Ei ole surnud märgata. Onu surra elu vähem kui sekundi son ning nii ja minu kuluben kuni ja. Ei näe sabi Saaray lupja. Lina ise. Nii kuivati saare kokku naeru, lokku. Ja selle pärisin. Vajuta. Taksen, uue läksid niivõrd lahku. Lahkumine pole tajuda. No niivõrd lootusetult ma, Tõusetuma. Et igavene tundub sul Me kõik alustame aast, et saada kunagi Aaksja hoogs, ükskõik siis, millisel elu tasandil. Otsesemal varjatumal moel on see küsimus meistriks või õpipoisiks olemise küsimus. Mis inimese ees või sees aeg-ajalt ikka tõuseb. Enese lahti harutamise protsess on huvitavalt segane, enne kui ta korrastama hakkad. Mõned asjad saavad tagasi vaadates alles oma päris õige proportsiooni. Täna ma mängin teile ette kaks tüüdlemist. Üks mees on palju üldsuse ees seisnud, laulnud, rääkinud Tõnis Mägi. Seitse aastat tagasi kui tal olid paljud leidmise talle seis, arutles ta oma sisimas nõnda. Tahaks olla päris avatud või aus või või, või siiras või, aga maailm on küllaltki julm ja elu on õpetanud, et tegelikult noh, ei saa ennast täitsa avada ja ka sellepärast ei saa ennast päris avada, et nii-öelda need halvemad kiirgused siis tungivad sinusse. Sa pead tegema siiski endale mingisuguse bloki looma sisenemise bloki, et sa pead kõigepealt läbi katsuma selle vaimu, mis, kas see on õige või vale ja siis võid suhelda ja noh, olla seal käib iga asja kohta käib ka muusika kohta, mis on samuti nähtamatu ja ja mida pole keegi kunagi käega katsuda. Kuigi on olemas inimesi, kes on joonistanud näiteks Charlonis joonistanud muusikat, on siiski väga haruldane. Tavaliselt inimesed ei ole seda näinud ja see on samamoodi, vahime segamismoodi, mõjukas, ta mõjub sulle tervendavalt, majutasime närviliselt majutusele erootiliselt või on olemas erinevaid tundeid, ehk siis võtad vastu, kas sa võtad või võtavad keerulised küsimused. Ega need ei saa nii üheselt vastata nendele. Kõik, mis toimub, kõik on peegeldus siin elus, siin mõtlen seda, et kui kui sa vaatad väikese lapse silmade sissegi ja ta vaatab sind, peegeldab tagasi armastust, mis sina tema peale oled pannud ja see armastus on juba võimendunud juba kahekordseks. Võib-olla veel rohkemakordseks, siis samuti on ka publikuga ja siis on jälle nähtamatu, kui see publik peegeldab tagasi seda, mida mina olen arvanud, et ma olen andnud ja ta peegeldab mulle tagasi noh, võimendatuna selle. Ja siis mina annan omakorda ja siis tekib selline ringlus. Ja, ja siis ei olegi nagu mingit konkreetset inimest või siis on see ringlus. Ei oskagi seletada, mis on, mis ongi eluga, kui sellesse ringe lülitada ei saa, siis on midagi valesti. On olnud momente küll ja küll. Ja mul on ilmsed moodus, noh, selline nagu ta on, siis püüan kõigepealt oma väikse iseenda ümber välja luua ja ja siis väli, kui sa nüüd pakub selle suureväljaga ja, ja siis tekib suur ning siis on nagu korras, siis ta toimib iseenesest. Ja noh, ta ainult on seda, mida ma püüan jälgida, on rollide emotsioone siiski. Sest et ma tean, et see mul oht on olnud juba ammust ajast, mul hakkab kuidagi selles ringis olemine nii meeldima, endale tähendab emotsioonid pulbitsevast üle, eks seda võt küll olla kuum, aga pea peab olema külm, eks ju. Ikke kõikide asjade juures ja see väikse aastatega on tulnud, aga tegelikult kogemused tulevad kogu aeg rahad ja siis nüüd ma nagu juba oskan neid asju. Varem oli nii et ringi küll mindud, aga ära rikutud oma liigse siukse ülevoolava emotsioonidega. Ma alustasin, ma olin hästi noor, ma olin viieteistaastane vist tõesti esimene. Ma mõtlen kõige vanem laule siiski, praegust, kes on siin olnud või noh, kes on meie põlvkonnast on stame alustasin Varangu joale varem kui linna isegi siis vahepeal ma olin, olin kaugel sõjaväes ära, poisid olid Eestis sõjaväes, mina olen sõjaväes, Leninakanis. Aastatega on tõsisemaks läinud, eks ole, sest et algus oli, noh, nii ma laulan ja nagu lihtsamalt võetud saastatega on kujunenud välja see see on elustiil. Ma ei kujuta ette üldse, et ma ei oleks laulja näiteks praegu ei kirjutaks laule või laulaks neid laule. Kuulaks muusikat ja ma vist ei elaks või ma ei tea. See on väga tähtis asi. Ma kuidagi tajun, et see muusika on mulle noh, niivõrd tähtis olnud. Ma olen. Ma olen mingisuguste, selliste, võib-olla karjet või ma tean, et on olnud väga paljud inimesed on kirjutanud isegi televisiooni ja raadiosse, Namise mägi röögib jälle. Et selles on olnud ka mingi tõesti mingi valu. Aga see on juba omaette jutt ja seda ma ei oskagi. Seda, ma ei oska seletada, miks see just niisugune on. Küllap küllap on siis põhjusi olnud mingit isiklikku laadi põhjused, mitte nii palju, kui just justkui kogu ühiskonna mured on olnud ikkagi sees, sest et ma olen stagnalaule, eks tegelikult kogu sellest tagna laulnud, isegi häbi öelda, laulnud nii siukseid asju, mida ma praagi on piinlik kuulata lausa ja noh, eks see elukogemused võib-olla võid selles teistsuguses ringis ringlemine. Rongis sõitmine pidevalt nagu mõtled, et kusagile sõidad, sõidad, sõidad ja see on tegelikult nagu laste tutte, mis sõidab ringiratast ja ta ei vii kusagile. See on omamoodi olnud õppetunniks või see on olnud väga ränk aeg väga elukool, kui lõpuks saada rõugete kiirus, aga suureneb kogu aeg, üks hääl ütleb. Ma välja, kas sa siis tõesti ei näe, sõidab ringi ja, ja pidevalt näed, et kogu aeg läheb kiiremaks kiiremas kiiremas kiiremas kiiremaks. Ja lõpuks üks ütleb, et kui sa nüüd välja ei hüppa, et noh, et siis on näidata, on juba midagi, noh, tähendab sa ei jõua enam hüpata siis välja, teine ütleb, ära hüppa, Sa hüppad surnuks, siis esimene hääl ütleb mulle kasvõi surnuks. Hüppad välja sellest rongist ja saajad püsima ja ees usus midagi juhtunud, lihtsalt sul on kogu aeg üks häältest on valetanud sulle kogu aeg noh, selline napilt, eks ole, ringi liikumisest ringlusest ja kogu sellest asjast üks, üks pahupidi pööratud pilt. Üks on nagu õige pilt ja teine on siis lõpp seal õige pildi pahem pool või? See on nagu noh, ütleme näiteks on, on Bulgakovi Meister emm ühtepidi ja selle meistri peegeldus on palju ehk voolanud siis peegeldus voolanud mis on siis paha, eks ole, hea ja kuri vä? Inimesed tihti ei usalda oma isa häält. Kämblitsi ülikool, inglise keskaja renessansi kirjanduse professor Louis on kirjutanud huvitava raamatu siin ta ütleb väga-väga huvitavaid asju, näiteks, et mis puudutab seda moevärki või ütlesite, ütleb nii. Tere. Mul on usaldusväärseid andmeid, et noored inimolendid suruvad nüüd vahel maha tärkava huvi klassikalise muusika või väärtkirjanduse vastu sest see takistaks neid olemas nagu kõik teised. Et inimesed, kes tõesti tahaksid olla ning kellel on antud arm, mis võimaldaks neil olla ausad karsked või mõõdukad, keelduvad sellest seda vastu võtta, tähendaks patustamist elulaadi vastu, see kisuks nad välja kokku kuulujate hulgast kahjustaks nende kokkukasvamist kollektiiviga ja neist võiksid saada õuduste õudust indiviidid. Igal ühel meist inimestel on täita oma oma roll siin elus ja ilmselt sinna pead muidugi jõudma ka, et sa lõpuks saad aru, et mis sa pead tegema, eks siis muidu noh, tõmblemine. On küll olnud sellises sellises seisundis, et kus ma olen proovinud laulda küll ühte, küll teist ja ja ma pean ütlema, mulaar Trocki netis on meeldinud laulda ja ja, ja noh, mingid perioodid, eks ole, on olnud, aga noh, näiteks mingid jänes laagrid muidugi meeldib laulda. Sai käidud mööda Venemaad ja laulda, laulnud laule, mis, mis, mis tõid raha sisse näiteks, kuigi isegi seda ei saa öelda, et oleks toonud midagi nii väga väga, siis ta oli lihtsalt selline periood. Tihti selline tunne olnud, et isiksused muusikas või kirjanduses, nii ka mingil muul alal paljudel Nendele isiksusele, keda me praegutame, autoriteet ekse, kellest me lugu peame. Paljud, ma ei ütle, et kõik. Ei ole ise teadnud, et nad on niisugused, et nad on midagi, ma ei mäleta, kes filosoofidest keegi on ütelnud, sellist asja, et õieti teevad kõik ühtemoodi. Tähendab, on võimalik ära õppida, laulda täpselt või, või saada see tämber isegi kätte, õppida seal raske tööga, küll aga, või õppida viiulit mängima või, või noh, raske tööga, aga sa õpita ära, eks õieti mängima. Iseasi on muidugi see, et kas ta fiilingu poolest on ta või ole. Ma mõtlen just niimoodi, puhttehniliselt on võimalik ära õppida, aga eksivad kõik inimesed erinevalt. Ja nendes eksimustest tihti ongi see see omapära see seesama, mida peetakse, keda inimesed ise peavad oma veaks, seda tihti. Et ma ei oska niimoodi üle. Ja see on nii omapärane, nii keegi ei tee niimoodi, keegi laulab Mick Jagger laulab niimoodi, et kogu aeg on midagi nihukest, veerand tooni ei ole täpne vä? Päris täpne ei ole, kogu aeg libiseb üle noodilt noodile, niimodi laulab ainult Michtsage. Seda on võimatu isegi komputritega järgi teha. Ja teine variant on see niisugune mees nagu Johann Sebastian Bach. Omal ajal ka ta ka täpselt ei aru ei saanud, mis ta tegi talle vaim andis seda nagu Tarkovski, Andrei Tarkovski. Ma ei tea, miks ma nii teen mõnda stseeni vä? Miks ta näiteks stalkeri Eestis tegime? Ma ei usu, et see juhus olnud selles filmis on mitmed kohad, mis on, on prohvetlikud Eestimaa praeguse seisva jaoks lausa. Miks tegi Tarkovski sellise filmi Eestis just nimelt? Ja, ja samuti ka näiteks Bachi Ron mõelnud seda, Bach on, perekonnanimi on onuoja saksa keeles, tema tähed on Peeaa CH, need on noodid. Iga täht on noot kristlikust sümboolikast, vesi on jumala sõna ega kristus ise. Ja kui nüüd võtta vaba improvisatsioon lihtsalt selline noh, fantaasialend. Aga võib olla ka mitte. Kui näiteks võtta, võtta koodiks, võtta Bach koos oma nootide tähtedega. Ja näiteks ütleme, kaasaegsesse mingisse superkompuutrisse sisse süstida mingi fuuga ja oletada, et ka teistel nootidel on mingid tähed olemas. Tämbritel ja nad rääki tuleb, teiselt poolt tuleb välja tekstsõnum praeguse aja kohta tihti on inimesed, ei tea üldse, millega nad on hakkama saanud tegelikult kuidas see tulnud on ja mismoodi see tulnud seal. Sest on võimalik ja õpid ja loomu loomulikult sa võtad selle kõike, õpid ära, käid koolis ja õpid ära, aga ma mõtlen just uusi, mis on midagi uut tekkinud, kus moodi mismoodi, kus tekib see niisugune noh, ütleme, vana uue kokkupõrge või või kus on inimene saanud informatsiooni, sellised nähtamatud asjad, mida räägime nähtamatust, sest põlv nähtamatult sünnib armastuse nähtamatu sünnivad lapsed ei jälgi, kuidas lapsee hakkab paranema. Kõik on nähtamatu ja samal ajal on väga reaalne Mer. Saart. Iga looja otse loomulikult annab endast. Aga olete te vahel küsinud iseendalt, mille nimel ma annan? No vot, ma ei mäleta niisugust aega, et oleks ta küsinud, mille nimel ma olen alati olnud. Ja ka siis, kui on olnud nagu lootusetu admise, pole nagu mõtet, väikese, sama peegeldused, kui annad, siis sa saad ka, eks ma tean seda, kuna need, ma san vastu ta niikuinii seal vastu. Et ta ilma ilma andmiseta, ma ei tea mitte midagi. Ma ei tea, kas see on, ongi nii väga omakasupüüdmatu inimene on ikkagi nii, et ainult mõtle, nende laste pead tööd tegema ja ja, ja see ja see on kõige tähtsam, nagu sa hakkad, hakkad mõtlema mingite kuppude peale või või mingisuguse karjääri peale. Seal on ohtlik, see on niisugune, võib libiseda, libiseda, selle peal. Ja edasi. Aeg luures. Praegu. Väga õieti öeldud inimene ise oma õnne sepp, tihti on tihti kõige kõige hullem vaenlane inimesele tema enesekeel see, see, mis ta oma ülema suu välja ütleb. Ta ütleb välja, ütleb välja positiivsusest, siis hakkab toimima tema elus. Kui ta ütleb, välja negatiivses hakkab või vastupidi. Et noh, ma, ma, ma ei saa, ma ei saa seda öelda, et ma oleksin positiivselt räägiksin või. Sest et noh, ikkagi vanainimene on veel sees kuidagi moodi ikkagi tahad teinekord viriseda ja vinguda. Et noh, ei ole hea ja mul on nii halba, mis mul ikka sinna kõikkonnale Usando harjutasin, hakkad harjutama, on mul läheb hästi ja meil läheb kõigil hästi ja Eesti saab vabaks ja, ja meil on, meil läheb kõik läheb paremaks ja sa ütled seda pidevalt ütled välja, siis ta läheb niimoodi. Oot. Sa mul veel unelm. Ta tule. Soojus ei või. Üks eksid, saab ta ringi käima. Taiks le eksmees, elan. OLEN armaalsusele. Tule. Tänane teine kild ühest sisekaemuses kuulub mehele, kes praegu avalikkuse ees väga ei liigu. Näitleja ja lavastaja Dajan Ahmetov. Umbes viie-kuue aasta tagune jutuajamine. Ja sissejuhatuseks võiks öelda, kui jälgida seda õpipoisimeistriliini, et mida varem elu meile väljakutseid esitab, seda võib-olla parem. Mõnufanaatik omal ajal minuga ka juhtunud. Ma olen avanturistide fanaatik. Nagu Komissarov armastas, minu kohta öeldi, et ta jälle meetodit olete nagu tite tagumik, sealt ei tea kunagi, mis tuleb. Ja, ja ma ise olen endale ka tihtipeale üllatuseks. Ma olin niivõrd aktiivne tegutseja ette, ma käisin giid brigaadides, mu korral oli, kui te nägite seda show'd, tähendab süda tuksub ja mul need kõik koera medalid rinnas kõik korrald ressursi eest. See noh, üldteenistus ja kaitse, valveteenistus ja kõiki muid teenistusi, ma isegi olen käinud üleliidulistel võistlustes vannis Hirvonen, millega saab hakkama seal siis jooksjad, loobid, granaate, roomad ja, ja see oli Ferganaasia. Oleme ka ratsutamisega kaks või kolm, kolm aastat. Siiski, isegi kui ma peale sõjaväkke läksin, EPAsse veterinaariat, et mis ongi nagu suunitlus mulle kogu aeg loomade ja lillede sees kasvanud. Aga läksin siis sinna, ma isegi peale sõjavägi ei olnud isegi kahte päeva kodus, nii et tulin õhtul, tulin üks päev olin kodus, järgmisel päeva hommikul sõitsin välja EPAsse veterinaariat õppima ja seal juhtus selline asi, et ma õppisin ettevalmistusosakonnas kõik ära. Jäi nädal aega, kuni eksam, et see oli nagu vaba aega nagu õpilased sakslasest ette valmistada või puhata sellest stressist nii-öelda. Siis oli just parajasti sisseastumislavakunstikateedrisse ja ma mõtlesin, et käin korra ära, et mul ei ole silus midagi tarvis kahetseda, et ma ei käinud ja loll olid ja ma läksin sinna nagu ludinal, läksin kõikidest voorudest läbi ja oligi niimoodi, et nüüd andke avaldust sisse. Teil jääb teha veel kolm eksamite, mina valmistasin astati keemias, matemaatikas, füüsikas ja nüüd järsku järsku täiesti ümber organiseerub ja nädala pärast on eksamid juba kirjanduses ajaloos. Ja mis seal veel oli, kirjand, tuli kirjutada täitsa probleemi. Mida, mida valida, kas eluaeg kindlustatud amet veterinaararst, kus ma olen ka õnnelik minu pool mulle elu aeglikult füsio avantüür ja ma ütlesin, et kuuled jällegi jällegi midagi juhtub. Ma ütlesin endale, et käia ära kui sa sealt välja langetud, veterinaarias võid alati minna, aga aga, aga sinna sa enam kunagi ei saa. Ja ma läksin jälle sealtki ludinal läbi ja ma saingi lavakunstikateedris vaid see on nagu minu bioloogiline rida. Aga usuga juhtus selline asi, et kool on ka kõrgkool on selja taga midagi maailmamõtestamisega vajaduse mul hakkasid pärisendina. Mul oli raske järsku olla Ugala teatris, ma olin seal pool aastat nagu roll ei olnud, läksime punt nagu sõime Elmo Nüganeni ja mõlema Noormetsaga väga hästi läbi juba kooliajal. Ja ma läksin, ma läksin teatri pärast ja ma tegin Komissaroviga kaubamaa, nagu ka kaupmehe verica sees. Et ma tahan, Roy, näitleja on edenenud mulle kusagil, ma ei tea, kus Rakveres pakutakse võimsat rollima, ma rooman käpuli sinna, ma tahan mängida. Selles on minu amet. No ma olen õnnelik, kui ma saan head rolli mängida ja siis Ugalas ma seda rulli saanud. Seal tekkisid teatriintriigid, kui Komissarov mulle varem lubada saanud tööd ei olnud ja mina oma ülepulbitsev energia olin lihtsalt lämbumas ja siis ja me tulime sealt ära ja siis ma läksin muidugi küsisin oma onut nõuet, et sa oled nagu elu elanud, ütlesin, et õpeta, mida ma pean tegema, et näitlemisega ka nagu villand hetkel ja ja onu ütles mulle, et mine, mine uphasse, sest praegusel esimest korda avati mullade kursused ja ma mõtlesin, et miks ka mitte, ma saan araabia keele endale suhu. Ja, ja ma olen tähele pannud, et siin tähendab Milt, tatarlaste koloonia on suutnud püsida ainult tänu sellele, et usk isegi keel ja me kipume tõesti lagunema juba kolmandas põlves mul hambasiine neelav praktiliselt neljanda põlve tatarlane, aga kõikjal kaob ja meid on kasvatatud armastama keelt. Ma siiamaani vaatan kadedusega juute, kuidas nad on suutnud läbi sajandite hoida seda keelt kultuuri. Ja, ja võib-olla usk aitab, jäävad, me oleme tänu usule, sest matuste tseremoonia, mälestamise, tseremoonia, pulmade tseremoonia, seal on kõik olemas rahvastel, kellel on islamiusk. Ma tean, millises auväärses hinnas on kõigi tatarlaste seas mullad, pühad inimesed nii-öelda. Ja, ja ma mõtlesin, et lähen, ma tahtsin, ma tahtsin kohe kaugemale tähendab sukelduda millessegi, välja, välja sellest keskkonnast ja ronisin sinna ja seal ma tõesti sattusin just ajal, kui käis seal Rama samm. Paastuaeg oli meil seal käsil. Ja siis ma tõesti mõtlesin järgult suitsetamise maha, mis minu poolt suur kangelastegu. Siis ma järsult ei söönud päev läbi ja tõesti tegelesime, lugesime koraaniga, hakati õpetama meile araabiakeelseid tähti, kui noh, õnneks või õnnetuseks hõbedatudest sõnu, mida ma arvasin, tähendab, no põhimõtteliselt käib see pähetuupimist eel kõik. Tegelenud väga palju iseendaga võttis kõik palvetavad ja mina mäletan ka ja mõtlen oma oma probleeme ja siis ma sain aru, et poiss, et et sa oled õppinud narriks, Norrist pühakuid on kardinaalselt vastupidine tee ja ma olen uuesti läbi käima kohutavalt pika tee. Et jõuda tõesti selle ideaalini mulla, kes siiralt usub, kes sest noh, ma seda kõike saab endale sisendada õpetada ennast niimoodi teistmoodi mõtlema. Ja ma vaatasin, et nii valus ja sa pead sinna läheb aastaid, sa kannatad ise, kannatad kõik sinu ümber. No aga ma olen kindel, ma oleksin sinna ka jõudnud nagu noh, võib-olla budistlikus, usulised, Tihutaksin nirvaana nii. Ja siis ma mõtlesin, et tead, et ei sobi. Ma ma tõesti läksin ja rääkisin sulle Müftiigasanud peapiiskop. Ma väga palun vabandust, see mõjub kui Klollitamisena, aga ma lihtsalt ei ole valmis selleks. Võib-olla ma kunagi tulen tagasi, võib-olla emaga kohe siiralt mõtlesin ja ütlesin teate, et male Milka püüti tagasi hoida ja paluti, et see ei ole nii raske ja sa saad hakkama ja ma ütlesin jah, ikkagi panin asjad kokku ja tulin tulema. Ja siis oligi see töötu, aegsime Ugalas tugalaseid seal poolteist aastat perioodi, aga siis siis ma järsku kiskusin psühholoogiasse. Läksin Sist rüüsse õppima. Ma olen väga paljudes koolides õppinud. Kõik lugema või kõiki asutusi, kus ma olen töötanud või õppinud, see šokilähedane. Ja siis ütles mulle raadiomajas endine VAT teatri kunstiline juht Härmo saar mõtles niimoodi, et kuule, kas on mõtet, et kui sa oled juba ühe peal, on sul jumala andnud annet. On andnud oskusi, mida teistel võib-olla on ka tegelevad sama õieti ka ei ole sellises koguses. Et miks sa püüad jällegi, sest ma hakkasin mõtlema ka, et kui ma lõpetanud selle psühholoogia siis kuni ma ennast sisse töötanud läbi saastunud, et siis ma vaatasin, issand jumal juba vana mees ja teine lõpetades kuuljaid on palju perspektiiviga on ja ma olen, ma olen niikuinii kaota seisuses ja mõtlesin, et tõesti, et kui, kui jumal on mulle andnud olla näitleja väiksel Eesti rahvale, eks ma siis olen. Mida sa praegu enese elu kõige suuremaks õnnestumiseks pead? Mul ei olegi sellist, võib-olla kindlasti olgu, mõtleks paugu kohe, ei oskagi öelda, aga ma olin ennast püüdnud mul eufooriline seisund. Kogu aeg käin ja naeran. Ja mitte sellepärast, et ma tahan naerda. Ma mõjunud särava päikesega, kes igale poole tuleb ja hakkab närvidele käima. Nüüd on selline asi minu jaoks, et ja vedamine et kõik on inimese enda teha, tähendab, mis ma pean elama selles maailmas nukra näoga, kui ma olen elases maailmas õnneliku näoga. Isegi siis, kui see on ei ole või, või teine on, tähendab kõik, mida ma tahan. Moza Ma saan ka lavastajaks. Ma saan heaks lavastajaks, tunnistage seda, keegi või mitte, tähendab, muidugi alguses rabeleda püüate, kõrval pole, lööd ennast vastu seina ja kuuseronid, poisike siin enne singid. Aastaid istunud inimesed ilma võimaluseta midagi teha. Aga, aga piiblist lugesin välja järsku noh, sellised sõnad, et et koputaja avatakse uksele koputaja. Palujale antakse, otsija leiab ja mina rahunesin maha, et tee oma tööd ei liigu mingis suunas ja sa saad kõik, mis sa tahad. Mitte kuskil midagi kaob lihtsalt noh, tuleb lihtsalt suunatud liikuda ja ja mul on kõik, mis mul on elus, mis ma olen saavutanud. Kõik on tulnud raske tööga, mul mitte midagi pole kingitusena taevast tulnud. Et mul on õnnestunud estraadis ennast küllaltki hästi läbi lüüa. Ma oma tõesti ma kohe, no niimoodi värisedes ja küüsi närides olen roninud, estraadile palju töötanud ja ma olen käinud ja vaatan, kuidas teised teevad ja miks neil tuleb ja minul ei tule ja, ja isegi teksti lugemine raadios on väga raske töö. Nii et ei saa esimesel korral sõnagi suust välja. Ja, ja kõik on alguses avantüür maiguline, aga ma lihtsalt tajun ära, et mis mind huvitab, on võimalus, on, tahaks proovida. Edevus kusagil sees on proovida pulmaisa roll ja ma tean, see pole minu rida. Ma noh, ei ole minu rida, vot teised on andekamad selle peale või isegi näiteks ma keeldun kummulle, palutakse lastel Dianeerivana magu väga keeldub. Sest et see on nii raske töö mängida lastega. Mina olen alati läbi, kui tund aega mängis lastega, mina kogun ennast pärast terve päeva. Ta võtab tõesti läbi. Aga sa muidu jagad seda seisukohta, et inimene peab elus kõik omal nahal läbi proovima. Mina tean, ma ütlesin alati Henry niimoodi, et õpid teiste inimeste vigadest ja kogemus on tavaliselt kogemuse eksimustega seotud, vot siis on kogemus, õnnestumisega on ka kogemus, aga yx sugust, rada on kogemus ja, ja kunst ei saa olla ilma kannatuseta ja kui sa koged, eksid sisse kannatada. Kannatamine ongi sünteesi moment, tähendab, peab kannatama, ei tohi laval kannatada, aga me kõik me kiilon, kassiahastuse hetked ja, ja aga jah, see on üks osa muidugi see peab olema kõigile. Mis sind inimese juures kõige rohkem paelub? Millised inimesed sulle silma jäävad? Ja selle peale Oscar Wilde'i sõnadega, et ainus, mis esimäärib siin maailmas uurimist on inimene. Ja, ja, ja minu jaoks on siin vene, ainult, mis väärib sinu uurimist. Muidugi, matemaatikat ja füüsikat ja meditsiinilisi on ka, võib-olla viiks inimesi osaga Eesti inimene ja tema psühholoogia ja paeluvad mind mittestandardsed, vaid kummalised, need, kes kalduvad normaalsusest kõrvale. Me instvat teadis kogu aeg, naerame, et me kogu aeg otsi niisugust ebanormaalseid välja. Teistmoodi mõtlemine ja me oleme nii õnnelikud, et me saame järsku aru tema mõtlemisest teemisel annab suutliku mõtlemisega inimesi kummalise mõtlemisega inimesi. Mediteeriva mõtlemisega inimesi on alati nii huvitav, et millel, millel tema maailm põhineb? Kummalisi inimesi armastan ma kohe nagu magnet tõmbab ligi. Sõnandikus, kuidas sa selle mõiste lahti võtaksid? Andekus, ma olen uurinud vanasõnu, kuna just idamaa vanasõnu ja seal ma vaatasin, et andestan, vanus on väga vähe. Ja kui on, siis nad on väga vana kultuuriga rahvastel, Pärsia Hiina, Jaapani, sa mõtlevad väga vana kultuuriga, Indias oli veel andest, aga need uuemad rahvat Türgi või, või, või muud tatarlased või tšetšeenid või või teadis veel nagu noh, nendel vist vana kultuuri aastal on vanasõnu ande kohta nendel ei olnud. See oli väga kummaline. Anname väga küsitav asi, kas sa annet on, kui annet ei ole, seda ei saa hinnata. Anne selgub aastate pärast. Anne on eeldusel, et sa saavutad resultaadi kiiremini. Näiteks kui ma pean mingi humoreski, esitame, oletame humoreski jagatakse ühtlasemalt, humoreski jagatakse viie näitleja vahel ära, siis mina jumala kiiremini, resultaat mitte, sest ma olen andekam. Ei, ma tahtsin seda öelda ja ei oleks nii palju. Ma olen endale, mida sa tulevikus tahad, nad peavad jõudma nüüd elutee lõpuni midagi, mida sa sealt lõpust tahtsid sellest elude lõpust. Ja ma leidsin enda jaoks musi, väljamõeldis, bluff, eluski ei täitu ja nii edasi. Aga ma leidsin ilusa unistuse, mõtlesin endale niimoodi, et et ma tahan, et sünniks uus prohvet, et ma saaksin minna teda kummardama. Vaat selline selline unistuseni. Esimene minu elu eesmärk on siin elus täidetud, siis ma oleks nendega rahul. Jah, aga minu Toplil okei. Me teame, et me elame ja, või täiskuupäevi Igaüks kirjutagu endale stsenaarium ise. Aeg näitab, kas see jääb riiulile tolmama või leitsevad seda vahel ka tulevased põlved.