Meie järgnevas saates teemal pärimusliku muusika võimalikkusest tänapäeva rituaalides jätkame paar nädalat tagasi toimunud saate mõtteid. Meie oma tunnetuse ning taustaga helikeel ja meel on igati vastuvõetavam ja loomulikum muusika inimese elutähtsal hetkel olgu siin tegemist inimese isiklike või ühiskondlike tähtpäevadega. Kuid oma pärimusliku muusikaalane teadmine on kast täiesti olematu, kahjuks seda nii muusikat õppinud inimeste kui ka loomulikult teiste inimeste hulgas. Või on see teadmine äärmiselt ähmane? Antud teema, parimuslik muusika tänapäeva rituaalides on ometigi väga huvipakkuv ja sügavat mõtlemisainet pakkuv. Saatesse suudame mahutada siiski vaid mõned arvamused ja muusikapalad. Kui eelmises saates kõnelesid sel teemal rahvamuusika uurija ja õpetaja Vaike Sarv ning kultuurikolledži rahvamuusika eriala esimese lennu lõpetaja Ando Kiviberg siis tänases saates avaldavad oma mõtteid kultuurikolledži rahvamuusika eriala õppejõud Anneli Kont vanalinna hariduskolleegiumi folkloori ja muusikaõpetaja ning ka kultuurikolledži rahvalauluõppejõud seljaroose ning lõpuks Viljandi Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu. Muusikapalad, mida täna kuulete, on lindistatud erinevatel aastatel. Panime neist 1938. aastal ja kõige uuem lindistus üleeile. Esimene lugu on pulmamarss Vihterpalust, mille esitavad Anneli Kont viiulil Ülle Jantson, plokkflöödid antud lugu esitati paar nädalat tagasi ühe pulma pidulikul tseremoonial Viljandi Jaani kirikus. Et selle kohta, kuidas siis oma meie oma pärimusliku muusikat võiks kasutada tänapäeva rituaalides No esimene mõte oleks, nagu see üldse praktiliselt teda kasutada ju rituaalides kasutatakse enamasti sõitu välja kujunenud menulugusid nii-öelda ma mõtlen üldse pulmi, kui matuseid seal tähendab, inimeste ettekujutuses on teatud lood omandanud teatud rituaali Suusa värvingu kohustuslikud. Ja, ja see, et üldse keegi kuskil kasutab midagi, see on äärmiselt originaalne. Veel. Tuleb sellest, et inimesed lihtsalt ei oska tahta neid, neid tähendab, ma mõtlen lihtsalt muusikat Klituaalidesse, algupärast eesti muusikat. Esiteks nad usuvad, et neid pole olemas, tegelikult nad usuvad, et vastan meeleoluga ära siis, kui midagi muud seal esitatakse. Ja ja see on muidugi kurb, sellest on väga kahju, aga meil ju kahtlemata on olemas nii vanamuusikat tan päris reaalset pulmalugusid. Ja, ja mis puutub näiteks muudesse rituaalides ja siis. Kui juba näiteks vaimulikke laule laulda väga paljudes kohtades vaimulikke koraaliviise ja näiteks kus kasu matustel näiteks või, või üldse mingitel muudel pidustustel, mis on näiteks kasvõi sisseõnnistamine või avamine või. Ja see puudutaks mitte ainult nii-öelda inimese isikliku eluga seonduvaid tähtpäevi või kallistusi riiklike ja ühiskondlike Irunduse. Ja tegelikult ta nüüd selle nihukese uus folklarismiga ma olen tähele pannud, on tulnud selline. Folkloorivorm nagu loitsimine uuesti aktuaalseks ja ma ei ole vist ise ühestki sellisest osa võtnud, aga võtan ette, et et seal on väga palju sellest seltskonnast, kes seal parajasti on, kas nad võtavad ta vastu, ei võta. Et kas need ühistühipaljas selline üritamine seal või see on tõesti tähendusega. Aga äkki on see ka, et, et Küloitsemist ette võtta, siis juba iga inimene peaks nagu teadma sellest asjast rohkem mitte paljalt sõnu järgi kordama ja kahtlemata et see on ikkagi selline ühiskondlik kollektiivne mõju sellel peaks olema. Selle üle me võime muidugi mõelda, et ka sellel ka mingit reaalset mõju on, aga, aga see, et inimesed tahavad nagu ühe selle mõtte alla korraga ühel hetkel, sellele on juba tähendus olemas. Sama hästi on ju regilauluga. Laadimisel ongi enamasti streigi värsi kasutatud ja midagi sellist arhailise mõtteviisi või siis üleüldsegi deklareeritakse seda. Ja. See on küll selline asi, mida ilmselt väga-väga mitme sajandi tagant on üritatud taaselustada ja võiks peaaegu öelda, et see on täiesti uus vorm. Teatavasti meil ei ole ju toitudest peaaegu mitte mingeid jälgi enam olemas tõesti sõnastuste. Ja vot see on omal ajal kasutatud rohkem seniste ohtude ärahoidmiseks ja parandamiseks kui kui, siis siukse sotsiaalsel tellimusel. No tähendab, et need, kuna loits on tõesti üles kirjutatud küll palju, aga ei ole teada, kuidas neid on enamikul juhul esitatud aga igaks elujuhtumiks seal neid olemas küll, et kas võiks neid kasutada, niikuinii on kõikides rituaalides teatud niisugune sõnade peale lugemise momente, tõenäoliselt võiks seal teenid oma vanu õpetussõnu võtta, mis arvad, kas nad võiksid sobida näiteks õpetus naisele, kuidas ta võiks elus hakkama saada. Kahtlemata sobiksid seepärast, et seal on see mõte sees, mida sa muidu räägiksid kõnes avalikus kõnes, pidukõnes tekstina või, või niisama inimesega vesteldes seal lihtsalt trahvi meelitamas vormis esitatud, aga mine sa tea, sellel võib olla oma mõju, sellisel rütmilisel. Mõtete esitamisel. Võiks olla oma mõju, aga muidugi tema põhiline maagiline mõju on see, et selle asja peale mõeldakse ja mõeldakse üheskoos. Ja ja see kahtlemata jätab vähemasti mulje, et selle asja peale rohkem mõeldud kui ainult möödaminnes paari sõna lausumine. Aga nüüd oli regilaul ja, ja pulmadest on juttu ja kullad on muidugi üks tähelepanuväärsemaid sündmusi inimese elus ja, ja ise sa viibisid käimati, mina kaasaarvatud ühes pulmas, kus me üritasime siis laulda neid vanu pulmalaule natuke tänapäevases seades igaüks andis oma osa. Kuidas sulle tundus see ettevõtmine? Väga tore oli seepärast, et seal oli seltskond koos ja eelkõige muidugi pruutpaar, kes sellest asjast mõnu tundsid. Ja see on kogu selle asja eeldus. Et inimesed saavad sellest aru. Tundub, et võib-olla suurem osa sugulastest olid hämmingus aga ma arvan, et nad mingil määral oma kallite sugulaste kaudu, kes nüüd paari läksid siiski mingil määral aspekt aspekt teenivad seda seda sündmust või sellise sellise võimaluse olemasolu ja ja sellepärast seal oli mõnus laulda või õieti jah, mõnus laulda ja muutval panin väga tähelepanelikult tähele neid sõnu ja nendele soni eelkõige tegelikult mõeldudki ja nendele läks nagu kohale see asi. Sellepärast meeldis väga lauludest, mida on ju ikkagi Meeks tegeleme rahvalusikakuulamine klientidelt ja laulame tunnised proovid ja üldse neid laulda ja, ja tal ei ole nagu õiget ülesannet või niisugused vajaduste. Ja seal oli tõesti väga mõnus laulda. Kas ta oli kuulda, et et mõned noored seal tüdrukute noorte tüdrukute ettevõtmisel tehti ka kohapeal kohe hoobilt niisuguseid taolisi regilaule nagu meie esituses kuulis juba pulma hilisemas järgus. Nii et, et see noh, ilmselt see sobis ja mulle tundus ka, et algul me ka siin natuke kahtlesime Tägi noh, inimestel on iga või noh, neid segavat mingi midagi ka võõras siis regilaul on ju tänapäeva inim inimese kõrvale võõraks jäänud. Et ta lihtsalt mõtled, tahad, milleks, ja aga mul ei tekkinud küll seda tunnet seal, et minu meelest isegi paljud inimesed laulsid kaasa, kes pole elu sees regilaulu laulnud ja, ja see kuidagi oli täiesti loomulik Kui need laulud, millest me kõnelesime, tundusid loomulikuna nimetatud pulmas, siis ammugi ei ole enam loomulikud ja isegi teadaolevat mitte pulma. Pillilood, kus konkreetne lugu peaks pulmalistele teatama, mis nüüd tuleb. Näiteks järgnevad kolm lugu, mida me kuuleme, ongi pärit siis eri aegade lindistustest ja peaksid andma täpse pildi ja ülevaate, mis siis, kelle parasjagu tulemas on. Esimene lugu pulma algustants Emmaste kihelkonnast lindistatud 1938. aastal ja mängib Aleksander maaker lõõtspillil. Teine lugu, nooriku ärasaatmine kodust Lääne-Nigula kihelkonnast, lindistatud 1938. aastal ja parmupillil mängib Villem Ilumäe. Ja kolmandaks, pruudi kujutas loomise lugu Karuse kihelkonnast lindistatud 68. aastal ja mängib lõõtsa. Jaan Kadakas. Hakkaksime natukene veel inimesi isikliku eluga seonduvat. Eelkõige siis rituaalid ja, ja muusika selle, sest tegelikult on ju muusikat väga vähe ja nii nagu sa isegi ütlesid, et see on küllaltki juhuslikult valitud ja ja inimesed, kes seda teevad, need ei ole enamikul juhul erilist teadmist. Nad lihtsalt otsivad ilusaid magusaid lugusid. Jah, see on küll õige. Tundub, et üleüldse inimeste pöördumine muusika poole kasvõi elu rasketel hetkedel Ootuspärane, ma mõtlen näiteks leinas või muredes. Et tundub, et tuleb sellist palju sihukest tühja aega. Ja kui, nagu, nagu mõtted on tühjad või mõtted on väga rasked ja aga nagu ei ei ole mõtet, ei suudagi seda leevendada. Et. Näiteks üldse klassikalise muusika tarbimine leinamuusikana kasvab tunduvalt või seal on tema funktsioon palju suurem. Iseenesest see on väga kurb. See on minu meelest lausa traagiline saatus klassikalise muusika muidu tavalise inimese elusõda, aga ainult siis, kui kui kui on nagu sellise sündmusega perekonnas tegemist või et orelimuusika seondub millegi hardaga. Miks see nii on? Väljakujunenud kultuurisituatsioon ilmselt, aga, aga sellest on kahju, et orelimuusikat nagu aga ei või olla või vastupidi, kirikus nagu midagi muud ei võiks olla ainult orelimuusika, et see on ka jällegi niisugune välja kujunenud kultuurisituatsioon. Et sellest on kahju. Et minu meelest igasugune muusikaga jagub igale poole nii legi, lao kirikusse kui, kui orelimuusika rahvapeole kas või kirikusse mõni muu pilga ja muidugi kindlasti mind on alati varem häirinud see, kui oli kohustuslikud leinapäevad kellelegi suure inimese jutumärkides sule inimese surma puhul ja leina puhul, siis mismoodi ekspluateerib teeneid klassikalise muusikaga teoseid, mis tegelikult ei ole üldse ette nähtud sellisteks situatsioonideks, mis võib-olla peidavad endas hoopis teistsugust, filosoofilist konteksti? Ma tahtsin tegelikult alguses välja jõuda selleni, et näiteks Setumaal on ju surijate juures mängitud kannelt sellel täiesti rituaalne eesmärk olnud. Et on ta selle surija hingele rahu ja tal oleks kergem lahkuda ja siirduda sinna kõrgemates sfäärides see või lahkuda kehaste, minna sinna hingede sfääridesse ja sellega seoses mul tuleb just meelde, missuguse valitsusega näiteks vanasti surnuid ümbritseti, seepärast et sellest oleneb väga palju tema kogusele maa peale jääva suguvõsa käekäik ja elukorraldus. Hea onu tänapäeval on. Ta on lihtsalt masendav see, et tulevatest inimestest tahetakse lihtsalt lahti saada, tahetakse silmad ära saada, lükatakse kuskile ebapealsonaalsesse haiglasse. Sead lükatakse ebabelsonaalsesse jääkambrisse ja hüvastijätt toimub ainult paari tunni jooksul kuskil kabelis. Ja sellepärast on, mulle tundubki, et maailmas on äärmiselt palju sellist seletamatut. Mitte mitte isegi kurjust vaevalt et kõik lahkunud, nüüd ilmselt tahavad kätte maksta oma sugulastele veel sellist hämmastavat isegi võib-olla ükskõiksust, mis ringi ringi nagu niimoodi Heiuv. Sellepärast et me suhtume oma lahkunutesse väga ükskõikselt. Kas ei tule jällegi sellest hariduse lõngast, sest et teatavasti vanade inimeste juures ja, ja minu uurimuse järgi ka Võrumaal on veel päris rikkalik nisugune, matuste kombestik ja, ja, ja see kestab väga pikk aega ja, ja väga suur hoolitsus saadab surnuid. Ja nendel päevadel see matuserituaal. Ma olen ise juba väga pikk, muidugi muusikaline osa on seal tõesti väga nõrgaks jäänud, mõned inimesed rõngaid laule teavad ja tingimata tuleb lugeda kerko kella. Ja mõni laul ka, et noh, et on lauldud surnu juures ootamatult. Ei oskagi arvata, et just miks just see laul või mõnel juhul on ka seda tuleb ette. Palub palunud surija, et tema, kui ta surnud, et siis mängitakse okski lõõtsa ja stan, armastan seda ja ja tema muidugi sooviga arvestatakse. Aga tervikuna ikkagi, et me ei oskagi ümber käia ja, ja eriti hull on asi siis, kui on, suri enda lähedane tahaksid kuidagi olla, tahaksid midagi teha ja, ja siin näitan, ma tean kahte inimest Eestimaal, kes on rahvamuusikafolklooriga rohkem tegelenud ja kes on teinud siis või laulnud õigemini oma mõlemal juhul isa surma puhul laule laulnud isast üksi kodus või ka ühel juhul siis teiste lähedastega. Aga ühel juhul siis üksinda ta käis mööda põlde mahikus isa. Ja, ja käis ja laulis seal, mis tal meelde tulijad, see nagu aitas teda. Ja tingimata tähendab muidugi üks niisugune kultuuriline oluline osa just muusika täitsa lohutaksinud iseennast. Isegi otseselt ei ole nagu seotud selle. Ütleme rituaaliga või niimoodi, aga sa lihtsalt saad oma mõtteid siduda mingisuguse tavapärase asjaga ja jaa jaa. Lohutab ennast, täidab su tõesti seda tühja mõtet, mida sa nagu ei oska, millega sa ei oska nagu midagi pihta hakata ja nii edasi. Ja teisest küljest jällegi mist inimeste aega tavaliselt täidab surma puhul. On see matuste ettevalmistamine ja see maa mõnel pool isegi see, et inimesed tulevad kokku ja nad näevad jälle üle pika sugulasi ja vahetavad uudiseid ja ja see niisugune võib-olla selline üksteisemõistmise õhkkond, mis seal tekib seegi ja pärast matuseid alles, kui kõik on läinud, ära pestud ja koristatud, siis on äkki niisugune tühi tunne. Et miks mitte seda täita just nimelt oma isikliku muusikaga omaenesemuusika tegemisega. Kui vähegi aega on. Et see tühjuse tunne, selline täitmatu tühjuse tunne võib-olla kõige suurem, mis kõige kõige traagilisem, mis inimesi tavaliselt sel puhul just nagu matab. Mul on selline tunne, et leinajad tellivad sellist muusikat või tarbivad sellist muusikat, mis neile endale aitab niisuguseid suuri tundepuhanguid esile kutsuda. Miks, no ma ei tea, ma ei oskagi öelda, kas neil on sellest kerge, küllap vist ikkagi. Või on see teisest küljest ikkagi see, et niimoodi on kombeks? Tavalise tundub minu meelest isegi täiesti vastukäiv olevat ja tehtise eriti noh, niimoodi suure häälega mõtteta iitsketta kui näiteks ravirahvaste puhul või meie kas või enda soome-ugri rahvaste puhul kombeks pole, pole ilusat, sa hakkad seal suure häälega nutma, lihtsalt ikka tasakesi taskurätikusse. Aga samal ajal siis siis lastakse mängida viiulil või orelil midagi väga südantlõhestavad ja, ja, ja eks võib-olla põhimõtteliselt on see põhiselle alus sellele, et. Et võiks päästa küll, oli raske tehakse nagu enda jaoks selle asi raskemaks, kuigi see on täiesti loomulik asisem suremine kui matmine ja loomulik, rituaalse võiks olla ja. Ma olen tavaliselt just. Tähendab, ma arvan, et ma naudiksin rohkem sellist lähedast sugulaste sugulastevahelist suhtlemist ja seda sõbralikkuse, üksteise, meil üksteisemõistmise õhkkonda, mis tavaliselt matustel seda võimalikku traagiliseks ajama. Ehk on nüüd paras koht ja aeg kuulata ühte regilaulu seadet väikesele ansamblile lugu on pärit Kihnust, harja otsimine seadja Ott Kaasik esitatud Viljandi Jaani koguduse kirikus möödunud aasta novembris. Väga head sidemed seoses sellega, et siin kirikus on ka näha mitmesugust muusikat väga mitmesugustel pillidel, aganüüd, rituaal ja muusika, tähenduse rituaalis. Võib-olla see, et, Eks me oleme harjunud väga palju teatud kindlate lauludega kindlate muusikapaladega ka ka kindlate rituaalide juures, nii nagu tullakse õpetaja juurde ja öeldakse, et matuse puhul oleks kindlasti hea, kui lauldakse seda laulu kalla kallis isakäsi. Õnneks siin on tegemist eesti jooga ja tihtipeale ka diviisiga. Aga need meie omad asjad tihtipeale, mida meie omadeks asjadeks peetakse muusikas üks on pärit Saksamaalt eriti luterlikus kirikus, mõnedes teistes kirikutes, ameerikamaalt. Aga ütles ka seda, et Jaani kirikus. Me oleme püüdnud maksimaalselt laulda ja, ja, ja kuulata ja mängida neid lugusid, mis mis on Eestil enam omased. Oleme toonud sisse jumalateenistustest katalitustesse väga erinevaid pille. Lööri pühadel on kõlanud torupill näiteks meie kirikus viraamale seal hoopis nii-öelda kristluse vastaseks pilliks peeti, aga minu seisukoht on see kuradi käes, ei tohi mitte ilusad asjad olla, vaid need tuleb tema käest ja võtta ja panna teenima õiget asja. Ja on väga ilus, kui torupill ees ja leerilapsed järgi ja orel ülevalt sama lugu mängides improviseerida ja, ja, ja, ja ja mängides seda Ruhnu vaimulikuga oli, alustavad jumalateenistust ja ehk võiks sellele eriti siin Viljandis rohkem rõhku panna, kuna on olemas skulptuure kolledžis, kuna on olemas rahvamuusikaosakond. Lootustel matustel risti võistel Helleeritamistel. Seal võimalus praegu on üsnagi väikene, aga tuleb leida üles need need nende vähestegi võimaluste hulgast. Mis ometi olemas on ka näiteks meie laulu- ja palveraamatus olevas rahvalauluviiside peale tehtud laule ja, ja, ja neid tuleb lihtsalt maksimaalselt kasutada. Nii et ei pea sugugi arvama, et lepime sellega, et mitte ainult kirikus veegaa, nüüd ilmalikel rituaalide läbiviimise, selle muusikaga, nende kommetega, mis on ainult alles jäänud või millegi asemel. Millegi asemel jäänud ja on praegu valdavalt ja muud seal ei olegi, rääkimata sellest, et, et inimesed ise saaksid osaleda nendes rituaalides kas kaasa laulmistena või, või ka mingi kombetalituse juures mingil muul viisil kaasosaline teha, nii et, et ei pea sugugi sellega leppima. Ei kindlasti mitte tingimata, et küsimus on muidugi selles, et kirik on üks pea, et ainus paikkond, kus ikka ja jälle ei ole olnud mitte nii, et mindi kedagi kuulama, vaid kirikus ka nendel 50. aastal, kus eriti peale laulupidude võib olla väga palju muud. Sellist ühist laulmist ei olnudki siis minu vaatenurga järgi rahvale siis kirik oli see koht, kuhu rahvustuli laulma ja kus rahvas läbi aegade Mostu laulnud ja nii edasi ja nii edasi, kus ei ole mitte tõesti ühe esineja kuulamine, vaid see on koostöö ja koos teenimine, jälguus, enese teenida laskmine. Ja võib olla on üsnagi hea jälgida näiteks sedasama kiriku arengutki, nii kui natukenegi vabadust tuli, tehti uus laulu- ja palveraamat, kuhu pandi üsna mitmeid rahvaviise sisse rahvalaule sisse ja, ja, ja mul on selles suhtes ääretult hea meel, et sinnamaani tegelikult see võimalus täiesti puudus olid ainult saksa saksa laulud. Või siis natukene kuskilt veel, aga maailmaline nii-öelda ka omaenda siin Eesti muusika suhtes täiesti täiesti esindamata vanas lauluraamatus. Ja viimane küsimus, kas teise Eestimaa kirikute õpetajad on ka tavalisemate vintsiga? Ma arvan, et see mõtteviis ehk inimesel võib kujuneda, kui teda ka ei ole, näiteks mul on see paratamatu, oleksin päris tobe inimene, kui ma kirikuõpetajana ja kultuurikolledži õppejõuna teisest küljest ei kasutaks ära seda, mis Monika tulemus on ja näiteks paastumaarjapäeva kontsert, mis arvatavasti nüüd on traditsiooniks saanud, mida teevad kultuurikolledži rahvamuusikaosakonna üliõpilased ja ka õpetajad siis see on näidanud, kuivõrd palju fantastiliselt ilusat vaimulikku rahvamuusik, aga ta on tegelikult olemas. Ja kui me ei kasuta seda, siis me oleksime tõepoolest nagu milleks istuda selle vana saksa otsas, kui on olemas veel vanem või vähemalt sama vana eesti muusika, mis on, mis on ilus, mis on fantastiliselt ilus ja kui indogermaani ja, ja eestlase mõtlemist võrrelda, siis saksa võib-olla ei ole nõndavõrd omane isegi meil vaid eestlane mõtleb hoopis teistviisi seal nendes vaimulikest rahvalauludest, ta mõtleb nii, nagu eestlane mõtleb. Ja ta on hoopis kergemini meile nii-öelda mõistetav ja, ja külge jää. Järgneva vaimuliku rahvalaulu on seadnud Silvi Tomanskaja. Nüüd jumal, mina kiidan ja esitatud taas Jaani kirikus. Möödunud aasta lõpul. Ja kui veel vaimulike rahvalaulude peale mõelda, siis tänapäeval siiski ühes või teises Eesti kirikus võib neid kuulda Viljandis lähtudes sellest, et seal on inimesed, kes sinu käest õpivad neid laule. Ja võib-olla ja mujal Eestis. Ma võib-olla ühes ja teises kohas. Nii nagu ütles Viljandi Jaani koguduse kirikuõpetaja Jaan Tammsalu, et et ta peab seda väga oluliseks ja, ja loomulikuks, et eesti kirikutes lauldakse eesti vaimulikke rahvalaule on seal kokkupuudet ka kirikuõpetajatega. No tähendab minu enda vajadus neid laule laulda tuli ka just tulebki just kirikus. Ja ma laulsin kammerkooris Eesti projekte lause kreegi seadeid. Siis seal tekkis mul idee, et noh, kuidas need laulud tegelikult võisid kõlada vanasti kirikutes ja, ja võib-olla kodudes, kus inimesed kindlasti kasutasid ka. Ja sellepärast me hakkasimegi sellega tegelema leigarites ja otsisime erinevaid variante, püüdsime neid kokku panna. Ja noh, sellest sellesse niuke tegeleme nende lauludega ka. Teine moment oli selle asja juures see, et siis oma tuttavaga sattusime käima Hiiumaale Kärdla kirikus sealse kirikuõpetaja Jaanus Jalakas ja saime väga hästi läbi. Siis me niimoodi moodustasin väikse ansambli ja siis aeg-ajalt kirikupühadega sinna sattusin, siis käisime neidsamu laule laulmas. Aga millistel pühadel, noh, ütleme näiteks lõikustänupüha jõulude lihavõtete ajal. Sest noh, kirikuraamatus on õnneks niimoodi ilusasti ära jaotatud, missuguseid tekste niisugusel ajal laulda ja siin alati juurde sai, siis leida need vastavad viisid, mis sobisid. Eseme kuulasime vaimuliku rahvalaulu ühes väikeses kirikus, võib-olla paar sõna sellest laulust ja kus see lauldud on? No selle laulu pealkiri on tröösti kurba rahvast ja mul praegu tulist hea mõte, et peale valimisi on see päris niuke võib-olla lohutav nii mõnegi jaoks kuulata seda ja võib-olla saab sealt natukenegi jõudu. Aga tegelikult laul on lauldud. Kui täpselt öelda, siis 92. aastal minu kodus ja ütleme, et see on niisugune väike Seltskonna vahel, kes me neid laule oleme laulud Sutlepa kabelis, teenistustel, jumalateenistustel, Sutlepa kabel, siis ei ole mitte suid käpas vaid see on Rocca al Mare vabaõhumuuseumi. Jah, vabaõhumuuseumis väike kabel, mis on siis Sutlepa sinna toodud. Nad on sinu jaoks huvitavamad, teised koraaliviisid. Nad on igal juhul huvitavamad, sellepärast et. Nad on ilusamad. Seal on kaunistusi seal nihukest, rahva omapoolset nihukest suhtumist, loomingut. Siin lõpeb meie mõtisklus pärimusliku muusika võimalikkusest tänapäeva rituaalides on lootused meie rituaalid rikastuvad, aidates nii inimesel täita väärtustada tema elu tähtsamaid hetki mis on vajalik elu tasakaalukamaks kulgemiseks. Meie saade lõpeb Reigi vaimuliku rahvalauluga. Oh kui õndsad on need pühad ansambli leigareid meeste esituses. Nii või? Naa on. Ta. Poole.