Täna on meie ees Jaan Kruusvallipilvede värvid, mis raamatusse raiuti 1986. aastal, aga enne seda sai ta oma elulaval ja stuudios on sellest kõigest rääkimas. Lilian Vellerand. Võiks küsida, kas pilvede värvidel on aegumise märke. Kruusveli järgmise näidendi vaikuse vallamaja puhul oli juba mängimise ajal vaidlusi. Ühed ütlesid, et selles on liiga palju oma aega ja olustikku ja sellepärast näidend vananeb kiiresti. Teised, et näidendi sisse kirjutatud karakterid väärivad pikka iga. Heino mandri, kes ise parajasti mängis vaikuse vallamajas pidas pilvede värve paremaks tervislikumaks ja nimetas seda nii näidendit kui lavastust juba klassikaks. Näidendil aastast 1983 Mikk Mikiver. Ja seda välja tuli peeti imeks, sest pilvedel väärib, nagu siis öeldi, rehabiliteerida pagulased, inimesed, kes läheneva punaarmee eest läände pagesid. Ametlikult peeti neid ju ikka veel reeturiteks. Kruusvalli näidendis olid nad kõik eesti rahva pojad ja tütred kes võõra sõja kahe rinde vahel pidid tegema oma valiku minna või jääda kui pilvede värvidega. 1984 Balti teatri kevadel Vilniuses käidi põeti seevastu vaimustusega kui Baltimaade ühise probleemiga näidend ja lavastus. Seal ei avaldanud mõju ainult näidendi siis poliitiliselt julgena tunduv avameelne hoiak, mis ütles välja Eesti, Läti ja Leedu rahva tegeliku suhtumise pagulastesse vaid näidendi üldisem mõte, mis hästi haakus kogu festivali põhiteemaga milleks oli kodu ja mälufestivalilt, tuldi parima lavastaja preemiaga. Samal aastal sai kruusval Juhan Smuuli nimelise kirjanduspreemia. 1000 987 anti Mikiverile lavastuse eest Nõukogude Liidu riiklik preemia. Juba festivali ajal nimetati näidendid soosivalt rahva saatuse draamaks. Hiljem hakati pilvede värvid vaikuse vahendama maja ja ka Rein Saluri minekut koos käsitlema kui triloogiat, rahva saatusest. See on ajalugu. Keda huvitab, seda huvitab, võib arvata, et näidendi eksistentsiaalne tasand ja eetilised väärtushinnangud aga eriti nende väljendamise viis vorm pakuvad huvi jätkuvalt. Praegu tundub, et pilvede värvid olid toona oma vaiksel käratul moel millegagi ka post või uus teatri uuenduslik teos ja selle uuenduslikkuse pakkus kõigepealt kruusoli dramaturgia. Mikiver on öelnud, et lavastus ei lisanud sellele põhimõtteliselt midagi. Teose erisugusest ju märgati aga poliitilist aspekti esile nihutavas ajas eriti rõhud. Igatahes märgiti lavastuse laadiks peaaegu dokumentaalse tõe ja tinglikus filigraanne sulam ja peeti seda uueks kaasaegseks. Mäletan, kui vaimustunud oli lavastuse vaiksest sugestiivsusest ja elu poeesia Adolf Piero kes jälgis Eesti teatriliikumisi kõrvalt. Hämmastusega kordas ta Mari Lille ellu lausutud repliiki ema emase haige jalaga kana munes esimese muna. Seitsmekümnendaid aastaid on eesti kirjanduses nimetatud argisteks 1983 kirjutatud pilvede värvid tõstis argise poeesia tasemele. Näidendi põhikude koosnebki rannaküla talupere igapäevastest toimetustest igapäevaelust milles lõikub läheneva rinde oht ja põgenemismeeleolud. Aja traagilised sündmused taustaks on ikkagi tähtsam see, mis toimub selle rannapere ja tema keskele sattunud põgenikke inimmaailmades. Jaanus palli varasemad näidendid varem lavastatud endine Wonder kindia jõgi voolab aga ka mitmed teised kruusoli teosed räägivad eelkõige inimestevahelisest võõrdumisest neist, kellel puudub ühtsus ja kestvus, tunne, kellel puudub elu mõte. Siin on kirjutatud ja lavastatud pilvede värvid ja vaikuse vallamaja kõnelevad piltlikult ajast ja olukordadest, millesse võõrandumine võõrdumine tekkis. Kuidas elu mõte kaotati. See on protsess, mis ei toimunud ainult meil ja poliitilise vägivalla kaudu. Ameerika dramaturgi Sam separdi ühes näidendis teda on ka Eestis lavastatud On read, mis eesti keeles kõlavad umbes niiviisi oli kord eesmärk ja arusaamine mõistetav seadus ja kord siis riisuti õigused, purustati sidemed ja meid pilluti igasse ilmakaarde laiali. Praegu on avatus ja edu eestimaal olulisteks väärtusteks tõusnud, aga mingi turvalisuse ja kindluseihalus on ju vastukaaluks ikka veel olemas. Pilvede värvide tegelaste elu mõte ei sündinud ainult sidemest maajatööga. Elu mõtte võrdsustus pigem aukatusega elu ees. Küsimusele, kas ja miks peab lavastaja pilvede värve eriliseks näidendiks ja omaenda eriliseks lavastuseks vastas Mikiver, et kruusvalli abiga käis ta läbi kogu selle, kust ta pärit on. Kruusal ja Mikiver on ühe kandi mehed. Mikiveri jaoks, nagu ta ütles, oli kõige olulisem ketta neid inimesi mõistis. Need inimesed olid tema jaoks suured, vaatamata sellele, et räägiti hernestest ja porganditest ja sellest palju või vähe neid. Sel aastal tuleb inimestel, kes elasid mere ääres, ütleb Mikiver, puudus ülbus, neis oli peidus sirgeselgsust ja uhkus, valet oli neis vähe ja napisõnalised olid naa. Vanemad näitlejad, kes pilvede värvides mängisid, mäletasid veel neid aegu ja inimesi proovide meenutuste soojus kandus ka etendustesse. Ei hämmasta, et kruusvalli varasemad nii-öelda rahulikku nõukogude aega paigutuvad, õigemini küll ajatud näidendid ja ka nende lavastused mõjusid kõledalt ja süngelt ja tagasivaated traagilistesse ajaloohetkedesse, kus kujutatakse ühtehoidvat talupojaühiskonda, mida parajasti laiali pillutakse, mõjuvad heledalt ja soojalt, eriti pilvede värvid, mille esialgne pealkirigi oli kullakirstu tühjendamine põgenevatele lastele eriti kaasa ju kogu tallele pandud kuldraha. Selleski pealkirjas on poolikat. Ent see mõjus siiski liiga olustikulisena ja kruusval leidis uue, hämmastavalt sobiva pealkirja. Mikiveri suurim teene. Pilvede värvide lahti lugemisel ongi see ta nähtavale tõi näidendi karge poeesia ja üldistusjõu. Ei otsinud ju ei näidendiga lavastust, üht ainust, vastust olemise hetkele. Pole ime, et ka vene publik nii Eestis kui siberis pilvede värvide etenduse väga soojalt vastu võttis. Näidendi lõpp on traagiliselt tulevikku avatud, finaalis otsekui pildid. Praegu õnnelik kolmik Anna Jacob Ell kodus oma haige jalaga kanaga ja keegi neist ei aima veel, mis ootab ees. Aga publik teab, see on klassikaline draamavõtte pilvedel värvide, musikaalsuse või muusikalisuse eripära rõhutavad teksti sisse kirjutatud laulud Mu isamaa, Meil aiaäärne Viljandi paadimees, ema süda. Need oleksid omakorda nagu muusikalised pausid, mis esimesel kuulamisel-vaatamisel tekitasid isegi mingi kõhedust, tunde niisama nagu kruusvalli dialoogi, kare, isegi kohmakas ja kohati deklaratiivne dialoog. Igatahes murdis kruus, vali keel midagi lavateksti kuulamisharjumuses. Lõpuks võib siis ehk öelda, et pilvede värvid pole mitte ainult turgutanud meie rahvuslikku eneseteadvust ja aidanud leida enesemääratlust vaid avardanud ka nägemust Eesti draamapoliitilistest võimalustest.