Praegu on meie metskondade elus säärane aeg, kus ühed räägivad ärevusega liitmisest teise taga jälle midagi lahutatakse. Lihtsamalt öeldes on muutust aeg ja elul on säärane omadus, et areneb ja arengust mahajääjad kaotavad rohkem kui need, kes võib-olla vahel kiirustades midagi rutakalt teevad. Sedapuhku aga olen külas Tallinnast väga kaugel. Valgamaa ühes sopis lausa vastu Lätimaad. Kus? Ma ei tea, kas öelda nüüd oli või on veel Hargla metskond ja kõrval Taheva metskond. Tõnis Kask Hargla metsaülem mõned aastad tagasi raadiousutluses. Mul on meelde jäänud, et mees põhiliselt, millised ka küsimused ei olnud, vastas kogu aeg nagu kahes plaanis. Kuidas on metsale parem ja kuidas inimestele enam sobib? Mets ja inimesed. Ja maal muidugi, mets ja inimesed aegade kokku kuulunud. Aga nüüd, nagu öeldud, on muutuste aeg. Kuidas metsaülem siit Eestimaa servast ja oma igapäevaseid töid tehes neid muutusi tunnetab, kui palju ta neid järgib mida hea meelega teeb ja mida võib-olla jätaks tegemata? Eks neid uuendusi ole kogu aeg olnud ja tehtud. Ja 92. aastal, kui need muudatused käivitusid, siis ilmselt nende algatatakse, võib-olla olidki metsaülemad ja need muudatused jäid paraku kuskile mingisugusesse punkti seisma. Kas oskamatusest või tahtmatusest asju edasi viia ja mõelda jäi tegelikult väga pikk aeg lihtsalt asi seisma. Nüüd on majanduslik olukord ilmselt läinud tunduvalt kitsamaks. Metsaturg on kehvem. Ja kogu see meie metsanduse süsteem on hakanud oma rahakoti peale väga tõsiselt mõtlema. Ja ühe välja pääsuna on nähtud sedasama metskondade liitmist inimeste koondamist. Ja sellele võib väga mitmest punktist läheda ja mitut mitmest vaatepunktist valgustada. Ühest küljest on hea meel, et mõeldakse jälle metsa tuleviku peale ka pikemas perspektiivis. Teisest küljest on kahju, et kiirustades üritatakse ära teha lühikese perioodiga, see, mis viimase nelja aastaga on paigal seisnud. Igasugused muudatused on valusad. On valusad ühele inimesele ja võivad olla valusad ühele metsale. Kui õnnestub neid muudatusi pikemale perioodile paigutada, siis ei ole nad nii valusad ja sel juhul on ka reaktsioonid tunduvalt tagasihoidlikumad ja emotsioonid ei pääse niimodi mõjule. Kuid paraku jah, midagi ei ole teha, need muudatused on tulemas ja juba nad ka käivad. Ja eks meie siin Harglas tunneme neid omal nahal ka. Juba kolmandal märtsil saime me teada, et meie metskonda ei ole tulevikus vaja. Ja meil on siin hea meeskond koos. Me oleme siin pikki aastaid koostööd teinud ja esialgu selline uudis paneb nagu päris käed sülle kaob ära tuju ja tahtmine üldse tööd teha. Ja tekib niisugune mõte, et noh, et, aga miks just mina miks just see koht ja kas see ikka on õige. Kas see on õige, ei oska ma tänagi öelda ja eks seda näitab tulevik. Kui nüüd siin konkreetselt Harglast rääkida, siis eks neid muudatusi oleme me juba ennegi teinud. Meile on ette heidetud seda, et meie pindala on väike ja selle tõttu väike ei saa olla efektiivne. Omateada, me oleme üritanud olla efektiivsed. Oleme töötanud nende samade majandusreeglite järgi, üritanud maksta võimalikult väärsetele töötajatele korralikku palka, mitte paljudele töötajad näljapajukile. See on olnud meie metskonna diviis juba sellest hetkest saadiku metskond, sa iseseisvaks. Ja see on muidugi mõjunud ja aidanud ja võib öelda, et seedeviis aitab meil ilmselt sellest muudatusest natukene kergemini üle sest meie jaoks on reform või see muudatus veninud viiele aastale, mitte poolele aastale. Ja mul on hea meel tõdeda, et tegelikult nende kahe metskonna liitmisel siinkandis ei tule vallandamisi ei tule sedasama kurikuulsat ja hirmuäratavat koondamist. Nende kahe metskonna liitmise tagajärjel praegult on näha, et kolm inimest peavad muutma oma ametinimetust. Mitte see ei tähenda, et nad kaotaksid töö. Tõsi küll, nendest kolmest kaks on mulle öelnud, et Neile ei meeldi see tiitel, mida nad saavad. Ja sel juhul on neil vaba valik minna. Aga tööd on meile kõigile pakkuda, sellepärast et nad on jumalaspetsialistid ja ega mets ei kao kuhugi ja töö ei kao kuhugi. Ja needsamad inimesed jäävad ilmselt ka ametisse. Tõsi küll, võib-olla mõne teistsuguse tiitliga ja see, kes tiitlit taga ajab ilmselt temale läheb see elu raskemaks. Ma mäletan, kui teie siin metskonda ümber kujundasite, tegite, reform ise edasi, kuigi ta jäi ametlikus plaanis nagu Eestimaal stopp. Oma metsavahtide Ardeil vähenes, aga samal ajal metsatehnikut arv tõusis, palk paranes ja te ütlesite, et kui te olite selle kõik kollektiiviga läbi puudutanud, siis mina andsin neile õigused. Aga neile tuli anda ka usaldus. Ja samaste, märkisite, et hommikul lähevad nad kõik tööle ja neid kätte enne kuskil ei saa, kui päeva lõpus võib olla kontori juurest tulevad korraks läbi, et äkki on mingi ülesanne või midagi vaja öelda teistele. Et anna tööd juurde, aga usalda maksa palka, siis kollektiiv võib olla väike, aga ta teeb kõik töö ära. Nii et teil nagu see vähendamine omamoodi toimus varem ära. Aga nüüd Taheva pool. Kuidas nemad naabrit küll teadsid, kuidas te varem käitusite? Kas olete kindel, et teie mall ja teie suhtumine ja see Hargla kollektiivmeeskond tulevad nad nüüd samamoodi kaasa või on neil midagi, mida nad tahavad teha, nii nagu nad seni on teinud? Sest ikkagi liita kaks erinevat kollektiivi, see ei ole ainult liitmine. Iga inimene natuke isemoodi harjunud kuidagi varasema maneeriga. Ja metsainimesed ongi natuke konservatiivsed, sest mets võib-olla isegi vajab seda, ta kasvab väga pikalt iga päevi sa ise võtteid metsakasvatuses kasutada. Kuidas teile tundub, te olete nüüd mõnel päeval taevas rohkem olnud kui Harglas. Kes see nüüd nii kangesti julgebki öelda, mida ta praegult arvab, sellepärast et ajad on keerulised ja ülemus on uus. Kas need kõik julgevadki mulle kõike seda välja rääkida, mida nad mõtlevad? Ma ise loodan küll, et mingisuguseid erilisi eks-s ei tule. Juba enne seda, kui mind Taheva metskonna metsaülemaks määrati, praegusel hetkel olen ma tiitli poolest kahe metskonna metsaülem siis isegi Põhja-Eestist helistati mulle ja küsiti, et on see nüüd tõsi, et Taheva metskond pekstakse täies koosseisus laiali. Siis selleks, et sedalaadi hirmsaid kuulujutte kõrvale tõrjuda. Juba esimesel nõupidamisel ütlesin oma meestele ära, et see mees, kes tahab ja oskab tööd teha, peab tööd leidma. Ja nendel, kes ei taha või ei oska, nendel peab olema võimalus endale ära minna. Ja praegult paistab küll, et selles suhtes ei tule tõrkeid, sest kes tahab tööd teha, selle meil tööd on. Ja vot sellesama muutmise uutmise juures ongi seesama, eriti siin Lõuna-Eestis on selle liitmise juures kõige suurem hirm selles et kaob ära töö. Seda tööd on siin niigi vähe, sest et põllumajanduses on need töökohad lausa ära kadunud. Ja kui nüüd tekib seesama pill ja oht, et, et metsanduses juhtub seesama ja metsandus käib kukerpalli täpselt samamoodi nagu põllumajandus on seda käinud siis tuleb inimestest aru saada, nad nad kardavad seda. Ja ilmselt tuleb neid lihtsalt julgustada ja tõestada seda, et töö ei kao kuhugi. Muidugi on olemas oht ja seda just nimelt keskastme spetsialistide jaoks, et maal ei ole nii palju nende töökäsi vajavaid kohti. Võib olla, et mõni peab paratamatuse sunnil hakkama tööle natuke madalamal kvalifikatsioonil kui vaja tema silmis madalama karjääriastmel. Ka nii palju me peame siiski inimesi hoidma, et neid lausa minema ajada ei tohi. Ja selle koondamisega ja liitmistega selles suhtes peab olema väga ettevaatlik. Ja ma väga kardan, et see, mille nimel see muutmine praegusel hetkel Ta on võetud, see suur ja võimas raha kokkuhoid, millest meile kogu aeg räägitakse. Ilmselt esialgu vist ei anna seda efekti, mida loodetakse. Ilmselt ka sellepärast, et igasugune reform ja muutus nõuab tegelikult investeeringuid. Ja alles ajalugu näitab, kas investeering toob midagi tagasi või ei too. Ja kui arvestada seda, et metsa pindalad lähevad suuremaks järelevalvepinnad suuremaks siis ilmselt tekib tagasilöök seal, kus me ei osanudki arvata. Me loodame kokkuhoidu metsaülema ja, ja raamatupidaja palgast. Samas kaotame ilmselt nende puidu tihumeetrite arvel, mis metsast ära varastatakse. Kaotame selle arvelt, et mõnda metsatukka, kuhu pilk õigel ajal peale ei satu, jõuame kolm aastat hiljem, kui vaja oleks olnud. Ja osa toorest materjalist on juba kuiv ja me ei saa sellest asjast seda hinda, mida oleks võinud saada. Transpordikulud ilmselt suurematel territooriumitel on suuremad. Ja kui see valitsusüksus on liiga suur ja ulatub teise maakonda, siis suurenevad meil postikulud kaugekõnekulud, telefonikulud. Neid kulusid ilmselt väga täpselt kalkuleeritud ei ole ja ma ei ole sugugi kindel, et see kokkuhoid on nii drastiline, nii ahvatlev, nagu ta tundub. Pigem minu meelest ei olegi nii oluline see liitmine, lahutamine ja reformimine kuivõrd tööde õige organiseerimine. Ja nüüd me rääkisime, liitmisest, on ka ette nähtud muutuste sees üks suur lahutamine. Metsanduse arenguprogrammi sees välja töötatud metsapoliitika mida nüüd on üle aasta otsa tehtud ja vaieldud ja asjatundjate komisjoni poolt ka selles mõttes heaks kiidetud, et valitsusele edasi anda ja sinna ta anga antud. See näeb ette nüüd nagu kaht suunda. Riik kui metsaomanik, see, mis ta oma metsaga teeb, seal metskond, metskonnad koos metsakasvatus. Seda mets ikka jätkuks, tuleb garanteerida. Ja teine pool on siis metsakaitse, metsa järelevalve ja igasuguste seadustike väljatöötamine kogu Eesti metsa jaoks kõigi metsaomanike jaoks. Nii et metskond enam ei hakka tegelema ilmselt tulevikus kõigega valvab ja kasvatab ja, ja majandab ja lõikab ja saabrof. Vaid siin minnakse nagu kahte suunda. Mis te sellest arvate, sest teie olete siin ju arglas nüüd aastaid aastaid oma tööd teinud ja oma väikese meeskonna liitnud ja paljuski juba ta niisuguseks teinud nagu mitmel pool metskondade puhul, tahetakse seda nüüd uuest aastast näha. Et töö oleks efektiivne ja tööd oleks mõistlikult korraldatud. Agad, inimeste arv ei oleks väga suur. Teie ei saa enam vähemaks kollektiivi viia, sest siis jääks töö tegemata, aga mõnel pool ilmselt saab. Aja nõue on ka, et kui tahad rohkem palkasid, pead rohkem tööd tegema, aga metsa, meile tähendab see ka rohkem metsa. See lahutamine. Võib-olla erinevalt paljudest metsa hullematest vähemalt selle järgi, mida nad omavahel räägivad. Mulle see isegi meeldib. Mulle meeldib sellepärast, et siis ma saan tegeleda selle metsa majandamisega. Ma ei ole kunagi olnud laks aapas metsas kõndija, kes valvab ja hoiab pilku peal, et keegi midagi viltu ei teeks. Mulle on meeldinud rohkem ise metsas toimetada või lasta toimetada oma plaanide järgi. Aidata nõu ja jõuga neid, kes seda vajavad. Ja ma arvan, et see lahutamine, mis ees seisab ei välista seda, et ka tulevikus tuleb Talumees metskonda ja küsib nõu, et mõni vanapapi astub sisse ja ütleb, et aga lähme vaatame mu metsa üle, mis seal teha saab. Ja see mulle meeldib. Ja mul ei ole kunagi eriti meeldinud politseinikud, funktsioonid. Ma olen sunnitud olnud neid kaasa tegema, sest aevad on olnud erinevad. Aga sisimas ma ei tunne sellest rahuldust, kui ma pean tegema kellelegi protokolli, kui ma pean lihtsalt keelega kedagi näpuga torkima kiusama mitte minu mõttes, vaid selle inimese mõttes. See ei ole mulle meeldinud ja see ei ole mulle rahuldust pakkunud. Mulle meeldib aidata ja mulle meeldib tööd organiseerida, juhendada ja sellepärast mulle see lahutamine meeldib. Loomulikult kui metsas mitte midagi ei toimu ja meil on suured lahmakad metsi käes siis on sinna metsavahti vaja. Kes kõnniks vaataksid, seal ei tehtaks sigadusi. Aga kui metsas käib igapäevane töö ja inimesed liiguvad seal metsas ringi, siis sedalaadi valvuri järele puudub vajadus. Sest näiteks meil omal tuleb raietööline mu juurde ja ütlema, et kuule, seal on mingisugused veidrad jäljed. Kuule, seal on midagi tehtud. Sest ta teab, mille küljest näritud on tema leivakannikas. Siin on piirkondlikel nõupidamistel metsamehed avaldanud nagu muret, et nüüd tekitatakse siis selle metsade majandamise poole pealt veel üks riiklik organisatsioon lisaks metsaametile ja, ja et see on jälle siis ülemuste arvu kasvatamine. Neil on mitut moodi ka vastatud ja mind võib-olla kõige enam on veennud see, et üks metskond võib olla väga tubli. Aga sellest turumajanduses ta võib jääda nõrgukeseks. Ja see liit, et väärt kaup, aga väärt hinna eest müüa ja Eestimaa jaoks mets on kaup ja kauplema abi sai ainult sisse vedada, peab midagi ka välja. Me tahame. Ja palgist annab palju teha, tehakse rohkem kui mõned aastad tagasi. Siin saab puitu vääristada edaspidi ilmselt veel paremini ja nutikamalt. Aga see rinne peab olema kuidagi väga ühtne ja selge, sest Eesti on üldiselt pisike ja meie naaber on väga suur. Tema võib hindadega mängida ja Põhjamaad, kes ju väga võimsaid tselluloosi ja paberitööstusi omavad, eks nemad tahavad ka odavamat tooret saada saada ja nii üksikult võitlusväljal välja käia, siis me võime ja kokkuvõttes vähem tulusad, vaata kui me vääriksime. Nii et liitumine omamoodi ja mingi organisatsiooni tekke metskondade kohale. Ma tahaks loota, et see ei ole arvukas. Peab ilmselt olema, sest näiteks naabrite juures Soomes alles see oli, kui neil oli 28 üleriigilist metsanduse ühendust, aga nüüd on kolm jäänud. Sest nii nad suudavad oma liikmetest paremini seista. Ja ma ei kujuta ette ka 185 metskonnaga või nüüd tulevikus võib-olla 100-ga. Igasuguseid tehinguid ükshaaval tehakse ju siin peab olema info ülevalt alla, alt üles hästi liikuma ja sobima kõigile, nii et Juuse konkurents nõuab ka meil vahel millegi niisuguse tegemist, mida võib-olla esmapilgul nagu ei olekski vaja jälle mingit katusorganisatsiooni. Ega väga täpselt vist sõda, Lemmod pole lahti seletatud, aga aga ju ta ikka tulemas on. Nonii nad räägivad, nii nad räägivad ja see ongi see õnnetus, et segaduste ja ja segioleku aeg on natukene liiga pikk. Tähendab ka metskonnad võiksid teada, mida sellest Erremmoost mõelda või tahetakse. Ja, ja mida meil oodata, sellepärast et ega pimedas näeb tonte palju rohkem kui valges ja, ja see valgus võiks ju metskonda jõuda mitte sellel moel, et ajaleheartiklis on ilus jutt sellest, et meil on olemas metsapoliitika. Kahju, et alles nüüd tuleb, mitte neli aastat tagasi ja et ta tuleb aga sellesama err muu jaoks mitte Laar teaduslikus laadis, vaid just nimelt täpselt informatiivselt oleks metskondades teada, mis on tulemas, kuidas on tulemas ja kas see on ka piisavalt põhjendatud, mis on tulemas. Seda paraku ei ole. Ja mul on olemas suur hirm minule isiklikult ja ilmselt ka väga paljudele metsaülematel 92. aastal. Metsaülemat sisuliselt tõusid üles metsamajandite vastu, sest näha oli, et selline struktuur oli mitteelujõuline. Ja see, et metskonnad on hakanud paremini elama ja meil heidetakse ette, et vaadake, metskonnad sõidavad kenade autodega. See ka näitab seda, et metskond on elujõuline struktuur. Ja mina kui metsaülem olen isegi küsinud paar korda oma ülemuselt. Kas oli mõtet likvideerida kahtekümmend kahte metsamajandit selleks, et asemele tehakse üheksa või 15, kuidas kuskil räägitakse? Ja ma ei ole saanud konkreetset vastust, mille poolest see loodav organisatsioon erineb sellest metsamajandist, mis kunagi oli. Ja siin on minu meelest see metsaülemate kõige suurem hirm. Sellepärast et kui luuakse samasugune organisatsioon, nagu ta oli siis näitab see seda, et see neli aastat on maha visatud aeg sest ressursid raisati ära, siis oleks võinud raiskamata jätta. Ja teisest küljest metskonna seisukoha pealt oli see metsamajand tõesti veider moodustis sest raha voolas välja sealt, kus teda loodi ja kerkisid need metsamajandite pilpakülad, investeeringud tehti linna ja maakoht jäi lahjaks. Praegult on meil seesama oht, meid liidetakse, meid koondatakse, äkki koonduvad töökohad ja kui siis veel need finantsid liiguvad ka meie juurest ära ja me jääme samasse seisu, nagu ma olin enne 90 teist aastat siis tõesti tekib probleem. Meile tuuakse praegu täiteid läänemaailmast, kui ilus seal on ja kui suured seal kõik on. See kõik võib olla õige ja ta võib-olla ka Eestis õige, aga võib-olla alles 10 või 15 aasta pärast. Võib-olla ei oleks vaja hüpata kohe esimese hooga redeli-seitsmendale pulgale. Võib-olla oleks mõistlik esimesed kuuska läbi käia? Ma olen ka terase kõrvaga kuulanud selle lahutamise põhjendamist ja selle riigimetsade majandamise organisatsiooni tekitamist. Mul siiski on jäänud mulje, et ta tuleb palju väiksem ja mitte nii haruline, nagu omal ajal metsamajand oli, kes tegi sauna vihtadest kuni suve majadeni toodangut ja mis sinna kõik vahele mahtus, nii et nii laiaulatuslikku vaeva, et seal on üldse plaanitud okei enam tänapäeval teha. Aga muremik sõdaga kiputakse tegema, on see, et et see efektiivsus töö juures ja kauba müümisel oleks võimalikult maksimaalne siin-seal omaette nikerdades võib see minna mitte siht otstarbeliselt jaa, jaa, vahelgi odavamalt käiku. Kui võib-olla kogu infot omades ja terve Eesti riigimetsa eest seistes jooni Eestis, piirkonnad, kus tuleb peale maksta kus lihtsalt, et see tulukus ei saa olla niisugune, ta katab kõik kulud. Ja tahaks küll loota, et need põhjendused muutuvad teie jaoks, kes iga päev metsa pärast muretsete täpsemaks põhjendatumaks läbi vallutumaks. Sest arvata nüüd, et minnakse nimme tegema ühte vildakat majamis ümber kukub nagu ka ei ole põhjust. Aga noh, nagu öeldakse, et eks elu näitab teie oma arvamused, ütlesite välja, mis teile sobib. Millele te alla kirjutate. Kuid tõite välja koma kahtlustused. See on tore, kui niimoodi murega metsa ja inimeste pärast metsaülem mõtiskleb. Ma ei tea, kas see jutt on õige, aga kuulsin küla pealt, et üks naabritest oli väga üleolevalt käitunud ja öelnud, et ei, siit vanast metskonnas pole mulle inimesi vaja. Taagi, aga veidi hiljem, et kes seal elavad, tulevad koos metsaga minu all. Niimoodi ilmselt inimesi hirmutada ja nende suhtes käituda muidugi ei tohi. Kui õhus on niigi elektrita rohkem, võib-olla kui inimesed vajavad. Ja kui käib jutt sellel teemal, et metsaülemad ei kuula kellelegi sõna töötavad mingisuguse projekti või kellelegi vastu või veel hullem, et kulutavad raha nii nagu neile pähe tuleb siis sinul ainult üks ütlemine, metsaülem on palgatööline ja ta teeb täpselt nii, nagu tal lastakse või tal kästakse teha. Ja sel juhul võib-olla ei ole mõtet otsida teise silmas pindu.