Tere õhtust, minu nimi on Heidy Tammarilt koos linna ajaloolase Robert Hermaniga palun teid kuulama alanud keskeelset tundi. Uue päeva hakul asendab meid Herkki Haldre. Meiega kutsume teid kaasa Tallinna sellesse linnaossa, kuhu ei viida turiste ja mida ei tunnega. Tallinlane ise. Panime tänasele saatele nimeks Russalkast rokkalmareni mis tähendab seda, et kavatseme rääkida Tallinna merepiirist. Tallinn on ju see linn ja tema merepiir ei ulata sugugi ainult meriväljalt Russalkani. Tegelikult sealt Russalka juurest ta linna suunas ja alles algab. Robert Nerman. Aga kas te olete Tallinna merepiiri üleni läbi käinud? Olete kõike näinud, mis seal on? Põhimõtteliselt ma olen käinud mitu korda üle, aga ma ei ole eriti pingutanud sissepääsuks militaarja pool militaarobjektidele. Need need välja arvestada, neid on ka üksjagu siin Tallinna merepiiri ääres. Aga ma arvan, et olla. Tallinna mere kaldal ka palju niisugust, kuhu pääseb ligi. Ja enamjagu igale poole pääseb ligi ja nendest käikudest on mul kirjutatud üks poolteist märkmikud tähelepanekuid ja vestles inimestega üldiselt. Tallinn on ääretult ebanormaalne linn selles mõttes, et ta on nagu merest ära lõigatud. Ja see oli üheks põhjuseks, mis mind ajendas tähelepanu pöörama linna etnograafilisele aspektile lähemal tutvumisel mereäärsete piirkondadega selgus, et et veel hilja aeg oli ta merega täiesti orgaaniliselt seotud. Kas te ajaloolasena võite öelda, kui kaua siis inimesed just neid mere kaldaid on asustanud? No kõige vanemad andmed on ju hüpoteetilised, aga eks seegi viitab mereäärsetele asustustele, et üle Eesti kõik teed koonduvad Tallinnasse. Ka mereteed koonduvad Tallinnasse Tallinna piirkondadele kõige sobivam koht, kus sai Soome poole sõita ilma et Ma oleks kunagi silmist kadunud, kogu aeg oli maa, silme ees olid meie saared ja siis home saared ja siis Soome manner. Öelge kas teil enda jaoks sellel merepiiril kui ajaloolasele, kui uurijal on ka mõni selline koht, kuhu te olete rohkem süvenenud ja mis te üldse enam huvitab, mis on teie jaoks põnevam? Praegu ma olen nagu tõsisemalt süvenenud kalamaja linnaosa. See on seotud ülesannetega. Aga üldiselt pakuvad mulle huvi kogu see Tallinna territoorium, surm ja andmestikku laekub täiesti sellistest linnaosadest, mis nagu otseselt ei ole tööülesannetega seotud ja võib-olla ei hakkagi kunagi olema. On teil enda jaoks olnud suuri üllatusi sellel rännakul? Oi kui palju veel üheks selliseks markantsem maks üllatuseks oli, see muidugi oli aastaid tagasi, aga Neeme asendas koplis. Ja sinnade mind täna juhitaks. Aga kus asub Tallinnas Neeme tänav neeme asundus, nagu te ütlete, kuhu te need viia tahate? Asundus asub Kopli poolsaarel. Ta on mitte väga kaugel kinost, Rahu. Kino, Rahu juures tuleb ära pöörata maleva tänavale maleva tänava algusest umbes pool kilomeetrit või vähemgi Kopli poolsaare tipu poole. Ja jõuamegi kohale, jõuame? Jah, siis see on juba näha. Mulle tundub, et see koht võis kunagi olla väga idülliline. Me oleme päris mere kaldal. Nädal kaks sammu veel ja varbad vees, kus me oleme neeme asunduses, see on kahekümnendatel aastatel rajatud asundus. Põhilised elasid siin kalurid ja nende krundid ulatusid ääreni. Peale sõda rajati siia piirivalveväeosa, see on siinsamas kõrval selle aia taga ja nad lõikasid ära veel 10 aastat tagasi siiski Neeme asunduse elanikel nagu lubati mere ääres käia ja nad käisid siin ujumas. Sinul oivaline rand. Ilus valge liiv. Kuid meri on praeguseks väga saastatud. Peale selle muidugi te näete, siin on kõikjal prügimäed siiani tassitud üle linna vist kogu see linnapraht ja prügi. Kogu see Tallinna mererand alates sadamast kuni Rocca al paremini on ju prügimägi niga siin te näete, see on tüüpiline vaade. See on tegelikult õudne, mingi asi undab seal taga. See on Piritalt üle toodud Väike-laevade tehas. Eksperimentaallaevatehas, mis ehitati vahetult enne olümpiamänge ja ehitati sellisena ilma puhastusseadmeteta, tähendab kõik need mürgised kemikaalid ja liimid, mis tulevad, need lähevad otse merre ja tähelepanu, väärne on, et ümbruskaudsetel elanikel on väga spetsiifilisi haigusi tekkinud, eriti lastel. Nende imbub mitte ainult merre, vaid õhu kaudu levivad edasi. Siin on kõike väiksemast rämpsust kuni koodi, reformide otsteni kõige selleni välja. Mis käest ära see siia on toodud ja see on endiselt kelleltki maa. Ja nii paradoksaalne, kui see ei ole Tallinnas on teie jaoks muutunud selline territoorium, mis on alati olnud nagu keskne, seal meri, meri on täiesti ära lõigatud inimestest. Ja ta on pikka aega olnud hooldamata üle lahe vaadatuna on Paljassaare poolsaar. Siin on need puhastusseadmed, kuid need puhastusseadmed lekivad, kui sinna lähemale minna, siis on, pidevalt on sellised laigud, värvilised laigud, puhastusainetest tekivad laigud, kõik need vool pidevalt tekivad ülevoolud, seal ei ole neid noh, nagu reservuaare ja see ülepool suunatakse merre. Et kalad on isegi siinkandis surnudki, imekombel millegipärast jälle. Ühe kontrastsuse, no me näeme, siin lõikasid ma nüüd eelmise aasta suvel käisin mööda seda mereäärt ja siis süstemaatiliselt fikseerisid neid kohti, tähendab, kust need kanalisatsioonid merre lähevad, siin on praktiliselt iga paarikümne meetri tagant läheb tööstus, mõtete või elamute kanalisatsioon otse merre, ilma mingi puhastuseta. Ja muidugi, kas see Suur-Paljassaare kollektori, selle puhastusseade, see ei ole puhastusseade, ta laseb, laseb ju siia ja see on üks põhiline, tähendab 10 aastat tagasi ju sai siin ujuda. Kui me siis mere kaldal seisame neeme asulasse, siis meie selja taga on siiski osake Tallinna linna. See on üks imeline koht Kopli poolsaare suhtes, täielik müstika. Mujal on rikutud mereäärsed alad, kuid siin on üks selline oaas imekombel säilinud. Neid oaas on siin veel mitmeid vaase kuid see on nagu kõige suurem eritikute suvel, siin jaluksitaksite siis see keskkond väga meenutab Nõmmed, ta mitte millegiga ja nõmmel alla. Ja kui te lähete, ütleme, 100 meetrit sellest asendusest eemale siis, siis on ju tüüpiline kopli, mahajäetud keskkond, prügimäed ja nii-öelda jumalast mahajäetud paik. Tegelikult, ja kas ma julgen koputada vanale ukse? Teeme proovi. Väino Aster, teie olete nüüd siin Neeme asunduse esimene elanikke, kelle me leidsime klaasist toimetamas. No väga vanamees ei ole, ei ole 41 osta. Aga olete te põliselanik siin kogusel õlul on, sõidavad lapsepõlvest, mäletate, neid saad ikkagi. Kuidas siis oli poisina siin ka mere ääres olla? Ja siin oli päris hea vaikne tänav üldiselt, ega siin keegi nagu eriti sega, suvel on muidugi eriti ilus, siis on ikka roheline. Hoidma ja piirivalve on meil on siin all on ainukene see aga see tegelikult ei sega. Lähebki suur ja võimas auto praegu mööda seda mürinat paljudele ei ole, siin üldiselt autos on no nii palju oma autod on sõjaväeautoga, sõidab sinna, võidab seesama öö sõidabki vahel, see on üks, teine no kes veab nüüd ütleme siin laiali igale poole, kus nad seal oma valvepostidel käivad, siis tulime praegu tee äärest. Ega see mereäär eriti ei meelita, vist küll praegu. Ujumasena küll väiksed poisid olime, siis oli tunduvalt puhtam see asi olete saanud niimoodi siit minna käterätik üle õla, siis hommikul ujuma. Väiksest peast ikka küll sai, nüüd on ikka seda rämpsu nii palju ja eks need looduses on ikka siin käinud ka natuke siin Rannar silmas siin ikka mitu korda siin suvel käisin, siis piirivalvel oli seal hirmsalt igast rämpsu võrdne aga need hakkasid ka suur agarus, aga siis igatahes. Kas te tahate öelda, et see pilt, mida meie praegu nägime, on juba nii-öelda see koristatud? Seda ma küll ei taha öelda, kas võiks purjelaevatehas, muidugi see on üks suuremaid rämpsu tootjad nagu oleks, aga need on need kui ehitasid. Ühesõnaga siis ehituse käigus nad lükkusid kõik sealt kaldast alla või sülejäigi vähegi see oli, muidugi mitte, mitte rämps ei olnud, seal oli ikka päris korralik ehitusmaterjali. Teie olete nüüd niisugune tugev elujõus mees, kui palju teiesuguseid kunagisi siitkandi poiss ja siin veel praegu elamus on? Võime öelda, et peaaegu kõik oleme siin olles. Nõmmel on nüüd loodud oma organisatsioon, kes muretseb nõmme pärast ja omaseltsid ja asjad, kas siinkandis mehed ei ole päid tööle pandud, et mida võiks siin oma kodukandi jaoks ära teha? Ei oska öelda küll. Ma olen niimoodi koos arutanud, et võiks võtta kokku ja midagi välja mõelda. Ei ole niux, üks teemat ei ole igatahes arutletud, ehk sealt mere poolt tuleb ka seda rämpsu ja kõige hullem on see kanalisatsioonitrass. Vanasti oli see vesi palju puhtam aga ta suhteliselt niivõrd ligidal ikkagi siin paljassaarele ta lihtsalt, kui tuul on mere poolt. Sopa sees, nii et selles mõttes on ükskõik, on see mereäärsel või ei ole, et seal ei ole nagu seda kutset, et, et läheks sinna siis suvitama, nii-öelda ujuma. Seda küll ei ole. Stronkal rannas nagu ka on kurjad sildid väljas, aga no senna kutsub igal juhul ennem seal on vähemalt korralik puhas liiv kindlasti. Kas kalaga poisina Sinaatiliseid olema küll, mis see oligi ikka praegu ka. Kas tuleb, kangad tuleb, ikka tuleb praegu ka üks kümmekond 100 aastat vahepeal ei olnud üldse, praegu võib öelda praktiliselt ära, aga praegu on ikka angerjat, isegi on. Väiksemat prügiga lugeja, muidugi ahvenad on. Kalad haiged ei ole sellest saastast, ma arvan küll, et ega nad päris päris elujõus küll vaevalt on. Mõnel on küll vahel niuke imelik mudamassi juures eriti angerjad, siuksed, sa ise juba mudakalaga, siis on tal ikka midagi muud sealjuures. Mille poolest see teie täna siin, teie, see kogu see neeme asundus teie meelest eriline on Tallinnas. Ma ei oska öelda, niuke vaikne tänav üldiselt siin võõrast rahvast siin vähe üldiselt käib või mõni tule võtta või siis on enam-vähem kohe näha juba, kes oma tänava, ma ei ole ju kõik 11 tunnevad, üldiselt niimoodi. Täna pole. On teil siin ka oma kohalikud vaatamisväärsused ja oma kuulsuseid ta ikka ülalisele ka näidata saab. Vaatamisväärsused, siin eriti küll ei ole midagi kuulsasse suhtes, ma ei tea, no vanasti oli siin meremehe palju. Sergo elas siin, Herman Sergo elas selles majas näiteks kõrval kõrvalmajas ja siis oli veel härra nimeline, sellest oli veel tema raamatus ka juttu ja siis elasel laima signaali ka Eesti ajal suur laevakapten. Siis but maker suur korvpallikuulsus, tema elas meie tänaval. Lausa kuulsuste täna rohkem nagu ei tule, nagu öeldi vanainimesi on siin palju alles, kes mäletavad veel vanemaid aegu, kui teie. On küll, aga enamus jagu on neid juba ikka juba Liiva-Annuse poole läinud. Soovitate kellelegi uksele koputada, meil? Nüüd natuke mõtlema? ERNA wowski, jah, Vahopski on nüüd endil hobus koppel sinu isa Muhus sündinud muhust pärit ja siis tema hakkas ise siin ehitama. See on ju kõik vana raiutud mets ja merepõhi, see muld on siia veetud tema Jaani kiriku juures, temal olid hobused ja Jaani kiriku juurest vedas tema iga päev, kui tema tuli sistama, tuli mullakoormaga, nii et meiega hunt on kõrgem kui see kõrval naabri krunt pool meetrit isegi. Ja siis ta muidugi hakkas seda ehitama ja tegema, siin meie olime väiksed. Kaheksa aastat olime vanad meid panti tuppa, seal Karjamaa tänaval niimoodi aknad kinni, et me välja ei saa, sest nad ise olid siin. Hiljem me hakkasime siin käima rohimas ja aitamas marju korjata. Ehitamine kestis tol ajal vist ikka mitu aastat vä? Väga kaua kestis, hirmus kaua kestis, ei olnud raha, ta töötas voorimehena ja siis ta pidi seda raha käis hädaabitööl ja siis ta pidi seda raha suure vaevaga teenima ja suured vekslid võttis võlgu ja siis hiljem neid veksleid maksis ja niimoodi talitööde ettevõtja. Ja jällegi üks mees oli seal niisugune, kes tegi talle isegi külma, oli kõik oma selle vara naise nimele välja kirjutanud ja mu isalise tööde ette ja, ja ta ei saanud sellest mitte midagi. Kõik see rahase mees valel viisil võttis omale. Nii et läbi kõigi nende raskuste on see ilus suur, väga uuena tundu maja siis. Siin ehitanud jah, ta ise siin töötas, takutas seda maja, see on kõik palkmaja, see on väga niimoodi hoole ja armastusega tehtud. Ja vaatamata sellele, et tuli iga kopikat hoida ja, ja kopikas teise kõrvale pannes teda ehitada, on ta perspektiivitundega tähistanud ilusad suured toad. Palju ruumi, väga-väga mugavad ja niuksed õhurikkad. Ja kui mina käisin näiteks koolis, mul ei olnud üldse võim, on mul üksainuke, mantel oli seljas, tähendab, see oli suvel ja see oli talvel, sest tal ei olnud võimalik seda osta. Ma käisin oli, siis vaatasin, et teised läkski ekskursioonile ja käsitööd tahtsin teha, niukse salli tegin, sain. Ma ei tea, kas teise või kolmanda koha sain. Ei olnud võimalik osta sellepärast, et see raha läks kõik ehituse peale. Minu isa kaevasid niisu nisukesed kivimürakad, pool selle meie maja kõrgust oli, ta lõhkus selle selle dünamiidiga neid ja mühist, ent pärast need kivid Eedeegaavellile, sest see oli täiesti Põhiraiutud. Nätsin ongi, et tuli väga väga suurt tööd teha, et sellest üldse asja saada. Ja vähehaaval inimesed tulid siia elama ja meeldis elada. Ja tegime kõik ise ilusa tänava siia, see oli kõik munakivisillutisega ära tehtud, aga hiljem see teesid lagunes ja siis lõhuti siin ära. See kõik need kivid korjati kõik ära, siis vahepeal seal tee oli nii et me pidime siin ära uppuma, täitsa noh, nüüd on asfalt, on asfalt siis ometigi peal ja siis siia alla mere äärde tehti see nagu selts oli. Ma võiks otsida dokumendile Põnev dokument, see, kas ajama loolasele ütleb see midagi, aga see on jah, aia asunduse kodu, see on juba Eesti vabariigi alguses, kahekümnendatel aastatel hakati intensiivselt rajama asundusi kooperatiivelamukooperatiivile ja neid tekkis Tallinnast mitmele poole pärast sõda, siis piirivalve lõikas selle ära, võttis. Pargiosa meilt ära see pargiosa, mis me tegime, niisugune ilusal lee olid, puud olid kahel pool, me tegime just, et niisugune mõnus oli, seal sai supelda isegi niukene väike puust sillake oli tehtud, aga see kõik meilt võeti ära, nii et me üldse sinna enam ei pääse, seal kõik piirivalve käes, mul on nii kahju, mul tuleb täitsa lausa vesi silma, kui ma hakkan mõtlema, kui ilusse, kõik seal oli see niisugune sild, tehti sealt määrde ja siis sai Merde minna, käisime seal suplemas siis see ilus teerada, mis seal oli kahel pool olid ilusad puud ja teiselt pool krunti, mis meil ette ka veel pool krunti ära lõikas. Osa oli kõik suured lepad ja igasugused muud pool seal oli rahutu rahuväli, mis seal olime, seal lasime kukerpalli ja korjasime nurmenukke ja kullerkupp pani lilli ja see oli meil nisugune muinasjutuline aeg. Aga kui nüüd ETK veel võttis ära, see jäi nii masendav, see, meil ju raiuti kõik need puud, põhiliselt traktor, buldooser võttis üles, minu isa oli siis väga haige just momendil, kui seda üle võeti ja ütles, et see on kõik minu veri ja vaev. Et miks ma üldse nii surema, mina ehitasin, ma oleks võinud ühe korruses, ehitan, mis oli mul vaja seda kahe korruse, sest et ma olen siin nii palju, et ärge teie nii palju tööd tehke, näete nüüd, mis sellest vaevast kõik kasu on see vaev, kõik tehakse niimoodi suured silma, pisarad, tal jooksis silmadest välja ja puutüved jäid ainult püsti. Mis te arvate, kui nüüd noored mehed me siin tänaval ühe mehega rääkisime, juba paneks pead tööle ja istuks kokku ja arutaks seda asja, et kuidas oma kodukanti oma kodutänavat siin paremaks teha meeleldi teeks seda ja teie hakkaks ka veel ka kaks, kui mina laps olin, ümbrus oli niivõrd ilus, ma käisin toasusside oma tänaval, siis meie tee oli niivõrd politsei käis hommikul siin ja pidi olema pühitud, kui ei ole, tehti kohe trahvi, karistad näe, kahel pool oli kõnnitee, see üks pool kõnniteed lõhuti üldse ära, jäi ainult ühepoolne kõnnitee kelle need kuurid ja kõik see seal mere ääres rämps on, seal on mingisugune ühiselamu, tehti vahepeal, nemad jällegi peavad seal loomi, kalu ja ma ei tea, mis seal jäneseid ja mis te arvate, kas on reaalne sellest jagu saada. Nojah, Ma usun küll ikkagi, kui keegi hakkaks nõudma, kuid ma ikkagi, et need ube rikud, niuksed ulualused, et need peaks lammutama ja ilusaks tegema, et siis oleks see ümbrus hoopis teistsugune. Kas sellesama tänava elanikkond, kes on ju nii hirmsasti juba saanud kannatada ja kelle kätetööd on siin hävitatud, mis te arvate, kas nad oleksid veel ükskord valmis alustama? Veel küll tegema? Loomas? Nüüd tuli poeg Rein emale appi, te olete 39 aastane mees ja mäletate ainult siis ka poisipõlvest ikka seda pärastsõjaaegset. No seda ka ja ise ka nagu meremees olnud sellega 10 aastat nagu Mercedes Eesti merelaevanduses. Nii et meri on ikka meri on ikka nagu kujutuse ligemale jäänud ikka kogu aeg nagu siin elada, järskemadele pole pääs olnud, kui meri nii külje alla loksunud, kogu aeg, jah, ta on pidevalt kutsub ikka. Öelge, kas te olete huvi tundnud ka selle vastu, et kui palju see meri siis ka vanasti siin noh, rannarahvas oli ju lausa siin seda rahva elu siis mõjutas ja politseiniku omamata. Laevad, paadid vanasti varematel aegadel ikka kõigil ikka siin ikka olid omad paadid olid enamalt jaolt lõikeks, ütleme ütleme, üks, 15 10, viis meetrit ikka muidugi, Aludki olid siin suuremad, olid põhised, purjekad olid kõike. Ja siis nihukest nägu. Praeguse seadusi põllud muidugi siis nagu mulle vanadele Linda tuli Alt kuramoyle politseile, et nad, ma tahan Soome minna või Rootsi minna ja rohkem küsimus sellega tekkinud, nagu käidi ära ja tulin tagasi. No keegi sinna jäänud ikka koduma kodutu kallimalt. No meil vanaisal oli ka nagu oma purjelaev olnud, aga see muidugi muidugi kuuld põles maha kasvanud. Nii palju märatlikad masinal, talvel seal sadam oli ka siis siin lähedal. Ei nagu õiget sadamat symbol olnudki, siin on nagunii nagu juhusadam, nagu öeldakse, oli õige sadama ehitus alles kusagil 55 või 56, siis majakas tegi siiamaale, vahepeal olin ta nagu siin oli, baas oli selle koha peal. Aga need paadid purjelaevad, need mahtusid ikka siia ikka koduranna äärde ära. Jah, siin on vägajalike liivane pinnas on ju selles mõttes, et kui vale, kõik ega muud midagi, mul tuleks seda kala kuuldakse, mis neist laevadest paatidest sai? Suuremalt jootnud kõik snoobid veel kuivasid ära ja läksid tuleroaks. Sõita nendega enam ei saanud sinna lubatud. Nagu praegune seadus on, et ükskord öeldakse, et lubasin välja siis on ka, võetakse veel niimoodi, küsitakse veel nagu, et aluse peale tegelikult ütleme suude paadi peale värskelt mingit paberit vaja, aga nõutakse nagu mootorlaevajuhi paberid nõutakse Nõvele. Seal oli küll mitte midagi vaja pole 50 meetrit kaldast lubatule sõitasid. Pilveloaga. Nii et Tallinn oli kunagi siis selles mõttes ikka täiesti merelinn, et, et ta oli avatud merele igalt poolt. Kunagi ta kindlasti oli niimoodi, aga mina kahjuks seda seda aega ei tea, mismoodi see võis tõesti olla niimoodi. Aga vähemalt loodaks, et tulevikus saaksid kallimad olema. Et igal oleks oma paatia, võiks minna sinna, kuhu ta tahaks. Hillar laimase teie kodumaja on küll üks kõige ilusam vist siin selles neeme tänavas ja ka üsna eakas juba. Jah, hakati ehitama 25. aastal ja 27. aastal sai ta valmis, mina sündisin siin londerwarg. Mäletate siis poisipõlvest, et mis siin oli sel ajal? Siin on üks suur dividzungel ja Udo nägis, teie vanemad olidki, isa oli väga jõukas mees, oli nii ilusa suure maja teinud. Isa, jõukas mees ei olnud. Ta oli maamees, oli sündinud Varbola linnuse jalamil. See oli suur, kottima oli 13. laps. Siis ta võib laiali minna maailma. Kas keegi sai midagi? Isa hakkas tööle Tallinna sadamas. Tallinna börsi sadama artellis tolliga mingi seoses. Kogus kopikaid ehitas omale maja ja pärast pole, ostis laeva ja niimoodi see elu läks, nii kui nii kui siin oli, siin oli ju kaptenite küla kõik, mis laev see oli Hargla neeme kus sellega käidi, kõige kaugem reis, misse, laev käis, oli Kanadas. Tõi metsalaadungi. Tokmi õigustada ei pea, midagi, oli, tõi kenasti sisse selle. Noh, eks ta natuke ikka tõi jah. Praegustki veel kindlustusrahad saamata, Meiega oli kogu elu ikka seotud põhiliselt küll, ja mis kala siis sööd, ikka teine asi. Oi, iki. Alates silgust turska, angerjad poest suurt osta ei tulnud, poest ka ikka, aga see oli nii lõbu pärast rohkem püüdmine, mis siin käis? Ja nüüd teie käest ka küsida sedasama, mida olen juba siin küsinud, kas seda elu saaks veel keerata? No ma ei oska seda ütelda. Oleneb ajast, oleneb olukorrast, vallakegi maju, näe, üks maja on siin vastus. Mis aknast paistab, see kuulus kapten valvurile. Võib-olla olete lugenud Eskola mälestusi, kui ta räägib kapten valvurist. Perekonnal laiali. Poeg on Kielis laevaehitusinsener Kalev Vapper oli tahtnud teada aga kunagi intervjuud kopli joonud Kalev Vapper. Iga intervjuud ei olnud nõus andma. See sügisel ma käisin ise Hamburgis. Üritasin Kiiliga minna, aga ei jätku nii palju raha. Te hakkasite rääkima sellest vastasmajas olete, et mis sellest majast on saanud? Maja on räämas. Nii kui kõik paljud majad siin tänaval on, pole õiget peremeest, pole kedagi, kes hooldab, siis aeg teeb oma töö ja. Aga kas saaks midagi ära teha, ikka mehed, kõik võtaks kätte, siin tänaval. No meil ei ole seda võimu, muidu oleksin võib-olla ammu tehtudki juba ilusamaks tänavalt sind ära röövinud. Asustanud ennast piirivalve juba, kus neil rand ja Lääs oli võrkpalliplatsid ja nii et pole ruumi siin enam aia taga on spordilaevade tehas. Nii et kui seda maja vaadata ja üsna mitut teist maja peaaegu kõiki siin tänaval siis tunne on küll, et kui neid kunagi ehitati, siis väga kapit reaalselt väga pikaks ajaks väga palju ette mõeldes, et kunagi elavad siin lapsed, lapselapsed ja nende lapsedki, veel see perspektiiv, seda nähti siiski teistsugusena, kui see praegu tänapäev meil käes nüüd on. See oli, kahtlemata on ta ja ta oli üks ilusamaid kohti vist elamiseks Stalini, natukene maa ja, ja ikkagi linn ja. Linna ilusamaid kohti ei julge ütelda, aga siiski siiski ta oli väga kena koht, siin. Rahulik, palju rohelist loodust, loodus on kõik enda poolt muidugi tehtud. Nii et teie olete omamoodi niisugune väikene saarekene, täiesti teistsuguse kultuuri ja elamise sees. Mis te arvate, kas te suudate seda hoida alal? Kui kaua oleme Boyost, majad on suured ja kenad siin, ega siin juba sellepärast ei saa kuskile ära minna. Majal on suured ja kenad, aga maja vaja poolt. Kui tervis käest ära, ma ei julge seda keegi enam on õigus. Noored ei ole huvitatud sellisest tööst, mis siin on, kuhu need noored tahavad, mida nemad tahavad, noored tahavad kergemad elu. Äkki lavustega korterit Lasnamäele? No kahtlemata siin tuleb soojuse eest ja mugavuste eest ju tööd teha. Puukoorma saad, siis tuleb see ära saagida, lõhkuda kõik ja brikett tuleb omal sisse laduda, kuuridesse. Ja ikkagi, ma ei taha uskuda, tõid, sest et kui ma mõtlen Lasnamäe korterite peale, siis siin on inimestel ometi kodud. Kodu on ta küll ja sellepärast juba, et ta isa ehitas selle. Sellepärast on ta kodu. Me siin noorema mehe käest küsisime ja ta teadis heast üsna mitut noh, nii kultuurilooliselt tähtsat isikut juba siin üksnes teie tänavast nimetada vanema mehe mälu ulatab kaugemale. Keda mäletate, keda nüüd Eesti rahvas ka teab? Laevakaptenite on siin võib-olla kõige kõige suurem kapten olnd. Kapten, valvur, ta oli aurulaev Sulevi peal üks omaaegseid Eesti kõige kiiremaid laev oli Sulev, selle kapteniks oli siis on teine, on kapten Gustav Sergo, ta on sõitnud väga mitmete laevade peal, aga ma ei eksi, siis ta viimati vist oli reisijate laev Aegna, et inimesed on kõik nüüd hukkunud ja kes sõjad üles, kes kes merre. Kapten valvur näiteks hukkus siin tulelaev Tallinna ka mujal maailmas käis, seda meil veel vist ei olnud. Trastisin, kus tuledav Tallinn baseerus siin Tallinna lahes. Lasti torpeeduga põhja. Ja kapten sel kost naid jage ühisteta igatahes ei olnud. Kus ta kadus, ma ei oska ütelda, kas ta haukus kavistmereid. Kaptenid on sellele paigale sinika kuulsust toonud ja eks poisid ikka paljud tahtsid singa kapteniks saada, vist? Unistus oli palju küll. Eks olekski vist paljud saanud, kui oleks elu edasi läinud selliselt, eks oleks saanud küll vist võib-olla oleks minustki saanud ja sai siis siit teisi ameteid mindud. Jah, sai teise õppima mindud, sai sõjas käidud, sai kütitud. Kui teie isa maja hakkas ehitama, ta oli nähtavasti üks esimesi ütlesite, et võsa ja kivid olid ümberringi ja seda tuli kõik siis nii kultuurmaaks teha, oli ta üldse Tallinna linn tol ajal. Eks kopli kuulnud ikka vist Tallinna linnale omal linnavalitsuses tal ei olnud omal ajal. Nonii maa moodi nägi asi välja. Samamoodi jah, siin olid karjamaad ja, ja võsa ja siin koplis asus veel ju see Kalevi üksik-jalaväepataljon kellede territooriumil oli siin suur spordiplats, kus poisid käisid siin palli mängimas ja jooksmas ja oda viskamas ja ja siit on kasvanud välja omal ajal kuulsamad odaviskajad saals Harri Valdmann ja. Nii et ikka sõjaväega on kogu aeg olnud see koht nagu seotud. Praegu enam ei ole, aga kunagi oli küll, jah. Nüüd on teine sõjavägi. Nii on jah, mere pool on teine seal. See oli siis nüüd niisugune väike ekskursioon. Tere tänavale. Jah, ta ongi ainult üks tänase neeme asundus vist. Jah. Kui me nüüd sõidame Neeme tänavalt välja, jõuame maleva tänavale, siis meie ees avaneb tüüpiline vaade kõikidele liidu linnadele iseloomulikku vaade, kus ei leidu ühtegi vaatamisväärsust ühtegi nurka, mida tasuks fotografeerida. Kõik on oma näotu ja inetu, siin võib muidugi nüanssi leida, milles ta hinnet on, kuidas need majandanud, maalis tänava suhtes või juhuslikult isegi siin näiteks näha korrusele viiekorruseline maja ja kahekorruseline nende vahe on 20 meetrit, seal vahel on veel kuurid ja suured papid, mis lõhuvad vundamente prügikonteinereid, mis on koristamata juba pool aastat ja täielik kaootiline vaade. Aga mis meil siin vasakul? Üks suur auk on, tähendab, kui me nüüd siin seisame neeme tänaval niimoodi, et seljaga mere poole ja näoga juba selle uue nõukoguliku elu poole, siis vasakul on üks suur suur. Auk ehituskeraamikatehase savi leiukoht, kust savi võetakse maardla kohe ja ma arvan, et siin on nagu selline toimunud ekstensiivse majandusse kvantiteeti taga aetud ja kui me näiteks ehituskeraamikatehase juurde läheme seal tabane tohutu prügimägi tähendab sellest jäätmetest tuhandeid kantmeetreid, savi, tähendab, mis on okei, sellest on tekkinud selline prügimägi. Nii et see tööstus ei ole eriti säästlik loodusainete materjalide kohta. Veel natukene ringi enne kui me ära sõidame siitkandist, etet missis ümbritseb raamina nii-öelda seda Neeme asunduse võime nüüd ütleme mere poole siit minna ja, ja hakkame vaatama, mis seal siis edasi toimub. No nüüd me oleme uuesti mere ääres, me ei saa enam autost väljagi tulla rääkimiseks, sest et vahepeal on tuult tõstnud. Me ei ole kaugel sellest kohast. Kus me oma juttu alustasime ja nüüd me oleme eksperimentaal laevatehase. See, mis olümpiamängude ajal toodi Piritalt eksperimentaallaevatehase ja liinide vahepeal siin on kunstlikult tekitatud nagu mägi või mis ulatub merre, see on kõik vanadest ehitusmaterjalidest, ehitusmaterjalidest, mida on raisatud ja, ja mida on siia koormate viisi toodud selline. Parkimisplatsil oleme autos istudes, me ei näe enam merd selle taga mitte eriti sümpaatne küngas siin ees. Aga ka siin on kõik see kujundus, näete, selline, ta meenutab nagu prügimäge. Ja kui me sepa tänavat mööda need otse alla tulime siia, mere äärde siis see oli juba hoopis teistsugune tänav kui see, kust me äsja tulime. Jaagoga, sellel piirkonnal on oma ajalugu olnud ja oma lootused, need majad ehitati siia esimese maailmasõja ajal, ajutist ehitistena. Tähendab enne esimest maailmasõda, nad on niisugused noh, kasarmu tüüpi suured ja Tallinnas, vaata kui valmistati esimeseks maailmasõjaks rahati ju mitu suurt sõjatehaste, siis toodi töölisi Venemaalt. Ja nendel siis ajutine elamispaik pidi olema selline punastas nagu siin praegu on ja mis mõtlesin noh, väga paljudele põlispaigaks paigaks ja ka siin väga huvitavaid inimesi, võib-olla me peaksime üsna varsti kohtuma ja alustama siis siit, kus me täna lõpetasin. Ja seda ei saa nii viie minutiga ära rääkida. Jalutuskäigult tundmatusse Tallinna tegid linnaajaloolane Robert Nerman ja ajakirjanik Heidi Tammar. Aitäh neile, kes meiega kaasas olid. Loodame teiega uuele jalutuskäigule Tallinna vähetuntud paikadesse minna umbes kuu aja pärast. Varsti on südaöö ja uue päeva alguses võtab saatejuhtimise oma kätte Herkki Haldre, kõike head.