusikast, see festi free teen viraid. Mulle tundub, et see on see, mida see raamat teeb. Palvetame ja läheme. DNA terane batoonmanniga.