Elamuselamus. Enamus. Tervist, mina olen Moskoidi. Alates tänasest alustab saatesarielamust. Iga inimese elus tuleb ette tavapärasest erksamaid hetki, kogemusi ja sündmusi, mis tõusevad eriliselt esile kanduvad inimesega kaasa, hakkavad teda kummitama, annavad talle suuna, avavad uusi silmapiire. Elamusi tunneme me selle järgi, et need jäävad meid mõjutama tema ja muutma. Saatesse elamus kutsume mina ja Jan Kaus igal pühapäeval endale külla häid ja olulisi inimesi, kelle tegevus ning olemine on põhjustanud lugematult elamusi. Püüame uurida, millised sündmused või hetked on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame. Tunnustame ja ostame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates. Oma elamusest Toomas Kalve head kuulamist kuulamas elamus. Elamus. Toos kõlve seovad kunstnik ja millegipärast ma aiman, et see küsimus, mida ma sinu käest küsida tahan, on nimelt see, et, et mis on sinu elu üks suurimaid elamusi. Et ju see on seotud millegi visuaalsega. Aga võib-olla ei ole, aga mis on sinu suurim elamus, Toomas Kalda. Aga nagu ma ütlesin, et sa küsisid seda, et noh, mis on nagu selline noh, elamus või elamuste Rido ütlesime, on nagu kuskilt kohe viskas ette esimese matsu. Kunagi tegelesin Tartu siis selles ülikooli alpiklubis, noh hästi, noor olid mu võrreldes teistega. Alpiklubi liikmena käisin siis noh, palju Venemaal siis alpilaagrites, mis kuulusid nagu poolenisti aga süsteemi, et noh, maksis siukene. 21 päevane Aasias Kesk-Aasias alpi tõsine alpikoolitus ja mäetippudes käimine mingisugune 20 rubla. Vist oli see tuusiku hind, nimetcat muusikuks nimetada, diseda, seost, küll see oli, ma hakkasin käima 80 80.-te keskel. Hakkasin seal käima. Mis lugu, mis ma tahtsin rääkida, oli see, et nad mulle esimene pruut oli, juba elasime minu üürikorteris, kes oli grusiin lanna, onju et sinna jõuab küll need hiljem võib-olla tagasi, mis oli mu sihtpunkt ja tema elast pilissis hoidnud. Ka mina olin parasjagu ka Kaukaasias ühes alpilaagris, siis lõpetamas oma viimast tipul käimist ja tõsist Nõukogude lekus süsteemis alpikoolitust, mida loeti maailmas ikka väga heaks on ju, see oli umbes niimoodi pimesilmi aja peale kalašnikovi automaadi kinni panemine nöörid, julgestusasi, silmad kinni, aja peale. Kõik töötas, on ju, et see oli supervinge alpikool on ju, mida tol ajal igal juhul tunnustati mujal maailmas väga hästi, vene artistid olid hinnatud on ja noh, mina kolin selles süsteemis, siis keerlesin tänu sellele ülikooli epiklubile. See lugu, mis ma tahtsin nagu rääkida löökas ka sellest siis lähetuses sinna alpi alpilaagrisse kõikuma koolitused, asja tipud olin ära teinud ja siis olime viimase kõigele skema, mäetipu otsa ronisime parasjagu ja seal sai ka kõik ilusasti käidud, ilm oli väga ilus ja laskusime sellest sellelt viimaselt mäe tipult parasjagu alla ja me olime ka viimase meelde marsruudi kirjeldusel oleva lõigu peol. Koostis hästi, meil pidime ka laskuma, on ju ainukene asi, mis meil oli õpetatud, oli see, et kui sul on jalas need Nagadega kassideks, nimetatakse saapaga otsa käivad teravad ogalised asjad, mis üldse ei libise jää peal ka mitte millestki peol. Siis üks oli, seekord, oli selline instruktor kes oli ka alkohooliku, on ju. Eelmine aasta oli mul instruktoriks näitajaid kaks tuumaallveelaeva, kapten, mida ta ääri-veeri tuli, see jutuses välja tema joonud üldse või niimoodi väga intelligentne inimene ja puha. Aga alkohoolikuga oli teine, temal läks kiireks, see oli viimane laskumine viimane null, viimane päev, et saaks alla laagrisse. Alkohooliku asju minna ja siis me pidime laskuma, see viimane jupike nõlva, onju Öeldi, et nii nüüd klisseerite klisseerimine tähendab enda libistumist kehol lund mööda hoogsalt kelgusõit mäest pepu peal mäest alla laskmine. Aga mida meil oli õpetatud, kindlasti oli see, et mitte kunagi ei tohi klisseerida nende kassidega. Need, mis jala otsa käivad, elavad asjad, mis tähendab seda. Kui sa sõidad tagumikku peol, sa pead hoidma jalgu väga üleval, kui käib jõnks sisse, jalg kukub selle kassiga maha, mis haagib ennast kinni ja teeb imeasju inimeste jalgadega minu ühe jalaga tegigi selle see asi ära, see jalg käis siis ta arvatavasti ma ei tea, kas üks või kaks kord alt liigesest läbi mille järgi järgida, kohe muutus liikumatuks, kuna mul olid sokid, toppisin mõned ülevalt lund täis paksult mahajahutamise eesmärgil. Ja hakkasin oma isiklikust apteegist manustama ülikangeid valuvaigisteid, kuna meil oli minna veel peaaegu kolm tundi jal jalgsi alpilaagrit sellelt tipult. Sellega ma sain hakkama, kuigi ma olin eufooriasse sattunud ühe jalg jala peal hüpates kirkale toetades, sattusin ma sinna alpilaagrisse, siis lõpuks on ju. Kui sai. Alkohoolikust instruktor oma palade kallale asuda. Ja siis toppisin oma need. Sokid lund täis ja sõin valuvaigisteid. Vahelepõikena sügisel jõudsin tagasi, küsisid tuttavat selles biokeskuses mis ta nimi oli, füüsikahoone all? Kuulis seda juttu Richard Villems kõrvalt, praegune vist akadeemik, ütles, et mis valuvaigistit, et need, et neid ei tohi liikumise peale nagu üldse tarvitada, Need on seda tüüpi, mul ei ole selle valuvaigisti nimi meeles, mul oli ema medtöötaja, mu isiklik apteek oli hea. Et kuidas sa elus oled? Okei, jõudsin sinna laagrisse ja ütlesin arstile oma jalga, kõik oli ilus ja noh, järgmine päev oli siis lahkumine, lahkumine sealt laagrist, aga noh, siis hakkas nagu see see põhiline meelde jääb, nagu lugu. Lugu siis pihta üldse sain kuidagi viidi bussidega allusu hoomis. Me olime nagu sealpoolsada vene venepoolses venepoolse Kaukaasia ahelik, mäeahelik lahutab siis nagu selle Gruusia ja Venemaa Venemaa vahet käib läbi, et minul oli kõige otsesem minna suhu, mis, Kuna meil oli juba pool aastat tagasi kokku lepitud, plaan on ja mis mulle tegi ikka musta masenduse ajas peale, minul, jalg on välja väänatud, paistes ja pool liikumisvõimetu, et hästi Pico sihukese Oti Kircon ajal lonkisin seal ringi, onju. Et meil oli ju kõik kõik need eestlased, kes sinna laagrisse tulid, et me pidime minema veel pärast seda laagrit nagu oma käe peal siis vallutama Niukest eraldiseisvat mäe tippu nagu Kazbek, kui on ju noh, kuulus teada, nimi on ju võimas mägi, mis on siis nagu Kaukasuse ahelikus suht kõrval. Kahjuks minul jäi jah, see üritus nagu ära ja siis leppisime kokku, et mina sõidan pilissi ja noh, nemad ütles, et nad tuleks ka siis, kuna nad on juba teisel poolsel gruusia pool Kaukasuse mäeaheliku, et tulevad mul nüüd BBC hiljem järgi, et ma ootan neid siis nii kaua seal. Pruut elas Tbilisis. Telia gruusia pruut oli mulle satun sattunud nagu Tartusse täitsa kohe kätte, on ju niimoodi väga soodsalt. Ema ema kasvatas kahte last, meil oli suur korter, siis olid meil üürnikud ja siis mingil hetkel, kui raketivägede vanemleitnant dist fotoõpetaja ära kolis, siis tulid kuidagi gruusia tudengid, kes tahtsid siis noh, enamuses Eesti arstiteaduskonda sisse astuda hakkasid Meli üürnikeks ja noh, eks mul siis niimoodi kuidagi see lapsepõlv natukene natukene see õppeedukus kindlasti langes selle tõttu, et ema läks haiglasse tööle. Siis mina ütlesin, et mina lähen teise tundi, onju, mis tähendas tegelikult seda, et ma läksin enda toast hommikul kõrvaltuppa ihulisi nooruse naudinguid maitsma, on ju Gruusia Gruusia piigaga ühega. Et eks ma vahepeal jõudsin isegi kooli ka. Aga eks ta niimoodi läks, aga siis oli parasjagu seesama piiga oli ka, oli suvine aeg, on ju, kui see mäes käimine asi käib, et tema olid pilissis oma kodus, on ju noh, minu plaan oli siis minna temale katkilissi külla esimest korda, et vaadata, kuidas siis nagu pruudi elamine ja värk on ju seal välja näeb ja selle tõttu läksingi sõlt suhumist siis seda kuulsat, et gruusia sõjatee sõja teeks, teda nimetatakse senimaani, et see on siis noh, nagu sealt musta mere äärest Suhumi nime nagu vanemad inimesed teavad. Et siis üle-Kaukaasia nagu kõige madalama mägise osa siis viis buss, ma ei tea, kes 400 pikk sõit kestis terve päeva, onju. Sõitsin pilissi. Bussis polnud nagu häda, midagi on ju, kõik oli noh, jalg valutas küll, aga hakkas mingil hetkel väga vihma sadama see, et kui ma jõudsin südaöösel siis sinna Tbilisi kesklinna täitsa kohe bussijuht viis mu, sel ajal oli see vist prospekt leenina, et ma ei tea, mis praegu prospektrustaveeli või ühesõnaga Tbilisi peatänavale. Sest ma nägin ikka pehmelt öeldes Ale välja. Nii-öelda ma ei ole nagu selle jutu sees maininud enda välimust, et minul oli see välimus suht poogen on ju, mul oli selline pruun kaabu, kaabu, mis kaitses päikse, tuule ja vihma eest, aga see kaob, olin niukene alla keeratud, servadega läbi ligunenud vettinud ja siis õli talle tehtud üles õhuaukusid, siis see jope, mis mul seljas oli, oli lõpp, et priimust ja mägesid näinud ennegi arvatavasti pesemata, sest mul olid omaõmmeldud põlvpüksid ja need villased sokid. Ma ei mäleta, mis mul jalas oli, et ma nägin välja ikka praegu mõtlema hakata natukene teistmoodi, pehmelt öeldes kui nagu muu, muu inimkond, kes Gruusia territooriumil ringi liikus. Seda oleks võinud muidugi natukene arvestada, sellega grusiinid olid, on ja vist jäävad Itaalia fännideks ilusad riided puhas hingeõhk, head deodorandid ja see on ainukene, mis nad aktsepteerisid, siis mulle tundub, et kui praegu seal kõiki Dahlia viimase malli värk. Mina olin selle totaalne vastand, on ju? Võib-olla sellepärast see bussijuht viis mu ära sealt bussijaamast. Tbilisi bussijaama näiteks viskas kuhugile peo prospektil. Kogu see aeg oli sadanud muidugi. Või noh, pool, no mingi kolm-neli tundi oli igal juhul, kui me seda Gruusia sõjateed läbisime, see on fantastiline marsruut. Ilus tee, käänuline väiksed gruusia külad, ripuvad, viinamarjad, värgid, et seda tasuks muidugi vaadata. Nõnda siis, kui see paduvihm hakkas pihta mida kallas nagu järjest rohkem on ju maha. Mina olen siis seal lõpuks selle mingi Gruusias selle peo prospekti peal. Mul on nihukese paberilipaka peal aadress, pruudi aadress. Ma ei tea, see oli vist veeninski prospektil, ma olin, see oli Komsomolskaja, on ju mingi Perewoolock või midagi sellist? Hakkan siis nagu, et noh, nüüd ma mütt on kohe kohale, on ju, õhtuses Tbilisis ei liigu mitte ühtegi inimest. Absoluutselt mitte kedagi ei ole, vihma kallab. Harjunud nagu noh, noorusest vaatamata kõigist olukordadest alati välja tulema hakkan inimesi nagu küsitlema, inimesed pööravad ring, onju, ei julgenud mulle läheneda, kuna mul oli ka seljakott lisaks muudele asjadele, mis ei näinud ka kõige parem välja ja käes muidugi see ka millele ma toetasin oma haigele hala. Ma absoluutselt ei saanud sealpool öisel ajal, see oli võib-olla kell 11 kellelegi ka mitte mingisugust kontakti. Et küsida, kus on tere vooloku Komsomolskaja hoidmine. Kuna ma olin aeglane, tänu jalavigastusele ei saanud ma ka mitte kellelegi järgi joosta. Ma mõtlesin, et noh, küll need keegi mööda läheb, on ju must, aga kuna vihma nii hullult Kallas järjest rohkem hakkas kallama olin ma seal ikka suhteliselt üksinda, pehmelt öeldes. Siis ma mul ei jäänud muud üle, noh, täiesti läbimärg. Olin noh, poodidel on sellised riidest nagu varikatused, väiksed nagu Pariisis, ma vaatasin, kui on hästi palju selliseid, et noh, see nagu lasi vähem vett läbi ja siis ma seal istusin ja mõtlesin, et mis nüüd saab ja mis tehaani. AZ, kuna inimestega nagu ei kontakti, ei saa, et siis ma hakkan sealt ikkagi liikus autosid, et hakkaks nagu kuidagi out doosid peatama või midagi, et saaks teada, kus on Pereoloog Komsomolskaja. Siis astusin need mõned sammud, kui nägin, et selle Tbilisi nagu peateel liiguvad mingid masinad üritasin siis neid peatama hakata, et noh, tõstad nagu kätt või noh, mida sa teed, hääletamisliigutust pead tegema, peatama autod lisasid selle peale kiirust on, ja siis ma panin oma selle kirka Aero jäin sinna paduvihmaga, et seisma, et äkki sa kirka neid hirmutab, aga noh, ju neid võiks ka hirmutada, kõik muu on ju. Mitte midagi, ükski auto ei peatu peale ühe Volga mis hakkas nagu sõitma viis või kuus korda vana, hall Volga, suur hakkas sõitma vist viis või kuus, kordamööda on ju sealt poolest kerest on inimesed peadpidi väljas ja vaatasid mind on ju nad ei peatunud, onju. Siis ma nägin miilitsaautot, onju see, noh, mõtlesin miilits miilitsaks, et ma olen, kõik on korras, dokumendid, asjad kaasas, üritasin peatada, seal patrullivad miilitsa, seda Willist või noh, nagu noh, Willise tüüpi autot. See sõitis ainult kolm kordamööda. Siis nad lõpuks peatusid, ju nad olid toonud sinna Willisesse abivägesid, sealt tuli kuus meest välja ja piirasid mu nagu noh, kuuekesi ümber on ja siis ma võtsin ka ise juba kirka kätte, mille peale nad kaugenesid masina juurde tagasi. Kogu aeg sajab paduvihma pimeduses. Siis nad ütles, et pane see kirvesära paruski, kõver ju. Pane see kirves ära, panin selle ära ja siis me saime kuidagi mingisugused läbirääkimised toimusid ja saime nii kaugele. Ma ulatasin neile anda passi, mida ma teen väga harva, samal ajal juba vaatasin uuesti oma nii-öelda kirve järgi. Et kui mingi miilitsates selle ära võtta, noh, Venemaal ei tohi kunagi. Tol ajal ei tohtinud oma passiga käest ära anda. Siis tegime mingi diili, et üks miilits tuli minu lähedale, näitasin passi ja seletasin talle ära. Palun öelge, et ma tahan oma pruudile külla tulla, et ma olen eestlane, ma olen Nõukogude Liidu kodanik nagu teiegi, mu pass on siin. Kus on pere uluk, Komsomolskaja 25, seda numbrit ma mäletan. Mille peale miilitsatel nad eemaldusid pidasid autos haru ütlused. Dakovani znaem, sellist kohta me ei tea. Siis nad eemaldasid, olid rahul, mu pass oli korras, küsisid välimuse järgi, mõtlesin, et noh, alpinist on ju matkaja aa, matkaja. Võtsin musraasu niiskusel, et kui sa matkaja oled nõukogude ajal, miks sa siis kohe seda ei öelnud, onju? Aga noh, pehmelt öeldes hakkas selle show peale pikad sõidud, asjad, väsimus peale tulema, ütles, et ega ma pean ikkagi kuhugile endal külje maha panema, noh, seal, kus ma olin, seal ei olnud mitte midagi pihta hakata. Siis ma hakkasin seal paduvihmas niikuinii läbimärg, hakkasin lonkima kõne, nii palju kui ma jõudsin, lõin käele, et ju siis pruut on mind petnud või kurat teab, mis asi, et ei olegi uulitsa Komsomolskaja, et see, kus nendega suhtlesin, oli üks toidupoode, on ju lihtne, toidupood on ju, noh, see jäi mul nagu hästi meelde. Ma lonkisin niisugune, avastasin sellise suure väga suure hoone millel olid kuskil tohutu kõrgele mingid laiad räästad. Ja siis Räslaste all leidsin kuskil meetrise kuivariba räästast all oli selline põõsaste tihendik, kuhu oli võimalik nagu neljakäpukil oma seljakoti järel lohistades siis põõsaste madalate ilupõõsaste alla ronida ja neid põõsaste all nagu roomata siis katusele räästa alla, kus oli, oli kuiv koht. No sinna ma siis magama jäingi, pakkisin oma magamiskotivärgi välja magasi. Siis hakkasid nagu need No selle loose päris elamuse värk pihta, lõhkeski mingi kerge palavik vist tõusma igal juhul, noh oli kehva enesetunne juba õhtul plusse, võlg välja väänatud, kõik kõik asjad kokku, need šõud. Igal juhul hommikul ma ärkasin mingil hetkel main maganud palju, päike paistis kõik auras, kõik oli soe. Ja siis ma kuulen seal põõsastel, keegi mind seal ei näinud, on ju? Keegi mind ei teinud. Siis ma kuulen ingliskeelt on ju. Ja see inglise keel ei lõpe. Minul on nagu kuskil ajus mingi klõps käidud, kus, kas need on mingi ajanihe värk, et mis on juhtunud, et miks mingi ingliskeel Kuulasin seda seal mingi mögin käis. Ma roomasin nagu hästi ettevaatlik, panin oma selle koti magamiskotti, toppisin ära, roomasin neljakäpukil, siis sealt neljakäpukil enda seljakoti järel lohistades põõsaste alt välja. Noh, niimoodi hästi ettevaatlikud, et kus ma nüüd olen ma pilissi ingliskeel mingi kerge lühiühendus õliga, palavik oli veel kõvemaks läinud, tundsin, et ei ole päris korras. Pistan siis oma selle pruuni kaabuletuga pea hästi ettevaatlikult välja, sealt mille peale vao, näe. Kuidas see võimalik on, ma ei tea, igal juhul mind tabati teolt, et minu ümber olid neegrid suured, väga suured neegrid. Kes rääkisid inglise keelt, minul läheb järjest rohkem, jookseb juhe kokku. Päevavalguses, ma ei tundnud seda kohta ära. Mis toimub? Neegrid midagi seletavad, räägivad, mina tulen omaenda arust normaalses kostüümis, millest ma hakkasin nagu tajuma, et see vist ei ole päris tavaline riietus, oleks võinud midagi mõelda nagu enne selle peale. Igal juhul nad helisesid ja olid kõik hõiskasid, rõkkasid, Nad nägid valget meest, mitte grusiini tulemas nende selja tagant põõsastikust välja, veab järel mingisugust laipa just seljakotitaolist. Midagi seletavad, vehivad, rõõmustavad, naeravad heasüdamlikult, mitte parastavalt nagu grusiinid seda tegid hiljem veel enne kui ma riided ära vahetasin. Mille peale tuleb üks heledapäine noormees kahemeetriste neegrite vahele küsib vigases aktsendiga vene keeles. Et kes sina oled, mina ütlesin, et ma olen Eesti alpinist on ja mille peale tema küsib kas kõik eestlased on sellised ja ma ütlesin, et millised sellised nagu sina on ju. Ütles, et noh, et kak, komps mass. Et näevad välja, et kas see on teie rahvusmüts. Ütles, et ei, et see on mul, noh, alpinisti metsad, see varjab päikse eest kõrvu nägu. Ja siin on augud, mis, kus tuleb nagu higistamise aur välja, mis olid kaabu sisse tehtud. A nii räägi täpsemalt, on ju kõik hästi vigases vigases, kes aktsendiga vene keeles. Ma küsisin, et, et kus ma esimene kord kogemata. Kes ma või kus ma olen Tbilisi spordipalee, meie oleme rahvusvahelistel võistlustel viibivad korvpallurid Ameerikast, onju. Mis loomulikult tähendas suurt hulka pikki neegreid, siis mul hakkas nagu Mahjun koju tagasi. Aga tema tahtis hirmsasti edasi suhelda ja ütles, et kas sa seda tead. See on ju kõige kaunim naisterahvas. Ja nüüd sina oled siin ka eestlane, et eestlased ongi nii erinevad või? Ta ütles selle naisterahva nimi, see oli 85 või noh, 80.-te keskel. Hästi tuntud, et Eesti kergejõustik, Lanno, keegi naisterahvas, kelle, kelle nimel või noh, keda ma isegi ka teadsin. Et pidas seda iluideaaliks, on ju sport lasena. Ja siis ta nägi teist eestlast põõsastest. Aga isegi vestlesime, olime kõik seal ilusasti koos sõbralikult ja hästi siis mulle jõudis nagu maailm kohale, kuna päike paistis, oli normaalne pilisi suvine soojus oli kõik tagasi. Ega ma ei osanudki pärast seda midagi teha, muud on ju. Läksin siis sinnasamma, lonkisin tagasi sellesama varikatuse alla, kus mind olid need politsei või miilitsat tol ajal siis peatanud, kas ma ise peatasin autosid, läksin sinna toiduvoodi, kõht oli tühi. Ostsin ühe pudeli piima, Ülijad õunakooki ja mõtlesin, et küsiks, on ju ka selle toidupoes hommikul oli vähe rahvast, onju. Et ega te ei tea, kus pere Komsomolskaja 25 on? Poemüüja ütles, näe, see on natsi näitab mulle läbi leti tagant läbi poe, noh et lähed siit on ja see 25 maja on siit 70 meetri kaugusel. Nõukogude miilitsa. Ühesõnaga ma istusin põhimõtteliselt oma pruudi korteri ukse taga enne sinna ööbima minekut on ju? Siis sai muidugi süüa, juua ja nagu ikka Gruusias on ja kui ma ei olnud eestlast nähtud, võeti vastu. Pärast mägedes tulekut on söögiisu ja siis tehti klassikalised Gruusia vastuvõtupeod võeti tõsise külalisena kaasa arvatud, vot see, kui siis gruusia noored tegid mulle siis ka selle sarvedest veinijoomise ürituse. Aga see, kui sa oled mägedes mitu nädalat olnud, siis pärast seda tuleb nagu järele isu, et sa sööd ennast. Sööd ennast suhteliselt Katsaks kõrguses nagu kehakaal langeb ja toidu isu natukene, et alla nagu normaal kõrgusele jõudes sööd mitme nädala jooksul. Noh, mina muidugi tegin selle vea, et ma sõin ennastika gruusia ahvatlevaid toiduaineid nii täis, mis peolaual olid ja siis algas veinis arvedest algul väiksem sarv, siis suurem ja suurem ja suurem. Kõigest hoolimata Ta suutsin ma juua ära ikkagi Niukest kodust veini jäin teisele kohale, sellepärast et sellist asja omaenda elus enne ei mäleta, noh et oleks kõht nii täis, nii palju veini joodud nagu kallad peale ja siis tunnetki mitte ta ei ole enam maos, vaid on sul mandlite all on see ülemine noh, piir, et kui kallad nagu peale siis enam noh, ei ole mitte millelgi kuhugi vajuda, vaid noh, ongi täis, et kui võtad lonksu, siis on suutäis enam alla ei mahu. Muidugi tahtsin eestlasena parimat anda, eks ma siis ütlesin, et noh, saate aru, et noh, mul enam ei lähe, grusiinid ise muidugi keegi ei söönud ennem, kes võistlusest osa võtsid. Elamuselamus. Kumamas te kuulsite esimest saadet sarjast elamus esimeses saates, rääkis Toomas Kalve. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Urmas Vadi. Kõike head ja.